MIHHAIL LOTMANI KODULEHEKÜLG
  • Blogi
  • Minust
  • CV
  • Publikatsioonid
  • Meedias
  • Galerii
  • Failid
  • KFT
  • Vaba Akadeemia

George Soros ja Euroopa Liit

6/14/2018

15 Comments

 
Kui lugeda eesti sotsiaalmeediat ja eriti neid kommentaare, mida mõnikord nimetatakse vihakommentaarideks, siis kogu nende mitmekesisuse juures (näiteks käib võrdlemisi kõva madin islamofoobide ja antisemiitide vahel) on siiski mõned teemad, mis neid ühendavad. Ning üks nendest on kindlasti George Sorosi vihkamine. Temast on moodustatud koguni üldnimi, nii et lisaks infernaalsete omadustega varustatud Sorosile tegutsevad ka igasugused soroslased. Üks linnahull ei nimeta mindki kunagi teisiti kui soroslaseks. Milles täpselt minu soroslus seisneb, ei ole vähemalt mulle selge: ma ei jaga paljusid Sorosi vaateid ei filosoofia ega majanduse valdkonnas ning Soros ei ole mind kunagi ei otseselt ega kaudselt finantseerinud.
Picture
Asjale lisab vürtsi see, et kõik need Sorosi-vastased postitused on võimalikud tänu internetile, samas kui Eesti interneti arengus on Sorosil oluline roll, tema initsiatiivil avati Eestis avalikke netipunkte, ta toetas ka Tiigrihüpet. Tema avatud ühiskonna kontseptsioon tähendas ennekõike vaba juurdepääsu informatsioonile ja sõnavabaduse laiendamist elektroonilisele meediale.

​Möödunud kuul käisin ma Ungaris, pidasin loenguid ja esinesin konverentsil kahes Budapesti ülikoolis, k.a Viktor Orbáni alma mater'is Loránd Eötvösi Ülikoolis. Sealsed õppejõud, sealhulgas need, kes pidasid Ungari pagulaspoliitikat õigeks, olid väga nördinud Orbáni kahepalgelisuse pärast: ise ta käis Sorosi rahaga tudengina välismaal õppimas, aga praegustelt noortelt võtab selle võimaluse ära (kontrollisin igaks juhuks üle, tõepoolest käis).

Kui ma googeldasin Sorost inkrimineerivaid süüdistusi, leidsin üllatavalt vähe märkusi tema finantstegevuse kohta, mis on minu meelest tõepoolest vähemalt problemaatiline. Valdav osa Sorosi-vastaseid süüdistusi on seotud kas pagulaskriisiga (umbes et Soros kas toob ise pagulasi või vähemalt finantseerib nende sissevedu Euroopasse) või tema globalismiga, mis seisneb selles, et ta tahtvat kogu Euroopa võimu tsentreerida Brüsselisse, allutada rahvaid Brüsseli diktaadile, hävitada põlisrahvaid vms. Mõlemal juhul opereeritakse kas otseselt võltsitud või kontekstist välja rebitud tsitaatidega, kusjuures ühed ja samad valesüüdistused levivad sadades, kui mitte tuhandetes postitustes. Tegemist on tüüpilise valeuudiste spinnimisega, kusjuures algallikad on enamasti USA ja eriti Ungari rämpsmeedias (liberaalne antikommunist Soros olevat apokalüptiline satanist, illuminaat, kommunist, nats, SS-lane, vabamüürlane jne). 

Picture

Nüüd aga sellest, mida Soros tõepoolest ütleb ja tahab. Õnneks on olemas tema enda tekst, mille ta hiljuti kandis ette EL nõukogu välisasjade nõukogu ees (29.05.2018). Seda teksti on laialt tiražeeritud, refereeritud ja analüüsitud. Siin väljendab ta täpselt ja ühemõtteliselt oma vaateid meid huvitavatel teemadel.

Soros alustab sellega, et Euroopa Liit on sügavas kriisis. Sorosi sõnul ei ole see kriis juhuslik ega pealiskaudne, vaid eksistentsiaalne: "Kõik, mis sai valesti minna, läks valesti."

Picture
Ning selles kriisis ei ole süüdi niivõrd vastutustundetud populistid, kes vaid osavalt kasutavad ära avanenud võimalusi, kuivõrd Euroopa Liid ise. Muide, see on täpselt see, mida ma olen erinevatele auditooriumidele juba tükk aega rääkinud: Brexit ei ole üksnes David Cameroni ja Briti konservatiivide läbikukkumine, vaid ka Euroopa Liidu ja isiklikult Jean-Claude Junckeri läbikukkumine. Kuid tagasi Sorosi juurde. Pärast kriisiolukorra lühikirjeldust esitab Soros enda programmi. Ja siin ma tahan piirduda otseste tsitaatidega ja mõningate endapoolsete kommentaaridega.

Soros: "Mida saab teha Euroopa päästmiseks? Euroopa seisab silmitsi kolme põletava probleemiga: pagulaskriis, territoriaalne lagunemine, mida näitlikustab Brexit, ja kasinuspoliitika, mis pärsib Euroopa majandusarengut."
Olen Sorosiga täiesti nõus kahes esimeses punktis, kolmandas jään eriarvamusele, kuid ma ei ole majandusekspert, lähtun üldisematest põhimõtetest.

Soros: "Pagulaskriisi kontrolli alla saamine võib olla parim koht, kust alata. Ma olen alati propageerinud seda, et pagulaste paigutamine Euroopa riikidesse peab olema täiesti vabatahtlik. Liikmesriike ei tohi sundida vastu võtma pagulasi, keda nad ei taha, ning pagulasi ei tohi sundida asuma riikidesse, kuhu nad ei taha minna. Euroopa migratsioonipoliitika peab juhinduma vabatahtlikkusprintsiibist."
See on täpselt see, mida minagi olen juba mitu aastat väljendanud nii suuliselt kui ka kirjalikult (vt nt siin või siin).

Edasi: "Euroopa peab kiiresti reformima või tühistama nn Dublini konventsiooni, mis on pannud ebaõiglase koormuse Itaaliale ja teistele Vahemereriikidele katastroofiliste poliitiliste tagajärgedega. EL peab kaitsma oma välispiire, kuid hoidma need lahti seaduslikele migrantidele. Liikmesriigid omakorda ei tohi sulgeda oma sisepiire. Idee "Euroopa kindlusest", mis on suletud poliitilistele pagulastele ja majandusmigrantidele rikub ühtemoodi nii Euroopa kui ka rahvusvahelist õigust ja on igal juhul täiesti ebareaalne."

Pagulaskriis on Sorose meelest tagajärg, põhjus aga on ELi üldine kriis. Sorosi enda ideaalid, mida ta on korduvalt väljendanud, on teised: Euroopa Liit peaks olema Avatud Ühiskonna idee kehastus, st võrdsete riikide vabatahtlik assotsiatsioon, mis liitusid ja ohverdasid osa oma suveräänsusest ühise hüve jaoks. Kusjuures selle "ohverdamise" sisu ja maht on iga riigi suveräänne otsus, mitte aga tsentraliseeritult pealesurutud kohustus. (Mina eelistaksin rääkida mitte ohverdamisest, vaid delegeerimisest.)

​Soros on kriitiline kahekiiruselise Euroopa kontseptsiooni suhtes, sellest ideest tuleb loobuda:

​"Mitmekiiruselise Euroopa asemel peaksime eesmärgiks võtma paljurajalise Euroopa, mis võimaldaks liikmesriikidele laiema valikuspektri. Sellel oleks kaugeleulatuv positiivne efekt. Praegu on suhtumine koostöösse negatiivne: liikmesriigid tahavad pigem taaskindlustada oma suveräänsust kui seda veelgi enam loovutada. Ent kui koostöö tulemused on head, võivad suhtumised paraneda." Näitena toob Soros kaitse-eesmärgid, mis peaksid Euroopal olema ühised.
Picture

Enamiku siinsete seisukohtadega olen ma nõus, v.a ehk Sorosi avatud ühiskonna kontseptsiooniga, mis võtab mõnikord lausa kinnisidee kuju. Mina eelistaksin rääkida vabadest kodanikest, kes moodustavad tsiviilühiskondi, need omakorda riike, mis omakorda astuvad vabadesse assotsiatsioonidesse. Siiski rõhutab ka Soros, et vastavad ELi reformid peavad tulema mitte ülevalt, vaid alt, st liikmesriikidelt.

Sellisel juhul tuleks loobuda praegusest Euroopa Liidu föderatiivsest mudelist, EL oleks riikide konföderatsioon, kusjuures riikide sisekorraldus (nii poliitiline kui majanduslik) oleks nende ühiskondade enda otsustada. Nii oleks Euroopa Liidus oma koht nii föderatiivsetel kui unitaarriikidel (sh rahvusriikidel), nii vabariikidel kui (konstitutsioonilistel) monarhiatel. Euroopa tugevus seisneb mitmekesisuses, mitte ühtsustamises. Unifitseerimine peaks olema minimaalne ja puudutama näiteks selliseid võõrandamatuid asju nagu inimõigused. Sellisel juhul vajaks muidugi reformimist ka Euroopa Liidu juhtorganid, kuid sellest ei taha praegu pikemalt rääkida.

Tulles nüüd tagasi pagulaskriisi juurde, siis oma kriitikas läheksin Sorosist kaugemale. "Pagulaskriis" ise on pettemõiste, mis koondab ühe katuse alla erinevad protsessid ja nähtused. Selle päästikuks oli Süüria kodusõda, mis tekitas humanitaarse katastroofi ja massilise põgenemise. Sellele lisandusid Islamiriigi metsikused Põhja-Iraagis. Siin on tegemist sõjapõgenikega, kusjuures Euroopasse suundus nendest vaid väike osa. Suurem osa läks Türki, aga ka Jordaaniasse ja naaberriikidesse. Selle lainega liitusid Süüria autoritaarse režiimi tagakiusatud ja lihtsalt sellega rahulolematud. Need ei ole sõjapõgenikud, vaid poliitilised emigrandid. Normaalses olukorras peaksid sellised inimesed taotlema poliitilist varjupaika, kasutades olemasolevaid juriidilisi ja diplomaatilisi protseduure (näiteks pöördudes Türgis või Jordaanias vastavate riikide saatkondadesse), mitte aga liitudes sõjapõgenike massidega. Need kaks põgenikekategooriat moodustavad suure inimhulga, kuid nendega oleks Euroopa riigid tavapäraste protseduuride abil saanud hakkama. Edasi aga tekkis lumepalliefekt. Liikuvad inimmassid haarasid endaga kaasa põgenikke Afganistanist ja erinevatest Aafrika riikidest, mis pole Süüria konfliktiga kuidagi seotud. Ka siin on täiesti erinevad juhtumid. Aafrikas on paljudes riikides despootlikud režiimid, rahutused ja sõjad. Sellele tuleb lisada kliimamuutusega seotud ökoloogilised katastroofid subekvatoriaalses Aafrikas. Kuid Euroopasse "põgenetakse" ka rahulikest ja võrdlemisi toimivatest riikidest. Nii näiteks oli 2018. aastal märkimisväärne osa Tuneesiast pärit sisserändajatel. Kõiki neid väga erinevaid kategooriaid lüüakse ühe mütsiga ning siin on ohvriteks nii Euroopa Liidu kodanikud kui ka need, kellel oleks tõesti õigus asüüli taotleda.


Picture

See oli asja poliitiline aspekt. Järgmine on kriminaalne ning siin on jällegi erinevad tahud. Esiteks, suur osa Euroopasse jõudnutest, aga valdav osa Aafrika pagulastest on seotud inimkaubandusega. Nad on kas inimkaubanduse ohvrid või kaubitsejad ise. Ning järjest rohkem on juhtumeid, kus inimene kuulub mõlemasse kategooriasse korraga: tal on vaja raha, et maksta kaubitsejale, ning soodsamate tingimuste saamiseks aitab ta talle kliente koguda. Inimkaubandus on kasulik äri, kasulikum kui narkovedu. On teada mitmest kriminaalsest grupeeringust ja autoriteedist Põhja-Aafrikas (ennekõike Liibüas, aga ka näiteks Etioopias), kes on saanud väga rikkaks. Inimkaubandusega on seotud väga ohtlikud ja võimsad kriminaalsed struktuurid Euroopas, kusjuures erinevate riikide kriminaalsed ühendused (tinglikult öeldes maffiad, kuigi Sitsiilia maffia on vaid üks paljudest partneritest) teevad siin tihedat koostööd. Ükskord juhtisin tähelepanu sellele, et pagulaskriisi alguses hakkasid kaduma hirmuäratavad Somaalia piraadid, kes oma kummipaatidega terroriseerisid laevaliiklust Aafrika Sarve juures ja kaugemal India Ookeanis. Samas ilmus imekombel välja tohutu hulk kummipaate Aafrika põhjarannikul. Vahepeal oli aga ka üsna vilgas migrantide vedu otse Somaaliast läbi Punase Mere. Nüüdseks on Somaalia piraatide probleem jäänud ajaloo hämarusse.

Teine kriminaalne aspekt on seotud pagulaste endiga. Euroopas on kaks põhilist diskursust, mis neid käsitlevad. Olen neid nimetanud roosaks ja mustaks. Roosa diskursuse seisukohalt on pagulased süütud ohvrid, kes vajavad abi ja kaastunnet. Musta diskursuse seisukohalt on nad kriminaalsed sissetungijad, terroristid, keda peab represseerima ja võimalikult kiiresti välja saatma. Mõlema diskursuse puudus on see, et nad käsitlevad suuri inimmasse diferentseerimata, reaalsus on aga pigem kirju. Suur osa põgenikke, ka need, kes olid süütud ohvrid, on oma teel asüüli rikkunud palju seadusi. Parimal juhul on need üksnes seotud riigipiiride ületamisega, aga ka vähemalt passiivse inimkaubanduses osalemisega, ma ei räägi juba sellistest pisiasjadest, nagu nende eurodirektiivide rikkumised, mis puudutavad naiste ja laste kaitset. Kuid paljude hingel on veel teisigi väiksemaid rikkumisi, nagu nt pisivargused tee peal jne. Paraku hakatakse Euroopa Liidus neid probleeme teadvustama alles praegu ning väljatöötatud protseduurid ja praktikad on selgelt ebapiisavad.

Picture
Kõik on teretulnud! (USA, 1880)
Ning lõpetuseks moraalne aspekt. Olen korduvalt rääkinud ja kirjutanud sedasama, mida nüüd rõhutas ka Soros. Euroliidu põgenikukvootide süsteem on sügavalt amoraalne. See käsitleb inimesi hulgikaubana, mis tuleb jaotada erinevatesse ladudesse-riikidesse. Nagu Soros arvan ka mina, et see protsess peab olema selgelt vabatahtlik, kusjuures vabatahtlik mõlemalt poolt: inimest ei saa sundida asuma sellesse riiki, milles ta elada ei soovi, riiki ei saa sundida vastu võtma kas konkreetset isikut või mingit kogust pagulasi. Jällegi peaks siin olema seesama paljurajaline Euroopa: kui mõni riik kuulutab: "Herzlich willkommen!", siis pole ka kellelgi õigust seda kritiseerida. Kui mõni riik aga ütleb: "Ne, díky," siis pole samuti kellelgi õigus seda arvustada.
​

Picture
​Mis aga puudutab nimelt Eesti spetsiifikat, siis mul on juba ammu kiusatus küsida Eesti poliitikutelt ja diplomaatidelt, miks nad ei kasuta rohkem üht meie ressurssi. Ning selleks ressursiks on hallide passide omanikud. Euroopa Liidust ja erinevatest inimõigusorganisatsioonidest tehakse meile pidevaid näpuviibutusi hallipassiomanike rohkuse pärast. Hallid passid (ajalooliselt nn Nanseni passid) on nimelt põgenike dokumendid. Ning see, et meil on nii palju hallipassiomanikke, tähendab juriidilises mõttes seda, et meil on palju põgenikke. Ning võikski näpuviibutajatelt küsida, kas nad ei tahaks neist suurema osa kas kvootide või mõnel muul alusel endale saada.

Mis aga puudutab Sorosi Euroopa majanduse päästmise plaani, siis sellest peaks eraldi kirjutama. Siin ainult niipalju, et mulle tundub see plaan kahtlane ja seda ennekõike eetilistel kaalutlustel.

15 Comments
Jüri
6/16/2018 11:05:05 am

Egas praeguseks 87 aastane vanamees tõepoolest üksipäini Euroopat ei hävitanud. Tal on ikka kaasosalised ka ja kui Nürnbergis tunnistatakse erinevus ja multikultuur samasuguseks eufeimsiks nagu seda oli kunagi sonderbehandlung, siis küllab selgitatakse välja, kes ja kui palju meie erikohtlemises et siis erinevusega rikastamises süüdi on.

Need Avatud Ühiskonna Fondi väidetavad heateod ei muuda mitte midagi. Tšikatilo oli väga hea kooliõpetaja, Hitleri kaasabil ehitatud majad püsivad siiani , Quisling ja Petain olid võrdlemisi head riigimehed aga va saksa pagulaste aitamist pandi neile pahaks.

Reply
Tiit Kuuskmäe
6/16/2018 11:40:43 pm

Aitäh huvitava artikli eest! Nanseni / halli passi teemast: see teema on poliitiliselt laetud ja diplomaadid siin isepäi mingite seisukohtadega - vähemalt avalikult - välja tulla ei saa. See peaks olema siis mõne välisministri poliitiline seisukoht, mis võimaldaks diplomaatidel seda oma läbirääkimiste pagasisse võtta. Välisministriteks on viimased 15 aastat olnud pigem selliste poliitiliste jõudude esindajad, kellelt sellist lähenemisnurka oodata poleks ehk eriti tõenäoline. Teiseks tähendaks see juba eos nende tagajärgede sissekalkuleerimist, mida selline käik võib põhjustada sisepoliitiliselt (integratsioonile) ja välispoliitiliselt (eelkõige RU suunalt, aga sealt kaudu ka RU-d sümpatiseerivate LR-ide reaktsioon). Mis puudutab EL arendamist, siis liikuma lükkavad jõud - kui keegi üldse tahab midagi kuhugi lükata - on siin paratamatult suuremad liikmesriigid (DE / FR). EE ja teised väiksemad liikmesriigid - vähemasti seni kuni ollakse raha ja muude hüvede saajad, mitte maksjad või hüvede nö tarnijad (nt pagulaste vastuvõtjad suures mahus) - pole eriti huvitatud paadi kõigutamisest ega mingit initsiatiivi siin ise ilmselt üles näitama ei hakka. Samas kui suuremad liikmesriigid peaksid mingi palli siiski veerema laskma, siis küllap leiduks kaasapõrgatamise huvi ka ülejäänute poolt. Kuid millised siis ikkagi on need praeguse EL-i kitsaskohad? Ühelt poolt muidugi Riigikogu koputab ära Brüsselist tulevaid regulatsioone (seejuures tuleb mõista, et Brüsselis pole "nemad", vaid "meie" ehk siis meie enda poolt valitud-saadetud poliitikud, ametnikud jt). Teisalt on EL-ist tehtud patuoinas mitmetes küsimustes, kus süüdi on liikmesriigid ise. Brexiti hääletuse üks peamisi teemasid oli migratsioon. Samas olid britid EL-i laienemisel vanadest LR-idest vist ainuke riik, kes ei võtnud üleminekuaega oma tööturu avamisel - oldi valmis vastu võtma kõiki, kel soovi, sest tööd jagus. Need briti poliitikud, kes sel ajal nägid majandusliku kasu võimalust ei suutnud näha ette tööjõu sissevoolust kerkivaid muid probleeme. Hilisemate valitsuste ajal selgus, et kõiges on süüdi siiski paha Euroopa Liit, kus on tööjõu vaba liikumine jms. Kreeka ja mitmete teiste riikide puhul pole keegi käskinud neil laenu võtta ja süüdi ei ole jällegi paha Euroopa Liit, vaid algsetele laenulepingutele on nad oma allkirjad suutnud siiski ise alla kirjutada. Samuti on võimalus Schengenist välja jääda (nagu seda tegid britid) ja mitte võtta kasutusele eurot (nagu seda on teinud näiteks Rootsi). Viimaste nädalate sündmused näitavad sedagi, et tegelikult on võimalus ka mööda Vahemerd purjetavatele pagulastele öelda, et meie uksed on suletud ja meil pole kohustust ilma kehtiva passi ja viisata reisijaid vastu võtta (inimõiguslased ja mõned teised LR-id võivad teha kõva häält, kuid tegelikult ei muuda see Itaalias võimule saanud poliitiliste jõudude meelt kuigivõrd; vähemasti seni kuni Itaalia poliitiline realiteet pole kaldunud mõnes teises suunas). Kõige selle juures müüb aga riikide sisepoliitilises debatis väga hästi mõttekäik, et vaadake meie pole siin midagi halvasti teinud, süüdi on Euroopa Liit, Angela Merkel ja muud sellised. Teisalt - praeguse EL nõukogu töögrupid näituseks on siiski vägagi demokraatlikud nähtused. Keegi teatab, et talle midagi ei meeldi ja tema sellele alla ei kirjuta, siis ega sellisel kujul antud otsusega naljalt edasi ei minda. Samas tõsi - Euroopa Liidu juures on palju asju, mida saaks paremaks teha. Ennekõike saaks arusaadavamaks muuta juhtimise süsteemi. Kui isegi ametnikud ei tea kõiki EL-i toimimise mehhanisme, siis mis veel tavalistest kodanikest rääkida.

Reply
Tiit Kuuskmäe
6/17/2018 03:32:59 am

Täienduseks seoses föderatiivsusega: eks see tuleneb osalt sellest "ever closer union" ideoloogiast. Lisaks võib nentida, et EL on teatud mõttes alati olnud ülevalt-alla (poliitikute-ametnike) projekt; see ei ole sündinud rahvaliikumiste tulemusena. Samas milline rahvusvaheline organisatsioon oleks? Kolmandalt poolt on mitmetes EL maades probleeme poliitikute ja valijate vahelise usalduse ja adekvaatse kommunikatsiooniga. Poliitiline 'establishment' (mõneti küll paratamatult) kipub kaugenema reaalsest elust ja inimeste probleemidest. Arvatakse, et on võimalik teha asju, mida tegelikult ei ole võimalik teha. Ka mitmed Eesti tippametnikud kirjutasid rändekriisi debati kõrghetkel, et milles probleem - 2. maailmasõja lõpus oli palju põgenikke üle terve Euroopa ja saime hakkama. Et millest nüüd selline intriig!? Samas jäetakse märkamata, et enne seda oli toimunud Euroopa pinnal (mitte kuskil Süürias) suur sõda ja arusaam põgenike sotsiaalsest staatusest, õigustest jms oli hoopis teistsugune.

Reply
ML
6/22/2018 11:37:18 am

Tänan sisukate kommentaaride eest. Mis puudutab EL reformimist, siis ma arvan, et just liikmesriigid peaksid siin võtma initsiatiivi. Praegu käriseb liit mitmest õmblusest: Brexit, Visegrádi grupi riigid, mis boikoteerivad pagulasteema arutamist, Itaalia ja Hispaania kriisieelsed olukorrad jne. Liidu komisjon näitab oma ebaefektiivsust, mõnikord isegi tundub, et nad viibivad paralleelreaalsuses. Euroopa Parlament aga on lihtsalt jututuba.

Samas on tugev Euroopa kõikide liikmesriikide huvides ning ma arvan, et nimelt liikmesriigid peavad algatama reformid, alustades selleks omavahelisi konsultatsioone (nii nagu seda teevad praegu nt Visegrádi riigid, ehkki nende eesmärgid ja vahendid võivad tekitada õigustatud küsimusi).

j
6/18/2018 08:34:42 am

Kasinuspoliitika. Mida Soros sellest arvab, ei tea, aga tavaline kasinuspoliitika vastane argument on see, et riigi kui kodanike tahte ja suure majandusjõu jaoks on vastutustundetu rasketel aegadel püksirihma pingutada. Sest kui majandust juba niigi närib tööpuudus ja vähene raharinglus, siis riigi kulude vähendamine tähendab täiendavaid töötuid ja stagnatsiooni, ühesõnaga, kasinuspoliitikaga hakkab riik ise majandusraskusi võimendama. Kas on kasinus Kreekas midagi paremaks teinud? Aga kui see ilmselgelt asja ainult halvemaks teeb, miks peaks seda jätkama?
Vastupidine ja hea näide on New Deal. Riik võtab töötud palgale ja ehitab tuleviku väetist ehk infrastruktuuri. Tekkinud maksejõulise publiku hulk tekitab majanduses uuesti nõudluse, mis käivitab ettevõtted ja võtab elu uuesti vedama. Siin tekib aga kognitiivne dissonants, sest riigitööjõudu tuleb vähese maksulaekumise tingimustes finantseerida raha trükkimisega. See on aga tabuteema tänapäevastes tingimustes, kus nii poliitik kui ka valija on harjunud majandusteaduseks pidama eelkõige neoliberaalseid ideid.
Aga kui me adume ärä, et mingil hetkel mingis riigis ringleva raha hulk on eelkõige ajalooline kokkusattumus ja alles siis mingi poliitika või teaduse imetabane tulemus, võime kuhugi jõuda küll. Millised ohud võivad rahatrükkimist saata? Inflatsioon. Aga sama hästi võime öelda, et raha mittetrükkimine ähvardab deflatsiooniga. Nii palju on teada, et sakslaste inflatsioonihirm on üks tuntavaid kasinuspoliitika tegureid küll. Jah, inflatsioon on halb sest sööb inimeste säästud ära. Teisest küljest, inflatsioon on hea sest ärgitab säästjaid investeerima ehk majanduskasvu tegema. Aga majanduskriisis pole niivõinaa vahet sest inimeste säästud sööb ära ka mitteinflateerunud majanduskriis.
Igatahes on majanduskriisi tingimustes raske liiga palju raha trükkida. Sest riigi poolt trükitud raha on piisk meres sellega võrreldes, mida osareservpangadus enamatel aegadel igapäevaselt trükib. Klassikaline osareserv on 5%, see tähendab et normaaltingimustes on 95% majanduses ringlevast rahast pankade, mitte riigi trükitud. Masu tingimustes kirjutatakse sellest suur hulk korstnasse ja reaalvaluuta peidetakse keldrisse luku taha. See on samuti positiivse tagasisidega mehhanism, mis tekitab laieneva likviidsuskriisi mis mõjub majandusele hävitavalt. Kui riik arvab, et tema töö peaks olema majandust aidata, siis on riigil siinkohal ülesanne see likviidsuskriis kasvõi helikopterirahaga ära lahendada. Aga nagu me ilmselt aimame on riigitöökohad parem lahendus kui helikopteriraha.
Eks raha on meil masust saati trükitud tegelikult hulgim. Quantitative Easing on selle nimi. Ainuke probleem, et raha trükitakse otse pankade ja mitte kodanike kontodele. Pankadel aga pole selle rahaga midagi teha, sest majanduses kus pole nõudmist, pole ka kuhugi investeerida. No mida nad sellega siis ikka teevad, laenavad ühe osa suurettevõtetele kes sellega oma aktsiaid tagasi ostavad, teise osaga aga panustavad aktsiate tõusule. Börs muidugi selle peale kasvab ja nii võib president rõõmsalt teatada, et majandus taastub.
Aga börs on nominaalmajandus ja kui selle all pole olemas reaalmajandust, siis elu maa peal paremaks ei lähe. See on see, millepärast just riik võtab just töötud ja ehitab nendega just infrastruktuuri. Sest need kõik on reaalsed käegakatsutavad majandusjõud mis lähevad sünergiasse ja teevad ära selle positiivse positiivse tagasiside ahela, mida on vaja selleks et algaks uus algus.
Kokkuvõtteks, kasinuspoliitika on järeleproovitud tupiktee ja lahendus on mujal. Aga muud lahendust ei taheta kasutusele võtta sest ennekõike soovitakse päästa raha(ndus) ja alles siis inimesed. Saatuse irooniana õnnestub kõige rohkem raha päästa siis, kui päästa kõige rohkem inimesi.

Reply
ML
6/22/2018 11:42:34 am

See, mida nimetatakse tihti halvustavalt kasinuspoliitikaks, on mitmetahuline nähtus. Minu jaoks on oluline moraalne aspekt: ei tohi elada tulevaste generatsioonide arvelt, kulutada ei tohiks rohkem, kui sa teenid. Kasinuse vastustajad (mitte kõik) lähtuvad Sorosi metafoorist raha alkeemiast, st raha tuleb kusagilt tekitada (reaalselt tähendab see võtta võlgu tarbimiseks järgnevate põlvkondade arvelt; igaks juhuks märgin, et see ei ole keynesiaanlus).

Reply
kalev rebane
6/20/2018 12:29:35 am

hr Lotman, kõik õige, aga mõistliku diskrimineerimise oleks pidanud rakendama koheselt;

st. 2-3 aastat tagasi!!!!
nüüd on juba hilja targutada.
nüüd on käes mitte-diskrimineeriva Mauride väljaajamise aeg.

sest kohe oli ju teada, et suur osa on terroristid ja elukutselised kriminaalid.
aga EI, keegi ei olnud nõus kuulama neid, kes on natuke reisinud ja maailma näinud.. tol ajal olid kõigil roosad prillid ees, ning esimesed, kes julgesid jagada videosid, kuidas vanamutikesi ATM-ide juures läbi pekstakse - olid rassistid, fashistid ja sallimatud värdjad.

Reply
ML
6/22/2018 11:44:33 am

Tere, Kalev,

Jah, 2-3 aastat tagasi oleks pidanud toimetama teisiti. Siis oli aga joovastus, praegu on pohmelus. Sellegipoolest ma ei arva, et levinud soovitus ravida peavalu giljotiiniga on kõige praktilisem. Radikaalne see on, aga patsiendid millegipärast on skeptilised.

Reply
Raahel
6/20/2018 01:08:02 am

tuleks ära märkida ka AntiFa vihakommentaaride vähkkasvaja - õnneks on meie meediaväljaannete moderaatorid varustatud piisava teadmistepagasiga, et nimetatud kommentaarid juba nende ilmumisel koheselt kustutada. Juhtiv meediaväljaanne näiteks teab hästi, kui mürgine on lihtsalt lõik akadeemilisest uurimusest Paxton, "The Five Stages of Fascism", (1998). Või midagi sarnast, väljaande lähenemine on süstemaatiline ja kontrollitud. (naljakas ei ole siin miski tegelikult, see on õudne, ja kõige õudsam on vaikus, kõrvulukustav vaikus ja vastuse puudumine meediaruumis, selle koha peal)

Reply
ML
6/22/2018 11:45:57 am

Kahjuks pole see teema minu postitusega seotud.

Reply
-
6/20/2018 04:26:18 am

Ma ei tea kas see majanduse päästmise plaani analüüsimine on üldse otstarbekas. Ilmsegelt olete mõlemad diametraalselt erinevatest koolkondadest. Soros pigem Keyneslasena ja Teie rohkem Friedmani laadse mudeli pooldaja. Juurde veel lisada erineva kaaluga kogemuste pagasid majanduses. Järelduseks saab ainult olla, et Soros ei sobi kokku Friedmani mudeliga ja Teie Keynesi omaga.

Reply
ML
6/22/2018 11:53:40 am

Aitäh. Siiski lubage, et otsustan ise, millest mul on otstarbekas kirjutada, millest mitte. Igaks juhuks: Sorosit ei saa nimetada keynesiaaniks, ta on finantsist, mitte makroökonomist. Kogu oma rikkuse saavutas ta valuutaoperatsioonidega (oponendid eelistavad kasutada terminit 'mahhinatsioonid'). Ka mina ei ole friedmaniaan. Minu vaated majanduse vallas on palju arhailisemad, lähtun Adam Smithist ja John Stuart Millist. Kuid mulle on avaldanud ka mõju nii erinevad autorid nagu Friedrich Hayek ja Alfred Marshall (muide, Keynesi õpetaja).

Keynesilt aga mulle meeldib tema aatelisus. Raha ja rikkus ei saa olla majanduse eesmärgiks.

Reply
-
6/23/2018 10:06:52 am

Ilmselgelt ei ole mul mõtteski teie eest otsustada mida teete või ei tee. Lihtsalt mulle jääb mulje, et kuna teie lähtekohad on niivõrd erinevad, siis on järeldused juba sisuliselt ette kirjutatud. See muidugi ei tähenda, et ma seda huviga ei loeks. :)

Keynesi ja Sorose seisukohti on analüüsitud ja kõrvutatud päris palju ning põhimõttelisi sarnasusi ja seoseid on tegelikult üsna arvestatavalt. Kas ta on puhas Keyneslane? Ilmselt mitte, kuid sarnasusi on rohkem kui erinevusi. Sorose finantsistiks pidamine on mõnes mõttes tema mitte mõistmine. Ta on juba demonstreerinud, et ta saab makroökonoomikast paremini aru kui osad keskpankurid. Nö mahhinaatoriks hakkas puhtalt sellepärast, et keegi ei võtnud teda õigel ajal kuulda. Kuna tema hoiatusi ei soovitud arvestada, siis on minul vähemalt raske teda hukka mõista puhtalt võimaluse realiseerimise tõttu.

Anna
6/21/2018 05:25:19 am

Aitäh selge kirjutise eest! Olen nõus Teie põhipunktidega. Majanduse kohta ei ole pädev kommenteerima (intuitiivselt nõustun Teiega, kuid nagu enne mind selgitati, on ilmselt erinevus koolkondlik).

Reply
Jüri
6/22/2018 06:46:00 am

Ärge isegi lootke majandust päästa. Majandus on koondunud väga väikese grupi inimeste kätte ja need ei saa aru ega hakka ka saama. Nagu Nõukogude Liidu poliitbüroo.

Euroopa Liit elab ainult rahatrükil ja on täiesti võimetu muutuma. Sarnaselt Nõukogude Liiduga. Igasugused euroala reformid kukuvad läbi põhjusel, et kui nad oleksid võimelised midagi reformima, siis oleks need reformid juba 20 aastat tagasi ära tehtud.

Organisatsioonid ei ole üksikisikud. Üks inimene võib küll peale 20 aastast joomist või muud lollust mõistuse pähe võtta ja 180 kraadise pöörde teha aga kõik inimesed mitte. Sel põhjusel kukkusid kõik aristokraatidad ja kukkus Nõukogude Liit ja kukuvad ka Euroopa Liit ja USA. Mis on oma olemuselt mingisugused oligarhia ja aristokraatia ristandid.

Kui meie peremehed oleksid suutelised inimesi kuulama, aru saama ja tegutsema, poleks me hakatuseks üldse sellise supi sisse sattunudki.

Reply



Leave a Reply.


    Disclaimer.

    0. Kõik minu blogis avaldatud tekstid on Copyleft tingimuste kohaselt vabalt kasutatavad teosed.
    1. Tere tulemast minu blogisse. See on minu isiklik inforuum, kus ma väljendan oma mõtteid tsenseerimata kujul, ilma kõõritamata poliitilise korrektsuse suunas.
    Kui kedagi mu mõtted või sõnad riivavad -- palun ette vabandust. Aga selline ma kord juba olen.
    2. Ma tervitan igasuguseid kommentaare nii allkirjastatult kui anonüümselt, nii sõbralikke kui kriitilisi ja lausa vaenulikke, ainus kriteerium on sisukus.
    3. Ma ei premodereeri kommentaare (samas ei vastuta selle eest, kui need minust sõltumatul põhjusel ei ilmu).

    4. Kommentaarid, mis ainult kaasa kiidavad või sisutult sõimavad, ma lihtsalt eemaldan. Tegu on minu isikliku ruumiga, mille eest vastutan nii moraalselt kui juriidiliselt.
    5. Samuti kustutan kommentaarid, mis sisaldavad reklaami või sisutuid linke.
    6. Igale kommentaarile ma ajapuudusel vastata ei saa.


    Autor

    Mihhail Lotman,
    ζῷον πολιτικόν

    RSS Feed

    Arhiiv

    March 2024
    December 2023
    November 2023
    May 2023
    March 2023
    February 2023
    December 2022
    June 2022
    March 2022
    February 2022
    January 2022
    September 2020
    August 2020
    July 2020
    June 2020
    May 2020
    January 2020
    December 2019
    November 2019
    September 2019
    August 2019
    July 2019
    June 2019
    May 2019
    April 2019
    March 2019
    February 2019
    January 2019
    December 2018
    November 2018
    October 2018
    September 2018
    August 2018
    June 2018
    May 2018
    April 2018
    March 2018
    February 2018
    January 2018
    December 2017
    October 2017
    August 2017
    July 2017
    June 2017
    May 2017
    April 2017
    March 2017
    February 2017
    January 2017
    December 2016
    November 2016
    October 2016
    September 2016
    August 2016
    April 2016
    March 2016
    February 2016
    January 2016
    December 2015
    November 2015
    October 2015
    September 2015
    July 2015
    June 2015
    May 2015
    April 2015
    March 2015
    February 2015
    January 2015
    December 2014
    November 2014
    October 2014
    September 2014
    August 2014
    July 2014
    June 2014
    May 2014
    April 2014
    March 2014
    February 2014
    January 2014
    December 2013
    November 2013
    October 2013
    September 2013
    August 2013
    June 2013
    May 2013
    April 2013
    March 2013
    February 2013
    December 2012
    November 2012
    October 2012
    September 2012
    June 2012
    May 2012
    April 2012
    February 2012
    January 2012
    December 2011
    October 2011
    September 2011
    August 2011
    July 2011
    June 2011
    May 2011
    April 2011
    March 2011
    February 2011
    December 2010
    October 2010
    September 2010
    August 2010


    Rubriigid

    All
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eetika
    Eetika; Religioon
    Film
    Filoloogia
    In Memoriam
    Irl
    Jalgpall
    Kangelaseepos
    Keskkond
    Kgb
    Konverentsid
    Kultuurisemiootika
    Kunst
    Lähis-Ida
    Lollus
    Luule
    Muusika
    Pagulased
    Poliitika
    Puust Ja Punaselt
    Raamatud
    Reisid
    Seks
    Semiootiku Vaatevinklist
    Tähtpäevad
    Terror
    Ühiskond
    Ühiskond
    Valimised
    Välispoliitika
    Vandenõuteooriad
    Värsiteadus
    Värsiteadus
    Venemaa

Copyleft (ɔ) by Mihhail Lotman