„Pealinn“ tellis minult dopinguskandaali teemalise artikli. See avaldati, kuid vahepeal on sündmused arenenud edasi, ja seda nii mõnelegi ootamatus suunas. Seepärast avaldan selle kirjutise väikeste muudatustega ning lisan uue lõpu.
Lahvatanud dopinguskandaal toob esile mõned olulised probleemid, mis väärivad põhjalikumat vaagimist. Teemat "sport ja doping" käsitletakse tavaliselt väga kitsastes raamides. Doping on aine, mis sisaldub mingis keelatud preparaatide nimekirjas, viimane aga on pidevalt muutuv ja täienev. St doping on hägusate piiridega sotsiaalne konstrukt.
Kuid kõigepealt mõned täpsustavad märkused. Kehakultuur ja sport on püsiv sõnaühend, need mõisted käivadki tavaliselt koos, peaaegu et sünonüümidena. Tegelikult aga on tegu täiesti erinevate, pea vastandlike asjadega. Esiteks on sport erinevalt kehakultuurist alati orienteeritud tulemustele, nende võrdlemisele teiste sportlaste tulemustega ja pideva tulemuste parandamise tungile. Teiseks, sport on vaatemänguline ning orienteeritud vaatajaskonna kasvule. Just vaatemängulisus on see kriteerium, mis viimasel ajal toob uusi spordialasid olümpiamängude kavasse ning tõrjub vanu sealt välja. Vaatemängulisus aga on eeltingimuseks sissetulekutele, sport muutub järjest enam show'ks ning sportlased showman'ideks. Sport on väga atraktiivne vaatemäng, kus liiguvad väga suured rahad ning on sportlasi, kelle sissetulek on isegi meelelahutajatega võrreldes väga kõrge, mõned on saanud ka miljardärideks. Järgmine spordiga seotud aspekt on au ja kuulsus. Sportlane toob endale kuulsust ning oma rahvale ja riigile au. Edukat sportlast autasustatakse mitte ainult võistluste pjedestaalil, vaid ka riiklike aurahadega. Teisisõnu, spordi ja kehakultuuri harrastamisel on täiesti erinevad motiivid ja eesmärgid.
Sportlane peab pidevalt otsima uusi meetmeid, et oma tulemusi parandada, ning selles kontekstis on doping püsiv ahvatlus. Kuid asi ei ole niivõrd üksikus sportlases, kuivõrd -- nagu Eesti kogemus ka näitab -- terves süsteemis, mis hõlmab nii tööstuse kui ka turunduse. Paljastatud dr. Schmidt on selles süsteemis väike mutrike ja tema käive ei ole eriti muljetavaldav. Möödunud aasta sissetulekud olid tal veidi üle 300 000 euro. Kui aga arvestada, et iga tema klient maksis vaid viis tuhat eurot, siis see näitab märkimisväärset klientuuri. Antud olukorras on dopingut kasutanud sportlased korraga nii seaduserikkujad kui ka ohvrid, aga mõnikord ka ainult ohvrid. Nt Piret Niglase väitel oli Mati Alaveri meeskond tema peal katsetanud keelatud aineid, ilma et teda oleks sellest teavitatud, ning on põhjust arvata, et ta pole ainus selline.
Kuid dopingut kasutanud sportlaste kõrval pole süüdi üksnes treenerid ja dopinguarstid. Meedia ja ühiskonna surve on väga suur. Sportlastest "turistid" on ühiskonna silmas naljanumber. Mis nad seal käivad ainult riiki häbistamas? Enamasti ei kasuta dopingut noored tõusvad sportlased, doping ahvatleb ennekõike neid, kelle vorm on langenud kas vanuse või trauma tagajärjel. Kuulus sportlane on rohkem kui sportlane, temast peetakse ühiskonnas lugu, ta on noortele ideaal jne, teisisõnu -- ta on kangelane ja mitte üksnes spordis. Ning see on ohtlik. Väga paljude suurte sporditähtede elulugu on täis traagikat. Ja see ei pruugi olla seotud dopinguga. Sama probleem on tippmeelelahutajatel filmi- või muusikamaailmas. Pidev rambivalgus tekitab stressi ja vajaduse lõõgastuda, mida tehakse tihti ekstreemsete meetoditega. Näiteks praegu jälgin ma murega meediakära Ott Tänaku ümber. Ott on sümpaatne ja kindlasti väga andekas noormees. Tema saavutused on juba praegu märkimisväärsed ja loodame, et parimad tulemused on veel ees. Kuid sportlase tõstmine ebajumala staatusesse ei ole hea ei ühiskonnale ega ka staarile endale.
Veel üks asi, mida peab meeles pidama seoses inimeste jumaldamisega on see, et ebajumalad on au sees nii kaua, kuni nad hiilgavad. Kui nende hiilgus kaob, siis nad parimal juhul unustatakse, halvimal aga purustatakse. Tuletame meelde esimest Veerpalu dopinguskandaali. Kuidas me teda kaitsesime, kui nördinud me olime dopinguküttide peale ja nende peale, kes julgesid kahelda tema süütuses. Ärge puutuge meie iidolit! Ja kui vihased ja nördinud on vähemalt osaliselt needsamad inimesed praegu. Ja see ongi meie häda: me ei taha õppida, ei taha tunnistada omaenda kaassüüd selles loos.
See ei ole esimese kivi viskamine. Need, kes on oma kivi juba ära visanud, seisavad järjekorras, et visata veel ja veel kive Mati Alaveri pihta. Ma ei taha teda siin mingilgi määral õigustada, see, mida ta tegi, on kindlasti amoraalne ja arvatavasti ka kriminaalne. Ning tegi ta seda mitte just omakasupüüdmatusest. Ajakirjandus tuvastas alles nüüd verelõhna peale kohale lennates Veerpalu ja Alaveri sissetulekud ja kinnisvarad. See on kindlasti ajakirjanike õigus. Mul on sellega seoses vaid üks küsimus: kus te olite varem? Nördinud halvustajate koorist eristub vaid kurikuulsa dopinguarsti Vitali Bernatski hääl: Mati Alaver tegi kõik oma teod Eesti nimel. Ning ma olen veendunud, et ei Alaver ega Veerpalu ei mõelnud esmajoones rikastumise peale, vaid tõepoolest Eesti peale. Hea näide selle kohta, et eesmärk ei pühitse abinõu.
Pärast eelneva teksti kirjutamist aga ilmus mitu kaalukat sõnavõttu väidetavate dopingukasutajate kaitseks. Pean siin silmas nt Olümpiakomitee presidendi Urmas Sõõrumaa või professor Michael Gallagheri väiteid. Peatungi viimasel, kuna tegemist on kompetentse inimese argumenteeritud arvamusega. Professor rõhub korduvalt süütuse presumptsioonile („...õigusriigi põhimõte on, et keegi ei ole kuriteos süüdi, kuni pole olnud õiglast kohtumõistmist, mis on langetanud süüdimõistva otsuse. Süütud kuni süü tõestamiseni. Mitte vastupidi.“). Millegipärast unustab ta täpsustada, et see käib kriminaalprotsesside kohta. Tsiviilasjadele aga süütuse presumptsioon üldjuhul ei laiene. Veel vähem kehtib see ajakirjanduse seisukohtade osas. Vastasel korral piiraks see oluliselt ja ebaproportsionaalselt sõnavabadust. Kui näen, et huligaan läheb lapsele kallale, on mul õigus sekkuda ja rääkida sellest enne vastava süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist. Kui ma aga peaksin valetama, on tegu laimuga, mille eest ma pean omakorda kandma vastutust. Vist mitte keegi – sh ka lugupeetud professor ega asjaosalised ise – ei ole vaidlustanud ajakirjanduses esitatud süüdistusi.
Edasi aga läheb Michael Gallagher ise rünnakule:
„Ameerika visiidil otsustas meie austatud president ära võtta teenetemärgid, mida Eesti presidendid olid Mati Alaverile andnud aastatel 2001 ja 2006. See on kummaline, sest on väga vähetõenäoline, et president Kaljulaid tegelikult teab, mida Mati Alaver tegi või ei teinud. Nagu meil, ei ole ka temal teada veel täielik lugu. Samuti ei tea ta, kas Alaver tegelikult on seadusi rikkunud.
Tundub, et president ei saanud head õigusnõu enne, kui ta tegutses. Ja tegutsenud on president nii, nagu oleks Mati Alaver kuriteos juba süüdi mõistetud – samas kui talle ei ole ametlikku kuriteosüüdistust esitatud ega ole tal olnud kohtuprotsessi. Ma väidaksin, et presidendi tegevus oli sobimatu.“
See on kõva sõna, kuid paraku pole see õigustatud. Teenetemärkide andmine ja nende äravõtmine on teenetemärkide seaduse järgi Vabariigi Presidendi prerogatiiv, kusjuures teenetemärkide äravõtmine ei pea tingimata olema seotud süüdimõistva kohtuotsusega. Seadus näeb ette ka teisi asjaolusid:
„§ 13. Teenetemärgi äravõtmine ja tagastamine
(1) Vabariigi President võib otsustada isikult teenetemärk ära võtta, kui: […]
2) saavad teatavaks enne teenetemärgi andmist esinenud asjaolud, millest teadmise korral ei oleks isikule teenetemärki antud, või
3) isiku hilisem käitumine on olnud niivõrd vääritu, et see välistaks talle teenetemärgi andmise.“
Seda võib tõlgendada nii (vähemalt see on minu arusaam asjast), et teenetemärgi kavaler peab seda väärima ka pärast selle saamist. Kas siis keegi arvab, et praegu võiks väidetavad dopinguskandaali osalised esitada nendele autasudele? Samas tuletaksin meelde ka pretsedendi, kui Risto Teinonenilt võeti riiklik autasu ära ilma süüdimõistva kohtuotsuseta.
Lahvatanud dopinguskandaal toob esile mõned olulised probleemid, mis väärivad põhjalikumat vaagimist. Teemat "sport ja doping" käsitletakse tavaliselt väga kitsastes raamides. Doping on aine, mis sisaldub mingis keelatud preparaatide nimekirjas, viimane aga on pidevalt muutuv ja täienev. St doping on hägusate piiridega sotsiaalne konstrukt.
Kuid kõigepealt mõned täpsustavad märkused. Kehakultuur ja sport on püsiv sõnaühend, need mõisted käivadki tavaliselt koos, peaaegu et sünonüümidena. Tegelikult aga on tegu täiesti erinevate, pea vastandlike asjadega. Esiteks on sport erinevalt kehakultuurist alati orienteeritud tulemustele, nende võrdlemisele teiste sportlaste tulemustega ja pideva tulemuste parandamise tungile. Teiseks, sport on vaatemänguline ning orienteeritud vaatajaskonna kasvule. Just vaatemängulisus on see kriteerium, mis viimasel ajal toob uusi spordialasid olümpiamängude kavasse ning tõrjub vanu sealt välja. Vaatemängulisus aga on eeltingimuseks sissetulekutele, sport muutub järjest enam show'ks ning sportlased showman'ideks. Sport on väga atraktiivne vaatemäng, kus liiguvad väga suured rahad ning on sportlasi, kelle sissetulek on isegi meelelahutajatega võrreldes väga kõrge, mõned on saanud ka miljardärideks. Järgmine spordiga seotud aspekt on au ja kuulsus. Sportlane toob endale kuulsust ning oma rahvale ja riigile au. Edukat sportlast autasustatakse mitte ainult võistluste pjedestaalil, vaid ka riiklike aurahadega. Teisisõnu, spordi ja kehakultuuri harrastamisel on täiesti erinevad motiivid ja eesmärgid.
Sportlane peab pidevalt otsima uusi meetmeid, et oma tulemusi parandada, ning selles kontekstis on doping püsiv ahvatlus. Kuid asi ei ole niivõrd üksikus sportlases, kuivõrd -- nagu Eesti kogemus ka näitab -- terves süsteemis, mis hõlmab nii tööstuse kui ka turunduse. Paljastatud dr. Schmidt on selles süsteemis väike mutrike ja tema käive ei ole eriti muljetavaldav. Möödunud aasta sissetulekud olid tal veidi üle 300 000 euro. Kui aga arvestada, et iga tema klient maksis vaid viis tuhat eurot, siis see näitab märkimisväärset klientuuri. Antud olukorras on dopingut kasutanud sportlased korraga nii seaduserikkujad kui ka ohvrid, aga mõnikord ka ainult ohvrid. Nt Piret Niglase väitel oli Mati Alaveri meeskond tema peal katsetanud keelatud aineid, ilma et teda oleks sellest teavitatud, ning on põhjust arvata, et ta pole ainus selline.
Kuid dopingut kasutanud sportlaste kõrval pole süüdi üksnes treenerid ja dopinguarstid. Meedia ja ühiskonna surve on väga suur. Sportlastest "turistid" on ühiskonna silmas naljanumber. Mis nad seal käivad ainult riiki häbistamas? Enamasti ei kasuta dopingut noored tõusvad sportlased, doping ahvatleb ennekõike neid, kelle vorm on langenud kas vanuse või trauma tagajärjel. Kuulus sportlane on rohkem kui sportlane, temast peetakse ühiskonnas lugu, ta on noortele ideaal jne, teisisõnu -- ta on kangelane ja mitte üksnes spordis. Ning see on ohtlik. Väga paljude suurte sporditähtede elulugu on täis traagikat. Ja see ei pruugi olla seotud dopinguga. Sama probleem on tippmeelelahutajatel filmi- või muusikamaailmas. Pidev rambivalgus tekitab stressi ja vajaduse lõõgastuda, mida tehakse tihti ekstreemsete meetoditega. Näiteks praegu jälgin ma murega meediakära Ott Tänaku ümber. Ott on sümpaatne ja kindlasti väga andekas noormees. Tema saavutused on juba praegu märkimisväärsed ja loodame, et parimad tulemused on veel ees. Kuid sportlase tõstmine ebajumala staatusesse ei ole hea ei ühiskonnale ega ka staarile endale.
Veel üks asi, mida peab meeles pidama seoses inimeste jumaldamisega on see, et ebajumalad on au sees nii kaua, kuni nad hiilgavad. Kui nende hiilgus kaob, siis nad parimal juhul unustatakse, halvimal aga purustatakse. Tuletame meelde esimest Veerpalu dopinguskandaali. Kuidas me teda kaitsesime, kui nördinud me olime dopinguküttide peale ja nende peale, kes julgesid kahelda tema süütuses. Ärge puutuge meie iidolit! Ja kui vihased ja nördinud on vähemalt osaliselt needsamad inimesed praegu. Ja see ongi meie häda: me ei taha õppida, ei taha tunnistada omaenda kaassüüd selles loos.
See ei ole esimese kivi viskamine. Need, kes on oma kivi juba ära visanud, seisavad järjekorras, et visata veel ja veel kive Mati Alaveri pihta. Ma ei taha teda siin mingilgi määral õigustada, see, mida ta tegi, on kindlasti amoraalne ja arvatavasti ka kriminaalne. Ning tegi ta seda mitte just omakasupüüdmatusest. Ajakirjandus tuvastas alles nüüd verelõhna peale kohale lennates Veerpalu ja Alaveri sissetulekud ja kinnisvarad. See on kindlasti ajakirjanike õigus. Mul on sellega seoses vaid üks küsimus: kus te olite varem? Nördinud halvustajate koorist eristub vaid kurikuulsa dopinguarsti Vitali Bernatski hääl: Mati Alaver tegi kõik oma teod Eesti nimel. Ning ma olen veendunud, et ei Alaver ega Veerpalu ei mõelnud esmajoones rikastumise peale, vaid tõepoolest Eesti peale. Hea näide selle kohta, et eesmärk ei pühitse abinõu.
Pärast eelneva teksti kirjutamist aga ilmus mitu kaalukat sõnavõttu väidetavate dopingukasutajate kaitseks. Pean siin silmas nt Olümpiakomitee presidendi Urmas Sõõrumaa või professor Michael Gallagheri väiteid. Peatungi viimasel, kuna tegemist on kompetentse inimese argumenteeritud arvamusega. Professor rõhub korduvalt süütuse presumptsioonile („...õigusriigi põhimõte on, et keegi ei ole kuriteos süüdi, kuni pole olnud õiglast kohtumõistmist, mis on langetanud süüdimõistva otsuse. Süütud kuni süü tõestamiseni. Mitte vastupidi.“). Millegipärast unustab ta täpsustada, et see käib kriminaalprotsesside kohta. Tsiviilasjadele aga süütuse presumptsioon üldjuhul ei laiene. Veel vähem kehtib see ajakirjanduse seisukohtade osas. Vastasel korral piiraks see oluliselt ja ebaproportsionaalselt sõnavabadust. Kui näen, et huligaan läheb lapsele kallale, on mul õigus sekkuda ja rääkida sellest enne vastava süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist. Kui ma aga peaksin valetama, on tegu laimuga, mille eest ma pean omakorda kandma vastutust. Vist mitte keegi – sh ka lugupeetud professor ega asjaosalised ise – ei ole vaidlustanud ajakirjanduses esitatud süüdistusi.
Edasi aga läheb Michael Gallagher ise rünnakule:
„Ameerika visiidil otsustas meie austatud president ära võtta teenetemärgid, mida Eesti presidendid olid Mati Alaverile andnud aastatel 2001 ja 2006. See on kummaline, sest on väga vähetõenäoline, et president Kaljulaid tegelikult teab, mida Mati Alaver tegi või ei teinud. Nagu meil, ei ole ka temal teada veel täielik lugu. Samuti ei tea ta, kas Alaver tegelikult on seadusi rikkunud.
Tundub, et president ei saanud head õigusnõu enne, kui ta tegutses. Ja tegutsenud on president nii, nagu oleks Mati Alaver kuriteos juba süüdi mõistetud – samas kui talle ei ole ametlikku kuriteosüüdistust esitatud ega ole tal olnud kohtuprotsessi. Ma väidaksin, et presidendi tegevus oli sobimatu.“
See on kõva sõna, kuid paraku pole see õigustatud. Teenetemärkide andmine ja nende äravõtmine on teenetemärkide seaduse järgi Vabariigi Presidendi prerogatiiv, kusjuures teenetemärkide äravõtmine ei pea tingimata olema seotud süüdimõistva kohtuotsusega. Seadus näeb ette ka teisi asjaolusid:
„§ 13. Teenetemärgi äravõtmine ja tagastamine
(1) Vabariigi President võib otsustada isikult teenetemärk ära võtta, kui: […]
2) saavad teatavaks enne teenetemärgi andmist esinenud asjaolud, millest teadmise korral ei oleks isikule teenetemärki antud, või
3) isiku hilisem käitumine on olnud niivõrd vääritu, et see välistaks talle teenetemärgi andmise.“
Seda võib tõlgendada nii (vähemalt see on minu arusaam asjast), et teenetemärgi kavaler peab seda väärima ka pärast selle saamist. Kas siis keegi arvab, et praegu võiks väidetavad dopinguskandaali osalised esitada nendele autasudele? Samas tuletaksin meelde ka pretsedendi, kui Risto Teinonenilt võeti riiklik autasu ära ilma süüdimõistva kohtuotsuseta.
RSS Feed