Pöördumine IRLi juhtkonna poole

Olen viimastel päevadel tulemusteta püüdnud saada selgitust meie erakonna otsuse kohta moodustada koalitsioon Keskerakonnaga. Eile peetud arutelude tulemusel koostasin pöördumise, millele kirjutasid alla ka Jaanus Barkala ja Peeter Laurson. Saatsin selle nii erakonna listi (kus see ei ilmunud) kui ka kõikidele eestseisuse liikmetele (kahele aadressile ei läinud kiri läbi). Ma ei tahtnud seda pöördumist avalikustada, lootsin, et saame küsimustele vastused erakonna kanalite kaudu, ning otsustasin oodata 24 tundi. Nüüd on see aeg möödas.

Minu poole on pöördunud terve rida nõutuid valijaid, kes soovivad saada selgitusi, kuid mina olen sama nõutu kui nemad. Me peame tunnistama, et oleme oma valijaid petnud. Kogu Riigikogu valimiste kampaania ajal hirmutasime me valijaid Keskerakonnaga, lausa demoniseerisime seda, veelgi enam, hoiatasime Reformierakonna kui Keskerakonna potentsiaalse koalitsioonipartneri eest. Ja nüüd äkki kõik muutus. Peninukkidest sai uinuv kaunitar, kelle prints Jüri unest üles äratas. Ning selgus, et ta on ka teistele ihaldusväärne pruut. Samas NB! Keskerakonna programmis ei ole mitte midagi muutunud. Ma olen veendunud, et nii radikaalse kannapöörde puhul jääb fraktsiooni ja eestseisuse heakskiidust väheks (mis pealegi ei olnud minu andmete järgi konsensuslik). Seda oleks pidanud tegema Suurkogu. Keskerakond viis läbi erakorralise kongressi, olles sellega vähemalt väliselt märksa demokraatlikum moodustis kui IRL.

Poliitika ei ole võlumuinasjutt, kus kõik sõltub ühest heast või halvast tegelasest. Koostööleping Jedinaja Rossijaga on endiselt jõus. Me võime korrata loitsu, et Eesti on pöördumatult teinud oma euroopaliku valiku, kuid nii meie lääne- kui ka idapartnerid tajuvad muudatusi: esimeste jaoks on need ohutunnused, teiste jaoks lootusrikkad märgid, vrd kuidas aktiveerus Vene saatkonna ja Venemaa saadiku tegevus.

Pöördumine

Kõigepealt lubage õnnitleda koalitsiooniläbirääkimiste heade tulemuste puhul. Saime ühe ministrikoha juurde ning loodetavasti maksab uues valitsuses IRLi hääl rohkem. Ka koalitsioonilepingus on mitu IRLile olulist põhimõtet kajastatud. Sellegipoolest on rida probleeme nii majanduse kui teaduse ja hariduse valdkondades, ent nendest tuleks rääkida eraldi, kui põhiprobleem saab lahendatud. Nimelt puudutab see Eesti julgeolekut. On korduvalt juhitud tähelepanu asjaolule, et ainuüksi fakt, et koalitsiooni juhtiv partner on Keskerakond, on teatud julgeolekurisk. Erakonna esimehel oleks võimalik neid kartusi leevendada, kuid selleks oleks tal vaja teha kaks minimaalset, kuid absoluutselt hädavajalikku sammu.

Esiteks, isegi kui tal ei ole julgust tühistada häbiväärne koostööprotokoll Ühtse Venemaaga, peaks ta lõpetama sellel teemal vassimise ja paneks selle tõepoolest kalevi alla. Siiamaani on aga ta avalikkust selgelt eksitanud: "See on reaalselt külmutatud seisundis, selle protokolli raames ei ole mingisuguseid kontakte, ei majanduslikke, kultuurilisi ega ka mingeid kolmandaid kontakte olnud." (Ratase sõnad ETV saates Foorum) Samas ei ole raske nimetada kümneid toimunud kontakte eri tasanditel. Kuid meie asi ei ole esitada pretensiooni Ratasele. Keskerakondlane käitub oma tõekspidamiste järgi. Hämmastama panevad aga meie erakonna juhtfiguurid, kes kindlasti asjade reaalset seisu teades reageerivad stiilis: "Usun Jürisse." Me ei teadnud, et usk Jürisse tasalülitab meie erakonna põhimõtted. Nagu märgivad õigustatult meie erakonna kriitikud, IRL on nüüd ise kaudselt selle lepinguga seotud. Ootame meie erakonna liidritelt selget ja ühemõttelist vastust.

Teiseks, paljud Keskerakonna liikmed ei tunnista ei Eesti okupeerimist ega pea Venemaa tegevust Georgias ja Ukrainas kuritegelikuks, isegi mitte taunimisväärseks. Eriti paistab siin silma Europarlamendi saadik Yana Toom, kes transleerib putinliku propaganda valesid nii Eestis kui Brüsselis ega pea kohatuks osaleda Venemaa televisiooni eestivastastes propagandasaadetes. Sellel taustal tunduvad isegi minister Repinski ponnistused vene meedias suhteliselt süütud. Jällegi, pole meie asi tegeleda keskerakondlaste maailmavaatega, ent kuna peaminister ei ole kordagi Yana Toomi jt retoorikat avalikult hukka mõistnud, jätab see varju tervele valitsusele.

Kõik see sunnib eriti tähelepanelikult lugema koalitsioonilepingu I peatükki. Sealt leiame mitu õiget põhimõtet, mis puudutavad koostööd NATO ja meie läänepartneritega, kuid väärib tähelepanu järgmine punkt:

"Eesti huvides on julgeoleku, stabiilsuse ja heanaaberlike suhete edendamine kogu meie regioonis."

Iseenesest on see kõik õige. Eesti vajab stabiilseid ja heanaaberlikke suhteid kõikide naabritega. Kuid nagu on diplomaatidel kombeks öelda, tangot tantsitakse kahekesi. Me kuulsime samast saatest, milles osales proua Toom, mida meie idapartner peab heanaaberlikeks suheteks. Kui sõnastada see ühe sõnaga, siis oleks see 'allaandmine'. Oleks väga oluline teada, kas stabiilsed ja heanaaberlikud suhted idanaabriga põhinevad Keskerakonna koostööprotokollil Ühtse Venemaaga. Kahjuks võib praegu selline tunne jääda. Võib vastu vaielda: samas peatükis on mitu punkti, mis puudutavad kaitsevõimekuse suurendamist ja partnerluse tugevdamist. See on õige, ent kui te tugevdate kindluse müüre ühes kohas, aga jätate praokile salaukse, millest agaramad kaaskodanikud võivad danaoslaste kinke sisse vedada, ei saa öelda, et oleme kindlalt kaitstud.

Kui me ei saa nendele küsimustele ammendavaid vastuseid, tekivad meil endal küsimused, mis on saanud meie erakonna aadetest ja mida me ise sellises erakonnas teeme.

Lugupidamisega

Jaanus Barkala
Peeter Laurson
Mihhail Lotman