Eestit külastas endine Europarlamendi liige, antiglobalist ja euroskeptik Giulietto Chiesa, kes 27. aprillil esines loenguga Tallinnas Radissoni hotellis. Mina muidugi selliseid üritusi ei külasta, kuid Chiesa jutte tunnen hästi. Kajastused ajakirjanduses näitasid, et minu ootusi ei petetud. Eestikeelne meedia vaikis, kuid vene Delfis on vastav aruanne ja sadakond vaimustatud kommentaari. Lisaks teleintervjuu.
Oma lennukates fantaasiates seob Chiesa Pronkssõduri saatuse rahutustega Põhja-Aafrikas (umbes et need, kes võtsid Pronksmehe maha, tekitasid igasuguseid jamasid ka ümber maailma; arvan, et see on Eesti valitsusele suur tunnustus). Lisaks ootuspärasele Kesknädalale reklaamis üritust ka kultuuri.net.
Enne Giulietto Chiesa tutvustamist paar sõna ürituse organiseerijast, MTÜ Impressumist. Tegu on Eestis avalikult ja legaalselt toimiva võõrriigi propagandaasutusega, mille kohta on vastavat inffi avaldatud nii ajakirjanduses kui kapo poolt.
Nüüd Chiesast. Teda on nimetatud nii ajakirjanikuks kui kommunistiks kui poliitikuks. Kõike seda ta ühel või teisel määral muidugi ka on. Kuid tema põhiolemus on natuke teine: ta oli NLiidu (mõju)agent, praegu aga teenib Venemaad. Kui ta 80ndatel aastatel oli L'Unità Moskva korrespondent, oli teada, et ta on KGB usaldusisik, kes nautis Moskvas mitte väliskorrespondendi, vaid Nõukogude parteinomenklatuuri hüvesid. Jeltsini ajal arvatavasti lõpetati tema nuumamine ning ta pidi otsima muid tegevusi ja oli koguni Kennani instituudi (Kennan Institute for Advanced Russian Studies) kaastöötaja. Vahepeal oli ta Europarlamendi liige, kus alguses kuulus liberaalide fraktsiooni (koos meie tublide kesk- ja reformierakondlastega), kuid hiljem lahkus sellest ning ühines euroskeptikute ja antiglobalistidega. Vahepeal aga olukord Venemaal muutus, salateenistused on taas võimul ja Chiesa teened jälle nõutud. Ta toetas palavalt Venemaa invasiooni Gruusiasse, kuid Europarlamendis oli tema hääl tähtsusetu ning ta kasutas oma oskusi ja Europarlamendi liikme autoriteeti ajakirjanduses. Nii tuligi teadaanne Vene pressis, et Europarlamendi liige toetab Vene tegevust ning Põhja-Osseetia ja Abhaasia iseseisvuse tunnustamist. See Europarlamendi liige oli loomulikult Chiesa, kellele sekundeeris meilgi tuntud Läti saadik Tatjana Ždanok, ning möödunud Europarlamendi valimistel kandideeris Chiesa hoopis Ždanoki võitluskaaslasena Lätis, parlamenti aga siiski ei pääsenud.
Tallinnas selgus "sensatsiooniline" asjaolu, et kommunist Chiesa ei olegi enam õige kommunist ja ei usu klassivõitlusesse. Loomulikult pole. "Kommunist" Chiesa on kommunist niikaua, kui see on vajalik teda juhatavale organisatsioonile. Erinevalt KGB-st, FSB klassivõitlusesse ei usu. Chiesa on see, kes ta on alati olnud: mitte mõtleja, poliitik jne, vaid ruupor.
Niisiis Chiesa oli juba ära. Kes järgmine? Äkki koguni Anna Chapman?
Oma lennukates fantaasiates seob Chiesa Pronkssõduri saatuse rahutustega Põhja-Aafrikas (umbes et need, kes võtsid Pronksmehe maha, tekitasid igasuguseid jamasid ka ümber maailma; arvan, et see on Eesti valitsusele suur tunnustus). Lisaks ootuspärasele Kesknädalale reklaamis üritust ka kultuuri.net.
Enne Giulietto Chiesa tutvustamist paar sõna ürituse organiseerijast, MTÜ Impressumist. Tegu on Eestis avalikult ja legaalselt toimiva võõrriigi propagandaasutusega, mille kohta on vastavat inffi avaldatud nii ajakirjanduses kui kapo poolt.
Nüüd Chiesast. Teda on nimetatud nii ajakirjanikuks kui kommunistiks kui poliitikuks. Kõike seda ta ühel või teisel määral muidugi ka on. Kuid tema põhiolemus on natuke teine: ta oli NLiidu (mõju)agent, praegu aga teenib Venemaad. Kui ta 80ndatel aastatel oli L'Unità Moskva korrespondent, oli teada, et ta on KGB usaldusisik, kes nautis Moskvas mitte väliskorrespondendi, vaid Nõukogude parteinomenklatuuri hüvesid. Jeltsini ajal arvatavasti lõpetati tema nuumamine ning ta pidi otsima muid tegevusi ja oli koguni Kennani instituudi (Kennan Institute for Advanced Russian Studies) kaastöötaja. Vahepeal oli ta Europarlamendi liige, kus alguses kuulus liberaalide fraktsiooni (koos meie tublide kesk- ja reformierakondlastega), kuid hiljem lahkus sellest ning ühines euroskeptikute ja antiglobalistidega. Vahepeal aga olukord Venemaal muutus, salateenistused on taas võimul ja Chiesa teened jälle nõutud. Ta toetas palavalt Venemaa invasiooni Gruusiasse, kuid Europarlamendis oli tema hääl tähtsusetu ning ta kasutas oma oskusi ja Europarlamendi liikme autoriteeti ajakirjanduses. Nii tuligi teadaanne Vene pressis, et Europarlamendi liige toetab Vene tegevust ning Põhja-Osseetia ja Abhaasia iseseisvuse tunnustamist. See Europarlamendi liige oli loomulikult Chiesa, kellele sekundeeris meilgi tuntud Läti saadik Tatjana Ždanok, ning möödunud Europarlamendi valimistel kandideeris Chiesa hoopis Ždanoki võitluskaaslasena Lätis, parlamenti aga siiski ei pääsenud.
Tallinnas selgus "sensatsiooniline" asjaolu, et kommunist Chiesa ei olegi enam õige kommunist ja ei usu klassivõitlusesse. Loomulikult pole. "Kommunist" Chiesa on kommunist niikaua, kui see on vajalik teda juhatavale organisatsioonile. Erinevalt KGB-st, FSB klassivõitlusesse ei usu. Chiesa on see, kes ta on alati olnud: mitte mõtleja, poliitik jne, vaid ruupor.
Niisiis Chiesa oli juba ära. Kes järgmine? Äkki koguni Anna Chapman?
RSS Feed