Mulle tundus, et olen sellest lepingust piisavalt juba kirjutanud ning ei ole mõtet samast uksest korduvalt sisse murda. Kuid paraku näitab osa tagasisidest, mida ma sain nii suuliselt kui ka kommentaariumidest, et selles küsimuses on palju arusaamatusi, aga ka hämamist.
Põhilisi vastuargumente on neli. Esiteks, et mingit lepingut ei ole olemas, on ainult mingisugune protokoll, millel pole mingit tähtsust. Teiseks, isegi kui leping on olemas, on see algusest peale külmutatud ja mingisugust tegevust selle elluviimiseks ei olnud, ei ole ega tule. Kolmandaks: väga hea, et see leping meil on, praegu see ei toimi, aga mõne aja pärast olukord Venemaal muutub ja siis tuleb see kasuks. Ning neljandaks, seda lepingut vajavad vene valijad Eestis.
Põhilisi vastuargumente on neli. Esiteks, et mingit lepingut ei ole olemas, on ainult mingisugune protokoll, millel pole mingit tähtsust. Teiseks, isegi kui leping on olemas, on see algusest peale külmutatud ja mingisugust tegevust selle elluviimiseks ei olnud, ei ole ega tule. Kolmandaks: väga hea, et see leping meil on, praegu see ei toimi, aga mõne aja pärast olukord Venemaal muutub ja siis tuleb see kasuks. Ning neljandaks, seda lepingut vajavad vene valijad Eestis.
Alfrēds Rubiks Külmutatud protokoll
Kõik need vastuväited on valed. Tegemist on pettusega või enesepettusega, mis võib-olla on veelgi ohtlikum. Alustame "protokollist". Nagu võib lugeda nii Jedinaja Rossija veebilehelt kui ametlikku seisukohta kajastavast venekeelsest Wikipedia artiklist, on tegemist nimelt lepinguga. Selle lepingu raames on toimunud erinevaid kontakte ja üritusi, millega mõlemad pooled on rahule jäänud. Keskerakonna XIV kongressil esines külalisena Jedinaja Rossija kõrge esindaja, senaator Andrei Klimov, kes jäi kohtumistega väga rahule ja teatas, et Eestimaa Keskerakond on jätkuvalt Jedinaja Rossija üks põhilisi partnereid Euroopa suunas ja erakonna rahvusvahelises tegevuses. Teisisõnu, Keskerakond on Jedinaja Rossija jaoks aken Euroopasse. Või vähemalt üks akendest (umbes samal ajal kui Keskerakonnaga sõlmiti leping Läti venemeelse Saskaņaga, mille eesotsas on sellised väljapaistvad poliitikud nagu Riia linnapea Nils Ušakovs ja endine Läti kompartei esimees Alfrēds Rubiks). Kontaktid Jedinaja Rossija kõrgete esindajatega on jätkunud ka 2016 nii Eesti keskerakondlaste visiitidega kui ka Moskva kõrgete külaliste võõrustamisega. Näiteks käisid kaks Jedinaja Rossija duumasaadikut agiteerimas Savisaare kasuks ja kaitsmas teda Eesti fašistliku liberalistliku režiimi eest. Kui selline on leping külmutatult, siis milline oleks ta veel kuumana?
Kuid asi ei ole nendes visiitides. Tallinna kultuurielus on väga märgata Venemaa osalust, kusjuures valdav enamik artiste on kas otseselt Jedinaja Rossijaga afilieerunud või kaudselt, vandudes ustavust Putinile ja toetades tema tegevust Ukrainas, k.a Krimmi annekteerimist. Sellised õhtud Moskva lähistel kujutavad endast ühelt poolt ideoloogilist ajupesu ning teisalt annavad väga vale ettekujutuse vene kultuuri tegelikkusest. Lasnamäe õigeusukiriku ehitamist spondeeris Jedinaja Rossija 2006. aastal Kõrgemasse nõukogusse kandideerinud Vladimir Jakunin, kes, tõsi küll, hiljem kandideerimisest loobus. Keskerakondliku "akent Euroopasse" kasutatakse aktiivselt eri tasanditel kuni Europarlamendini välja, kus Eesti saadik Yana Toom transleerib Venemaalt tulnuid propagandavalesid.
Muutused Venemaal ja Eesti venelased
Mis puudutab aga ootusi Venemaa muutumise osas, siis ma jagan neid ja ei pea olema eriti suur prohvet, et nende tulekut ette näha. Eksivad aga need, kes usuvad, et sellel uuel ja loodetavasti demokraatlikul Venemaal oleks leping Jedinaja Rossijaga Eestile kasulik ja soodus faktor. See on umbes nagu hoida jahedas leping NSDAPiga, teades, et Hitler on küll lurjus, aga varsti tulevad Saksamaal muutused ja siis võib leping Saksamaa rahvussotsialistliku erakonnaga olla kasulik.
Mitte kuidagi ei saa nõustuda ka sellega, et leping Jedinaja Rossijaga on kasulik vene valijatele. Siin on kaks võimalust, kusjuures mõlemad lähtuvad aksioomina sellest, et kõik vene valijad on putinimeelsed. Esiteks, Keskerakond täidab ausalt ja hingega lepingut Jedinaja Rossijaga ning see peaks valijatele meeldima. Teiseks, lepingut ei kavatsetagi täita, see on vaid valija peibutamiseks. Sealjuures eriti küüniline on jutt valijate häältest. St tegemist on inimeste destruktureerimisega. Siin on midagi sarnast nn pornograafilise mõtlemisega, kus inimest asendab mingi tema osa, antud juhul tema hääl. Mõlemal juhul on tegemist eesti ja vene elanikkondade vahelise lõhe suurendamisega ja kaotavad sellest ennekõike nimelt Eestimaa venelased. Siin pole vähimatki pistmist venelaste huvide eest võitlemisega, vaid üksnes nende küünilise ärakasutamisega.
Kontekst
Nüüd aga olen sunnitud avama kõnealuse lepinguga seotud konteksti, lahates seda nii ajaloolisest kui aktuaalsest poliitilisest perspektiivist.
Mis puudutab aga ootusi Venemaa muutumise osas, siis ma jagan neid ja ei pea olema eriti suur prohvet, et nende tulekut ette näha. Eksivad aga need, kes usuvad, et sellel uuel ja loodetavasti demokraatlikul Venemaal oleks leping Jedinaja Rossijaga Eestile kasulik ja soodus faktor. See on umbes nagu hoida jahedas leping NSDAPiga, teades, et Hitler on küll lurjus, aga varsti tulevad Saksamaal muutused ja siis võib leping Saksamaa rahvussotsialistliku erakonnaga olla kasulik.
Mitte kuidagi ei saa nõustuda ka sellega, et leping Jedinaja Rossijaga on kasulik vene valijatele. Siin on kaks võimalust, kusjuures mõlemad lähtuvad aksioomina sellest, et kõik vene valijad on putinimeelsed. Esiteks, Keskerakond täidab ausalt ja hingega lepingut Jedinaja Rossijaga ning see peaks valijatele meeldima. Teiseks, lepingut ei kavatsetagi täita, see on vaid valija peibutamiseks. Sealjuures eriti küüniline on jutt valijate häältest. St tegemist on inimeste destruktureerimisega. Siin on midagi sarnast nn pornograafilise mõtlemisega, kus inimest asendab mingi tema osa, antud juhul tema hääl. Mõlemal juhul on tegemist eesti ja vene elanikkondade vahelise lõhe suurendamisega ja kaotavad sellest ennekõike nimelt Eestimaa venelased. Siin pole vähimatki pistmist venelaste huvide eest võitlemisega, vaid üksnes nende küünilise ärakasutamisega.
Kontekst
Nüüd aga olen sunnitud avama kõnealuse lepinguga seotud konteksti, lahates seda nii ajaloolisest kui aktuaalsest poliitilisest perspektiivist.
1. Rahvusvaheline kontekst
Siiamaani on Eesti olnud kõikide postsovetlike ja postkommunistlike riikide seas erand selles mõttes, et isegi kui venemeelsed ja vasakpopulistlikud erakonnad on sattunud valitsuskoalitsiooni, pole nad selles kunagi mänginud juhtivat rolli. Loodavas koalitsioonis see aga juhtub. Iseenesest pole selles midagi dramaatilist, "teised teevad ka", lihtsalt on kurb tõdeda, et eesti ühiskond ei ole lääneeuroopalik, vaid postkommunistlik. Ärevamaks aga teevad arengud teistes Ida-Euroopa riikides, ennekõike Bulgaarias ja Moldovas, kus on võimule tulnud venemeelsed ja läänevastased vasakjõud, aga ka kriis Montenegros. Eesti uus koalitsioon on käsitletav samas kontekstis. Koalitsioonipoliitikud süüdistavad Reformierakonda ja Taavi Rõivast selles, et nende kasutatud terminoloogia, sh 'vasakpööre' kahjustab Eesti mainet. Kuid vasakpöördest ja uue koalitsiooni venemeelsusest hakkasid rahvusvaheline meedia ja mõned lääne poliitikud enne Taavi Rõivast ja kindlasti temast sõltumatult. Arvan, et koalitsioonil seisab ees suur töö oma tegevuse õigustamisel liitlastele ja partneritele.
2. Eesti kontekst
Niisiis, Eesti valitsuskriis on ajastatud väga ebasobivale hetkele ja eriti kurvaks teeb asjaolu, et otsene põhjus selleks puudus. See, et Keskerakonnas vahetus esimees, ei tohiks teisi erakondi eriti erutada. Kuid kriisiolukorras ei saa süüdistada ainult SDE-d ja IRL-i. Reformierakonnal oleks juba ammu aeg peeglisse vaadata. Tooksin esile kaks aspekti. Esiteks, kunagine Eesti arengu eestvedaja (pean siin silmas ennekõike majandusarengut) on järjest rohkem ilmutanud stagneerumistunnuseid. Olukorraga on rahulolematud mitte üksnes poliitilised oponendid, vaid ka märkimisväärne osa äriringkonnadest. Teiseks, arrogantne valitsemisstiil, kusjuures pean siin silmas mitte üksnes koalitsiooni noorematesse partneritesse ja opositsiooni suhtumist. Oluline osa ühiskonnast on end sellest tundnud puudutatuna. Ma ei taha siin rääkida personaliast, kuid nii mõnigi Reformierakonna juhtfiguuridest on lausa solvangutele spetsialiseerunud.
Et ükski Riigikogus esindatud erakondadest ei soovi minna Reformierakonnaga koalitsiooni, on ilmekas märk, eriti arvestades seda kihku, millega nad kõik tükivad valitsemises osalema.
Niisiis, Eesti valitsuskriis on ajastatud väga ebasobivale hetkele ja eriti kurvaks teeb asjaolu, et otsene põhjus selleks puudus. See, et Keskerakonnas vahetus esimees, ei tohiks teisi erakondi eriti erutada. Kuid kriisiolukorras ei saa süüdistada ainult SDE-d ja IRL-i. Reformierakonnal oleks juba ammu aeg peeglisse vaadata. Tooksin esile kaks aspekti. Esiteks, kunagine Eesti arengu eestvedaja (pean siin silmas ennekõike majandusarengut) on järjest rohkem ilmutanud stagneerumistunnuseid. Olukorraga on rahulolematud mitte üksnes poliitilised oponendid, vaid ka märkimisväärne osa äriringkonnadest. Teiseks, arrogantne valitsemisstiil, kusjuures pean siin silmas mitte üksnes koalitsiooni noorematesse partneritesse ja opositsiooni suhtumist. Oluline osa ühiskonnast on end sellest tundnud puudutatuna. Ma ei taha siin rääkida personaliast, kuid nii mõnigi Reformierakonna juhtfiguuridest on lausa solvangutele spetsialiseerunud.
Et ükski Riigikogus esindatud erakondadest ei soovi minna Reformierakonnaga koalitsiooni, on ilmekas märk, eriti arvestades seda kihku, millega nad kõik tükivad valitsemises osalema.
Oravasupi keetjad (allikas: EPL 14.11.2016)
3. Ajalooline ja geopoliitiline kontekst
Eelneva jutu valguses ei paista koostööleping Jedinaja Rossijaga eriti atraktiivses valguses. Kuid paraku sellega negatiivsed asjaolud ja ohud ei piirdu. Me peame selgelt mõistma, mis tüüpi moodustis on Jedinaja Rossija, millised on selle eesmärgid ja ajaloolised lätted. Nagu ma juba ükskord kirjutasin, ei ole see erakond lääne mõistes, vaid sedalaadi moodustis, nagu omal ajal oli NLKP, Saksamaal NSDAP või veel täpsem analoogia, DDRi SED. Demokraatlikus ühiskonnas osalevad erakonnad valimistel ning võitjad moodustavad valitsuse. Läbi erakondade kontrollib valijaskond valitsust. Jedinaja Rossija aga moodustas president Putin 1.12.2001 instrumendina, mille abil kontrollida elanikkonda. St selle eesmärgid on võrreldes lääne demokraatlike erakondadega vastupidised.
Pole ime, et ükski lääne erakond ei astu Jedinaja Rossijaga lepingulistesse suhetesse. On teada, milliste potentsiaalsete ohtudega on sellise lepingu sõlmimine seotud.
Eelneva jutu valguses ei paista koostööleping Jedinaja Rossijaga eriti atraktiivses valguses. Kuid paraku sellega negatiivsed asjaolud ja ohud ei piirdu. Me peame selgelt mõistma, mis tüüpi moodustis on Jedinaja Rossija, millised on selle eesmärgid ja ajaloolised lätted. Nagu ma juba ükskord kirjutasin, ei ole see erakond lääne mõistes, vaid sedalaadi moodustis, nagu omal ajal oli NLKP, Saksamaal NSDAP või veel täpsem analoogia, DDRi SED. Demokraatlikus ühiskonnas osalevad erakonnad valimistel ning võitjad moodustavad valitsuse. Läbi erakondade kontrollib valijaskond valitsust. Jedinaja Rossija aga moodustas president Putin 1.12.2001 instrumendina, mille abil kontrollida elanikkonda. St selle eesmärgid on võrreldes lääne demokraatlike erakondadega vastupidised.
Pole ime, et ükski lääne erakond ei astu Jedinaja Rossijaga lepingulistesse suhetesse. On teada, milliste potentsiaalsete ohtudega on sellise lepingu sõlmimine seotud.
Siinkohal oleks kasulik meelde tuletada, millised erakonnad millistes riikides on Jedinaja Rossijaga lepingulistes suhetes. Vastav nimekiri on esitatud Delfis, kuid on ka oluline, millal ja mis asjaoludel on leping sõlmitud. Kui välja arvata Mongoolia, Serbia ja Montenegro, on kõik teised riigid endised Nõukogude Liidu vabariigid, kusjuures Keskerakond satub väga kahtlasesse radikaalide ja ekskommunistide seltskonda. Mis puudutab Mongooliat, siis seal esineb Jedinaja Rossija NLKP järglase rollis. Veel huvitavam on partnerlus Lõuna-Osseetia erakonnaga Ühtsus. See sõlmiti 2008. aastal kohe pärast Venemaa agressiooni Georgia vastu: tankid ees, leping Jedinaja Rossijaga taga.
Veel huvitavamad asjaolud on aga seotud Montenegroga: sel aastal sõlmis Jedinaja Rossija lepingu korraga kahe sealse erakonnaga: rahvusliku ja sotsialistlikuga, mõlemad on venemeelsed (rahvuslik erakond on sotsialistlikust erakonnast eraldunud tiib) ning kohe varsti tulid kummalised uudised: Venemaa kodanikud, "viisakad inimesed", plaanisid venemeelsete parteide võimuletoomiseks riigipööret ning selle käigus oleks sooritatud ka atentaat Montenegro peaministrile. Vandenõulased saadi kätte ja vahistati põhiliselt Serbia territooriumil. Pärast seda lendas Venemaa julgeolekusekretär Nikolai Patrušev kiirkorras Belgradi: lääne allikate järgi siluma suhteid Serbiaga, vene allikate järgi aga polnud ta visiidil ja vandenõul mingit seost, vandenõulased tegutsesid isepäi, ilma mingi seoseta Venemaa struktuuridega. Ei taha teha julgeid hüpoteese, aga sündmuste jada on kõnekas. Algul leping Jedinaja Rossijaga, seejärel verise riigipöörde katse. Otsest analoogiat ei ole, kuid siiski: Jedinaja Rossija püüab rahvusvahelisel areenil taaskäivitada Venemaa kompartei malle ning Jedinaja Rossija rahvusvaheline võrgustik kasutab oma tegevuses Kominterni kogemust.
Muide, ka tulemused on umbes sama efektiivsed kui Kominternil: enamasti on tegu läbikukkumistega.
Selgus, et hoopis ebaviisakad.
Nüüd ajaloolisest kontekstist. Rahvusvahelises olukorras on täheldatud palju analoogiaid möödunud sajandi kolmekümnendate aastatega. Ka Eestis. Sõprus Nõukogude Liiduga hakkas arenema juba enne okupatsiooni ja isegi enne baaside lepingut. Plahvatuslikult kasvas huvi vene ja nõukogude kultuuri vastu. Korraldati näitusi, võeti vastu "kultuuritegelaste" delegatsioone. Jõuliselt hakkasid arenema majandussidemed. Raamatukogudes piirati juurdepääsu nõukogudevastasele kirjandusele, mis võis riivata suure naabri tundeid. Ja see toimus veel enne okupatsiooni.
Ka praegu ei tee Putini Venemaa saladust sellest, et kultuurilised, kaubanduslikud ja muud majanduslikud sidemed kujutavad endast Venemaa nn pehmet jõudu, millega käivad komplektis aktsioonid küberruumis ja erinevad hübriidsed aktsioonid lahinguväljal. Krimmi annekteerimine algas samuti vene kultuuri- jm tegelaste aktiveerumisega (viimaste hulgas tuleks ära mainida sportlased, jalgpallifanatid ja Ööhuntide nimeline mootorratturite jõuk, mille patrooniks on president Putin).
Ka praegu ei tee Putini Venemaa saladust sellest, et kultuurilised, kaubanduslikud ja muud majanduslikud sidemed kujutavad endast Venemaa nn pehmet jõudu, millega käivad komplektis aktsioonid küberruumis ja erinevad hübriidsed aktsioonid lahinguväljal. Krimmi annekteerimine algas samuti vene kultuuri- jm tegelaste aktiveerumisega (viimaste hulgas tuleks ära mainida sportlased, jalgpallifanatid ja Ööhuntide nimeline mootorratturite jõuk, mille patrooniks on president Putin).
Sõprus Venemaaga on üldse omapärane asi. Sõpruse pealesurumine oli Nõukogude Liidu ja on ka postsovetliku Venemaa agressiooni vorme. Kõigepealt surutakse peale leping, siis sekkutakse siseasjadesse eesmärgiga tagada lepingu täitmine jne. Tuletame meelde, et nn baaside leping kandis ametlikku nime "vastastikuse abistamise pakt". Selle eesmärgi elluviimise nimel tuldigi abistama.
Nii kaua, kuni Keskerakond on opositsioonis, ei kujuta leping Jedinaja Rossijaga endast erilist ohtu. Ent kui ta on valitsuses ja valitsuse juhtiv erakond, võib olukord muutuda. Juba praegu näeme me aktiivset Vene ofitsioosse kultuuri importi.
Kui kunstnikud ja artistid, kes tegid koostööd hitlerliku režiimiga, langesid pärast II maailmasõda põlu alla, siis Putini propagandistid on Eestis teretulnud. Walter Gieseking, Wilhelm Furtwängler, Herbert von Karajan jt pidid läbima alandava denatsifitseerimise protseduuri, kuigi ükski neist ei propageerinud natslikke ideid, ei kiitnud heaks agressiivset välispoliitikat ega Austria Anschlussi. Valeri Gergijev, keda võeti Tallinnas entusiastlikult vastu, on kiitnud heaks kõik Putini agressiivsed aktsioonid, nii Taga-Kaukaasias kui Ukrainas. Kümned juhtivad kultuuritegelased on kiitnud heaks Krimmi annekteerimise ja mitte ühelegi neist ei ole nende tegevus toonud kaasa mingeid ebamugavusi. Tallinnas on nad kallid külalised, keda erinevalt Euroopast ja Põhja-Ameerikast ei oota ees obstruktsioon, vaid vaimustunud vastuvõtt.
RSS Feed