Mart Laari otsus mitte kandideerida IRL-i esimehe kohale on nukker, kuid mitte ootamatu. Ajakirjandus on juba pikalt spekuleerinud teemal, kes võiks olla järgmine IRL-i esimees; muuhulgas on nimetatud Jaak Aaviksoo, Ene Ergma, Juhan Partsi, Ken-Marti Vaheri nimesid ning arutletud nende vooruste ja puuduste üle. Kindlasti on kõik nimetatud väga tugevad kandidaadid, kuid meie erakonnas on neid teisigi. Nimetaksin kas või Tõnis Lukast, üht Isamaaliidu ja Respublica ühinemise ideolooge ja läbiviijaid, kellel on pealegi erakonna juhtimise kogemus, aga ka Mart Nutti, Urmas Reinsalut, Marko Mihkelsoni ja veel paljusid teisi. Minu n-ö dream choice oleks Peeter Tulviste või Tunne Kelam. Teine asi muidugi, kuidas nad "pehmeks rääkida".
Kuid veel olulisem sellest, keda valida, on minu meelest, kuidas seda teha. Halb stsenaarium oleks see, kui erakonna esimehe kandidaat pudeneks välja kas "Laari tagatoast" või "äraostmatute keldrist" nagu trumpäss varukast või kepsnukk karbist. Nii valitakse erakonna ja samal ajal ka rahva liidrit Jedinaja Rossijas. Mina eelistaksin teist teed: avalikke erakonnasiseseid valimisi Ameerika primaries stiilis, kus kandidaadid esitaksid oma visioonid ja programmi ning valimistele eelneks põhjalik diskussioon erakonnas ja ühiskonnas laiemalt. Kui mitte eeskujuna, siis paralleelina tooksin olukorra Prantsusmaa sotsialistide leeris. Pärast nende favoriidi Strauss-Kahni häbiväärset taandumist tundus nende olukord päris nutune, kuid tänu tõeliselt demokraatlikule uue liidri otsimise protsessile suutsid nad selle kahju suurel määral mitte üksnes heastada, vaid ka uuendada ja parandada kogu erakonna imagot. Kui IRL tahab olla demokraatia lipulaev Eesti ühiskonnas, siis tuleks alustada sisedemokraatiast.
Kuid veel olulisem sellest, keda valida, on minu meelest, kuidas seda teha. Halb stsenaarium oleks see, kui erakonna esimehe kandidaat pudeneks välja kas "Laari tagatoast" või "äraostmatute keldrist" nagu trumpäss varukast või kepsnukk karbist. Nii valitakse erakonna ja samal ajal ka rahva liidrit Jedinaja Rossijas. Mina eelistaksin teist teed: avalikke erakonnasiseseid valimisi Ameerika primaries stiilis, kus kandidaadid esitaksid oma visioonid ja programmi ning valimistele eelneks põhjalik diskussioon erakonnas ja ühiskonnas laiemalt. Kui mitte eeskujuna, siis paralleelina tooksin olukorra Prantsusmaa sotsialistide leeris. Pärast nende favoriidi Strauss-Kahni häbiväärset taandumist tundus nende olukord päris nutune, kuid tänu tõeliselt demokraatlikule uue liidri otsimise protsessile suutsid nad selle kahju suurel määral mitte üksnes heastada, vaid ka uuendada ja parandada kogu erakonna imagot. Kui IRL tahab olla demokraatia lipulaev Eesti ühiskonnas, siis tuleks alustada sisedemokraatiast.
RSS Feed