Asi on selles, et kui ma võtan vastu mõne uue väljakutse, formuleerin alati enda jaoks "exit strategy", millal ja mis tingimustel ma astun tagasi. Kui mind ResPublicasse kutsuti, võtsin seda ettepanekut väga tõsiselt ja kaalusin seda tükk aega. Ühelt poolt olin ja olen praegugi veendunud, et sellist erakonda on Eestil vaja. Teiselt poolt pikaajalise nõukogudeaja kogemusega inimesena oli "partei" minu jaoks sõimusõna ning "parteistumine" ise tundus väga kaheldava väärtusega teona. Sellegipoolest astusin selle sammu, kuna tundsin vastutust Eestis toimuva üle. Minu exititingimustes oli viis punkti, neist esimene: ma ei osale erakonnas (või mis tahes ühiskondlikus organisatsioonis), mida rahastavad või muudmoodi juhivad KGBga või maffiaga seotud jõud. Eelviimane punkt aga on, et astun välja, juhul kui ilmneb, et keegi "äraostmatutest" on seotud korruptiivse tegevusega ja erakond (k.a teised "äraostmatud") püüab seda õigustada või kinni mätsida.
(Kaks märkust. Esiteks: teisi tingimusi ma ei nimeta, kuna antud kontekstis pole need aktuaalsed. Viis tingimust ei tähenda, et ei saa olla uusi, olukord muutub ja kõike ei saa ette näha. Kuid siin on oluline põhimõte: kui erakonnas on mingit korralagedust, siis ma tõstan oma häält. Nende üle aga, mis on minu exitlistis, ei alusta ma mingit diskussiooni, vaid lihtsalt astun erakonnast välja.)
Lugedes Itaalias Eesti lehtede internetiväljaandeid, tundus, et mõlemas punktis formuleeritud tingimused on teoks saanud. Kui aga naasin ja tutvusin kohapealse informatsiooniga, pean siin silmas seda, mis oli erakonna siselistides, eriti aga seda, mida sain teada esmaspäevasel eestseisusel (ma ei ole ei eestseisuse ega volikogu liige, kuid meie erakonna juhtorganite koosolekud on avatud ka lihtliikmetele, seega osalesin, ehkki mul ei olnud hääleõigust), selgus, et olukord on küll äärmiselt ebameeldiv, aga siiski mitte nii dramaatiline, kui mulle alguses tundus.
Eriti oluline on mulle see, et hoolimata arvamuste paljusustest ja otsestest lahkarvamustest, ei ole erakonnast mitte keegi huvitatud asja mahavaikimisest või kinnimätsimisest. Vastupidi, üldine hoiak on, et me peame võimalikult kiiresti võimalikult täpse ja ammendava informatsiooni saama, et teha kaalukaid otsuseid, mis toetuksid faktidele, mitte hetkemeeleoludele. Mis puudutab aga "erakonna kahtlast rahastamist", siis mitte ükski otsene fakt ega ka kaudne indikatsioon ei tõesta seda.
Ma ei taha mitte kuidagi õigustada Indrek Raudse ja Nikolai Stelmachi teguviisi, see, et nad ilmselt ise ei saanud aru, kui kahtlane kogu see äri on, ei ole minu silmis vabandus. Samuti ei saa ma alahinnata tekitatud kahju. Ehkki minu jaoks on erakonna image küll oluline, kuid antud loos mitte esmatähtis faktor; tähtsam on see, et see lugu heidab halba varju kogu Eesti riiklusele. Selle kahju hüvitamise kohustus aga jääb ennekõike meie, IRLi liikmete kanda.
Mul on hea meel, et samal arvamusel on erakonna esimees Mart Laar. Samuti ma arvan, et Ken-Marti Vaheri mõte luua sõltumatu uurimiskomisjon on väga õige. See komisjon peab olema tõeliselt sõltumatu, mitte meenutama mingit "tõekomisjoni", st seda peab juhtima lugupeetud inimene, kes kas ei kuulu üldse erakonda või ei osale aktiivses päevapoliitikas. Samuti peab olema kaasatud ka erakonna rahulolematuid liikmeid. Minu meelest peaks sinna kuuluma Lagle Parek, kellel endise siseministrina on vastaval alal piisavalt kompetentsi ja kelle reputatsioon on laitmatu.
Igal juhul, nagu paljudki erakonna lihtliikmed, olen veendunud, et just meie oleme ennekõike huvitatud tõe täielikust väljaselgitamisest ja meil lasub kohustus sellele igakülgselt kaasa aidata.