Eesti linn. Narva enne sõda
Debatt seoses plaaniga viia Sisekaitseakadeemia Narvasse puudutab väga olulisi probleeme. Eerik-Niiles Krossi sõnavõtt asetab selle õigesse perspektiivi: Narva ja Ida-Virumaa üldse on siiamaani problemaatiline piirkond, kus Eesti riiklus peab ennast jõulisemalt kehtestama. Ma ei saa tõsiselt võtta politsei- ja piirivalve kolledži direktori Aivar Toompere hirmu, et Narvas imbub akadeemiasse organiseeritud kuritegevus. Kui selle ohu vastu ei saa midagi ette võtta Narvas, siis vaevalt on ka Tallinna müürid selle vastu piisav kaitse. Halvem, et siin lepitakse vaikimisi seisukohaga, nagu Narva polekski päris Eesti.
Olen eri foorumides mitme sõnavõtuga osutanud vajadusele rõhutada riigi kohalolekut Ida-Virumaal. Eriti puudutab see jõu- ja sõjaväestruktuure. Asjal on mitu tahku.
Esiteks regionaalpoliitiline. Haldusreformiga tuleb julgelt edasi minna, et vältida äärealade marginaliseerumist ja kolgastumist. Sama tähtis kui valdade ühendamine on regioonide konsolideerimine ja nende keskuste riigiõiguslik fikseerimine. Lisaks pealinnale on oluline seaduslikult kehtestada kolm riikliku tähtsusega linna (see nimetus on tinglik): Lõuna regiooni pealinn Tartu, Lääne regiooni pealinn Pärnu ning Ida regiooni pealinn Narva. Nendes "riigilinnades" peab olema riik oma erinevate võimustruktuuridega märgatavalt esindatud, ideaalis ka ministeeriumide tasandil (Tartu on seda juba praegu, aga eriti oluline oleks see Narva puhul).
Teiseks geopoliitiline ja ökoloogiline. Ma ei ole kunagi aru saanud, miks peavad polügoonid Eestis paiknema kohtades, kus nad häirivad kohaliku elu ja kurnavad loodust, samas kui Virumaal on palju tühermaad, mida oleks antud otstarbeks igati loogiline kasutada.
Kolmandaks rahvuslik. Vene poisid ja noormehed võrreldes nende eestlastest eakaaslastega on sõjandusest märksa rohkem huvitatud. Teenistus Eesti sõjaväes on üks edukamaid integratsioonimehhanisme. Sõjaväeosade paiknemine Ida-Virumaal, nende kontaktid kohalikega, eriti aga koolinoortega oleksid abiks integratsioonipoliitikale ja isamaalisele kasvatusele vene noorte hulgas.
Niisiis on Sisekaitseakadeemia Narvasse kolimine kindlasti samm õiges suunas, kuid see on vaid üks samm võitluses Ida-Virumaa eest.
Esiteks regionaalpoliitiline. Haldusreformiga tuleb julgelt edasi minna, et vältida äärealade marginaliseerumist ja kolgastumist. Sama tähtis kui valdade ühendamine on regioonide konsolideerimine ja nende keskuste riigiõiguslik fikseerimine. Lisaks pealinnale on oluline seaduslikult kehtestada kolm riikliku tähtsusega linna (see nimetus on tinglik): Lõuna regiooni pealinn Tartu, Lääne regiooni pealinn Pärnu ning Ida regiooni pealinn Narva. Nendes "riigilinnades" peab olema riik oma erinevate võimustruktuuridega märgatavalt esindatud, ideaalis ka ministeeriumide tasandil (Tartu on seda juba praegu, aga eriti oluline oleks see Narva puhul).
Teiseks geopoliitiline ja ökoloogiline. Ma ei ole kunagi aru saanud, miks peavad polügoonid Eestis paiknema kohtades, kus nad häirivad kohaliku elu ja kurnavad loodust, samas kui Virumaal on palju tühermaad, mida oleks antud otstarbeks igati loogiline kasutada.
Kolmandaks rahvuslik. Vene poisid ja noormehed võrreldes nende eestlastest eakaaslastega on sõjandusest märksa rohkem huvitatud. Teenistus Eesti sõjaväes on üks edukamaid integratsioonimehhanisme. Sõjaväeosade paiknemine Ida-Virumaal, nende kontaktid kohalikega, eriti aga koolinoortega oleksid abiks integratsioonipoliitikale ja isamaalisele kasvatusele vene noorte hulgas.
Niisiis on Sisekaitseakadeemia Narvasse kolimine kindlasti samm õiges suunas, kuid see on vaid üks samm võitluses Ida-Virumaa eest.
RSS Feed