Üks põhjusi, miks ma hakkasin blogi pidama, on see, et ajalehtedes ilmuvad artiklid tihti oluliste moonutustega: lühendatakse, aga nii mõnigi kord ka lisatakse, vahel ei suuda koguni omaenda mõttekäiku järgida. Alljärgneva lühendatud versioon ilmus EPL-is. Minu eesmärk oli näidata, et ka hästi dokumenteeritud pantvangijuhtumid ei anna vastuoludeta pilti, erinevad vaatenurgad ei klapi omavahel, nagu Akutagawa jutustuses. Paraku jäi see kõik lehest välja. Siinkohal, vastupidi, täiendatud variant.
Täpsemad analüüsid ootavad veel oma aega, hetkel on selleks liiga palju ebaselgeid asjaolusid ja lahtisi otsi. Nt mis rolli mängisid selles loos rahutused Süürias, kas oli juhuslik kokkusattumus, et pantvangid vabastati siis, kui Liibanonis vannutati ametisse uus valitsus jne. Võib aga kindlalt väita, et õnnelik lõpp ei olnud juhuslik, selle taga on nii Eesti kui ka mitme teise riigi (välisminister Paet nimetas eraldi Liibanoni, Prantsusmaa, Saksamaa ja Türgi) jõupingutused. Niipalju, kui mul on informatsiooni, talitasid Eesti erinevad institutsioonid väga professionaalselt ja seoses selle looga ei saa neile teha ühtegi etteheidet. Oluline aspekt on ka Eesti riigi rahvusvaheline prestiiž, arvatavasti ei osanud röövijad arvestada nii mastaapsete ja efektiivsete otsioperatsioonidega. Kui nii mõnigi euroskeptik on väitnud, et mingit kasu me sellest euroliidust ja NATOst ei saa, siis Eesti jalgratturite vabastamine on argument, mis kindlasti kaalub sellised targutused üle.
Siiski võib mingeid osutusi teha juba praegu. Ilmselt ei eksi need, kes väidavad, et Eesti jalgratturite pantvangistamine (mis iseenesest oli läbi viidud professionaalselt) oli seotud valearvestusega ning pantvangistajad ei teadnud ise ka täpselt, mida eestlastega peale hakata (meediast on käinud läbi versioon, et nad plaaniti üle anda al-Qaidale; pantvangide enda arvamuse järgi võisid röövijad ise olla seotud al-Qaidaga). Grupeeringust Harakat al-Nahda wal-Islah („Taassünni ja Reformi Liikumine“) ei ole midagi teada, kuid tõenäoliselt on tegu sunnimoslemitega. Rühmituse väidetav juht Wael Abbas (mitte segi ajada samanimelise Egiptuse tuntud ajakirjanikuga), kelle isa ja venna arreteerisid Liibanoni võimud juba kriisi alguses, on sunnifundamentalist.
Seda on oluline märkida: nii mõnigi kommentaator on seostanud röövi Iraani- ja Süüriameelse Hizbollah’ga, st šia moslemitega, kuna Bekaa org on suurel määral Hizbollah’ kontrolli all. Samas on terrorivõrgustikud Liibanonis omavahel nii läbi põimunud, et ideoloogiliselt täiesti erinevate rühmituste koostöö ei ole võimatu, mida illustreerib hästi lugu Nõukogude pantvangidega 1985. aastast.
Siiski võib mingeid osutusi teha juba praegu. Ilmselt ei eksi need, kes väidavad, et Eesti jalgratturite pantvangistamine (mis iseenesest oli läbi viidud professionaalselt) oli seotud valearvestusega ning pantvangistajad ei teadnud ise ka täpselt, mida eestlastega peale hakata (meediast on käinud läbi versioon, et nad plaaniti üle anda al-Qaidale; pantvangide enda arvamuse järgi võisid röövijad ise olla seotud al-Qaidaga). Grupeeringust Harakat al-Nahda wal-Islah („Taassünni ja Reformi Liikumine“) ei ole midagi teada, kuid tõenäoliselt on tegu sunnimoslemitega. Rühmituse väidetav juht Wael Abbas (mitte segi ajada samanimelise Egiptuse tuntud ajakirjanikuga), kelle isa ja venna arreteerisid Liibanoni võimud juba kriisi alguses, on sunnifundamentalist.
Seda on oluline märkida: nii mõnigi kommentaator on seostanud röövi Iraani- ja Süüriameelse Hizbollah’ga, st šia moslemitega, kuna Bekaa org on suurel määral Hizbollah’ kontrolli all. Samas on terrorivõrgustikud Liibanonis omavahel nii läbi põimunud, et ideoloogiliselt täiesti erinevate rühmituste koostöö ei ole võimatu, mida illustreerib hästi lugu Nõukogude pantvangidega 1985. aastast.
Paar sõna pantvangistamisest kui institutsioonist. Seda tundsid enamik rahvaid ja riike ning 1949. aastani, mil see Genfi konventsiooniga keelustati, oli pantvangistamine levinud ja legitiimne praktika, mida harrastasid mitte niivõrd terrorirühmitused kui sõdivad riigid. Veelgi enam, muistses ja ka keskaegses maailmas oli pantvangide institutsiooni eesmärk sõdade ennetamiseks.
Oleme harjunud, et pantvange võtavad terroristid ja vangistatakse nö vaenlasi või siis juhuslikke ettesattunuid. Kuid tihti langevad selle teo ohvriks ka sõbralike jõudude esindajad – ilmekaks näiteks on lugu Nõukogude pantvangidega. 30. septembril 1985 rööviti kahes sõltumatus episoodis neli Nõukogude saatkonna töötajat (hiljem selgus, et neist kaks olid KGB ohvitserid). Sarnaselt eestlastest jalgratturitega paigutati nad valgesse Mercedese mikrobussi. Saatkonna töötajad osutasid vastupanu ja üks neist sai haavata.
See oli aeg, kui Liibanoni kodusõja käigus toimusid ägedad lahingud palestiinlaste ja Süüria vägede vahel ning Süüria väed piirasid ja ründasid palestiinlaste laagreid Põhja-Liibanonis, ennekõike Tripoli lähedal. Süüria president Hafez al-Assad kavatses füüsiliselt likvideerida PVO ja võimalik, et ka Yasser Arafati enda. Pantvangistajad nõudsid, et Nõukogude Liit poliitiliselt ja sõjaliselt sekkuks sellesse konflikti palestiinlaste poolel.
Siin oli mitu pikantset asjaolu. Esiteks olid nii Hafez al-Assad kui ka Yasser Arafat suured Nõukogude Liidu sõbrad ja tähtsaimad liitlased Lähis-Idas. Teiseks, pantvangistajaks oli Hizbollah, mis kõigi hinnangute järgi pidi väljendama pigem Süüria kui palestiinlaste huve ning Lõuna-Liibanonis olid Hizbollah’ ja PVO relvastatud kokkupõrked. Aga veel huvitavamaks muutis loo asjaolu, et operatsiooni otsesed täideviijad olid Yasser Arafati endised ihukaitsjad. Et oma sõnadele kaalu lisada, lasid terroristid ühe pantvangi maha.
See oli aeg, kui Liibanoni kodusõja käigus toimusid ägedad lahingud palestiinlaste ja Süüria vägede vahel ning Süüria väed piirasid ja ründasid palestiinlaste laagreid Põhja-Liibanonis, ennekõike Tripoli lähedal. Süüria president Hafez al-Assad kavatses füüsiliselt likvideerida PVO ja võimalik, et ka Yasser Arafati enda. Pantvangistajad nõudsid, et Nõukogude Liit poliitiliselt ja sõjaliselt sekkuks sellesse konflikti palestiinlaste poolel.
Siin oli mitu pikantset asjaolu. Esiteks olid nii Hafez al-Assad kui ka Yasser Arafat suured Nõukogude Liidu sõbrad ja tähtsaimad liitlased Lähis-Idas. Teiseks, pantvangistajaks oli Hizbollah, mis kõigi hinnangute järgi pidi väljendama pigem Süüria kui palestiinlaste huve ning Lõuna-Liibanonis olid Hizbollah’ ja PVO relvastatud kokkupõrked. Aga veel huvitavamaks muutis loo asjaolu, et operatsiooni otsesed täideviijad olid Yasser Arafati endised ihukaitsjad. Et oma sõnadele kaalu lisada, lasid terroristid ühe pantvangi maha.
"Alfa" veteranide assotsiatsiooni president Sergei Gontšarov
Järgnevate sündmuste kohta on vähemalt kolm erinevat versiooni. Ühe neist esitas televisioonis möödunud kümnendi algul KGB eriüksuse Alfa veteranide esimees Sergei Gontšarov, kelle järgi tegi selle, et tegu on Hizbollah’ga, kindlaks Liibanoni Kommunistlik Partei. Seejärel röövis Alfa ühisoperatsioonis kommunistidega terroristide bossi lähisugulase, kelle pea visati Hizbollah’ peakorteri ette. Järgmise päeva kohtumisel olevat pealik habet silunud ja öelnud: „Teie inimesed saavad vabaks.“ Ja nii ka läks.
See versioon on väga vähetõenäoline. Mingeid jälgi sellest ei leidnud ma ei Alfa veteranide põhileheküljelt ega nende hallatud saitidelt antiterror.ru või specnaz.ru. Hakkasin juba oma mälus kahtlema, kuid siis leidsin mitu kaudset kinnitust, et Gontšarov oli sellise versiooni esitanud; teine asi on see, et ta ilmselt teadlikult moonutas fakte.
See versioon on väga vähetõenäoline. Mingeid jälgi sellest ei leidnud ma ei Alfa veteranide põhileheküljelt ega nende hallatud saitidelt antiterror.ru või specnaz.ru. Hakkasin juba oma mälus kahtlema, kuid siis leidsin mitu kaudset kinnitust, et Gontšarov oli sellise versiooni esitanud; teine asi on see, et ta ilmselt teadlikult moonutas fakte.
KGB polkovnik Juri Perfiljev, 1985 KGB resident Liibanonis
Teise versiooni esitas KGB resident Liibanonis Juri Perfiljev (vrd ka). Ta alustabki Gontšarovi nimetamata tema variandi ümberlükkamisega: „Hiljuti näidati filmi meie spetsnazist, kus öeldi, et just spetsnazlased vabastasid pantvangid Liibanonis. Kuid spetsnaz ei võtnud sellest operatsioonist mingil moel osa...“ Ka mingit pea maharaiumist tema andmetel ei toimunud. Kaks pantvangistajast terroristi said surma Liibanoni kodusõja käigus täiesti sõltumatus vahejuhtumis, kuid Perfiljev püüdis jätta Hizbollah’le muljet, et see oli Nõukogude eriteenistuse töö ja varsti on kõik teised ka käes.
Peab ütlema, et Perfiljev oli esimene uskmatu, kelle võttis vastu Hizbollah’ toonane liider, suurajatolla Mohammad Hussein Fadlallah. Perfiljevi ähvardused ei avaldanud talle mingit mõju. Siis Perfiljev bluffis: suurriigigi kannatus võib katkeda. Hoidku meid Allah selle eest, et mingitel õppustel tuumalõhkepeaga rakett kogemata oma sihtpunkti asemel ei tabaks mitte isegi Liibanoni, ka isegi mitte Teherani, vaid püha linna Qomi (seal resideerus Iraani vaimne juht ajatolla Khomeynī). Selle peale olevat Fadlallah võpatanud ja pärast lühikest pausi öelnud: „Kõik saab korda.“
Peab ütlema, et Perfiljev oli esimene uskmatu, kelle võttis vastu Hizbollah’ toonane liider, suurajatolla Mohammad Hussein Fadlallah. Perfiljevi ähvardused ei avaldanud talle mingit mõju. Siis Perfiljev bluffis: suurriigigi kannatus võib katkeda. Hoidku meid Allah selle eest, et mingitel õppustel tuumalõhkepeaga rakett kogemata oma sihtpunkti asemel ei tabaks mitte isegi Liibanoni, ka isegi mitte Teherani, vaid püha linna Qomi (seal resideerus Iraani vaimne juht ajatolla Khomeynī). Selle peale olevat Fadlallah võpatanud ja pärast lühikest pausi öelnud: „Kõik saab korda.“
Vähem dramaatilise versiooni esitas ajakirjanik Konstantin Kapitonov. Tema nägemus sarnanes rohkem Perfiljevi omaga: nagu viimane, ei rääkinud temagi Liibanoni kompartei abist, vaid Walid Jumblatti juhitud druusidest sotsialistidest. Tähtis detail on seegi, et KGB-l õnnestus häkkida Yasser Arafati telefonikõnedesse, kust selgus, et palestiinlaste juht, kes lubas NL-ile „igakülgset abi“ pantvangide vabastamises, andis korralduse, et mitte mingil juhul ei tohi enne nõudmiste täitmist neid vabastada.
Sarnase versiooni esitab ka üks pantvangis olnud KGB ohvitseridest, kuid ta lähtub ilmselt sekundaarsetest allikatest.
Niisiis, mis juhtus, kes ja miks võtsid Nõukogude diplomaadid pantvangi? Mis viis nende vabastamiseni? Kellega tegi KGB selle operatsiooni käigus Liibanonis koostööd? Kas kellegi pea raiuti maha või mitte?
Sarnase versiooni esitab ka üks pantvangis olnud KGB ohvitseridest, kuid ta lähtub ilmselt sekundaarsetest allikatest.
Niisiis, mis juhtus, kes ja miks võtsid Nõukogude diplomaadid pantvangi? Mis viis nende vabastamiseni? Kellega tegi KGB selle operatsiooni käigus Liibanonis koostööd? Kas kellegi pea raiuti maha või mitte?
Esimesele küsimusele on vastus enam-vähem selge. Röövimise organiseeris Yasser Arafati Hizbollah’sse üle läinud endine ihukaitsja Imad Mughniyah (hüüdnimega Hüaan). Raskem on vastata küsimusele, mis oli selle teo ajendiks? Hizbollah on šia moslemite fundamentalistlik liikumine. Arafati juhitud PVO oli sotsialistlik ja religioosselt indiferentne, kui mitte öelda ateistlik rühmitus. Deklareeritud eesmärk – surve avaldamine Süüriale lõpetamaks sõjategevuse PVO laagrite vastu – võis olla pettemanööver. Tõeline eesmärk oli veel suuremal määral internatsionaliseerida Liibanoni kodusõda.
Liibanoni kommunistlik partei oli Nõukogude Liidu eriteenistuste loomulik partner, kuid selle sõjaline võimekus ei olnud nii suur, jäädes kõvasti alla Walid Jumblatti juhitud sotsialistidest druusidele, kellega kommunistid tihti koostööd tegid. Just druusid vangistasid ja tapsid (Perfiljev väljendub peenemalt: „võtsid töötlusse“) pantvangi võtjate kaasosalised. Maharaiutud peaga ei ole ka sugugi ühemõtteline lugu, kuid selge on see, et tapetu ei olnud suurajatolla Mohammad Hussein Fadlallah sugulane, vaid hoopis Imad Mughniyah perekonnaliige. On väga vähetõenäoline, et pea raiusid maha Nõukogude saatkonna KGB töötajad, kuid arvatavasti ei teinud seda ka druusid. Aleksandr Okorokov väidab oma raamatus „Nõukogude Liidu salajased sõjad“ (lk 736), et selle „kingituse“ oma endisele ihukaitsjale saatis ei keegi muu kui Yasser Arafat ise. Ja siin ehk loo kõige huvitavam osa: Perfiljevi jutust saab aru, et Arafat esines selles loos kolmes rollis. Esiteks, pantvangi võtmise kui mitte organiseerijana, siis vähemalt inspireerijana, teiseks, sõltumatu vahendajana läbirääkimistel terroristide ja saatkonna vahel ning kolmandaks, jälgede koristajana. Perfiljev ütleb, et KGB informeeris Nõukogude Liidu juhtkonda Arafati rollist, kuid riigijuhid otsustasid oma sõbraga mitte tülli minna ning tänada ja autasustada Arafati NL kodanike päästmise eest. Juri Perfiljev: „Liibanoni sõjaluure kuulas pealt Arafati telefonikõnet ühe oma salga staabiga Beiruti lähedal. Arafat ütles, et kedagi ei vabastataks enne, kui on olemas kindel garantii. Pärast seda polnud kahtlust, kes on röövija. Kuid mind sunniti esitama asja nõnda, nagu oleks just Arafat pantvangid päästnud.“
Igal juhul saavutasid terroristid oma eesmärgi: Gorbatšov avaldas väga tugevat survet Süüriale ja president Hafez al-Assad andis korralduse PVO laagrite blokaadi lõpetamiseks.
Liibanoni kommunistlik partei oli Nõukogude Liidu eriteenistuste loomulik partner, kuid selle sõjaline võimekus ei olnud nii suur, jäädes kõvasti alla Walid Jumblatti juhitud sotsialistidest druusidele, kellega kommunistid tihti koostööd tegid. Just druusid vangistasid ja tapsid (Perfiljev väljendub peenemalt: „võtsid töötlusse“) pantvangi võtjate kaasosalised. Maharaiutud peaga ei ole ka sugugi ühemõtteline lugu, kuid selge on see, et tapetu ei olnud suurajatolla Mohammad Hussein Fadlallah sugulane, vaid hoopis Imad Mughniyah perekonnaliige. On väga vähetõenäoline, et pea raiusid maha Nõukogude saatkonna KGB töötajad, kuid arvatavasti ei teinud seda ka druusid. Aleksandr Okorokov väidab oma raamatus „Nõukogude Liidu salajased sõjad“ (lk 736), et selle „kingituse“ oma endisele ihukaitsjale saatis ei keegi muu kui Yasser Arafat ise. Ja siin ehk loo kõige huvitavam osa: Perfiljevi jutust saab aru, et Arafat esines selles loos kolmes rollis. Esiteks, pantvangi võtmise kui mitte organiseerijana, siis vähemalt inspireerijana, teiseks, sõltumatu vahendajana läbirääkimistel terroristide ja saatkonna vahel ning kolmandaks, jälgede koristajana. Perfiljev ütleb, et KGB informeeris Nõukogude Liidu juhtkonda Arafati rollist, kuid riigijuhid otsustasid oma sõbraga mitte tülli minna ning tänada ja autasustada Arafati NL kodanike päästmise eest. Juri Perfiljev: „Liibanoni sõjaluure kuulas pealt Arafati telefonikõnet ühe oma salga staabiga Beiruti lähedal. Arafat ütles, et kedagi ei vabastataks enne, kui on olemas kindel garantii. Pärast seda polnud kahtlust, kes on röövija. Kuid mind sunniti esitama asja nõnda, nagu oleks just Arafat pantvangid päästnud.“
Igal juhul saavutasid terroristid oma eesmärgi: Gorbatšov avaldas väga tugevat survet Süüriale ja president Hafez al-Assad andis korralduse PVO laagrite blokaadi lõpetamiseks.
RSS Feed