Viimases "Keeles ja kirjanduses" (4/2012) retsenseerib Jaak Urmet kogumikku "Uurimusi 1940. aastate eesti kirjandusest" (Tallinn, 2011). Ei tea, kuidas on lood teiste artiklitega -- polnud veel aega põhjalikult kogumikku süveneda --, aga kõik, mida ta kirjutab Aile Toominga artikli kohta, on üks suur arusaamatus.
Värsiteadus on teadus, st. see tuvastab fakte, analüüsib ja süstematiseerib neid. Alates 19. sajandi teisest poolest on värsianalüüsi võimsaks abimeetodiks statistika. Huvitav märkida, et värsi ja statistika seos on vastastikune. Tõenäosusteooria klassik Andrei Markov (1852-1922; Markovi ahel sai nimetuse tema auks) kasutas tähtede jadasid Puškini luules stohhastilise protsessi mudelina; 20. sajandi väljapaistvaim matemaatilise statistika esindaja Andrei Kolmogorov (1903-1987) oli niivõrd haaratud värsi statistilistest omadustest, et temast sai ka värsiteaduse klassik.
Selline asi (et värsiteadus on teadus, aga mitte suvaline blah-blah-blah) ei meeldi nii mõnelegi luulearmastajale ja -kriitikule. Mõnikord on protest põhimõtteline: ilu ei tohigi uurida, korista ära algebra räpased käpad harmoonia küljest, kui parafraseerida Puškinit. Kuid tavalised loitsud on järgmised: juhul kui statistilise analüüsi tulemused satuvad vastuollu asjaarmastaja intuitsiooniga, siis järeldab ta, et statistika on mõttetu: nii ei saa ju olla. Kui aga see kinnitab seda, siis on ikkagi mõttetu: kõik teavad seda niikuinii. Seda teist varianti kujutabki endast Jaak Urmeti arvustus.
Aile Toominga artikkel on osa tema suuremast projektist, mis käsitleb meetrumi ja semantika vahekorda Uku Masingu luules. See valdkond on eesti kirjandusteaduses veel päris uus, kuid analoogilised uurimused vene, inglise ja antiikvärsimõõtude materjalil on andnud väga viljakaid ja mittetriviaalseid tulemusi. Urmet heidab ette tulemuste vaesust. Kuid need jäävadki vaeseks, kuni ei ole tehtud sama metoodika järgi teiste autorite uurimusi. Alles siis võib täielikult hinnata nende väärtust. Kuid ka praegu on see töö oluline ühe autori luulesüsteemi kirjeldusena. Ma arvan, et retsensendist oleks aus lihtsalt tõdeda, et ta ei saanud sellest aru.
Selline asi (et värsiteadus on teadus, aga mitte suvaline blah-blah-blah) ei meeldi nii mõnelegi luulearmastajale ja -kriitikule. Mõnikord on protest põhimõtteline: ilu ei tohigi uurida, korista ära algebra räpased käpad harmoonia küljest, kui parafraseerida Puškinit. Kuid tavalised loitsud on järgmised: juhul kui statistilise analüüsi tulemused satuvad vastuollu asjaarmastaja intuitsiooniga, siis järeldab ta, et statistika on mõttetu: nii ei saa ju olla. Kui aga see kinnitab seda, siis on ikkagi mõttetu: kõik teavad seda niikuinii. Seda teist varianti kujutabki endast Jaak Urmeti arvustus.
Aile Toominga artikkel on osa tema suuremast projektist, mis käsitleb meetrumi ja semantika vahekorda Uku Masingu luules. See valdkond on eesti kirjandusteaduses veel päris uus, kuid analoogilised uurimused vene, inglise ja antiikvärsimõõtude materjalil on andnud väga viljakaid ja mittetriviaalseid tulemusi. Urmet heidab ette tulemuste vaesust. Kuid need jäävadki vaeseks, kuni ei ole tehtud sama metoodika järgi teiste autorite uurimusi. Alles siis võib täielikult hinnata nende väärtust. Kuid ka praegu on see töö oluline ühe autori luulesüsteemi kirjeldusena. Ma arvan, et retsensendist oleks aus lihtsalt tõdeda, et ta ei saanud sellest aru.
RSS Feed
