Olen ammu pooldanud seda, et referendumeid saaks algatada ka rahvas, ning olen paaril korral sellest ka kirjutanud (viimati siin). Tundub, et praeguse valitsuse ajal on selle idee teostamine võimalik. Kuid siin peab täpselt paika panema tingimused ja protseduurid. Ma pakkusin, et referendumit peaks saama algatada siis, kui seda taotleb kindel protsent hääleõiguslikest kodanikest, ning ma arvan, et selline lähenemine oleks õigeim. Kuid EKRE välja pakutud 50 000 on samuti minu meelest aktsepteeritav. Nüüd aga kaks olulist tingimust, mille üle Eestis eriti ei diskuteerita. Esiteks -- ja see on põhiline --, millal on referendumi tulemus siduv, ning teiseks, milliste kohustustega on seotud referendumi algatamine.
Alustame esimesest. Minu meelest on täiesti ilmne, et õigus on nendel riikidel, kus referendumi tulemus on siduv, kui poolt hääletab enamik hääleõiguslikest kodanikest. Need, kes boikoteerivad või ei osale muul põhjusel referendumil, sisuliselt hääletavad selle vastu. Näeme, millise segaduse tõi Brexiti referendum: väikese hääleenamuse said pooldajad, kuid neid oli kaugeltki vähem hääleõiguslike kodanike enamusest. UK-s populaarne idee uuest referendumist ei taastaks samuti ühiskonna sidusust. Brexiti vastased saaksid küll küsitluste järgi suurema osa hääli, aga jällegi alla poole hääleõiguslikest kodanikest. See on ilmekas näide selle kohta, et referendum ei ole naljaasi. Referendum tuleb läbi viia olulistes küsimustes, ning eesmärk on läbi selge häälteenamuse saavutada või taastada ühiskonna sidusus. Brexiti referendum aga tõi vaid segadust ja suurema polariseerumise.
See kõik paneb suure vastutuse ka referendumi algatajatele. Mina pakkusin, et iga allkirjaandja maksaks kautsjoniks 50 eurot. See raha tagastatakse juhul, kui referendumil püstitatud küsimus saab valijatelt positiivse vastuse (arvan, et kautsjoni võiks tagastada ka siis, kui vastus saab vaid referendumil osalejate häälteenamuse). See tagab, et algataja ei anna oma allkirja lihtsalt hetkeimpulsi või nalja pärast, vaid see on tõesti tema kaalutletud otsus tähtsas küsimuses. Klassikaline demokraatiamudel lähtub sellest, et ühiskonna liikmed teevad kaalutletud otsuseid, mille eest nad ka vastutavad. Praeguses lääne ühiskonnas ja ka Eestis on vabaduse ja vastutuse vahekord nihkes. See on ohtlik: ühiskonnas võib tekkida süüdimatuse kultus. Olen saanud vastuväiteid, et kautsjoninõue oleks ebademokraatlik, kuid see on arusaamatus. Vastupidi, kautsjonid on demokraatliku valimisprotsessi normaalne osa. Ka Riigikogu ja Europarlamendi valimistele kandidatuuri esitamiseks tuleb maksta kautsjon, kusjuures minu pakutust palju suurem. Saan aru, et suur osa peresid elab palgast palgani ja pensionist pensionini ning nendele on 50 eurot suur raha. Kuid referendum ongi suur asi ning juhul kui nad on veendunud, et see on suur asi, mis leiab vajaliku toetuse (sotsiaalmeediast loeme pidevalt, kuidas kogu rahvas on millegi vastu või, vastupidi, millegi poolt), on neil suur tõenäosus see raha tagasi saada.
Alustame esimesest. Minu meelest on täiesti ilmne, et õigus on nendel riikidel, kus referendumi tulemus on siduv, kui poolt hääletab enamik hääleõiguslikest kodanikest. Need, kes boikoteerivad või ei osale muul põhjusel referendumil, sisuliselt hääletavad selle vastu. Näeme, millise segaduse tõi Brexiti referendum: väikese hääleenamuse said pooldajad, kuid neid oli kaugeltki vähem hääleõiguslike kodanike enamusest. UK-s populaarne idee uuest referendumist ei taastaks samuti ühiskonna sidusust. Brexiti vastased saaksid küll küsitluste järgi suurema osa hääli, aga jällegi alla poole hääleõiguslikest kodanikest. See on ilmekas näide selle kohta, et referendum ei ole naljaasi. Referendum tuleb läbi viia olulistes küsimustes, ning eesmärk on läbi selge häälteenamuse saavutada või taastada ühiskonna sidusus. Brexiti referendum aga tõi vaid segadust ja suurema polariseerumise.
See kõik paneb suure vastutuse ka referendumi algatajatele. Mina pakkusin, et iga allkirjaandja maksaks kautsjoniks 50 eurot. See raha tagastatakse juhul, kui referendumil püstitatud küsimus saab valijatelt positiivse vastuse (arvan, et kautsjoni võiks tagastada ka siis, kui vastus saab vaid referendumil osalejate häälteenamuse). See tagab, et algataja ei anna oma allkirja lihtsalt hetkeimpulsi või nalja pärast, vaid see on tõesti tema kaalutletud otsus tähtsas küsimuses. Klassikaline demokraatiamudel lähtub sellest, et ühiskonna liikmed teevad kaalutletud otsuseid, mille eest nad ka vastutavad. Praeguses lääne ühiskonnas ja ka Eestis on vabaduse ja vastutuse vahekord nihkes. See on ohtlik: ühiskonnas võib tekkida süüdimatuse kultus. Olen saanud vastuväiteid, et kautsjoninõue oleks ebademokraatlik, kuid see on arusaamatus. Vastupidi, kautsjonid on demokraatliku valimisprotsessi normaalne osa. Ka Riigikogu ja Europarlamendi valimistele kandidatuuri esitamiseks tuleb maksta kautsjon, kusjuures minu pakutust palju suurem. Saan aru, et suur osa peresid elab palgast palgani ja pensionist pensionini ning nendele on 50 eurot suur raha. Kuid referendum ongi suur asi ning juhul kui nad on veendunud, et see on suur asi, mis leiab vajaliku toetuse (sotsiaalmeediast loeme pidevalt, kuidas kogu rahvas on millegi vastu või, vastupidi, millegi poolt), on neil suur tõenäosus see raha tagasi saada.
RSS Feed