Foobiast (ka homo-)

11/6/2014

Seoses viimase postitusega on mulle korduvalt esitatud küsimus: mis see homofoobia õige on? Üks kommentaator kirjutab, et kõik, kes tunnevad vastikustunnet (mees)homoseksuaalsuse vastu, ei pruugi seda tunda mingist foobiast, vaid näiteks esteetilistel kaalutlustel.

Foobia on kompleksne nähtus, millel on vähemalt kolm komponenti, kuid tihtipeale prevaleerib neist üks sellisel viisil, et teised jäävad varju. Need komponendid on: 1) hirm, 2) viha, 3) vastikus. Vrd nt omal ajal populaarset saadet Fear factor, milles üheks ülesandeks oli tavaliselt mingisuguse jälkuse söömine. „Vihkan, kardan, jälestan“ võivad esineda erinevates proportsioonides. Ühed vihkavad neid ebardeid, teised kardavad, et see rikub nende laste tuleviku, kolmandatele on see lihtsalt jälkus. Need on homofoobia kolm palet.

Samasoolise seksi vastased püüavad tavaliselt oma instinktiivseid tundeid peita ja esitavad ratsionaalseid ja põhjalikke seletusi, kuid tavaliselt satuvad vastuoludesse. Üks levinud argument on see, et homoseksuaalsus on haigus ja homoseksuaale tuleb ravida. Isegi juhul kui tegu on haigusega (kas see on haigus, ei hakka siin diskuteerima), ei saa ma aru sellest vihast, mida väidetavalt haiged inimesed tekitavad. Ja kui tegemist on haiguse või puudega, siis kuidas see ohustab teisi? Ega ometi pole tegu nakkushaigusega?

Normaalne heteroseksuaalne inimene ei pea tõestama oma heteroseksuaalsust sellega, et ta vihkab, kardab või jälestab homosid.

12 Comments

Aqualung Aqualung

11/6/2014 08:25:36 pm

ML: „Normaalne heteroseksuaalne inimene ei pea tõestama oma heteroseksuaalsust sellega, et ta vihkab, kardab või jälestab homosid. „

Andes endale selgesti aru, et minu kui nö sotsiaalkonservatiivi-traditsionalisti seisukoht on hr Lotmani esitet, ametlik-poliitilise homofoobia-definitsiooniga ühte langeva käsitluse kohaselt „homofoobseks“ tõlgendatav, söandan siinkohal siiski deklareerida, et minu veendumuste kohaselt EI peaks normaalne inimene üleüldse oma seksuaalsust avalikult, veel vähem poliitiliselt, TÕESTAMA. Ma tõepoolest ei mõista, MIKS peaks normaalne inimene normaalses ühiskonnas oma seksuaalsust sellelesamale ühiskonnale tõestama? Minu meelest on see tarvidus igas mõttes ebanormaalne. Ma ei mõista, miks peaks „seksuaal“, st inime, kes end mistahes „seksuaalina“ defineerib, olgu „hetero-“ või nn L-, G-, B-, T- või I- (olla ka end selle tähemärgiga, mille tähendust ma pole viitsinud endale selgeks, teha, defineerivaid „seksuaale“ ja küllap jääbki „seksuaale“ defineeriv tähestik edasisteks progressiivseteks arenguteks avatuks)? MIKS peaks „seksuaal“ ühiskonnalt, sealhulgas minult, spetsiifilist avalik-poliitilist tunnustamist nõudma? Ja veel arusaamatum on mulle, miks SUNNITAKSE mind ülalnimetet teooriad oma poliitikate aluseks võtnud võimude poolt neidsamu „seksuaale“ „seksuaalidena“ HEAKSKIITVALT tunnustama?

Vabandagu hr Lotman siinkohal veelkord mu jultumust, kuid ütlen ikkagi otse välja, et pean seda sõgeduseks! Ja kuulutan siinkohal, et jään ka edaspidi oma väärtushinnangute juurde: nii näiteks mõtlen ja kui tarvilikuks arvan, siis ütlen ka edaspidi avalikult välja, et pean seda või teist inimest 'tubliks naiseks', 'tubliks meheks', 'tubliks emaks', 'tubliks isaks', 'tubliks potsepaks' või 'kehvaks potsepaks', tubliks poliitikuks' või 'ohtlikuks poliitikuks' jne jne – aga eales mitte „tubliks lesbiliseks“ või „kehvapoolseks lesbiliseks“, „heaks meeshomoseksuaaliks“ või „halvaks meeshomoseksuaaliks“. Otse loomulikult ka mitte „heaks heteroksuaaliks“/„halvaks heteroseksuaaliks“ – see viimane oleks eriti tattninalikult naeruväärne (kuigi ma tean ka seda, et hard-core biologistid-evolutsionistid vaidleksid mu hinnangule kategooriliselt vastu ja naeruvääristaksid hoopis mind).

Hr Lotmani eelmist blogiartiklit kommenteeris keegi, kelle kommenteerijanimi oli 'Homoseksuaal'. Lugesin selle inimese postitust ja noogutasin kaasa: intelligentne, seejuures minu hinnangul intellektuaalselt aus, minu isiklike arusaamade järgi otsustades väga selgetelt moraalsetelt positsioonidelt lähtuvad mõtted. Kas ma peaksin nüüd pidama seda inimest, kes eneseiroonilise „Homoseksuaali“ pseudonüümi all hr Lotmani mõtteid kommenteeris, „seksuaalina“ „Heaks Homoseksuaaliks“ pidama?!

(jätkub)

Aqualung Aqualung

11/6/2014 08:28:04 pm

Keeldun sellest absurdist! Ma ei pea kõnealust inimest isegi „normaalseks homoseksuaaliks“ mitte - mitte mingi „seksuaalina“ ei võta ma seda inimest. Pean seda inimest lihtsalt sümpaatseks, intelligentseks, ausaks inimeseks, kes omaenda sees kasvanud moraalse imperatiivi ajel pidas vajalikuks vabade kodanike ühenduse SAPTK (ja küllap ka selle kodanikuühenduse väga rohkete siiraste toetajate) kaitseks sõna võtta. Asuda „nõrgema“ poolele (jutumärgid sellepärast, et pean SAPTK esindatavat moraalset printsiipi sisuldasa vääääga tugevaks) - sest vastupidiselt hr Lotmani arusaamadele on XXI sajandi eesti ühiskonnas / Eesti Vabariigis end kehtestanud ametlikus ühiskondlik-poliitilises kliimas „nõrgemaks pooleks“ minu hinnangul justnimelt SAPTK koos 2/3 eesti ühiskonna toetusega: nii reaalne kui sümboolne avalik võim on vaieldamatult homofiilse poliitiliskultuurilise establishmendi käes.

Enamgi veel: ehkki ma pole isiklikult tuttav ainsagi „homoseksuaalide kogukonda“ kuuluva insaideriga, ja otsustades pelgalt nende märkide järgi, mida seesinane „kogukond“ oma liidrite poolt avalikkusse paiskab, on mul põhjust arvata, et inimene, kes end siin blogis kommenteerides „Homoseksuaaliks“ nimetas, on/oleks ka selle nn „kogukonna“ SEES „nõrgem pool“, teistimõtleja, dissident, kelle mõtteid „kogu geirahva nimel“ esinev poliitiline aktiiv ketserluse ja renegaatlusena võtab – sest miks muidu ei julgenud hr Lotmani tuttavad homoseksuaalid (peale hr Priimäe kui reeglit kinnitava erandi) end avalikult nn „kooseluseaduse“ vastastena eksponeerida? Et taoline surve nö „homo-dissidentide“ suhtes tõepoolest eksisteerib, selle kohta on nn muust maailmast elik ühiskondadest, kus nn homoabielundus juba on täies mahus kehtestatud, näiteid küll ja küll ning eriti räige surve all paistavad need inimesed olevat, kes end ise „ex-homoseksualistidena“ defineerivad.

Ja mitte ainult see poliitiline homoaktiiv kitsamalt võetuna ei üritaks dissidentlikku suud sulgeda: kogu ametlik 'sekulaarne teokraatia' (secular theocracy - nagu seda nimetab USA konservatiivne poliitiline mõtleja Paul Gottfried oma kriitilises analüüsis Multiculturalism and the Politics of Guilt: Toward a Secular Theocracy) – ja seda alates president Ilvesest, RK esimehest Nestorist, põhiseaduskomisjoni esimehest Marustest, õiguskomisjoni esimehest Suurest, meediamagnaat Luigest jne jne jne kuni oma esimest sotsiaalteaduse-stuudiumi semestrit edukalt lõpetada lootva studendini – peab „Homoseksuaali“ poolt siin blogis avaldet mõtteid ketserluseks, vähemalt „meie vaenlastele trumpide kätte mängimiseks“, „absoluutselt ajakohatuks“, „meie ühiskonda segadust ja lõhet külvavaks“. Ma ei imestaks mitte üks põrm, kui mitte koguni „hästimaskeeritud vihakõneks“. Ehk koguni „kavalaks homofoobiks homoseksuaali maski all“? Õnneks välistab hr Lotman oma vastuses „Homoseksuaalile“ ise kaks viimast võimalust.

(jätkub)

Aqualung Aqualung

11/6/2014 08:30:16 pm

Jah, ma annan endale seejuures ka aru, et kui ma pean nn seksuaalsete „identiteetite“, sealhulgas otse loomulikult ka „homoseksuaalse identiteedi“ avalik-poliitilist manifesteerimist jaburaks ebanormaalsuseks, mille taga on puhtpoliitine disaineritöö ja puhtpoliitilised agendad, et siis nn gender-teooria ja queer-teooria ja radikaalne feminism ja progressiivne kultuurilis-poliitiline peavool jne jne jne, süüdistab mind nii antud ajamomendil kui tagasiulatuvalt (seejuures mitte ainult mind minu ajalikus elus, vaid ka minu otseseid esivanemaid lugematute põlvkondade kaupa, tänu kellele ongi saanud võimalikuks, et minusugune tagurlane üleüldse siis oma vääritut suud pruugib) selles, et ma poliitilises mõttes täiesti teadvustamatult olen kandnud kõndimaõppimise-east saati riietust, mis manifesteerib minu kuulumist meessoo sekka, st minu nö „heteroseksualismi“.

Kuid ka sellele vaidlen ma resoluutselt vastu: niiviisi käitudes ei manifesteeri ma avalikult mitte oma poliitilist „seksualismi“, vaid tõepoolest seda, mida eelviidatud poliitilised teooriad halvustavalt „traditsiooniliseks soorolliks“ sildistavad ja millises „rollis“ ma end enamuse elust päris endastmõistetavalt olen tundnud (koos „rollist“ lähtuvate rõõmude ja kahetsustega kui „rollinõudeid“ rikkunud olen) – kuni neid, minu meelest väga veidraid poliitilisi teooriaid, eesti ühiskonnas / Eesti Vabariigis minu hinnangul väga ühiskonnaohtlike (et mitte öelda anti-sotsiaalsete) eksperimentidena nii minu enda kui mu kolme lapselapse (ja sealt edasi lastelastelaste peal) vastuvaidlemist välistavalt pruukima asutakse. SELLES ühiskondlikpoliitilises situatsioonis hakkan võimul olevatele ühiskondlikpoliitistele eksperimentaatoritele vastu! Nii end eesti ühiskonna orgaanilise osana, EV kodanikuna kui „irratsionaalsest, ajale jalgu jäänud, kõige madalamatest instinktidest lähtuvast“, ent väga isiklikult läbitunnetatud „vanaisarollist“ lähtuvalt. Tundes praeguste võimude vastu ühekorraga nii viha ja jälestust kui hirmu nende poolt ehitatava antiühiskonna ees.

Jaan

11/6/2014 09:33:14 pm

" Ega ometi pole tegu nakkushaigusega? Normaalne heteroseksuaalne inimene ei pea tõestama oma heteroseksuaalsust sellega, et ta vihkab, kardab või jälestab homosid."

Kui me sellest lausest taandame homo ja hetero mõiste ning asendame muude levinumate foobiat esile kutsuvate teguritega?

... madusid, ämblike, närilisi, kõrgust, tõmbab käe ära ekstreemse külma või kuuma taju peale jne. jne. mis me siis saame :) Ükski neist ei ole nakkav, ometigi tekitavad sageli just neid või mõnda neist kolmest tundest.

Äkki on ikkagi tegemist lihtlabase liigi õptitud enesealalhoiu intinktiga mida antakse vereliini pidi edasi? Mis sarnaselt inimestele ka mõnede loomaliikide teatud isenditel puudub.
Me teame mis võib juhtuda nende konkreetsete isenditega :) Nüüd hakkame terve liigiga katsetama? Sest inimesel on küll rohkem "turvatasandeid" kui kõrgehiirel kes maoga vastamisi satub ja karta ei oska. Aga ma ei usu, et neid ka lõputult, läbi kümnete sugupõlvede on :)

Mis ma oskan öelda, no jõudu aga sellisel "hoolival" propagandal... Inimkond ongi liiga suureks kasvanud, alustame nendest kes usuvad sellesse mida müüakse tänapäeval "Eoroopa väärtuste" all.

Joonas link

11/6/2014 10:13:19 pm

Kõik nagu paistavad mööda vaatavad homofoobia peamisest tuumast; see on seksistlik ja sellepärast sellele nii palju tähelepanu pööratakasegi. Homofoobia on valdavalt meeste hirm, et neid koheldakse naisena. See ei ole midagi evolutsioonilist, vaid areneb välja patriarhaalses (ja-ja, ma tean, et see sõna on klišee) ühiskonnas nähes, et naisi koheldakse teistmoodi, millest saab mehe hirm, et tema võidakse ka eraldada sinna gruppi, kus ta saab selle teistsuguse (ebameeldiva) kohtlemise osaliseks. Homofoobia käib peaaegu eranditult käsikäes teatava seksistliku essentsialismiga, mis manifesteerib, et naiste ja meeste erinevus on milleski enamas kui jalgevahel olevates elundites.

Kõik edaspidine on lihtne ja loogiline: homoseksuaalsus vajab avalikku tunnustamist, sest enamike meeste jaoks on see nende peas konstrueeritud perverssne hirmu objekt ning pole otses seoses päris inimestega (homoseksuaalsete inimestega). Vaadake kasvõi Noolt; ei tee homoseksuaalil ja pedofiilil vahet, aga sõna võtab julgelt, sest TA TEAB. On ilmselge, et inimesed ei tohiks oma sümptomaatilisi perversseid fantaasiaid reaalsusega segamini ajada.

Aq.

11/7/2014 02:15:53 am

Erkki Nool pole muidugi näiteks taolise taseme kuldsuu kui seda on esimees Nestor, kelle eesistumisel see pehmelt öeldes vastuoluline seadus vastu võeti, ometi pole minu meelest Joonal õigus välistada seda, et ka hr Nool on lugenud möödunud aasta mais Saksas mõningat tähelepanu pälvinud poliitilisest pedofiiliaskandaalist, millest Der Spiegel (vasakliberaalne peavooluväljaanne, mida üldiselt "oma sümptomaatiliste perverssete fantaasiate reaalsusega segamini ajamises" ei kahtlustata) pikema seeria artikleid avaldas. Spiegeli ingliskeelses väljaandes näiteks pealkirja all "Shadows from the Past: Pedophile Links Haunt Green Party", mille esimesed lõigud ma siinkohal reprodutseerida võtan:

He is a boy, roughly 10 years old, with a pretty face, full lips, a straight nose and shoulder-length hair. The wings of an angel protrude from his narrow back, and a penis is drawn with thin lines on the front of his body.

The 1986 image was printed in the newsletter of the Green Party's national working group on "Gays, Pederasts and Transsexuals," abbreviated as "BAG SchwuP." It wasn't just sent to a few scattered party members, but was addressed to Green Party members of the German parliament, as well as the party's headquarters in Bonn.

http://www.spiegel.de/international/germany/past-pedophile-links-haunt-german-green-party-a-899544.html

Ja seesugune pedofiilia, pederastia ja homoseksualiste ühtse tervikuna käsitlemine ei tulene Spiegeli ajakirjanike perverssest meelelaadist, vaid sellest, kõnealune poliitiline radikalism on seda pikki aastaid ISE teinud ja seda programmiliselt ja varjamatult.

Jah, Nool pole küll kuldsuu, kuid poliitilises plaanis ei eksinud ta milleski.

Joonas link

11/7/2014 02:38:39 am

Küsimus ei olegi selles, kui hästi või intellektuaalselt ta ennast väljendada oskab. Kõik ei peagi ühel tasemel suhtlema. Küsimus on selles, et homoseksuaalsus, mille vastu ta võitleb on tema enda fantaasia ja see on ilmselge, tihti isegi väga intellektuaalsete homofoobide puhul. Mingi konkreetne pedofiiliaskandaal ei mängi siin mingit rolli.

Aqualung Aqualung

11/7/2014 01:35:26 am

Ilmakuulus tv-show Fear Factor, mille abil hr Lotman kaasaaja ühiskondades lausa globaalses mastaabis kesksele kohale (vt USA asepresidendi Joe Bideni vastavat karmisõnalist avaldust) paigutatud mõistet „homofoobia“ selgitab, on igas mõttes hea alus arutluseks. Tv-shows peab grupp inimesi nende meelest ihaldusväärse dollaripaki nimel üksteisega konkureerides omaenese ja/või neile kui inimkonna esindajatele universaalselt kaasa antud, enesesäilituseks hädavajalikud hirmud või foobiad maha suruma / ületama, seejuures ka „jälkuste söömisega“ - nagu hr Lotman tabavalt tähendab - toime tulema. Ja seda kõike pataka dollarite eest, mille võitja pärib. Muud eesmärki, näiteks tunnustust, mis moraalsete eneseületuste, ennastsalgava kangelaslikkuse jmt eest „vana korra“ ajal järgnes, pole.

Millega premeerib aga „Uus Kord“ kõiki neid tublisid üritajaid, kes hirmsates siseheitlustes oma „homofoobiaga“ selle ületavad ja kasvõi sümboolseltki „homofoobiavastase“ võitlusega ühinevad? Laiu eneseületajate masse muidugi hea enesetundega: „oleme jõudnud moraalselt ülimuslikku positsiooni võrreldes madalalaubaliste, vihkajalike homofoobidega!“ „Uue Korra“ poolt üles ehitatud sotsiaalsetes ja võimupüramiidides on seesinase eneseületuse läbi teinud ülespoolepürgijad kahtlemata suures eelisolukorras võrreldes „kitsarinnaliste homofoobidega“. Väga homofiilsena esinevas Hollandis sõelub immigratsiooniamet Mustalt mandrilt pärinevate sisserändajate seast välja paslikud kodanikukandidaadid, testides nende sallivust aparatuuriga, mis mõõdab nende reaktsiooni videos suudlevatele meestele. Kui on „homofoobiakahtlane“, näidatakse mustale mehele ust. (Lugesin, et üks mitu aastakümmet Hollandis elav türklane, professioonilt immigratsiooniadvokaat, avaldas imestust, et tema pole 30 aasta jooksul Hollandis avalikult suudlevaid mehi näinud ja miks ometi peavad praegused immigrandikandidaadid taolise ennekuulmatu testiga silmitsi seisma. Seda lugedes mõtlesin, et pole sugugi välistatud, et see test tal veel ees seisab ja et ta läbikukkumisel vanale kodumaale tagasi pöörduma peab.) Igatahes paneb SEE asjaolu kahtluse alla väite, et „homofoobia“ ja „ksenofoobia“ tingimata käsikäes peaksid käima (ka massimõrtsuk Breivik, olles resoluutselt „kaltsupeade“ vastu, oli ühtlasi programmiliselt väga salliv homoseksuaalide suhtes). Vastavas ametlikus paturegistris tundub „kseno-“ väiksema kategooria patt olevat kui „homofoobia“.

Igatahes on preemiasüsteem, sarnaselt Fear Factoriga, täitsa olemas. Kuid karistussüsteem märksa tõsisem. Fear Factoris ei järgne testides ebaõnnestujate suhtes mingeid ühiskondlikke sanktsioone. Küll aga „homofoobiakahtlaste“ puhul – olgu kahtlusalune kas IT-tööstuse gobaalse tuntusega tipptegelane (Modzilla Brendan Eich, kes sai sule sappa, sest kompetentsed organid olid jälile jõudnud Eichi poolt traditsioonilise pere kaitseks töötava ühingule tehtud rahalisele annetusele) või koguni Hollywoodi A-kategooria staar (avalikkuse ees „homofoobseks“ tunnistatud repliigid tõid kaasa kõrge profiiliga skandaalid koos Alec Baldwini ja Gary Oldmani sümboolse ristilöömisega) või poliitika kõrgeimatesse sfääridesse jõudnu: aastakümneid tõsiseks juristiks, poliitikuks ja konservatiivseks avalikuks intellektuaaliks peetud Rocco Buttiglione, kes „homofoobiakahtlase Paavsti homofoobiakahtlase lähikondlasena“ Euroopa Komisjoni kohast ilma jäeti.

Eeltoodud kõrge profiiliga karistusaktsioonid moodsaima ilmakorralduse mõjukamate sfääride („nutiäri“, meelelahutustööstus, poliitika) hierarhiate tippude lähistel ei jäta kahtlust selles, et poliitiliskultuuriline homofiilia pole teps mitte „nõrgem pool“, vaid kehtestab end halastamatult.

Aqualung Aqualung

11/7/2014 01:38:33 am

Vähimagi kahtluseta on Hr Lotmanil võõrandamatu õigus mind tema blogi külalislahkuse kuritarvitajaks lugeda ja mu kommentaarid kustutada (mida ma täiesti emotsioonitult ka aktsepteerin), ometi katsetan veel ühe „homofoobia“ aspekti üle arutlemisega.

Jättes ära arutluse selle üle, kas „foobiateks“ nimetatud inimlike tõrjerektsioonide hulka, mis inimkonna liigina säilimises, samuti inimgruppide vahelises ellujäämiskonkurentsis tänini on kasuks tulnud, ka seesinane „homofoobia“ kuulub või ei kuulu, arutlen selle termini „meditsiinilise“ aspekti ja selle aspekti vastuolulise ekspluateerimise üle nn „geirahva vabadusvõitluses“ (nn gayliberation).

Kui USA publitsist, aktivist ja psühhoterapeut George Weinberg selle termini 1966. aastal välja nuputas, siis väidetavalt samal minutil noppis selle tema sõber Al Goldstein, kes selle oma põrandaalustes väljaannetes Screw ja Gay üle „geikogukonna“ kuulsaks tegi. Ning alates 1972. aastast, mil Weinberg oma raamatus Society and the Healthy Homosexual õnneliku sõnaleiu psühhoteraapia-sõnavarasse poetas, oli termini üleilmne võidukäik kindlustet. Nagu ka psühhoterapeutide kogukonna haaranud iha inimkond sellest homofoobiaks nimetet vaimsest häirest vabastada. Et tollekas ajaks oli juba kogu „vabaks maailmaks“ nimetav inimkonna osa end psühhoterapeutide diivanitele sirutanud ja moodsale ühiskondlikule situatsioonile vastavalt „täiega teraapiat nautis“, siis avastas ka iga endast lugupidav eesrindlik keskklassi liige talle juba terapeudi poolt tutvustatud seesmise deemonikarja seast veel ühe väga põneva tegelase – va Homofoobia nimelt. Missugune meeldiv üllatus kinnitas progressiivse keskklassi ameeriklase veendumust, et ta pole oma dollareid terapeudi arvele kandes neid mitte tuulde külvanud.
Konsensus, et „oma endeemilistes patoloogiates“ siplev valge lääne inime vajab Maailma Paremaks Paigaks Muutmise nimel, Inimkonna Helge Tuleviku nimel permanentset psühhoteraapiat asjatundliku terapeudi terase pilgu all, kehtestas end järjest „loomulikumalt“.

„Homofoobia lihtsalt PEAB välja ravitud saama,“ kõmistas Aja Nõue vastava ala autoriteetide suu läbi, „muidu neist õiget elulooma ei saa.“

Ent üks oluline takistus seisis USA paremaks paigaks muutmise teel – nimelt seisis ametlikus vaimsete häirete nimistus mitte „homofoobia“, vaid hoopis paljukannatanud homoseksualism! Mida teha? Mis sellega ette võtta? Ent, nagu õnnelikes stoorides ikka, kus häda kõige suurem, sääl abi kõige lähem:

paralleelselt sellega, et pühhoterapeutide leegionid nende diivanitel vaimset massaaži nautivatest ameeriklaste massidest Homofoobia-nimelist kurivaimu välja ajasid, oli täide õide puhkenud (psühhoteraapia-buumile näiliselt hoopis vastandlik) kultuurirevolutsiooniline intellektuaalne liikumine, mis end „anti-psühhiaatriaks“ nimetas ja mis väga karmilt hukka mõistis mistahes „vaimuhaigeks“-sildistamise riiklike institutsioonide, akadeemiliste psühhiaatria-institutsioonide ja muidu-mulisejate poolt. Psühhiaatrilisi haigusi polevat põhimõtteliselt olemas, olla vaid repressiivse ühiskonna soov „erinevat“ häbimärgistada ja represseerida. „Antipsühhiaatria“ üks silmapaistvamaid liidreid Thoma Szasz oli juba 1963. aastal (seega kolm aastaksest enne seda kui Weinberg „homofoobia“ tuvastas) verminud termini 'Therapeutic State' – mis minu meelest tõepoolest üks särav ja väga tabav leid oli ja on ja millega Szasz häbimärgistas riiklik-ühiskondlikku asjadekorraldust, kus riik tunneb end Psühhoterapeudina, kel kompetents ja voli ja võim kodanike psühholoogiat riigile sobivas suunas korrigeerida. (Seejuures pandagu tähele, et Szaszilt pärineb ka termin „nanny state“, „riik-lapsehoidja“, mida needsamad Eestit valitsevad neoliberaalsed võimud, kes parasjagu oma alamaid psühhoteraapilistel eesmärkidel, kõiksugu kõrge profiiliga loitsimiste, õigusloomeliste- ja meediašokiteraapiate abil „homofoobiast“ võõrutavad, kõigis muudes kontekstides vägagi varmalt kasutavad, et nn õhukest riiki õigustada.)

(jätkub)

Aqualung Aqualung

11/7/2014 01:41:08 am

Niisiis asus professionaalne antipsühhiaatria paralleelselt sellega, kui psühhoteraapia üha uusi ja uusi ühiskonnaohtlikke vaimseid häireid oma patsiendiks võetud ameeriklaselt tuvastas, tegevusse akadeemilise kliinilise psühhiaatria põllul, et Ühendriigid repressiivsest või „repressiivsest“ psühhiaatriast sootumaks vabastada. Millise võitluse vist kõige otsustavamaks võiduks saigi homoseksualismi ametlikust vaimsete häirete nimistust välja arvamine paarikümne aasta pärast, seda muidugi koostöös järjest efektiivsemaks organiseeritud homoaktiivi, progressiivsete ideoloogiatöötajate, progressiivse populaarkultuurikujundusaparaadi ja ülejäänud progressiivse inimkonnaga, missugune aktiiv kõik need aastakümned võidukalt kahe, justkui vastandsuunda ujuva parve vahel karelnud: kord „homofoobide“ võõrutusravile hoogu andes, kord psühhiaatreid „repressiivse teraapia“ pärast hurjutades.

*

Kogu eelnev oli sissejuhatus väga lihtsale küsimusele:

kust võtab praegust Eesti Vabariiki president Ilvese ja RE-SDE koalitsiooni poolt valitsev võim volitused Eesti Vabariigi kodanikke in corpore president Ilvese ja RK esimehe Nestori eesistumisel ja Rõiva juhitud valitsuse poolt teostatavale ülimalt mastaapsele ja ülimalt intensiivsele "pühhoteraapiale" allutada?

11/15/2014 03:07:19 am

Ühinen Teiega kahes punktis, kuid ühes vastandun resoluutselt.
1. Ka mina pean ennast sotsiaalseks konservatiiviks, st minu jaoks ei saa ühiskond ja selle tähtsamad institutsioonid, nagu näiteks perekond, olla sotsiaalse eksperimendi objektiks. Asjad arenegu loomulikul teel.
2. Ka minu jaoks on üks ebameeldivamaid asju seoses kooseluseaduse vastuvõtmisega, et see ei tulnud meie ühiskonna orgaanilistest vajadustest, vaid üsna jõulisest välissurvest (olen sellest juba kirjutanud).
3. Mitte mingil juhul ei tohi valitsus ega parlament alluda tänavasurvele. Eile nõudis üks liikumine vasakpööret, täna teine liikumine parempööret: tänavademokraatia tähtsaim tunnus on see, et ta on kapriisne ja labiilne. Selline demokraatia kehtestati praegu näiteks Donetski vabariigis, kus otsustavaks faktoriks on see, kes kõvemini karjub (reaalselt aga juhivad kõiki protsesse Moskva instruktorid). Ka kohtuotsuseid, k.a surmanuhtlust määratakse hääletamisel lihthääleenamuse teel.

Jaan

11/7/2014 02:12:09 am

Huvitav, mind täiskasvanuna nagu ei häirigi homonduses too seksistlik ehk füsioloogiline pool eriti. Ma olen oma orientatsioonile üpris kindel. Samuti usuline pool, paganana nagu olen. Ma muretsen selle pärast mida ühiskonnas normaalsuseks deklareeritakse.
Küll aga mõeldes noormeestele kes mingil eluperioodil on tänu oma hormoonidele nagu "mustlaspüssid" ning otsivad vastassugupooles sageli muud kui nood enamasti on valmis pakkuma (romantikat, käest kinni jalutamist, õhkamist)...
Vanasti kuulus "prantsuse lastetoa" praktiliste nõuannete hulka "käed tekile" ja "kui sa ennast imelikult tunned võta üks külm dušš". Tänapäeval lükatakse aga nina ette raamat "Kuningas ja kuningas" ;) Poiste ja poiste vahel aga teadaolevalt ei ole sugudevahelist piiri, mis on see tegur mis seisab vastu primitiivsele erutusele. Kui mingit moraalset vahet ei ole, kõik suhted on ühiskonnas võrdsed ja lubatud.

Foobiast (ka homo-)

Leave a Reply.

Autor

Arhiiv

Rubriigid