tujukas aprillikuu vahupintsel sinisel taevalael
ja katkine regi mudamustal rohtukasvamata maal
taavet seisab tillukesel künkal keset põllulagedat
ja vilistab kohale koljati
_Andres Ehini luulet hakkasin lugema juba möödunud sajandi kuuekümnendatel, veel enne kui tutvusin Alliksaare loominguga, nii et tema koos Paul-Eerik Rummoga olid need, kes sillutasid mulle teed Eesti kõigi aegade suurima luuletajakuju juurde. Kuid Ehin on rohkem kui "sissejuhatus Alliksaarele". Ehinit iseloomustab puhtehinlik muigav tõsidus või hoopis surmtõsine muie, mis oli suunatud korraga nii Maarjamaale kui läände ja itta. Ja veel siiras, peaaegu lapsik uudishimu ning kaasaelamisvõime ükskõik kui kaugele ning ükskõik kui väikestele rahvastele ja kultuuridele. Ja kõik see kerge irooniaga, mis võib-olla hoopiski varjas surmtõsidust. Me ei olnud tuttavad, kuid olen paaril korral juhtunud Ehinit kuulama. Tundus, et ta proosa või õigemini, mis proosa see on, improviseeritud ettekanne, on luule jätk, samal ajal kui tema luule on rõhutatult proosaline. Ma ei mäleta, millest ta rääkis. Või õigemini, mäletan, aga ei mäleta ka, kuna see polnud nii oluline. Oluline oli see soe tunne, mis tema jutust mulle jäi. Millegipärast on surnute poole kombeks pöörduda sinavormis, aga mulle selline postuumne "Brüderschaft trinken" ei istu: aitäh Teile, Andres.
tujukas aprillikuu vahupintsel sinisel taevalael ja katkine regi mudamustal rohtukasvamata maal taavet seisab tillukesel künkal keset põllulagedat ja vilistab kohale koljati
5 Comments
Steven Vanoni
1/4/2012 06:28:23 pm
Greetings,
Reply
Mihhail Lotman
1/8/2012 09:30:02 pm
Hi Steven,
Reply
Arne Merilai
1/22/2012 09:43:47 am
Tere, Mihhail:
Reply
hans
1/31/2012 08:27:23 pm
midaaa
Reply
Mihhail Lotman
2/3/2012 06:17:17 am
Hea Arne,
Reply
Leave a Reply. |
AutorMihhail Lotman, Arhiiv
March 2024
|