Eile rõõmustasin enda meelest koos terve Eestiga röövitud Eesti kaitsepolitseiniku Eston Kohveri õnneliku kodumaale naasmise üle. Kuid juba õhtul märkasin meedias (nii ametlikus kui sotsiaalses) midagi imelikku. Selgus, et isegi seda juhust kasutab suur osa kirjutajatest ja kommenteerijatest, et välja valada viha ja põlastust Eesti riigi, selle võimude ja presidendi suhtes. Võib kohata lauslollusi, nt Ilves olgu vait, kuna pole midagi teinud Kohveri vabastamise heaks, sest ta "totaalselt keeldus venelastega kohtumast".
Kõik vajalikud kontaktid Venemaa võimudega (alates Välisministeeriumist ja lõpetades jõustruktuuridega) olid kaasatud. Tuleb silmas pidada ka seda, et Eston Kohver istus küll Venemaa kongis, kuid selle piltlikult öeldes võti asus läänes. Eesti riik kasutas kõike oma ressursse (nii presidenti kui valitsust, Riigikogu ja Europarlamendi saadikuid, aga ka erinevaid ühiskondlikke organisatsioone), et survestada meie liitlasi, kes omakorda tegid Venemaale Kohveri kinnihoidmise ebamugavaks. Eesti riik käitus selles kahetsusväärses loos väärikalt ja efektiivselt ning me kõik võiksime selle üle rõõmu ja uhkust tunda.
Võib vaid kaasa tunda nendele kommentaatoritele, kelles iga meie kordaminek tekitab üksnes veelgi sügavamat kibestumist. Selles loos on aga üks õpetlik aspekt, nimelt anonüümsete (kuid mitte ainult -- osa kurje kommentaare on allkirjastatud eesti nimedega, ja tegu on tihtipeale reaalsete inimestega) kommentaatorite negatiivne lõimumine. Nt kümmekond aastat tagasi olid eestikeelse Delfi kommentaarid valdavalt osalt russofoobsed, venekeelses Delfis käis aga sümmeetriline ja veel räigem sõim eestlaste ja Eesti riigi suunas. Nüüd on hinnangud suuresti ühtlustunud, kuid paraku eestivastasel platvormil. Eile õhtul valitses Delfi kommentaariumis eesti ja vene poolel liigutav üksmeel. NB! Ma mingil juhul ei kutsu siin üles taastama russofoobset status quo'd. Foobia (väljendugu see hirmus, vihkamises või jälestamises) on üldse kahjulik kaaslane, igati tervislik oleks sellest lahku minna.
Ei maksa süüdistada sotsiaalmeediat ja anonüümseid kommentaatoreid olukorras, kus ametlik meedia ei talitanud sugugi paremini. Juba eile õhtul, aga eriti täna hommikupoole olid kõik väljaanded täis Venemaa propagandistlikku materjali, alates FSB valmistatud videolõikudest ja lõpetades vene propagandistidest kommentaatoritega. Tuntud arvamusliider Ahto Lobjakas heitis Eesti meediale ette, et puudus Eesti-poolne kaamerapilt. Igaks juhuks tuletan Lobjakale ja paljudele teistele, kes seda arvamust jagavad, meelde erinevust Eesti ja Vene ühelt poolt meedia ja teiselt poolt jõustruktuuride vahel. Nimelt erinevalt FSBst ei ole KAPO propagandaorganisatsioon. Ning teiseks, Eesti meedia ei ole julgeolekuorganite osa. Venemaal on aga paraku kõik need funktsioonid ühendatud. Eesti ajakirjanikud ei olnud kohal nimelt seepärast, et nad ei ole KAPO kaastöötajad. Kui plaanitavast vangide vahetamisest oleks Eesti meediale eelnevalt teada antud (aga see tähendab, et sellest oleks kohe saanud teada ka laiem avalikkus -- sellistest asjadest avalikkuse informeerimine on meedia otsene kohustus), oleks kogu operatsioon võinud luhtuda. Vaevalt et see oleks Ahto Lobjaka soov.
Kuidas siis kajastada sündmust, mille kohta on vaid vaenulik videomaterjal? Nii nagu seda tegid BBC, Euronews jt: kasutatakse FSB videorida, kuid diktoritekst on oma, mis tasakaalustab vene poole propagandat omapoolse kommentaariga. Just seda oleks pidanud tegema, kuid ei teinud Eesti ajakirjandus. Käimasolevas infosõjas on meedia paraku meie nõrk lüli.
Kõik vajalikud kontaktid Venemaa võimudega (alates Välisministeeriumist ja lõpetades jõustruktuuridega) olid kaasatud. Tuleb silmas pidada ka seda, et Eston Kohver istus küll Venemaa kongis, kuid selle piltlikult öeldes võti asus läänes. Eesti riik kasutas kõike oma ressursse (nii presidenti kui valitsust, Riigikogu ja Europarlamendi saadikuid, aga ka erinevaid ühiskondlikke organisatsioone), et survestada meie liitlasi, kes omakorda tegid Venemaale Kohveri kinnihoidmise ebamugavaks. Eesti riik käitus selles kahetsusväärses loos väärikalt ja efektiivselt ning me kõik võiksime selle üle rõõmu ja uhkust tunda.
Võib vaid kaasa tunda nendele kommentaatoritele, kelles iga meie kordaminek tekitab üksnes veelgi sügavamat kibestumist. Selles loos on aga üks õpetlik aspekt, nimelt anonüümsete (kuid mitte ainult -- osa kurje kommentaare on allkirjastatud eesti nimedega, ja tegu on tihtipeale reaalsete inimestega) kommentaatorite negatiivne lõimumine. Nt kümmekond aastat tagasi olid eestikeelse Delfi kommentaarid valdavalt osalt russofoobsed, venekeelses Delfis käis aga sümmeetriline ja veel räigem sõim eestlaste ja Eesti riigi suunas. Nüüd on hinnangud suuresti ühtlustunud, kuid paraku eestivastasel platvormil. Eile õhtul valitses Delfi kommentaariumis eesti ja vene poolel liigutav üksmeel. NB! Ma mingil juhul ei kutsu siin üles taastama russofoobset status quo'd. Foobia (väljendugu see hirmus, vihkamises või jälestamises) on üldse kahjulik kaaslane, igati tervislik oleks sellest lahku minna.
Ei maksa süüdistada sotsiaalmeediat ja anonüümseid kommentaatoreid olukorras, kus ametlik meedia ei talitanud sugugi paremini. Juba eile õhtul, aga eriti täna hommikupoole olid kõik väljaanded täis Venemaa propagandistlikku materjali, alates FSB valmistatud videolõikudest ja lõpetades vene propagandistidest kommentaatoritega. Tuntud arvamusliider Ahto Lobjakas heitis Eesti meediale ette, et puudus Eesti-poolne kaamerapilt. Igaks juhuks tuletan Lobjakale ja paljudele teistele, kes seda arvamust jagavad, meelde erinevust Eesti ja Vene ühelt poolt meedia ja teiselt poolt jõustruktuuride vahel. Nimelt erinevalt FSBst ei ole KAPO propagandaorganisatsioon. Ning teiseks, Eesti meedia ei ole julgeolekuorganite osa. Venemaal on aga paraku kõik need funktsioonid ühendatud. Eesti ajakirjanikud ei olnud kohal nimelt seepärast, et nad ei ole KAPO kaastöötajad. Kui plaanitavast vangide vahetamisest oleks Eesti meediale eelnevalt teada antud (aga see tähendab, et sellest oleks kohe saanud teada ka laiem avalikkus -- sellistest asjadest avalikkuse informeerimine on meedia otsene kohustus), oleks kogu operatsioon võinud luhtuda. Vaevalt et see oleks Ahto Lobjaka soov.
Kuidas siis kajastada sündmust, mille kohta on vaid vaenulik videomaterjal? Nii nagu seda tegid BBC, Euronews jt: kasutatakse FSB videorida, kuid diktoritekst on oma, mis tasakaalustab vene poole propagandat omapoolse kommentaariga. Just seda oleks pidanud tegema, kuid ei teinud Eesti ajakirjandus. Käimasolevas infosõjas on meedia paraku meie nõrk lüli.
RSS Feed