MIHHAIL LOTMANI KODULEHEKÜLG
  • Blogi
  • Minust
  • CV
  • Publikatsioonid
  • Meedias
  • Galerii
  • Failid
  • KFT
  • Vaba Akadeemia

Mina, vietnamlane

2/13/2013

3 Comments

 
Priit Hõbemägi kirjutas hea arvamusloo. Nagu oodata, sai vastu üle saja enamasti nördinud kommentaari. Mida siis autor öelda tahab? Et aitaksime illegaalseid immigrante? Vaevalt küll, ja autor ise seda ka rõhutab. Mõne kirjutise eesmärk aga ei ole pakkuda valmislahendusi, vaid näiteks panna inimesi mõtlema, kaasa tundma jne. Igal juhul mina praeguses postituses mingeid lahendusi ei paku ning ei ole ise kindel, et tean neid.
    Sissejuhatuseks aga tahaksin meelde tuletada seda, kuidas mõned tublid Soome elanikud okupatsioonivõimu alt põgenenud eestlasi võimudele välja andsid, kes omakorda andsid nad üle Nõukogude võimudele. Ent oli ka teisi, kes peitsid ja abistasid põgenikke, juhatades nad üle Rootsi piiri. Kes olid õigemad soomlased, kas võimu- ja seadusekuulekad või need teised?
    Ma ei taha siin mingit vastust pakkuda ja isegi ei rõhuta analoogiat Vietnami põgenikega Eesti metsas. Võib leida, ja nördinud lugeja juba kindlasti ka leidis kümneid põhimõttelisi erinevusi. Ent põhiline on vist siiski see, mida meelsamini ei tunnistaks: need seal Soome metsas olime "meie", aga need siin Eesti metsas hoopis "nemad". See tunne aitab väga põhjenduste ja erinevuste otsimisele kaasa.
    Olgu sellega, kuidas on, aga kui ma mõtlen sellele situatsioonile, kui inimesi otsitakse koertega, on mul kerge ette kujutada (ehkki seda pole tegelikkuses kunagi juhtunud), et niimoodi otsitakse taga mind, ent ma ei suuda mitte kuidagi ette kujutada, et mina olen see, kes jälitab koertega metsas inimesi.
Picture
Jevgeni Zamjatin (1884-1937)
See dilemma tuletab mulle meelde vaidlust nn uushumanismi üle 20. aastate nõukogude kirjanduses. Kontseptsioon tekkis poleemikas valitseva revolutsioonilise halastamatuse doktriiniga, mille põhimõtted hiljem formuleeris Gorki: "Kui vaenlane ei alistu, ta hävitatakse." Seda põhimõtet järgiti hoolikalt mittealistunud vaenlaste puhul, kuid alistunud vaenlaste korral tekkis probleem, eriti siis, kui kahtlustati, et alistumine polnud piisavalt siiras. Uus ehk dialektiline humanism lähtus sellest, et üldiselt pole "metafüüsilisi" keelde olemas, aga võimaluse korral võib teatud pehmust üles näidata. See oli kontekst, milles tekkis vaidlus kahe teeneka revolutsionääri, kuulsa kirjaniku Jevgeni Zamjatini ja kirjanduskriitiku Aleksandr Voronski vahel. Zamjatin väitis, et absoluutsed keelud on siiski olemas, näiteks ei tohi mitte iialgi maha lasta kinniseotud inimest. Selle peale esines humanist Voronski, kes muide kaitses Zamjatinit parteisiseste kriitikute eest, seisukohaga, et sellest tohiks rääkida ainult inimene, kellel on vastav kogemus (sellele võib lisada vaid, et Zamjatinil õnnestus emigreeruda ja ta suri Pariisis 1937. aastal loomulikku surma, Voronski aga arreteeriti 1935. aastal ning lasti samal 1937. aastal maha; arvatavasti polnud ta käed kinni seotud).

Picture
Ent kui meil juba on juttu vietnamlastest, tahaksin meelde tuletada Associate Pressi fotograafi Eddie Adamsi väga kuulsat fotot (1968). Siin on näha, kuidas Lõuna-Vietnami ohvitser laseb maha vangistatud vietkonglase. Foto tekitas nördimusetormi Ameerika Ühendriikides ning juubelduse Nõukogude Liidus. Siiski ei ole kontekst nii ühemõtteline, nagu pilti vaadates võiks arvata. Tegu ei ole lihtsa vietkonglase, vaid nn "Kättemaksusõdalaste" kapteniga, kelle ülesandeks oli mitte võitlus vaenlaste vägedega, vaid Vietkongi suhtes vaenuliku elanikkonnaga, ning teolt tabatud põhjavietnamlased olid sel päeval tapnud mitukümmend rahulikku elanikku. Lõuna-Vietnami kindralil Nguyen Ngoc Loanil ütlesid närvid üles ja ta laskiski jõugupealiku maha. Selle hetke fikseeris fotograaf. Nüüd aga, kui Zamjatini-Voronski dilemma on esitatud maksimaalselt teravas vormis, arvan siiski, et ka siin on Zamjatinil õigus, igatahes ei suuda ma end siin ette kujutada ei kättemaksusõdalasena ega tema hukkajana.

Kõik see oli aga vaid eellugu, õigemini vaid esimene neist. Enne kui looga pihta hakkan, tahan rääkida teise.
    Üle väga pika aja (ca 50 aastat) kohtasin oma lapsepõlvetuttavat, naabrihoovi poissi Theod (nimi muudetud). Ma poleks teda ära tundnud, aga tema minu tundis, ning pärast tere-tere, hästi-hästi vahetamist küsisin millegipärast: "Aga kuidas tegelikult läheb?" Selgus, et kiita pole. Pere lagunenud, firma pankrotis, nüüd ajab läbi juhutöödega, mille eest saab vähe raha, ja veel need neetud alimendid. Plaanib Eestist minema tõmmata, kas Soome või Iirimaale. Eesti riik ei istu talle üldse, kuid eriti kirus Euroopa Liitu ja valitsust, kes rahvalt küsimata meid sellesse mülkasse tiris. Sealt läks jutt sujuvalt multikultile, mille kohta ta ka pehmeid sõnu ei leidnud, ja sealt millegipärast hüppas jutt Vietnami põgenikele. "Trügivad siia igasugused, istugu parem kodus." "Theo," ütlesin mina, "sa oled geenius, kui sind poleks olemas, tuleks sind välja mõelda. Sa suutsid paari lausega kokku võtta suure osa internetikommentaariumist. Mõtle ise, sa tahad siit ära tõmmata, kuid suhtud halvasti neisse, kes tahavad siia tõmmata. Sa vihkad multikultit, aga ise igatsed elu võõraste seas. Sa jälestad Euroopa Liitu, kuid tänu temale saad vabalt endale tööd otsida kas Soomes või isegi Iirimaal. Ja mis puudutab seda vägisi tirimist, siis võib-olla mäletad, et oli ka vastav referendum."
    Nende minu sõnadega südamlik taaskohtumine lõppes. "Ma arvasin, et räägin inimesega, aga selgus, et poliitikuga," pobises Theo. "Head õhtut sinulegi," kostsin mina.

Põgenemine, mis kestis kakskümmend aastat


Vietnami sõda lõppes 1975. aastal USA häbiväärse kaotusega. Seda sõda ei kaotatud lahinguväljadel, vaid ameeriklaste peades ja südametes. Üheks oluliseks sõja kaotamise faktoriks sai see 1972. aastal tehtud foto.

Picture
Picture
Phan Thị Kim Phúc ja Christopher Wain. Nick Ut/AP 1972
Vaevalt leidub kogu fotograafia ajaloos kuulsamat ja mõjukamat pilti, see rabas veel tugevamini kui Eddie Adamsi foto. See valiti 1972. aasta aasta pressifotoks ning autor Nick Ut pälvis 1973
Pulitzeri auhinna. Foto mõju oli nii suur, et president Nixon püüdis leida tõendeid sellest, et tegu on kas võltsingu või lavastusega. Kümned tuhanded inimesed, kes suhtusid sõjasse soosivalt või ükskõikselt, muutusid selle radikaalseks vastaseks. Ka seda trükiti masstiraažis Nõukogude Liidus ja tõepoolest, mis võib veel selgemini näidata imperialistliku sõja koledusi: lapsed ja eriti paljas tüdruk põgenevad Ameerika sõjardite eest. Pilt muutus propagandarelvaks. Samas on see hea näide selle kohta, kuidas dokumentaalne kaader teenib suurt valet, kusjuures ilma selleta, et keegi otseselt valetaks. Igatahes polnud fotograafil Nick Util (tema õige nimi on Huỳnh Công Út) mingit valetamise kavatsust. Ta esitas terve rea sel päeval tehtud fotosid, kuid nendest valiti välja vaid see üks.
    Aga me teame ka järgmisi kaadreid. Siin on üks nendest. Nagu selgus, ei jooksnud tüdruk ja teised lapsed Ameerika sõdurite eest, vaid hoopis nende juurde abi ja kaitset paluma. Sel päeval ründas Vietkongi sõjavägi Lõuna-Vietnami režiimile lojaalset küla, kus elas üheksa-aastane
Phan Thị Kim Phúc. Elanikud peitsid end alguses pagoodi (sõja ajal kehtis enamasti kirjutamata kokkulepe, et pagoode vaenupooled ei rünnata), kuid lahingutegevus ja pommid tulid pagoodile liiga lähedale ning sinna varjunud inimesed jooksid paanikas välja. Lõuna-Vietnami vägede lendur pidas neid ekslikult vietkonglasteks ning heitis napalmipommi, mis tappis kaks inimest ja haavas mitut, kaasaarvatud Phan Thị Kim Phúci. Stseeni oli filmimas ka ITNi korrespondent Christopher Wain, kellega koos nad viisid kannatanud lapsed kohalikku haiglasse.

Picture
Phan Thị Kim Phúc ja Nick Ut 1973
    Phan Thị Kim Phúci seisund oli kriitiline ja järgmisel päeval, kui Nick Ut teda vaatama tuli, öeldi, et ta ei jää elama. Siis viis ta tüdruku Saigoni Ameerika haiglasse, kus talle 14 tunni jooksul tehti 17 operatsiooni. Need päästsid tema elu ning järgmise pildi peal näeme tüdrukut koos "onu Nickiga" pärast ravikuuri.
    Kui Vietnami sõda lõppes, sai tüdrukust imperialismivastase võitluse ikoon ja teda kasutati propagandistlikel eesmärkidel. Oma kannatuste tõttu tundis ta suurt austust arstide vastu ning otsustas ka ise arstiks saada. Kuid Vietami võimud vajasid teda sümbolina, mitte isiksusena, ja tema õpingud olid väga raskendatud.
    Siiski sai ta loa õpingute jätkamiseks Kuubal, kus ta tutvus oma tulevase mehega ja nad said loa sõita mesinädalateks sotsialismi hälli Moskvasse.

Picture
Phan Thị Kim Phúc ja Nick Ut Torontos 2012 (Chris Young/The Canadian Press)
Oli 1992. aasta. Kui lennuk tegi vahemaandumise Kanadas, õnnestus neil lennukist põgeneda ja küsida asüüli, mida neile ka võimaldati. Phan Thị Kim Phúc elab nüüd koos oma perekonnaga Kanadas. Ta sai uuesti kohtuda oma päästjate Chris Waini ja Nick Utiga ning 1997. aastal valiti ta ÜRO hea tahte saadikuks. Siin võib näha tema fondi kodulehekülge. Ühelt poolt on tegu õnneliku lõpuga looga, põgenemine, mis sai alguse 1972. aastal, lõppes aastal 1992.  Teiselt poolt aga vaevavad Phan Thị Kim Phúci iga päev tugevad valud ja sügelus, kuid veel tugevamad armid on tema ja kogu Vietnami rahva südametes.

3 Comments
Steffen Nielsen
2/17/2013 03:37:41 am

Suurepärane artikkel. Teie analüüsivõime on imetlusväärne.

Reply
Rein Raud
3/1/2013 03:44:14 am

Jah, need üksikud faktid Vietnami sõjast on täpsed, nii palju kui ma oskan hinnata. Aga kui see sõda juba jutuks tuli, siis siiski võiksime siiski meenutada ka seda, miks ja kuidas ta üldse toimus, millest said vietnami rahva kestvad jamad oma alguse. Põhja-Vietnami liidri Ho Chi Minhi nimi ei olnud sugugi alati Ho Chi Minh...näiteks siis, kui ta Prantsusmaale õppima läks, oli ta veel Nguyen Ai Quoc (hiina või jaapani keele oskajad tunnevad selles pseudonüümis ära sõnapaari aiguo, aikoku, ehk “patrioot”), konservatiinve konfutsiaan ja romantiline luuletaja, kes toona nägi tulevast vaba Vietnami riiki veel üles ehitatuna selle traditsioonilistel alustel. Hanoid külastanud turistid tõenäoliselt mäletavad Kirjanduse Templit kui selle üht olulisimat pühapaika, ning ilmselt oleks ka Nguyen Ai Quoc maetud sinna, kui tal oleks olnud võimalik seda pseudonüümi säilitada. Aga läks teisiti. Öeldes “ükskord kui terve mõte, ükskord on vietnami riik” oli tal Pariisis kohutavalt raske sõpru leida. Mõned juhtusid siiski ette, aga kõik neist sattusid olema kommunistid. Nii pöördus ka Nguyen Ai Quoc Vietnamisse tagasi juba kommunistina. Kahjuks. Sattus olema raske hetk: prantsuse kolonisaatorid olid Vichy valitsuse lipu all ühte heitnud jaapanlastega, Nguyen (nüüd juba Ho) aga asus liitu ameeriklastega, et neid maalt välja tõrjuda. Jaapanlastest saadigi ühiste jõududega võitu, aga siis tuli Washingtonis korraga kellelegi pähe, et hei, need vietnamlased, need on meil ju pilukad, aga prantslased näevad peaaegu et inimese moodi välja? Mõneks ajaks õnnestuski seal see kant unustada, aga kui Dienbienphu all said prantslased lõpuks hävitavalt peksa ja tundus, et iseseisev Vietnam on jälle varsti võimalik, siis tuli neil jälle sekkuda. Mitte demokraatiat eksportima, ei, sedakorda demokraatiat ära hoidma. Pärast kokkulepet, et teatava aja pärast toimuvad Vietnamis vabad valimised, said ameeriklased järsku aru, et neil valimistel ei võidagi nende kandidaat. Diem. Katoliiklane. Korruptant, kellele ei leidunud võrdset. Mees, keda isegi tema ihukaitsjad vihkasid nii, et lõpuks talle otsa peale tegid. Kui enne jõudsid mõned Palachi ja Kalanta mõttekaaslased, üldsegi mitte kommunistlikud buda mungad endale tema palee väravate ees tule otsa panna. Ning keegi Diemi perekonnast tuli rõdule plaksutama ja hõikas, et näh, ma ei teadnudki, et me täna grillime. Ent see oli mees, kelle võimulhoidmiseks polnud Kongressil kahju ei rahast ega eludest, ehkki kõik need läksid ikkagi lõpuks tühja.
Miks ma seda kõike kirjutan? Sest ma leian, et Vietnamis pikka aega kehtinud kommunistlikus korras on kaassüü prantslaste koloniaalsel ülbusel ja ameeriklaste rassismil. Mis mõlemad taanduvad tegelikult samale: lugupidamatusele oma oponentide vastu. Ja nii on ka iga valitsus (kaasa arvatud Eesti praegune) kaassüüdlane teda võib-olla hiljem asendavate populistlike jõudude poolt toime pandavates rumalustes. Kõike ei ole võimalik ära hoida, paljut küll.

Reply
Carpe Diem
3/2/2013 12:29:44 pm

Jutu jätkuks:
http://www.h-net.org/~diplo/roundtables/PDF/TriumphForsaken-Roundtable.pdf

Reply



Leave a Reply.


    Disclaimer.

    0. Kõik minu blogis avaldatud tekstid on Copyleft tingimuste kohaselt vabalt kasutatavad teosed.
    1. Tere tulemast minu blogisse. See on minu isiklik inforuum, kus ma väljendan oma mõtteid tsenseerimata kujul, ilma kõõritamata poliitilise korrektsuse suunas.
    Kui kedagi mu mõtted või sõnad riivavad -- palun ette vabandust. Aga selline ma kord juba olen.
    2. Ma tervitan igasuguseid kommentaare nii allkirjastatult kui anonüümselt, nii sõbralikke kui kriitilisi ja lausa vaenulikke, ainus kriteerium on sisukus.
    3. Ma ei premodereeri kommentaare (samas ei vastuta selle eest, kui need minust sõltumatul põhjusel ei ilmu).

    4. Kommentaarid, mis ainult kaasa kiidavad või sisutult sõimavad, ma lihtsalt eemaldan. Tegu on minu isikliku ruumiga, mille eest vastutan nii moraalselt kui juriidiliselt.
    5. Samuti kustutan kommentaarid, mis sisaldavad reklaami või sisutuid linke.
    6. Igale kommentaarile ma ajapuudusel vastata ei saa.


    Autor

    Mihhail Lotman,
    ζῷον πολιτικόν

    RSS Feed

    Arhiiv

    March 2024
    December 2023
    November 2023
    May 2023
    March 2023
    February 2023
    December 2022
    June 2022
    March 2022
    February 2022
    January 2022
    September 2020
    August 2020
    July 2020
    June 2020
    May 2020
    January 2020
    December 2019
    November 2019
    September 2019
    August 2019
    July 2019
    June 2019
    May 2019
    April 2019
    March 2019
    February 2019
    January 2019
    December 2018
    November 2018
    October 2018
    September 2018
    August 2018
    June 2018
    May 2018
    April 2018
    March 2018
    February 2018
    January 2018
    December 2017
    October 2017
    August 2017
    July 2017
    June 2017
    May 2017
    April 2017
    March 2017
    February 2017
    January 2017
    December 2016
    November 2016
    October 2016
    September 2016
    August 2016
    April 2016
    March 2016
    February 2016
    January 2016
    December 2015
    November 2015
    October 2015
    September 2015
    July 2015
    June 2015
    May 2015
    April 2015
    March 2015
    February 2015
    January 2015
    December 2014
    November 2014
    October 2014
    September 2014
    August 2014
    July 2014
    June 2014
    May 2014
    April 2014
    March 2014
    February 2014
    January 2014
    December 2013
    November 2013
    October 2013
    September 2013
    August 2013
    June 2013
    May 2013
    April 2013
    March 2013
    February 2013
    December 2012
    November 2012
    October 2012
    September 2012
    June 2012
    May 2012
    April 2012
    February 2012
    January 2012
    December 2011
    October 2011
    September 2011
    August 2011
    July 2011
    June 2011
    May 2011
    April 2011
    March 2011
    February 2011
    December 2010
    October 2010
    September 2010
    August 2010


    Rubriigid

    All
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eetika
    Eetika; Religioon
    Film
    Filoloogia
    In Memoriam
    Irl
    Jalgpall
    Kangelaseepos
    Keskkond
    Kgb
    Konverentsid
    Kultuurisemiootika
    Kunst
    Lähis-Ida
    Lollus
    Luule
    Muusika
    Pagulased
    Poliitika
    Puust Ja Punaselt
    Raamatud
    Reisid
    Seks
    Semiootiku Vaatevinklist
    Tähtpäevad
    Terror
    Ühiskond
    Ühiskond
    Valimised
    Välispoliitika
    Vandenõuteooriad
    Värsiteadus
    Värsiteadus
    Venemaa

Copyleft (ɔ) by Mihhail Lotman