Eesti kommentaariumides on mitu ärritavat tendentsi. Kaks neist on vastandlikud. Ühelt poolt noritakse sõnade kallal, mida see ja see siis täpselt tähendab, teiselt poolt on aga juurdunud täiesti vale arusaam mõningatest käibeväljenditest. Näiteks on väga palju arusaamatusi seotud multikulturalismi mõistega. Peaaegu üldine konsensus on, et tegemist on millegi väga a) moodsaga, b) võõraga ning c) halvaga ja lausa ohtlikuga. Tüüpiline näide:
aga, 29.07.2011 21:49
multikulti põhjustab kannatusi miljonitele?...
Sellesse võiks suhtuda üleoleva irooniaga, kui isegi ajakirjanikud ei ajaks siin asju lootusetult segamini. Näiteks nii tark inimene nagu Marika Villa kirjutab oma muidu heatasemelises artiklis:
"Ometi jätkus konservatiivsel parteil julgust kantsler Angela Merkeli suu läbi tõdeda, et aastakümneid ideaaliks olnud kultuuride ühtesulamine vallatu nimega multi-kulti on läbi kukkunud."
Ning kohe ülejärgmises lauses:
"Ei taha seda aga endiselt tunnistada rohelised ja punased parteid, kelle arvates ei peaks põhirahvusesse sulandumine olema immigrantide eesmärk..."
Ta vist ei panegi tähele, et need kaks väidet välistavad üksteist. Kui multikulturalism tähendaks "kultuuride ühtesulatamist", siis ei saaks see samal ajal olla põhirahvusesse sulandamise takistus.
Kuna ma ise ei ole multikulturalismi kontseptsiooni pooldaja, ei oleks ma sellel teemal sõna võtnud, kui eestikeelsetes kergesti kättesaadavates allikates oleks olemas rahuldav käsitlus. Sellisel juhul piisaks viitest. Paraku puudub selleteemaline artikkel ka eestikeelses Wikipedias. Niisiis, multikulturalism tähendab poliitilist ja sotsiaalset kontseptsiooni, mille kohaselt ühe riigi erinevatel rahvusrühmadel, aga ka religioossetel rühmitustel on õigus ja võimalus säilitada ning arendada oma identiteeti. See kontseptsioon tekkis juba 19. sajandi lõpul, kuid praeguses sõnastuses on see tulnud Põhja-Ameerikast, Kanadast ja USAst. Viimases vastandub see eelnevalt domineerinud sulatusahju (melting pot) doktriiniga, mille kohaselt erinevad rahvad sulanduvad kokku ja kaotavad oma eripära. Multikulturalismil on erinevad variandid, nt USAs on see ennekõike seotud hariduspoliitikaga, Põhja-Euroopas aga ennekõike juriidiliste ja sotsiaalsete garantiidega.
aga, 29.07.2011 21:49
multikulti põhjustab kannatusi miljonitele?...
Sellesse võiks suhtuda üleoleva irooniaga, kui isegi ajakirjanikud ei ajaks siin asju lootusetult segamini. Näiteks nii tark inimene nagu Marika Villa kirjutab oma muidu heatasemelises artiklis:
"Ometi jätkus konservatiivsel parteil julgust kantsler Angela Merkeli suu läbi tõdeda, et aastakümneid ideaaliks olnud kultuuride ühtesulamine vallatu nimega multi-kulti on läbi kukkunud."
Ning kohe ülejärgmises lauses:
"Ei taha seda aga endiselt tunnistada rohelised ja punased parteid, kelle arvates ei peaks põhirahvusesse sulandumine olema immigrantide eesmärk..."
Ta vist ei panegi tähele, et need kaks väidet välistavad üksteist. Kui multikulturalism tähendaks "kultuuride ühtesulatamist", siis ei saaks see samal ajal olla põhirahvusesse sulandamise takistus.
Kuna ma ise ei ole multikulturalismi kontseptsiooni pooldaja, ei oleks ma sellel teemal sõna võtnud, kui eestikeelsetes kergesti kättesaadavates allikates oleks olemas rahuldav käsitlus. Sellisel juhul piisaks viitest. Paraku puudub selleteemaline artikkel ka eestikeelses Wikipedias. Niisiis, multikulturalism tähendab poliitilist ja sotsiaalset kontseptsiooni, mille kohaselt ühe riigi erinevatel rahvusrühmadel, aga ka religioossetel rühmitustel on õigus ja võimalus säilitada ning arendada oma identiteeti. See kontseptsioon tekkis juba 19. sajandi lõpul, kuid praeguses sõnastuses on see tulnud Põhja-Ameerikast, Kanadast ja USAst. Viimases vastandub see eelnevalt domineerinud sulatusahju (melting pot) doktriiniga, mille kohaselt erinevad rahvad sulanduvad kokku ja kaotavad oma eripära. Multikulturalismil on erinevad variandid, nt USAs on see ennekõike seotud hariduspoliitikaga, Põhja-Euroopas aga ennekõike juriidiliste ja sotsiaalsete garantiidega.
Vastandpoolusi märgivad Euroopas Suurbritannia ja Prantsusmaa. Viimases on kõik kodanikud prantslased, sõltumatult nende päritolust. Kogu haridus on vaid prantsuse keeles. On täiesti ootuspärane, et Prantsusmaa keelas esimesena (Lääne-Euroopas) moslemi naiste spetsiifilised peakatted, kusjuures mitte üksnes nägu varjavad niqabid ja burkad (hiljuti keelas need ära ka Belgia), vaid ka palju süütumad hijabid: need ei varja nägu, kuid väljendavad religioosset kuuluvust. Väljaspool Lääne-Euroopat keelustati moslemipeakatted Nõukogude Liidus ja Türgis. Selline asi tundub täiesti võimatuna USAs või Suurbritannias. Inimese riietus, tema vaated ja religioosne kuuluvus on seal tema sügavalt isiklik asi.
Suurbritannias minnakse veelgi kaugemale ja diskuteeritakse aktiivselt šariaadikohtule legaalse staatuse andmise üle.
Ent kui me vaatame ajaloos veidi kaugemale, siis multikulturaalse mudeli musternäide võiks olla Teise maailmasõja eelne Eesti Vabariik, kusjuures multikulturalism oli siin sisse seatud oma kõige rangemal riiklikult reguleeritud kujul. Tõsi küll, seda nimetati siis kultuuriautonoomiaks. Sellel olid riigipoolsed juriidilised, sotsiaalsed ja, mis sugugi pole vähemtähtis, finantsilised garantiid. Nii palju siis moodsast, võõrast ja ohtlikust.
Ka praegu ei näe ma multikulturalismis suurt ohtu, ammugi mitte seost väidetava islami ekspansiooniga. Suurt paanikat tekitavad šariaadikohtud Suurbritannias on ka minu meelest võrdlemisi süütu asi. Ei näe mingit põhjust, miks moslemikogukonna liikmed ei saaks lahendada oma kogukonna siseselt mittekriminaalseid konflikte vastavalt oma kultuuri traditsioonidele. Tuletan meelde, et šariaadikohtu menetlus avatakse vaid siis, kui kõik osapooled on sellega nõus, vastasel juhul läheb asi menetlusse riigikohtus. Ning veel kord: tegu on üksnes tsiviil- ja mitte kriminaalasjadega.
Kuid nagu ma alguses juba mainisin, ei ole ma multikulturalismi doktriini entusiast. Ja põhjus on väga lihtne. Konservatiivsete vaadetega inimesena arvan, et nii komplitseeritud küsimustes, nagu kindlasti on praeguses maailmas rahvusküsimus, ei saa olla lihtsat ja universaalset lahendust, ükskõik kui head kavatsused on nende lahenduste pakkujatel.
Ja veel, igaks juhuks, ehkki see on minu meelest täiesti enesestmõistetav: multikulturalismi kontseptsioon ei ole kuidagi seotud immigratsioonipoliitikaga. See käsitleb üksnes juba ühiskonnas olemasolevaid rühmitusi. See, et Põhja-Euroopas on suhteliselt leebe immigratsioonipoliitika, on seotud sotsiaaldemokraatlike traditsioonidega, mis on seal palju sügavamad kui multikulturalism.
Ent kui me vaatame ajaloos veidi kaugemale, siis multikulturaalse mudeli musternäide võiks olla Teise maailmasõja eelne Eesti Vabariik, kusjuures multikulturalism oli siin sisse seatud oma kõige rangemal riiklikult reguleeritud kujul. Tõsi küll, seda nimetati siis kultuuriautonoomiaks. Sellel olid riigipoolsed juriidilised, sotsiaalsed ja, mis sugugi pole vähemtähtis, finantsilised garantiid. Nii palju siis moodsast, võõrast ja ohtlikust.
Ka praegu ei näe ma multikulturalismis suurt ohtu, ammugi mitte seost väidetava islami ekspansiooniga. Suurt paanikat tekitavad šariaadikohtud Suurbritannias on ka minu meelest võrdlemisi süütu asi. Ei näe mingit põhjust, miks moslemikogukonna liikmed ei saaks lahendada oma kogukonna siseselt mittekriminaalseid konflikte vastavalt oma kultuuri traditsioonidele. Tuletan meelde, et šariaadikohtu menetlus avatakse vaid siis, kui kõik osapooled on sellega nõus, vastasel juhul läheb asi menetlusse riigikohtus. Ning veel kord: tegu on üksnes tsiviil- ja mitte kriminaalasjadega.
Kuid nagu ma alguses juba mainisin, ei ole ma multikulturalismi doktriini entusiast. Ja põhjus on väga lihtne. Konservatiivsete vaadetega inimesena arvan, et nii komplitseeritud küsimustes, nagu kindlasti on praeguses maailmas rahvusküsimus, ei saa olla lihtsat ja universaalset lahendust, ükskõik kui head kavatsused on nende lahenduste pakkujatel.
Ja veel, igaks juhuks, ehkki see on minu meelest täiesti enesestmõistetav: multikulturalismi kontseptsioon ei ole kuidagi seotud immigratsioonipoliitikaga. See käsitleb üksnes juba ühiskonnas olemasolevaid rühmitusi. See, et Põhja-Euroopas on suhteliselt leebe immigratsioonipoliitika, on seotud sotsiaaldemokraatlike traditsioonidega, mis on seal palju sügavamad kui multikulturalism.
RSS Feed