Iga kord kui Eestis on valimised, kerkib pärast pahameelelaine: tulemused ei ole õiged, sest valimissüsteem on vale. Umbes et valisin Jüri, aga pukki pandi hoopis Jaan. Mõne aja pärast aga see teema kaob vaateväljast... kuni järgmiste valimistulemusteni. Seepärast arvan, et seekord võiks probleemi tõstada enne valimisi.
Alustan põhilisest: Eesti valimissüsteem -- ja seda igal tasandil -- on väga demokraatlik selles mõttes, et see on tehtud demokraatiaõpikute järgi ja demokraatlike institutsioonide soovitusel, kahjuks siiski mitte demokraatliku protsessi tulemusel. Nt väga demokraatlik on meie kohalike valimiste kord. See, et resideeruvad mittekodanikud saavad oma hääle anda, on igati humaanne ja progressiivne ning üks selle eesmärke (lisaks rahvusvaheliste demokraatlike organisatsioonide heakskiidule) oli ühiskonna suurem sidusus ja mittekodanike suurem integreeritus Eesti ühiskonda. Tulemus on aga paraku vastupidine, kuna erinevalt Eesti seadusandjatest ei ole enamik mittekodanikke õppinud nendesamade demokraatiaõpikute järgi.
Või siis presidendivalimised. Meie valimisprotseduurid vastavad parlamentaarse demokraatia põhimõtetele, sarnaselt valitakse presidenti näiteks Saksamaal või Itaalias. Selles mõttes peaks asi nagu korras olema. Aga kahjuks ei ole: rahva ootused on hoopis teistsugused. Huvitaval kombel võivad vastandlikud arvamused ühtida: kui Igor Gräzin arvas, et presidenti pole Eestile üldse vaja, siis toetasid teda mõned nendest kommentaatoritest, kes nõudsid presidendi otsevalimist. Rahva seas on siiamaani teatud igatsus kõvakäelise rahvaisa järele -- sellisel juhul oleks muidugi tarvis otsevalimist. Mis aga oli täiesti vale nende valimiste juures, oli meedia tegevus. Mitte ühtegi meedia korraldatud debattidest ei saa teisiti kvalifitseerida kui rahva lollitamiseks. Eesti seaduste järgi rahvas presidenti ei vali. Meedia tegevus tekitas aga palju valearusaamu, stiilis "president upitati tagatubades pukki". Presidendi valis seaduste kohaselt Riigikogu ja see, et valimiste eel erakonnad üksteisega kokkuleppele jõudmiseks konsulteerivad, on igati normaalne parlamentaarne praktika. Tõsi küll, rahvas jäi ihaldatud show'st ilma.
Valimissüsteemidega seotud probleeme tuleks käsitleda kompleksselt, alustades rohujuuretasandilt ja lõpetades presidendivalimistega, kuid et Riigikogu valimisteni on liiga vähe aega, räägin täna vaid rahvahääletuse võimalustest. Praegune kord piirab oluliselt referendumite läbiviimise võimalusi. Näiteks seda ei saa teha rahvaalgatuse korras. Mis on vähemalt minu silmis omamoodi halb paradoks.
Alati enne Riigikogu valimisi pakub üks või teine või koguni mitu populistlikku rühmitust välja, et nad viivad selle või teise küsimuse rahvahääletusele. Ma olen ka seda meelt, et mõned tähtsad küsimused tulebki lahendada rahvahääletusel. Kuid paraku praegune seadusandlus seda teha ei võimalda: rahvahääletuse saab algatada vaid parlamendi enamus. St seda lubav erakond garanteerib oma valijatele, et nad mitte üksnes võidavad valimised, vaid saavutavad Riigikogus absoluutse enamuse. Kainelt mõtlev valija peaks selle koha peal ettevaatlik olema: kas selle erakonna teised lubadused on sama realistlikud? Veelgi enam, mõned lubavad lausa Põhiseaduse muutmist. Põhiseadusliku küsimuse referendumi väljakuulutamine nõuab aga juba vähemalt 61 riigikoguliikme toetust (või siis kahe kahe järjestikuse koosseisu toetust, on ka kolmas võimalus, kiireloomuline muutmine, kuid sellisel juhul on vaja 81 poolthäält). Niisiis, lubada võib ükskõik mida, teostada seda aga ei saa ja tundub, et vähemalt mõned lubajad on sellest ise ka teadlikud. Kuid rahvahääletuse seadust saab muuta Riigikogus ja ma arvan, et selline muutmine on vajalik.
Šveits 2017: plakat kutsub üles ütlema "ei" uuele kodakondsuseadusele; valijad hääletasid "jah".
Rahvahääletuse kohta on kaks levinud müütilist väärarusaama. Esimese kohaselt on kõige parem valitsemise viis otsedemokraatia ja rahvahääletus on efektiivne probleemide lahendamise mehhanism, millega tuleks lahendada kõik tähtsad küsimused. Siinkohal tuuakse sageli eeskujuks Šveits, seejuures tavaliselt puudulikult mõistes, kuidas Šveitsi ühiskond toimib. Igaks juhuks: ka Šveitsi riigis pole klassikalist otsedemokraatiat, seal võib rääkida vaid otsedemokraatia elementidest. Teine müüt on see, et referendumid on enamasti iseloomulikud totalitaarsetele ja autoritaarsetele režiimidele ning on rahva manipuleerimise vahendid. Näiteks tuuakse Hitleri korraldatud Austria Anschlussi, Liibüat jt, viimasel ajal nimetatakse manipuleerimise kontekstis Brexitit kui referendumi negatiivset näidet.
Tegelikult ei ole rahvahääletus üldjuhul kumbki, kõik peitub detailides. Põhiline referendumitega seotud probleem seisneb selles, et siin on otsustamisõigus ja vastutuskohustus teineteisest radikaalselt lahutatud. Kui referendumi tagajärjel tehakse kahjulik otsus, siis selle otsuse eest ei vastuta keegi, ehkki tagajärgi naudib igaüks. Kuid see probleem on ületatav.
Veel üks otsedemokraatia probleem, millele juhtisid mu tähelepanu Šveitsi tuttavad, on lakkamatu poliitiline agitatsioon. See leiab aset mitte üksnes valimiste eel, vaid on seotud iga referendumiga ja siis juba kahekordselt: esiteks, et leida piisav arv toetajaid referendumi algatamiseks, teiseks, et saada referendumil vajalik tulemus. Kusjuures tuleb meeles pidada, et referendumid korraldatakse Šveitsis nii riiklikul kui ka omavalitsustasanditel. Kui meil võib kuulda hääli, et on liiga palju valimisi ja valimiskampaaniaid, siis võrreldes Šveitsiga on meie olukord märksa rahulikum.
Samuti on vastandlikud arvamused selles osas, mida referendumi tulemused võiksid anda. Pooldajate meelest lubab see tõsta rahva sidusust ja üksmeelt: referendum väljendab otseselt rahva tahet. Vastased aga väidavad, et referendumi abil on kergem rahvaga manipuleerida ja tulemuseks on suur pettumus ning rahva lõhenemine. Mõlemad pooled toovad näiteks Brexiti. Enne kui käsitleme Brexitiga seotud probleeme veidi üksikasjalikumalt, võrdleme kahe olulise hiljutise referendumi tulemusi. Esimesel oli poolhääli 51.89% ja vastuhääli 48.11% (kusjuures mitmes olulises omavalitsuses said selge ülekaalu vastuhääled), teises aga oli poolthääli 94.18%, vastuhääli 5.82% (kusjuures kõikides omavalitsustes oli poolthääli enam kui 70%). Nüüd lihtne küsimus: kumma tulemus väljendab rohkem rahva tahet, kummaga peaks seadusandja rohkem arvestama? Vastus on teada: esimesega. Just selline oli 2016. aasta Brexiti hääletuse tulemus. Teine aga oli Makedoonia referendum, mille tulemus loeti kehtetuks. Asi on detailides: nimelt osalusprotsendis. Kui me aga arvestame tulemusi, arvestades poolthääli mitte antud häälte üldsummast, vaid hääleõiguslikest kodanikest, siis on nende kahe referendumi tulemused üsna sarnased: UK-s 37,4%, Makedoonias 34,9% poolthääli. Selles kontekstis tundub mulle Makedoonia otsus palju loogilisem ja NB! demokraatlikum, kuna tegelikult loevad referendumis ainult poolthääled. Need, kes on vastu, võivad olla vastu juba probleemipüstitusele enesele ning ignoreerivad seda. Mõlemas riigis oli "pooldajaid" umbes kolmandik, ja sellisel juhul on raske rääkida rahva üksmeelsest tahtest.
Rahvahääletuse tulemused UK-s (2016) ja Makedoonia Vabariigis (2018) (klikitav)
Teine rahvahääletusega seotud probleem on vastutustunne. On väga lihtne meelitada inimesi andma oma allkirju mingisuguse küsimuse viimiseks üldrahvalikule referendumile. Allakirjutanutel pole mitte mingit vastutust ei selle tulemuste ega läbiviimise ees, samas on referendumi läbiviimine Eesti-taolisele riigile väga kulukas ettevõtmine. Muidugi ei saa nõuda referendumi taotlejatelt, et nad osaleksid mingil märkimisväärsel viisil selle kulutuste katmises, kuid mingi materiaalne vastutus, kas või päris sümboolne, võiks siiski olla.
Minu ettepanekud on järgmised. Esiteks, referendumi läbiviimine ei ole üksnes Riigikogu prerogatiiv, vaid see on võimalik ka ühiskondliku algatuse korras. Selleks tuleks koguda teatud allkirjade hulk, mis võiks olla näiteks 10% või isegi 5% valimisõiguslikest kodanikest (seda numbrit võiks muidugi täpsustada). Teiseks, kuna referendumi läbiviimine on kallis lõbu, siis võiks allkirja andmisega kaasneda materiaalne kohustus. Ka see ei tohiks olla liiga suur, kuid samas mitte ka päris tühine, välistamaks protestihääled lihtsalt trotsi või nalja pärast (minu ettepanek oleks 50 eurot). See raha oleks pandiks ning juhul kui a) referendumi algatajad saavad vajalikud hääled kokku ja b) referendumi algatajad saavutavad võidu, siis see raha tagastatakse. Vastasel juhul läheb see riigikassasse.
Edasi on oluline kindlustunne, et referendumi tulemused väljendaksid tõepoolest rahva tahet. Selleks on vaja, et poolthääli annaks 50%+1 hääleõiguslikest kodanikest (mitte osalejatest, kuna need, kes referendumil ei osale, on kas vaikimisi selle küsimuse vastu või ei pea seda probleemi tähtsaks).
Tuleme nüüd veel kord Brexiti tulemuste juurde. Need ei ole kiita. Aina tugevamalt kõlavad hääled, mis nõuavad kordusreferendumit: selline olevat rahva tahe. Vastased aga väidavad, et rahvas on juba rääkinud ning selle referendum olevat rahva tahte mõnitamine (igaks juhuks tuletan meelde, et Šveitsis on üks ja sama küsimus korduvalt referendumile toodud: ka rahval on õigus ümber mõelda). Minu meelest on selline lähenemine õigustatud, kuid jällegi ülalmainitud protseduuriliste piirangutega.
Tuletame meelde Brexitiga seotud meeleolude monitooringu tulemusi. Kõigepealt, Brexiti pooldajate ja vastaste vaheline dünaamika.
Tuletame meelde Brexitiga seotud meeleolude monitooringu tulemusi. Kõigepealt, Brexiti pooldajate ja vastaste vaheline dünaamika.
Nagu näha, meeleolud on muutlikud ning pooldajate ja vastaste arv on enam-vähem võrdne. Referendum aga sattus sellele päevale, kui Brexiti pooldajaid oli natuke rohkem. Kuid NB! kui välja arvata 2012. a septembri algus, kui pooldajaid oli veidi üle poole, kõigub kogu järgmise perioodi jooksul nende osakaal kusagil kolmandiku kandis.
Järgmisel graafikul näeme prognoosi, kuidas hääletaksid britid kordusreferendumi puhul.
Nagu näha, on praegu Brexiti vastaseid u 7% rohkem kui pooldajaid. Seega oleksid nad kordusreferendumil arvatavasti võitnud. Kuid jällegi ei saavutaks ka siin võitjad üle poole kodanike häältest ning tulemuseks oleks taas lõhestunud ühiskond.
Pikal lool lühike moraal: rahvahääletus on võimas vahend oluliste probleemide lahendamiseks. Kuid protseduuriküsimused on sellisel juhul väga olulised ja peaksid tagama selle, et referendumi tulemused väljendaksid tõepoolest rahva enamuse selget tahet.
RSS Feed