Mis on ühist Eston Kohveri vabastamisel ja Vene hävitajatel Süürias?
Nii mõnigi asjatundja ja lihtsalt kommentaator on kergitanud kulmu: miks vahetati Kohver just Dresseni vastu (aga mitte nt Vladimir Veitmani vastu, kes erinevalt tagasihoidlikust miilitsast Dressenist oli olnud KGB ohvitser)? Ma arvan, et selline väike üllatusmoment ongi asja sisse programmeeritud, kuid suuremas plaanis pole see oluline. Palju olulisem on näiteks ajastus, ja et Kohveri advokaat Aksjonov (kelle kohta räägitakse, et ta on FSB teenistuses) väidab, et vahetamise aeg ei oma tähtsust, on iseenesest kindel märk.
Kohveri vabastamine on kindel signaal läänele, konkreetselt aga Obamale ning paljud vaatlejad on sellele juba tähelepanu juhtinud. Raimo Poom tuletab asjakohaselt meelde, et ka Kohveri röövimine ei olnud sõnum üksnes Tallinnale, vaid ka Washingtonile. Eston Kohveri naasmine on muidugi rõõmustav uudis ja Eesti kontekstis tõepoolest uudis number üks. Kuid laiemas plaanis on see vaid väike osa suuremast manöövrist.
Pärast Krimmi annekteerimist, invasiooni Kagu-Ukrainasse ning eriti reisilennuki allatulistamist ei olnud Putin enam salongikõlbulik ning lääne liidrid hakkasid teda vältima peaaegu et solvava demonstratiivsusega. See oli Putinile isegi suurem löök kui majandussanktsioonid, seda võttis ta isiklikult. Oli ju aeg, kui Merkel, Sarkozy ja Berlusconi olid ta sõbrad, George Bush vaatas talle silma ja koguni nägi seal midagi (seepeale kommenteeris tollane demokraatide liider Hillary Clinton, et temagi näeb seal midagi: kolme tähte -- KGB). Kuid nüüd on kõik möödas. Sõber Silvio võib küll käia Krimmis portveini joomas, aga ta pole enam Itaalia peaminister, vaid mahakantud kõnts. Vene diplomaata ongi viimastel kuudel ja eriti nädalatel aktiivselt pingutanud selle nimel, et korraldada Putini kokkusaamisi lääne liidritega, Obamale helistati lausa mitu korda.
See on see kontekst, kus Putin avas uue rinde, ja selleks osutus Süüria. Tartusse on ennegi relvi saadetud (jutt on mõistagi Süüria linnast Tartus, mitte Emajõe Ateenast), kuid seda tehti kuidagi vargsi, hävitajad aga saadeti demonstratiivselt. Ning vajalik efekt on juba saavutatud. Esimesena lendas kohale Iisraeli peaminister Netanyahu, kes oli mures võimalike kokkupõrgete pärast Iisraeli ja Venemaa õhujõudude vahel, ning mingid garantiid on ta lahke Putini käest ka saanud. Kuid Netanyahu on väike kala. Vene diplomaatia töötab selle kallal, et Vene väed saaksid Süürias liitlase staatuse, loomulikult võitluses ISILi vastu. Ja peab tunnistama, et selle käiguga õnnestus Putinil lääs kahvlisse panna.
See ongi Vene diplomaatia harjumuspärane praktika: tuleb tähelepanu kõrvale juhtida ebasoovitavatest probleemidest, väites, et need ei ole üldse olulised, ning püüda näidata, et Venemaa on väärtuslik liitlane. Nii käituti juba Vene-Gruusia sõja ajal 2008, kui välisminister Lavrov teeskles imestust, et lääs reageerib nii kärarikkalt Gruusia asjus, on ju see viimane läbikukkunud projekt, selle asemel et teha koostööd tähtsates asjades nagu näiteks majandus või võitlus rahvusvahelise terrorismiga.
Mis aga puudutab Kohveri vabastamist, on see samuti juba vana nõukogudeaegne praktika, et tippkohtumise organiseerimise käigus vabastati mõni poliitvang. Seda traditsiooni jätkas ka Putin, vabastades enne Sotši olümpiat nii Mihhail Hodorkovski kui ka Pussy Rioti.
Nii mõnigi asjatundja ja lihtsalt kommentaator on kergitanud kulmu: miks vahetati Kohver just Dresseni vastu (aga mitte nt Vladimir Veitmani vastu, kes erinevalt tagasihoidlikust miilitsast Dressenist oli olnud KGB ohvitser)? Ma arvan, et selline väike üllatusmoment ongi asja sisse programmeeritud, kuid suuremas plaanis pole see oluline. Palju olulisem on näiteks ajastus, ja et Kohveri advokaat Aksjonov (kelle kohta räägitakse, et ta on FSB teenistuses) väidab, et vahetamise aeg ei oma tähtsust, on iseenesest kindel märk.
Kohveri vabastamine on kindel signaal läänele, konkreetselt aga Obamale ning paljud vaatlejad on sellele juba tähelepanu juhtinud. Raimo Poom tuletab asjakohaselt meelde, et ka Kohveri röövimine ei olnud sõnum üksnes Tallinnale, vaid ka Washingtonile. Eston Kohveri naasmine on muidugi rõõmustav uudis ja Eesti kontekstis tõepoolest uudis number üks. Kuid laiemas plaanis on see vaid väike osa suuremast manöövrist.
Pärast Krimmi annekteerimist, invasiooni Kagu-Ukrainasse ning eriti reisilennuki allatulistamist ei olnud Putin enam salongikõlbulik ning lääne liidrid hakkasid teda vältima peaaegu et solvava demonstratiivsusega. See oli Putinile isegi suurem löök kui majandussanktsioonid, seda võttis ta isiklikult. Oli ju aeg, kui Merkel, Sarkozy ja Berlusconi olid ta sõbrad, George Bush vaatas talle silma ja koguni nägi seal midagi (seepeale kommenteeris tollane demokraatide liider Hillary Clinton, et temagi näeb seal midagi: kolme tähte -- KGB). Kuid nüüd on kõik möödas. Sõber Silvio võib küll käia Krimmis portveini joomas, aga ta pole enam Itaalia peaminister, vaid mahakantud kõnts. Vene diplomaata ongi viimastel kuudel ja eriti nädalatel aktiivselt pingutanud selle nimel, et korraldada Putini kokkusaamisi lääne liidritega, Obamale helistati lausa mitu korda.
See on see kontekst, kus Putin avas uue rinde, ja selleks osutus Süüria. Tartusse on ennegi relvi saadetud (jutt on mõistagi Süüria linnast Tartus, mitte Emajõe Ateenast), kuid seda tehti kuidagi vargsi, hävitajad aga saadeti demonstratiivselt. Ning vajalik efekt on juba saavutatud. Esimesena lendas kohale Iisraeli peaminister Netanyahu, kes oli mures võimalike kokkupõrgete pärast Iisraeli ja Venemaa õhujõudude vahel, ning mingid garantiid on ta lahke Putini käest ka saanud. Kuid Netanyahu on väike kala. Vene diplomaatia töötab selle kallal, et Vene väed saaksid Süürias liitlase staatuse, loomulikult võitluses ISILi vastu. Ja peab tunnistama, et selle käiguga õnnestus Putinil lääs kahvlisse panna.
See ongi Vene diplomaatia harjumuspärane praktika: tuleb tähelepanu kõrvale juhtida ebasoovitavatest probleemidest, väites, et need ei ole üldse olulised, ning püüda näidata, et Venemaa on väärtuslik liitlane. Nii käituti juba Vene-Gruusia sõja ajal 2008, kui välisminister Lavrov teeskles imestust, et lääs reageerib nii kärarikkalt Gruusia asjus, on ju see viimane läbikukkunud projekt, selle asemel et teha koostööd tähtsates asjades nagu näiteks majandus või võitlus rahvusvahelise terrorismiga.
Mis aga puudutab Kohveri vabastamist, on see samuti juba vana nõukogudeaegne praktika, et tippkohtumise organiseerimise käigus vabastati mõni poliitvang. Seda traditsiooni jätkas ka Putin, vabastades enne Sotši olümpiat nii Mihhail Hodorkovski kui ka Pussy Rioti.
RSS Feed