Sotsiaalmajad ehk natsionaliseeritud empaatia

​Harva on linnavolikogu istungitel põhimõttelisi debatte sotsiaalpoliitilistel teemadel. Enamasti ollakse üksmeelsed detailplaneeringute, teedeparanduse jms küsimustes. Mõnikord on üksmeel ka linna seisukohast eksistentsiaalsetes küsimustes, nagu näiteks tselluloositehase rajamisega seotus. Mõnikord lahknevad aga arvamused ka majandusküsimustes, nagu näiteks kuhu ja kuidas rajada bussijaam, kas lähtuda linnaelanike või kinnisvaraarendajate huvist (punnisime küll vastu, nii palju kui saime, kuid arendajate huvid osutusid kaalukamateks).

Eile (28.06) aga oli haruldane juhtum, kus sattusid vastamisi erinevad ideoloogiad. Nimelt käib jutt linnavolikogu otsusest: "Loa andmine sotsiaalmajade rajamise projektis osalemiseks". Mina parempoolse poliitikuna olen alati sellistele projektidele vastu seisnud, kuid antud juhul sundisid mind repliigiga esinema järgmised selle otsuse õiendis sisalduvad formuleeringud:

"Alaeesmärk on tagada sotsiaal-majanduslikult vähekindlustatud isikutele ja peredele nende vajadustele vastava eluruumi kasutamise võimalus seni, kuni nende iseseisev toimetulek on paranenud ning nad on suutelised ise endale eluruumi tagama ja sellega kaasnevaid kohustusi täitma.

Sihtrühma liikmed:
- asenduskoduteenuselt ellu astunud noored;
- erivajadusega isikud;
- töövõimekaotusega isikud;
- lasterikkad pered;
- üksikvanemaga pered;
- kinnipidamisasutusest vabanenud isikud;
- sõltuvusprobleemidega toimetulekuraskustes isikud;
- õnnetusjuhtumi tagajärjel eluruumi kaotanud isikud;
- eakad
jt, kes vajavad kohaliku omavalitsuse üksuse abi endale või perekonnale eluruumi tagamisel."

Minu vastuväited puudutavad kahte punkti. Esiteks, siin on ühte patta pandud täiesti erinevate vajaduste ja huvidega inimrühmad. Ma võin nõustuda sellega, et nad on kõik sotsiaalselt haavatavad ning ühiskond võiks erinevate meetmetega neile tuge pakkuda, kuid töövõime kaotanud, erivajadustega ja eakad inimesed vajavad täiesti teistsugust hoolt kui kinnipidamisasutusest vabanenud ja sõltuvusprobleemiga inimesed, ning ma ei arva, et nende ühe katuse alla viimine oleks hea mõte. Eriti aga paneb mind nördima, et sinnasamasse tahetakse panna üksikvanemad ja lasterikkad pered (umbes et "Noh, asotsiaalid! Vaadake, kuidas riik ja Tartu linn teie eest hoolitsevad!").

Teiseks, mure Eesti laste ning eriti suurperede laste üle on vaevanud mind alates taasiseseisvumisest. Lapsed ei tohi kannatada vanemate piiratud sissetulekute pärast. Sotsiaalmajad ja muud analoogsed programmid toovad vaid näilise leevenduse. Tegelikult kujutavad nad endast vaesuslõksu -- sotsiaalmajast nii kergelt ei pääse ja jutud "iseseisva toimetuleku paranemisest" sotsiaalmajades on silmakirjalikud. Sellele tuleb lisada neis hoonetes elavate perede sotsiaalse stigmatiseerimise, mis on eriti ebaõiglane nimelt laste suhtes.

Repliigi reglement lubas mul välja öelda vaid põhiideed argumentatsioonita, kuid mul on hea meel, et minu kohmakas sõnavõtt jõudis vähemalt mingil määral kohale. Ei, see mõjutanud kuidagi hääletustulemusi, minagi ei hääletanud vastu, vaid ei osalenud selles hääletamises. Sellegipoolest teatud mõju sellel oli. Igatahes sotside raskekahurvägi Marju Lauristin pidas vajalikuks anda mulle vastulöök (ei puutu eriti asjasse, kuid siiski: pean Marju Lauristinist lugu juba nõukogude ajast peale -- ta on aus ja põhimõtteline inimene ja see väärib kindlasti austust, kuid meie põhimõtted on mõnes küsimuses väga erinevad).

​Oma emotsionaalses sõnavõtus ei varjanud Marju Lauristin oma nördimust. Tema vastuväited puudutasid kahte seika (kahjuks ei ole mul istungi protokolli, pean tuginema oma mälule). Esimene osa ei olnud minu meelest üldse eriti relevantne, kuna rääkis sõnadest, mitte asjadest. Nimelt jäi Lauristinil millegipärast mulje, et ma reageerin reflektoorselt sõnale 'sotsiaalne'. Teine osa oli aga põhimõttelisem, nimelt väitis ta, et paljudel lasterikastel peredel on sotsiaalmaja ainuke võimalus, kuna ükski pank ei anna neile laenu. See on minu meelest väga julge üldistus, mis ei rajane faktidel. Spetsiaalselt helistasin tuttavale pankurile ja ta kinnitas, et enamasti antakse küll ning ta on ise ka andnud.

​Ja nüüd väljaspool punkte. Ma tunnen hulka lasterikkaid perekondi, mul on endal viis last, lasterikkad pered on kõikidel mu tütardel. Minu tuttavate hulgas on samuti paljudel paljulapselised pered ning nii mõnelgi neist ei ole materiaalne olukord kiita. Kuid ma ei tea ühtegi juhust, kus lasterikas pere tahaks elada sotsiaalmajas. Ning mulle on põhimõtteliselt vastuvõetamatu suhtumine lastesse kui takistusse. Lapsed on rõõm ja rikkus, ehkki nii mõnigi kord ei ole see rikkus materiaalne.

---