(algus siin)
BLM, LGBTQIA+ ja teised
BLM võitlus ei ole ainus, mida progressiivne inimkond peab Põhja-Ameerikas ja Lääne-Euroopas. Ei tohi unustada radikaalse feminismi, keskkonnaaktivistide ja seksuaalvähemuste aktivismi. Nelja liikumise loogikas on palju ühist, ehkki päriselus võivad nende vahel tekkida hõõrumised ja koguni vastuolud.
Võitlus valgesuse vastu lähtub sarnasest loogikast kui võitlus heteronormatiivsusega. Mitte-hetero isikutel on mitu nimetust ning nende arv ja pikkus aina kasvab: GL > LGB > LGBT > LGBTI > LGBTQ > LGBTIQ > LGBTQIA > LGBTQIA+; võib loota, et varsti see nimi paisub veel (kuhu jäid nt panseksuaalid?). Aga kuidas siis nendega, kes ei kuulu nende uhkete siltide alla? Heteroseksuaalid ise pakkusid välja sõna ’straight’ (otsene, sirge), kuid see teistele ei meeldinud: jälle see heteronormatiivne šovinism – kas meie oleme siis kõverad? Straight’i asemel hakati kasutama nimetust cis-seksuaalne, mis oli algusest peale seotud negatiivsete konnotatsioonidega. (NB! ärge ajage segamini cis-seksuaale cis-genderitega ehk paiksoolistega, ehkki vahel kasutatakse neid sõnu sünonüümidena – cis-genderid, et teil igav ei hakkaks, – võivad olla ka homoseksuaalsed, cis-seksuaalid aga mitte).
Paralleel rassiga on ilmne: seksuaalne orientatsioon on esiteks sotsiaalne konstrukt ja teiseks ei ole see enam inimese isiklik asi, inimene ei saa olla lihtsalt inimene. Inimene võib valida endale sobiva soo ja rassi, kuid tema seksuaalsed ja rassilised tunnused peavad olema välja toodud, eriti peab seda tegema valge cis-seksuaalne mees, kuna oma omaduste pärast kuulub ta privilegeeritud rõhujate hulka.
Nii nagu valge ameeriklane ei tohiks ennast nimetama lihtsalt ameeriklaseks, nii ei tohiks heteroseksuaalne mees eksitada teisi väitega, et ta on lihtsalt mees. Tundes seda survet, väidavad mõned heteroseksuaalid, et nad on hoopis queer-heteroseksuaalid, aga neilegi saab osaks radikaalse feminismi kriitika.
Tuleb aru saada kahest asjast. Esiteks, kõik mainitud nähtused ja liikumised on suunatud normaalsuse vastu: normaalsus pidi olema valgesuse ja heteronormatiivsuse pealesurutud mõiste. Siin peitub teatud paradoks: normaalsuse vastu võitlejad tahaksid, et nemad kujundaksid uut normaalsust, n-ö normaalsust ilma normideta (sarnased arusaamad olid ka 19. sajandi anarhistidel ja nt Michel Foucault’l). Teiseks, tegemist on kärarikaste, kuid siiski marginaalsete ning mitte eriti pikaajalistega fenomenidega, neid võib võrrelda isegi moega. Nii nagu ei ole kaugeltki kõik Aafrika ameeriklased BLM aktivistid, nii ka oleks väga eksitav samastada LGBTQIAmisiganes+ aktiviste kõikide homoseksuaalidega, nii mõnigi neist on aktivistide tegevusest hoopis häiritud.
BLM, LGBTQIA+ ja teised
BLM võitlus ei ole ainus, mida progressiivne inimkond peab Põhja-Ameerikas ja Lääne-Euroopas. Ei tohi unustada radikaalse feminismi, keskkonnaaktivistide ja seksuaalvähemuste aktivismi. Nelja liikumise loogikas on palju ühist, ehkki päriselus võivad nende vahel tekkida hõõrumised ja koguni vastuolud.
Võitlus valgesuse vastu lähtub sarnasest loogikast kui võitlus heteronormatiivsusega. Mitte-hetero isikutel on mitu nimetust ning nende arv ja pikkus aina kasvab: GL > LGB > LGBT > LGBTI > LGBTQ > LGBTIQ > LGBTQIA > LGBTQIA+; võib loota, et varsti see nimi paisub veel (kuhu jäid nt panseksuaalid?). Aga kuidas siis nendega, kes ei kuulu nende uhkete siltide alla? Heteroseksuaalid ise pakkusid välja sõna ’straight’ (otsene, sirge), kuid see teistele ei meeldinud: jälle see heteronormatiivne šovinism – kas meie oleme siis kõverad? Straight’i asemel hakati kasutama nimetust cis-seksuaalne, mis oli algusest peale seotud negatiivsete konnotatsioonidega. (NB! ärge ajage segamini cis-seksuaale cis-genderitega ehk paiksoolistega, ehkki vahel kasutatakse neid sõnu sünonüümidena – cis-genderid, et teil igav ei hakkaks, – võivad olla ka homoseksuaalsed, cis-seksuaalid aga mitte).
Paralleel rassiga on ilmne: seksuaalne orientatsioon on esiteks sotsiaalne konstrukt ja teiseks ei ole see enam inimese isiklik asi, inimene ei saa olla lihtsalt inimene. Inimene võib valida endale sobiva soo ja rassi, kuid tema seksuaalsed ja rassilised tunnused peavad olema välja toodud, eriti peab seda tegema valge cis-seksuaalne mees, kuna oma omaduste pärast kuulub ta privilegeeritud rõhujate hulka.
Nii nagu valge ameeriklane ei tohiks ennast nimetama lihtsalt ameeriklaseks, nii ei tohiks heteroseksuaalne mees eksitada teisi väitega, et ta on lihtsalt mees. Tundes seda survet, väidavad mõned heteroseksuaalid, et nad on hoopis queer-heteroseksuaalid, aga neilegi saab osaks radikaalse feminismi kriitika.
Tuleb aru saada kahest asjast. Esiteks, kõik mainitud nähtused ja liikumised on suunatud normaalsuse vastu: normaalsus pidi olema valgesuse ja heteronormatiivsuse pealesurutud mõiste. Siin peitub teatud paradoks: normaalsuse vastu võitlejad tahaksid, et nemad kujundaksid uut normaalsust, n-ö normaalsust ilma normideta (sarnased arusaamad olid ka 19. sajandi anarhistidel ja nt Michel Foucault’l). Teiseks, tegemist on kärarikaste, kuid siiski marginaalsete ning mitte eriti pikaajalistega fenomenidega, neid võib võrrelda isegi moega. Nii nagu ei ole kaugeltki kõik Aafrika ameeriklased BLM aktivistid, nii ka oleks väga eksitav samastada LGBTQIAmisiganes+ aktiviste kõikide homoseksuaalidega, nii mõnigi neist on aktivistide tegevusest hoopis häiritud.
Marilyn French (1929-2009) 1970.-1980. aastatel oli radikaalsete feministide hulgas moes lendlause: „Kõik mehed on vägistajad“. See on kärbitud tsitaat Marilyn Frenchi kultusromaanist The Women's Room (1977), kus üks tegelane väidab:
„Kõik mehed on vägistajad, ja see on kõik, mis nad on. Nad vägistavad meid oma silmadega, oma seadustega, oma koodidega.“
Kui parafraseerida moodsat antirassistlikku terminoloogiat, on tegemist süsteemse vägistamisega. Ka ei puutunud sellel lausel rassiline aspekt, kuna tihti täpsustati: „Kõik valged mehed on vägistajad“. (Viimane on iseenesest huvitav teema, kuid see vääriks eraldi postitust.) See lause hakkas kaotama oma populaarsust, kui selgus, et sellest võidavad kõige rohkem mitte feministid, vaid tõelised vägistajad: kui kõik mehed on vägistajad, siis miks te minu kallal norite, olen vaid mees, nagu kõik teised mehed. Nüüdseks on see ütlus moest läinud, ja vist mitte ilma #MeToo mõjuta. Võib oletada, et sarnastel põhjustel hakkab populaarsust kaotama idee, et iga valgesuse kandja (tegelikult – iga valge) on rassist. Kõikide valgete käsitlemine rassistidena on mugav mitte üksnes BLM aktivistidele, vaid ka tõelistele rassistidele. Igatahes sai DiAngelo Valge haprus hävitava kriitika osaliseks ja nimelt sellesama vaatenurga alt: raamat soodustab rassismi ja on takistuseks selle vastu võitlemisel.
Kõigi maade aktivistid, ühinege!
Oluline praegusaja tendents on erinevate normaalsuse vastu võitlevate liikumiste konsolideerimine. Veel 1960. aastatel ei leidnud geid ja lesbid ühist keelt, nende ühinemine toimus 1969. aastal pärast nn Stonewalli mässu, konflikt lesbide ja transgenderite vahel lõppes 1973. aastal, edasi läks juba sujuvalt.
Kui tundub, et BLM ja LGBTQIA+ liikumised leiavad ühise keele, siis feministidega tekkis probleem, mis oli viimastele ootamatu. Aafrika ameeriklastest aktivistid aga mäletavad hästi, et ameerika feminismi ikoonilised kujud olid rassistid. Ja mitte moodsad värvipimedad, vaid vanamoodsad „värvinägijad“. Sufražistid eristasid end selgelt abolitsionistidest. Juhtivad sufražetid Susan B. Anthony (1820-1906) ja Elizabeth Cady Stanton (1815-1902) olid küll teoreetiliselt orjapidamise vastu, kuid oma liikumisesse mustanahalisi naisi nad ei kutsunud. Stanton väitis koguni, et endised orjad mõjuvad oma vaesuse ja harimatuse tõttu halvasti kogu USA poliitilisele süsteemile.
Veel markantsem kuju oli Rebecca Latimer Felton (1835-1930), kirjanik ja aktiivne sufražett, kes jäi Ameerika ajalukku kui esimene naissenaator ja viimane orjapidaja kongressi mõlemas kojas. Felton oli veendunud ja valjuhäälne rassist. Sama sõjakalt nagu ta võitles naiste õiguste eest hariduse ja poliitika valdkondades, võitles ta mustanahaliste õiguste vastu. Ta nimetas neid „pooltsiviliseeritud gorilladeks“ ning väitis, et mustanahaliste haridusele kulutatud raha kasvatab otseselt nende sooritatud kuritegude arvu. Lõunaosariikide tulevik sõltus tema sõnade järgi sellest, kas „elajalikud mustad“ suudetakse alla suruda. Neeger oli tema sõnutsi ennekõike valge naise vägistaja. Ta toetas mustanahaliste lintšimist. 1897. a. kirjutas ta:
„Kui lintšimist on vaja selleks, et kaitsta naise armsaimat omandit (woman's dearest possession) metsistunud inimelajate eest – siis ütlen ma: lintšige, kui vaja, tuhat korda nädalas.“
Selliseid asju on raske andestada ja unustada. Seda enam, et isegi 21. sajandi feminism kannatab valgesuse ning mõne arvates isegi valge suprematismi all.
Rassistlikud feministid: Rebecca Latimer Felton ja Virginia Woolf
Näiteks praegu kõige värskema feministliku suuna, nn intersektsionaalse feminismi esindajad peavad väga lugu Virginia Woolfist ning liidavad ta isegi tagantjärele feministliku liikumisega. Aga Virginia Woolf, kes oli tõepoolest väga andekas kirjanik, oli samuti veendunud rassist ega häbenenud kasutada vastavaid klišeid oma loomingus.
Kõrvalepõige: "Onu Tomi onnike"
Loomulikult ei olnud kõik sufražetid rassistid, väljapaistev antirassist oli Harriet Beecher Stowe. Tõsi küll, ta ei kuulunud sufražistide liikumisse, isegi suhtus sellesse irooniliselt, kuid tagantjärele võtsid feministid ta omaks; teda peetakse kristlikuks feministiks. Beecher Stowe’ "Onu Tomi onnike" (1850) oli suur sündmus nii kirjanduses kui ühiskondlikus elus, selle kirjutamine nõudis erakordset kodanikujulgust. Raamat tekitas pahameeletormi ennekõike lõunaosariikides, autorit süüdistati ignorantsuses ja laimus. Oponendid avaldasid 29 nn „Anti-Tom“ raamatut ja hulgaliselt artikleid. Beecher Stowe oli sunnitud kirjutama eraldi essee „The key to Uncle Tom’s cabin“, kus ta tõestas, et raamat on nii faktoloogia kui psühholoogia seisukohalt tõetruu, ning avalikustas oma allikad. Beecher Stowe' arvukate kriitikute hulka kuulus ka Felton.
Üle saja aasta on „Onu Tomi onnike“ olnud võrdõiguslikkuse ja humanismi võrdkuju, kuid nüüd enam mitte. Selgus, et mustanahalisi tegelasi ja ennekõike onu Tomi ennast on valesti kujutatud, neis peegelduvad rassilised stereotüübid. Tekkis küsimus: ega raamat pole koguni rassistlik? Ja vastus on: jah, tõepoolest on. Autoril võisid olla head kavatsused, kuid tulemus on vastuvõetamatu ja raamat visati avalik-õiguslike koolide programmist välja. Sama saatus ootas ees Harper Lee rassismivastast romaani „Tappa laulurästast“.
Harriet Beecher Stowe (1811-1896) ja Harper Lee (1926-2016)
Womanism
Paljud mustanahalised naisõiguslased isegi väldivad enda kohta feministi sildi kasutamist, kuna rassism on selle diskrediteerinud (vrd ka siin), nende ideoloogia on 1980. aastatel välja kujunenud womanism. Womanism lähtub postmodernistlikust paradigmast: kui sugu on sotsiaalne konstrukt ja mustanahaliste naiste sotsiaalne maailm erineb drastiliselt valgete naiste omast, siis on ka nende soomaailmad erinevad.
Feminism on värvipime ning käsitleb tüüpiliselt valgesusele valge naise probleeme universaalsetena. Womanism’is on sugu lahutamatult seotud nahavärviga, kuid must nahavärv ei ole womanism’i osa, vaid pigem suurendusklaas, mille läbi vaadeldakse sugu ja soo probleeme: rassiline identiteet tuleb enne soolist. Ja kui feminism püüab opereerida ratsionaalsete ja isegi juriidiliste mõistetega, rõhutavad womanistid oma spirituaalsust, mis pärineb Aafrika traditsioonidest. Valge feminism kehtestab naist kui isiksust ning individualism on tüüpiline valgesuse tunnus. Mustanahalisele naisele on perekond ja kogukond tähtsamad kui tema ego.
Hõõrumised BLM aktivistide ja radikaalse feminismi vahel ei tähenda, et neil puuduksid kontaktid diskursiivses sfääris. Nt süüdistavad mõlemad oma vastaseid objektiveerimises: feministid „patriarhaalseid“ isaseid, BLM liikumine aga valgesuse kandjad. Keerulisemad lood on individualismiga. Osa feministe leiavad, et individualism on (valge) mehe omadus, kuid tänapäeva feminismis on esindatud ka teine suund – individualistlik feminism, mis vastandab ennast nii maskuliinsele individualismile kui ka eelmise generatsiooni feminismile selle naiste solidaarsusega (female solidarity) ja „õeskonna“ (Sisterhood) ideaalidega.
Veel keerulisemad on BLM liikumise suhted keskkonnaaktivistidega. Ühelt poolt kohtame loosungeid, et valged on kogu looduse ära rikkunud, teiselt poolt aga on just valged suprematistid ja päris natslikud grupeeringud juba ammu võtnud kasutusele pseudoökoloogilise terminoloogia nagu verepuhtus, segaverelised, võõrliigid jne. Veendunud rassist oli ka legendaarne naturalist ja looduskaitse looja USAs John Muir (1838-1914).
Probleemi juured on aga sügavamad. Ökoloogiline liikumine on kui mitte otseselt teaduslik, siis vähemalt teadussõbralik. Vrd Greta Thunbergi üleskutset uskuda teadust (ei taha ironiseerida, aga kui teadusest saab usuobjekt, siis ei ole see enam teadus). Seevastu BLM liikumine on meelestatud „euroopaliku“ teaduse vastu ja eriti puudutab see loodusteadusi, nn STEMi (science, technology, engineering, and mathematics). Ja ehkki teadlased, sh loodusteadlased vannuvad BLMile truudust, korraldavad selle toetuseks streike, on sellel vähe tähtsust. Aafrika ameeriklased ei armasta rassistlikku teadust: STEMis on ebaproportsionaalselt vähe mustanahalisi, aga neid on seal vähe suures osas ka selle tõttu, et need valdkonnad ei paku suurema osale mustanahalistele huvi. Samuti on arvatud, et geneetika, evolutsiooniline bioloogia ja ökoloogia on nii läbi imbunud valgesusest, et Aafrika ameeriklased väldivad neid valdkondi. Järjest suuremat hoogu võtavad liikumised #ShutDownAcademia ja #ShutDownSTEM.
Heade kavatsustega sillutatud tee
Tuleme tagasi klassikalise rassismivastasuse juurde ja vaatleme, miks see evolutsioneerus nii kummalises suunas. Kuidas juhtus nii, et rassismivastane võitlus, mis 1960.-1970. aastatel näis juba võidetud, on endaga kaasa toonud sellised tulemused?
Kui mustanahalised said 1960. aastate keskel poliitilised ja juriidilised õigused, selgus, et sellest ei piisa, sest eelnenud ebaõiglusel ja diskriminatsioonil olid olulised sotsiaalsed ja majanduslikud tagajärjed: mustanahalisel ja valgenahalisel ameeriklasel (kui mitte võtta üksikisikuid eraldi, vaid vaadata statistilist tervikpilti) ei olnud ellu astudes võrdseid võimalusi. Nii tekkiski positiivse diskrimineerimise (affirmative action) kontseptsioon. Positiivsest diskrimineerimisest rääkis juba Kennedy, kuid igapäevaelu reaalsuseks muutus see Clintoni administratsiooni ajal.
Kõvalepõige: Kes kuulub etnilisse vähemusse?
Nimekiri vähemustest, kes kuuluvad positiivse diskrimineerimise alla, varieerub osariigiti, kuid selles on alati Aafrika ameeriklased ja latiinod (neid nimetatakse tihti sõnaga ’hispanic’, ehkki silmas ei peeta ei hispaanlasi ega muidki eurooplasi), tihti ka põlisameeriklased, kuid ennekõike jutt käib nimelt mustanahalistest. Ehkki retoorika tasandil on positiivse diskrimineerimise üheks eesmärgiks rahvusvähemuste suurem kaasatus, ei laiene positiivne diskrimineerimine ühelegi Euroopa ega Aasia rahvale. Kui ma olin veerand sajandit tagasi New Yorkis Citibanki klient, siis oli pangaautomaadi avavaates valik kaheksa keele vahel: inglise, hispaania, prantsuse, kreeka, vene, hiina, jaapani ja korea. Nüüd pakub sama pank DC-s sellist keelevalikut:
On ilmne, et nendes linnades on tegemist tublisti esindatud vähemusrahvastega. Neil aga ei ole mingeid soodustusi ei kõrgkooli sisseastumisel ega tööturul. Põhjus on ilmne: nad saavad ise hakkama. Pealegi ei ole nad olnud ajaloolise ülekohtu ohvrid. Seepeale on mõned Hiina ameeriklased õigustatult väitnud, et ehkki nad formaalselt orjad ei olnud, olid nende töö ja elutingimused nt kaevandustes sama halvad ja alandavad ning nemadki olid rassismi ohvrid. Ametliku õigustust pole ma kohanud, mitteametlik on aga see, et orjus mõjutab ka järgmisi generatsioone, välja on pakutud isegi termin PTSS (post traumatic slave syndrome). See on aga minu meelest väga libe tee, mis avab rassismile erinevaid võimalusi (vrd).
Tahan rõhutada, et iseenesest ei ole positiivse diskrimineerimise idee vale, vale oli aga selle teostus, mis on hea näide selle kohta, kuidas head kavatsused sillutavad põrguteed. Selle asemel, et aidata ja ergutada mustanahalisi noori olema edukad ühiskonnaliikmed, nt läbi grantide, stipendiumite ja teiste vahendite, soodustasid positiivse diskrimineerimise meetmed edutust. Aafrika ameeriklaste seas juurutati arusaam, et neile ollakse võlgu eelmiste generatsioonide diskrimineerimise eest. Kes on võlgu? Riik, ühiskond, valged üldse. Mille eest? Orjuse, Jim Crow’ seaduste, süsteemse rassismi ja jne eest.
Positiivsel diskrimineerimisel on ka negatiivne pool – see tuleb kellegi arvelt. Kui kahe võrdse kandidaadi puhul tuleb eelistada etnilisse vähemusse kuuluvat kandidaati, siis võib esiteks juba see tekitada rahulolematust nende seas, kes selle meetodiga välja jäävad, teiseks aga on tekkinud tänu sellele, et võrdsuse kriteeriumid on ähmased, tendents eelistada peaaegu võrdseid vähemuste kandidaate, mis aga viib taseme languseni. Selle lõpptagajärjeks on rassismi uus kasv. On olnud mitmeid juhuseid, kui üldiselt rassimivastane valge ei usalda oma lähedasi mustanahaliste arstide hoolde – mitte seepärast, et talle ei meeldiks mustanahalisted, vaid seetõttu, et ta kahtlustab, et need said oma diplomi ja töökoha tänu afirmatiivsetele aktsioonidele.
Tahan rõhutada, et iseenesest ei ole positiivse diskrimineerimise idee vale, vale oli aga selle teostus, mis on hea näide selle kohta, kuidas head kavatsused sillutavad põrguteed. Selle asemel, et aidata ja ergutada mustanahalisi noori olema edukad ühiskonnaliikmed, nt läbi grantide, stipendiumite ja teiste vahendite, soodustasid positiivse diskrimineerimise meetmed edutust. Aafrika ameeriklaste seas juurutati arusaam, et neile ollakse võlgu eelmiste generatsioonide diskrimineerimise eest. Kes on võlgu? Riik, ühiskond, valged üldse. Mille eest? Orjuse, Jim Crow’ seaduste, süsteemse rassismi ja jne eest.
Positiivsel diskrimineerimisel on ka negatiivne pool – see tuleb kellegi arvelt. Kui kahe võrdse kandidaadi puhul tuleb eelistada etnilisse vähemusse kuuluvat kandidaati, siis võib esiteks juba see tekitada rahulolematust nende seas, kes selle meetodiga välja jäävad, teiseks aga on tekkinud tänu sellele, et võrdsuse kriteeriumid on ähmased, tendents eelistada peaaegu võrdseid vähemuste kandidaate, mis aga viib taseme languseni. Selle lõpptagajärjeks on rassismi uus kasv. On olnud mitmeid juhuseid, kui üldiselt rassimivastane valge ei usalda oma lähedasi mustanahaliste arstide hoolde – mitte seepärast, et talle ei meeldiks mustanahalisted, vaid seetõttu, et ta kahtlustab, et need said oma diplomi ja töökoha tänu afirmatiivsetele aktsioonidele.
Hiljuti plahvatas skandaal prestiižikates USA ülikoolides, kui Ühendriikide Justiitsministeerium avaldas kaheaastase uurimise tulemuse, süüdistades Yale’i Ülikooli rassilises ja etnilises diskrimineerimises. Dokumendi järgi on “võrreldes Aafrika ameeriklastega samade akadeemiliste näitajatega Aasia ameeriklastel ja valgetel sissesaamisvõimalus vaid üks kümnendik kuni üks neljandik“ (vrd ka siin). See olevat vastuolus 1964. aastal vastuvõetud Kodanikuõiguste aktiga ning tekitab ühiskonnast viha ja lõhestumist. Yale’i ülikool tõrjus need süüdistused tagasi väitega, et lisaks nahavärvile ja etnilisele päritolule arvestab ülikool terve rea teiste näitajatega, ning viitas pretsedentidele, mis leidsid lahenduse USA ülemkohtus. Siiski ei ole osa sedalaadi kaebusi veel lõplikku lahendust leidnud. Tuletan meelde, et 2014. aastal kaebas grupp Hiina päritolu ameeriklastest sisseastujaid ebavõrdse kohtlemise pärast kohtusse Harvardi ülikooli. Föderaalkohus leidis küll 2019. aastal, et ülikoolil oli õigus nii talitada, kuid abituriendid kaebasid edasi, see saaga jätkub.
Eeliste kasutamine sisseastumisel on vaid esimese takistuse ületamine akadeemilises karjääris. Kolledžis aga ootavad värsket tudengit ees kaks ebameeldivat tõsiasja. Esiteks on valgeid õppejõude ebaproportsionaalselt palju ja teiseks on ebaproportsionaalselt palju valgeid aineid, kogu curriculum on valges kreenis. Miks peame õppima Platonit (orjapidaja) ja Hegelit (rassist)? Kuhu jääb Aafrika filosoofia? Või siis Shakespeare (rassist), Cervantes (rassist) ja Kipling (rassist)? Ka loodusteadustes sama: kõik valged rassistid: osa avalikud nagu Cuvier või Darwin, teised ilmselt varjavad. Igal pool valged. Valged surnud mehed, täpsustavad feministid.
1993. aastal New Yorgis olin tunnistajaks Columbia ülikooli mustanahaliste tudengite streigile. Nad nõudsid, et ülikoolis oleksid „mustad“ ja „valged“ aineid tasakaalus: sama palju Aafrika aineid kui Euroopa omi. Küsisin tuttavalt professorilt, mis nüüd saab. Ta kehitas õlgu: mitte midagi olulist. Tuletatakse meelde, et just avati kaks uut professuuri Aafrika uuringute jaoks, lubatakse veel paari ja kõik on rahul. Asi nii lõppeski. Nüüdseks on aga olukord oluliselt paranenud, on loodud kolm võimsat õppe- ja uurimiskeskust: Columbia ülikooli Aafrika uuringute instituut (Institute for African Studies), Aafrika ameeriklaste ja diasporaa aafriklaste uuringute kolledž (College African American and African Diaspora Studies) ja Uurimisinstituut Aafrika ameeriklaste valdkonnas (Institute for Research in African-American Studies). Iga õppe- ja teadusasutuse loomine on tervitatav, kuid ainult juhul, kui tegemist ei ole üksnes siltidega, mille taga leiame midagi muud.
Pean tunnistama, et olen lapsepõlvest saadik kiindunud Aafrikasse, selle ajaloosse ja selle rahvastesse. Elasin südamest kaasa Aafrika dekoloniseerimisele 1960 ja järgnevatel aastatel. Kogusin Aafrika riikide marke (kolm väärtuslikuimat albumit varastati mult ära – siiamaani on kahju, ehkki möödunud on juba üle poole sajandi). Sellepärast vaatasin huviga, mida nendes keskustes õpetatakse ja uuritakse. Aafrikas on sadu erinevaid rahvaid ja keeli, ainuüksi riigikeeli on üle kahekümne. Kõigi kolme institutsiooni peale on vaid üks volofi keelega tegelev lingvist, veel ühe kohta on märgitud, et ta tegeleb suahiili keele ja kirjandusega. Valdav osa ülejäänud õppejõude ja uurijaid tegutsevad ideoloogiaga seotud valdkondades. Õpetatakse mitte niivõrd Aafrika ja Aafrika ameerika ajalugu ja kultuure, kuivõrd kolonialismiga seotud diskursusi, mis on enamasti moodustatud marksistlikule baasile.
Pean tunnistama, et olen lapsepõlvest saadik kiindunud Aafrikasse, selle ajaloosse ja selle rahvastesse. Elasin südamest kaasa Aafrika dekoloniseerimisele 1960 ja järgnevatel aastatel. Kogusin Aafrika riikide marke (kolm väärtuslikuimat albumit varastati mult ära – siiamaani on kahju, ehkki möödunud on juba üle poole sajandi). Sellepärast vaatasin huviga, mida nendes keskustes õpetatakse ja uuritakse. Aafrikas on sadu erinevaid rahvaid ja keeli, ainuüksi riigikeeli on üle kahekümne. Kõigi kolme institutsiooni peale on vaid üks volofi keelega tegelev lingvist, veel ühe kohta on märgitud, et ta tegeleb suahiili keele ja kirjandusega. Valdav osa ülejäänud õppejõude ja uurijaid tegutsevad ideoloogiaga seotud valdkondades. Õpetatakse mitte niivõrd Aafrika ja Aafrika ameerika ajalugu ja kultuure, kuivõrd kolonialismiga seotud diskursusi, mis on enamasti moodustatud marksistlikule baasile.
Iseenesest ei tee ka sellised asutused halba, eriti kui nad lubavad rassilisi pingeid maandada. Kuid siin on mitu aga. Esiteks, lõpetaja saab prestiižse Columbia ülikooli diplomi, mis eksitab kõige rohkem teda ennast, nagu tal olekski akadeemiline kõrgharidus käes. Teiseks demotiveerivad need „valgete“ ainete õppimist. Ning kolmandaks, mis on kõige olulisem, blokeerivad need tõelisi uuringuid ja teadmisi nii Aafrikast kui ka Aafrika ameeriklastest. Ma tahan väita, et Aafrikal, kust me kõik pärit oleme, on iseseisev ülisuur väärtus, mille taandamine valgele kolonianismile ja sellevastasele võitlusele on ülimalt ebaõiglane. Ka Aafrika ameeriklased pakuvad palju huvitavat uurimisainet.
Kui ma elasin pool aastat New Yorkis, suhtlesin erinevalt oma ülikooli kolleegidest ka kodututega (57% kodututest on mustanahalised ja kokku on kodutuid New Yorkis üle 130 000), eriti ühega, kes kerjas Broadway’l Columbia ülikooli vastas. Kui ma pärast kaebasin kolleegidele, et ma saan tema kõnest ainult osaliselt aru, imestasid nad, et ma üldse millestki aru saan, sest kodututel on oma keel, mis erineb nii Ameerika inglise kui ka Aafrika ameerika inglise keeltest. Tahtsin selle kohta lugeda, aga selgus, et seda polegi uuritud. Vaatasin praegu uuesti järele ega leidnud ühtegi lingvistilist uurimust. Küll aga on ohtralt soovitusi, kuidas kodutuid tuleks poliitiliselt korrektselt nimetada: nimelt mitte kodutuks, vaid inimeseks ilma koduta. Ameerika suurlinnad ja eriti New York on paabel, kus on esindatud kümned keelerühmad ning leidub mitmeid Aafrika (mitte Aafrika Ameerika) keeligi. See on tõepoolest lingvistiline eldoraado ja mul on kahju, et Columbia ülikooli vastavad institutsioonid sellega ei tegele.
Kui ma elasin pool aastat New Yorkis, suhtlesin erinevalt oma ülikooli kolleegidest ka kodututega (57% kodututest on mustanahalised ja kokku on kodutuid New Yorkis üle 130 000), eriti ühega, kes kerjas Broadway’l Columbia ülikooli vastas. Kui ma pärast kaebasin kolleegidele, et ma saan tema kõnest ainult osaliselt aru, imestasid nad, et ma üldse millestki aru saan, sest kodututel on oma keel, mis erineb nii Ameerika inglise kui ka Aafrika ameerika inglise keeltest. Tahtsin selle kohta lugeda, aga selgus, et seda polegi uuritud. Vaatasin praegu uuesti järele ega leidnud ühtegi lingvistilist uurimust. Küll aga on ohtralt soovitusi, kuidas kodutuid tuleks poliitiliselt korrektselt nimetada: nimelt mitte kodutuks, vaid inimeseks ilma koduta. Ameerika suurlinnad ja eriti New York on paabel, kus on esindatud kümned keelerühmad ning leidub mitmeid Aafrika (mitte Aafrika Ameerika) keeligi. See on tõepoolest lingvistiline eldoraado ja mul on kahju, et Columbia ülikooli vastavad institutsioonid sellega ei tegele.
New Yorki keelte kaart
Leonard Pitts Jr Ning võib-olla põhiline: positiivne diskrimineerimine on lõppkokkuvõttes kahjulik ka Aafrika ameeriklastele ning sellest saadakse järjest rohkem aru. Positiivne diskrimineerimine põlistab ebaõiglust mustanahaliste suhtes, jäädvustab nende marginaliseerimise ja soodustab rassismi. Nii kirjutas veel 2003. aastal tuntud publitsist ja Pulitzeri preemia laureaat Leonard Pitts Jr.:
"Paljud küsivad, kas mustanahaline professionaal on ametis oma oskuste ja võimete pärast või tänu positiivsele diskrimineerimisele? Kahjuks jätab positiivse diskrimineerimise poliitika vastamata paljudele küsimustele mustanahaliste hariduse, oskuste ja võimete kohta.
Ma üritan vastata rahulikult. Kuid see ei ole kerge. Sest ruumis on elevant: suur, kärarikas ja haisev, kuid ükski hea inimene teda ei märka. Elevant on see lihtne tõsiasi:
Valged on tänu positiivsetele meetmetele selle riigi ajaloos suurimad võitjad.
See ei ole retoorika ega metafoor. See on puhas tõde."
Leonard Pitts Jr on tuntud oma käredate ütlustega. Kui 2007. aastal viis mustanahalist ründasid, röövisid, piinasid, vägistasid ja lõpuks tapsid armunud Channon Christiani ja Christopher Newsomi, korraldasid rassistid selle peale mitu aktsiooni; eriti pahandas neid asjaolu, et nende meelest vaikib peavoolumeedia selle kuriteo maha. Leonard Pitts reageeris sellele, öeldes, et on neli sõna neile valgetele ameeriklastele, kes selle tragöödia pärast tunnevad end kannatajatena: „Cry me a river“ (Nutke mulle jõgi). Nii et mingit kahtlust Pittsi rassismivastasuses olla ei saa.
(jätkub)
"Paljud küsivad, kas mustanahaline professionaal on ametis oma oskuste ja võimete pärast või tänu positiivsele diskrimineerimisele? Kahjuks jätab positiivse diskrimineerimise poliitika vastamata paljudele küsimustele mustanahaliste hariduse, oskuste ja võimete kohta.
Ma üritan vastata rahulikult. Kuid see ei ole kerge. Sest ruumis on elevant: suur, kärarikas ja haisev, kuid ükski hea inimene teda ei märka. Elevant on see lihtne tõsiasi:
Valged on tänu positiivsetele meetmetele selle riigi ajaloos suurimad võitjad.
See ei ole retoorika ega metafoor. See on puhas tõde."
Leonard Pitts Jr on tuntud oma käredate ütlustega. Kui 2007. aastal viis mustanahalist ründasid, röövisid, piinasid, vägistasid ja lõpuks tapsid armunud Channon Christiani ja Christopher Newsomi, korraldasid rassistid selle peale mitu aktsiooni; eriti pahandas neid asjaolu, et nende meelest vaikib peavoolumeedia selle kuriteo maha. Leonard Pitts reageeris sellele, öeldes, et on neli sõna neile valgetele ameeriklastele, kes selle tragöödia pärast tunnevad end kannatajatena: „Cry me a river“ (Nutke mulle jõgi). Nii et mingit kahtlust Pittsi rassismivastasuses olla ei saa.
(jätkub)
RSS Feed