Delfi teatab: "Sofi Oksanen võrdles Põlissoomlasi Hitleriga." Tekstist selgub küll, et vist ikkagi ei võrrelnud, aga võib-olla võrdles ka. Veidi hiljem ilmub ka PM-s: "Oksanen: põlissoomlasi saab võrrelda natsidega". Jutt on Sofi Oksase intervjuust Itaalia ajalehega La Repubblica. Selle lehe lugejad soovisid kindlasti kuulda nimelt neid sõnu. Ka Eesti kommentaatorid (enamasti muidugi anonüümsed) reageerisid ootuspäraselt: ära puutu Põlissoomlasi ja Hitlerit, sa Sofi, juudilõustaga kunksmoor.
Igatahes poliitiline torm, mille tekitas PS (kõnekeeles Persut) oma märkimisväärse eduga parlamendivalimistel, ei taha vaibuda. Aatekaaslased loodavad, et see on uus algus kogu Euroopa kontekstis, vastased aga kardavad agressiivse ksenofoobia kasvu. Huvitav on osade Wall Streeti analüütikute reageering: see nõrgendab eurot ja tugevdab dollarit (vrd ka). Selle taustal kostub vaid väheseid kaineid hääli (viimaste hulgas Soome välisministri Alexander Stubbi oma): ei juhtunud ju tegelikult midagi dramaatilist.
Ei pea olema eriline prohvet ennustamaks, et kuna tegu on sisuliselt ühe mehe projektiga, siis ootab Põlissoomlasi analoogiliste erakondade saatus. Suurem osa Persudest transformeerub tasapisi ja lõimub Soome poliitilisse establishmenti, väiksem osa aga radikaliseerub veelgi ja marginaliseerub. Põhiküsimus on see, mis suunas evolveerub Timo Soini ise.
Persude edu tuleb vaadelda nii üle-Euroopalikus kui spetsiifilises Soome kontekstis.
Euroopa kontekstis on see kasvav rahulolematus kõigi peavooluliste poliitiliste jõudude suhtes. Neid märke on näha kõikjal Euroopas ja ajaloolises perspektiivis on võib-olla Persude edust tähtsamakski märgiks Belgia poliitiliste jõudude juba üle aasta kestnud suutmatus moodustada valitsus. Sellele lisandub majanduskriis, immigrantide sissevool ja globaalne informatsiooniväli. Viimane on eriti oluline. Mitte kunagi pole tavakodanikul olnud nii palju informatsiooni nii riigi sise- ja välispoliitilistest asjadest kui globaalse poliitika valdkonnast. Mitte kunagi varem ei ole tavakodanik kahtlustanud rohkem kui praegu, et tema eest varjatakse olulist informatsiooni.
Igatahes poliitiline torm, mille tekitas PS (kõnekeeles Persut) oma märkimisväärse eduga parlamendivalimistel, ei taha vaibuda. Aatekaaslased loodavad, et see on uus algus kogu Euroopa kontekstis, vastased aga kardavad agressiivse ksenofoobia kasvu. Huvitav on osade Wall Streeti analüütikute reageering: see nõrgendab eurot ja tugevdab dollarit (vrd ka). Selle taustal kostub vaid väheseid kaineid hääli (viimaste hulgas Soome välisministri Alexander Stubbi oma): ei juhtunud ju tegelikult midagi dramaatilist.
Ei pea olema eriline prohvet ennustamaks, et kuna tegu on sisuliselt ühe mehe projektiga, siis ootab Põlissoomlasi analoogiliste erakondade saatus. Suurem osa Persudest transformeerub tasapisi ja lõimub Soome poliitilisse establishmenti, väiksem osa aga radikaliseerub veelgi ja marginaliseerub. Põhiküsimus on see, mis suunas evolveerub Timo Soini ise.
Persude edu tuleb vaadelda nii üle-Euroopalikus kui spetsiifilises Soome kontekstis.
Euroopa kontekstis on see kasvav rahulolematus kõigi peavooluliste poliitiliste jõudude suhtes. Neid märke on näha kõikjal Euroopas ja ajaloolises perspektiivis on võib-olla Persude edust tähtsamakski märgiks Belgia poliitiliste jõudude juba üle aasta kestnud suutmatus moodustada valitsus. Sellele lisandub majanduskriis, immigrantide sissevool ja globaalne informatsiooniväli. Viimane on eriti oluline. Mitte kunagi pole tavakodanikul olnud nii palju informatsiooni nii riigi sise- ja välispoliitilistest asjadest kui globaalse poliitika valdkonnast. Mitte kunagi varem ei ole tavakodanik kahtlustanud rohkem kui praegu, et tema eest varjatakse olulist informatsiooni.
Selles kontekstis tuleb mõista entusiasmilainet, mille tekitas Wikileaksi projekt, ja kui selgus, et salastatud informatsioon ei too midagi ilmutuslikku, siis otsekohe hakati kahtlustama, et Wikileaks on hoopis eriteenistuste projekt, varjamaks tõelist salajast informatsiooni. Kogenud petised teavad: kõige kergem on petta umbusklikku inimest, kes on veendunud, et mind te juba ei peta.
Timo Soinis nähakse uut Jörg Haiderit. Mida ta siiski kindlasti pole. Tegelikult on tegu täiesti erineva poliitilise, ideoloogilise ja psühholoogilise tüübiga.
Jörg Haider oli ilus mees, atraktiivne mõlemale sugupoolele. Alati puhtaks raseeritud, elegantselt, mõnikord koguni ekstravagantselt riietatud, armastas poseerida erinevates kostüümides ja peaaegu üldse ilma kostüümideta. Sellegipoolest oli ta ka oma välimuselt tüüpiline rahvamees, st riietatud veidi elegantsemalt ja šikimalt kui teised, aga just vastavalt keskmisele maitsele. Samuti armastas ta end disainida mingisuguse Robin Hoodi või Wilhelm Tellina. Igal juhul oli sõnum selge: tegemist on rahva huvide eest seisjaga ja rahva kaitsjaga, kui vaja, siis ka mitte just kõige seaduslikumal viisil (vrd mitmeid tema kohtuasju, nt kohaliku
Timo Soinis nähakse uut Jörg Haiderit. Mida ta siiski kindlasti pole. Tegelikult on tegu täiesti erineva poliitilise, ideoloogilise ja psühholoogilise tüübiga.
Jörg Haider oli ilus mees, atraktiivne mõlemale sugupoolele. Alati puhtaks raseeritud, elegantselt, mõnikord koguni ekstravagantselt riietatud, armastas poseerida erinevates kostüümides ja peaaegu üldse ilma kostüümideta. Sellegipoolest oli ta ka oma välimuselt tüüpiline rahvamees, st riietatud veidi elegantsemalt ja šikimalt kui teised, aga just vastavalt keskmisele maitsele. Samuti armastas ta end disainida mingisuguse Robin Hoodi või Wilhelm Tellina. Igal juhul oli sõnum selge: tegemist on rahva huvide eest seisjaga ja rahva kaitsjaga, kui vaja, siis ka mitte just kõige seaduslikumal viisil (vrd mitmeid tema kohtuasju, nt kohaliku
Sloveenia vähemuse ahistamise tõttu, mida muidugi sai tõlgendada ka hoopis saksakeelse enamuse huvide eest võitlemisena).
Kuuldused tema homoseksuaalsusest algasid juba kümmekond aastat enne tema traagilist hukku, kui ta armastas end ümbritseda endast palju nooremate aatekaaslastest poistega.
Need kuuldused tugevnesid, kui Haider hakkas pidevalt figureerima endast poole noorema Stefan Petzneriga, kes tegi ka märkimisväärse poliitilise karjääri,
Kuuldused tema homoseksuaalsusest algasid juba kümmekond aastat enne tema traagilist hukku, kui ta armastas end ümbritseda endast palju nooremate aatekaaslastest poistega.
Need kuuldused tugevnesid, kui Haider hakkas pidevalt figureerima endast poole noorema Stefan Petzneriga, kes tegi ka märkimisväärse poliitilise karjääri,
saades sisuliselt erakonna teiseks inimeseks.
Pärast Haideri surma sai temast koguni erakonna juht, kuid hiljem astus ta pettununa tagasi. Oma saatuslikul õhtul olevat Haider Petzneriga tülitsenud, pärast läinud gay-klubisse, kus ta paparazzodele vahele jäi. Esialgu lükkasid erakonnakaaslased vihaselt kuuldused Haideri homoseksuaalsusest ümber, nimetasid seda surnud mehe laimamiseks ning vihjasid, et ka tema surm ei olnud õnnetusjuhtum. Siiski tunnistas Stefan Petzner üsna varsti emotsionaalsete sõnavõttudega nendevahelist suhet ning väitis, et Haideri naisel ei olnud midagi nende liidu vastu. Haideri naine Claudia keeldus seda teemat kommenteerimast, kuid Petzneri õde Christiane väitis, et naine oli üsna armukade.
Pärast Haideri surma sai temast koguni erakonna juht, kuid hiljem astus ta pettununa tagasi. Oma saatuslikul õhtul olevat Haider Petzneriga tülitsenud, pärast läinud gay-klubisse, kus ta paparazzodele vahele jäi. Esialgu lükkasid erakonnakaaslased vihaselt kuuldused Haideri homoseksuaalsusest ümber, nimetasid seda surnud mehe laimamiseks ning vihjasid, et ka tema surm ei olnud õnnetusjuhtum. Siiski tunnistas Stefan Petzner üsna varsti emotsionaalsete sõnavõttudega nendevahelist suhet ning väitis, et Haideri naisel ei olnud midagi nende liidu vastu. Haideri naine Claudia keeldus seda teemat kommenteerimast, kuid Petzneri õde Christiane väitis, et naine oli üsna armukade.
Perussoomlaste edu parlamendivalimistel tekitas tugevaid emotsioone nii nende pooldajatel kui vastastel. Europarlamendi skandalisti kuulsusega saadik Nigel Farage on üks valimis-tulemuste entusiastlikumaid tervitajaid. (Eesti lugejale on ta tuttav, kuna omal ajal tegi solvavaid märkusi Siim Kallase aadressil, mille eest pidi hiljem vabandama.) Farage nimetas Timo Soini ja tema erakonna võitu hiilgavaks ja ajalooliseks. Tema meelest on Põlissoomlaste parlamendiedu pöördepunktiks ja inspireerib analoogilisi liikumisi kogu Euroopas.
Farage ei ole niivõrd Soini tüüpi mees, kuivõrd pigem Haiderlik ilueedi. Nagu Haidergi armastab ta poseerida erinevates riietustes, on kõmulehtede ja paparazzode lemmik, sattudes seiklejana igasugustesse olukordadesse, millest mõned on eluohtlikud, mõned lihtsalt skandaalsed. Ei puudu muidugi ka seksiskandaalid (kuid siiski mitte homoseksuaalsed). Haiderist ja Soinist eristab teda aga see, et ta ei ole massiliikumiste juht. Tegemist ei ole konservatiivse poliitikuga, vaid Briti ekstsentrikuga, pigem Blackadder kui Winston Churchill.
Lugeja on juba kindlasti pahane ja ei mõista, miks ma poliitikute analüüsi asemel, vaadete ja platvormide käsitluse asemel, tegelen niisuguste kõrvaliste asjadega nagu nt riietus. Ei ole ju välimus ja vaated omavahel seotud. Selle koha pealt jälle küsin mina: "Mis ajast?"
Farage ei ole niivõrd Soini tüüpi mees, kuivõrd pigem Haiderlik ilueedi. Nagu Haidergi armastab ta poseerida erinevates riietustes, on kõmulehtede ja paparazzode lemmik, sattudes seiklejana igasugustesse olukordadesse, millest mõned on eluohtlikud, mõned lihtsalt skandaalsed. Ei puudu muidugi ka seksiskandaalid (kuid siiski mitte homoseksuaalsed). Haiderist ja Soinist eristab teda aga see, et ta ei ole massiliikumiste juht. Tegemist ei ole konservatiivse poliitikuga, vaid Briti ekstsentrikuga, pigem Blackadder kui Winston Churchill.
Lugeja on juba kindlasti pahane ja ei mõista, miks ma poliitikute analüüsi asemel, vaadete ja platvormide käsitluse asemel, tegelen niisuguste kõrvaliste asjadega nagu nt riietus. Ei ole ju välimus ja vaated omavahel seotud. Selle koha pealt jälle küsin mina: "Mis ajast?"
Traditsiooniliselt eristati poliitilisi erakondi just nimelt riietuse või muu sümboolika järgi. See oli nii juba keskaegses Itaalias gvelfidel ja gibelliinidel, samuti Prantsuse revolutsiooni ajal sankülottidel jne. Nii mõnigi kord on atribuutika sisust olulisem: 19. saj. karikatuuril võtsid tory ja whig seljast eri värvides mantlid ja selgus, et nendeta on nad identsed. Jonathan Swift kujutab Briti ühiskonda parodeerides Lillliputtide erakondi: trameckanid (toorid) kannavad kõrge kontsaga saapaid, slamecksanid (viigid) - madalaga. Välimus on eriti aktuaalne mitteformaalsete rahvaliikumiste puhul või liikumiste puhul, mis tahavad paista spontaansete ja mitteformaalsetena (vrd taasaktiviseeritud Georgi lindi kampaaniat Venemaal, aga ka nt Eestis). Kui peavoolupoliitikud püüavad riietuda neutraalselt (siiski vrd ka nn kampsuneid), siis populistlikud liidrid püüavad oma välimusega alati edastada mingit sõnumit.
Oma kindel sõnum on ka Timo Soini välimusel. Kui rääkida Euroopalikust kontekstist, siis selgeks eeskujuks talle on Jean-Marie Le Pen. Seda ka välimuselt. Le Pen vastandus Prantsusmaa alati elegantsele pollitilisele eliidile robustse välimuse, jõhkra käitumise ja kõnemaneeriga. "Ma olen samasugune mats nagu teie!" (Hiljem üritas Vladimir Žirinovski Venemaal luua endale sarnase sõnumiga imagot; viimasel ajal on see aga muutunud).
Kuid veel olulisem on Soome enda kontekst. Siin on Soini malliks legendaarne Soome Maaerakonna (SMP) juht Veikko Vennamo. Nagu Persudki, oli SMP suurel määral ühe inimese projekt. Pärast tema lahkumist poliitikast langes erakond populaarsus ja tähtsus kiiresti, tema järglasel, pojal Pekka Vennamol puudus isa karisma ning 1995. aastal vahetas erakond nime Põlissoomlasteks.
Kuid veel olulisem on Soome enda kontekst. Siin on Soini malliks legendaarne Soome Maaerakonna (SMP) juht Veikko Vennamo. Nagu Persudki, oli SMP suurel määral ühe inimese projekt. Pärast tema lahkumist poliitikast langes erakond populaarsus ja tähtsus kiiresti, tema järglasel, pojal Pekka Vennamol puudus isa karisma ning 1995. aastal vahetas erakond nime Põlissoomlasteks.
Kui 1997. aastal sai erakonna esimeheks Timo Soini, oli see Soome poliitmaastikul täiesti marginaalne nähtus (1999. aasta parlamendivalimistel sai ta ca 1% häältest ja ühe parlamendikoha). Soini eestvedamisel on ta nüüdseks saanud mandaatide arvult kolmandaks erakonnaks Soome Eduskuntas, kusjuures vahe esimese kahega on peaaegu olematu. Veel olulisem on see, et PS oli ainus erakond Eduskuntas, mis suurendas oma mandaatide arvu ja tegi seda dramaatiliselt, kaheksakordse vahega (2007 viis, 2011 kolmkümmend üheksa, protsentuaalselt häältearv aga pea viiekordistus, vastavalt 4% ja 19%). Nii et Timo Soinit võib pidada Veikko Vennamo mantlipärijaks. Selleks oli ta valmis mitte üksnes poliitikuna, vaid ka politoloogina. 1988. aastal kaitses ta politoloogiamagistri kraadi, teemal Populismi – politiikkaa ja poltinmerkki: SMP:n roolinmuutos. Seega ei ole ta mitte lihtsalt populistist poliitik, vaid populismiteoreetik, kes teadlikult ja kaalutletult ütleb ja teeb neid asju, mis talle hetkel kõige suuremat populaarsust toovad. Selle poolest erineb ta nii Haiderist kui Le Penist. Mõlemad olid impulsiivsed, spontaansed ja vahetud inimesed. Le Peni aitas muidugi kadestusväärne vaist, ta tundis täpselt, mida tuleb hetkel öelda, olles kord antisemiit, kord islamofoob, kord flirtis juutidega, kord moslemitega. Ta sai väga hästi aru, et vastuolusid märkavad ja peavad meeles need, kes on nagunii tema vastased, aga iga sellise kontroversse seisukohaga saab ta mõne pooldaja juurde.
Timo Soini tugevus on lisaks veel selles, et erinevalt kõikidest eelmainitud poliitikutest pole tal mitte üks, vaid on kaks imagot. Ühelt poolt on see tõsine põhjamaine maamees, kes teisiti kui linna poliitiline eliit räägib mahlakat rahvapärast keelt ning nimetab asju nende õigete (üsna räigete) nimedega. Teiselt poolt aga on ta lapsesuu, suur väike poiss, kes tekitab, erinevalt Haiderist, oma pooldajates mitte erootilisi, vaid vanemlikke tundeid, ning üks tema hüüdnimesid ongi Iso vauva. Mitte just kõige ilusam, aga ikkagi kaitsetu ja isegi kuidagi armas. Sellel taustal jäävad märkamatuks mõned imagoga sobimatud jooned. Esiteks, see Põhjamaa laps osutus katoliiklaseks, st ta kuulub Soomes üsna marginaalsesse vähemusgruppi, ning teiseks on ta Iisraeli sõber, eristudes siin selgelt nii Haiderist kui Le Penist. Seega ei vasta ta päriselt ootuspärastele stereotüüpidele ja võib pakkuda suuri üllatusi nii oma pooldajatele kui vastastele.
Valimised, mille Soini võitis, olid nn protestivalimised. Teist korda sellist edu saavutada on palju raskem, kuna nüüd on ta paratamatult osa sellest süsteemist, mille vastu inimesed hääletasid. Nüüd hakkab Soinil hoopis uus elu ja ta peab täiesti teisiti vastutama oma loosungite eest. Üks asi on nõuda Karjalat tagasi siis, kui oled sügavas opositsioonis, täitsa teine asi, kui oled valitsuses. Rünnakud soomerootslaste vastu on suhteliselt ohutu teema, nende privileege on juba praeguseks oluliselt kärbitud ja see protsess käib ka ilma Persudeta, muidugi võivad nad seda küll veidi kiirendada.
Persude edu tekitas entusiasmi ka Eestis, vaatamata sellele, et nende programmi realiseerimine oleks kahjulik nii eestimaalastest töötajatele Soomes kui Eesti majandusele üldse. Loodetakse, et ka Eestis tekib analoogiline partei ja analoogiline liider. Jüri Toomepuu arvab, et aeg on selleks küps ning mitusada kommentaatorit nõustuvad temaga. Toomepuu enda poliitiline karjäär Eestis osutus üürikeseks, ehkki ta sai Riigikokku rekordilise häältesaagiga. Kuid ei olnud temas ei vajalikku karismat ega sära.
Pealegi, Eestis on olemas juba üks hästiharitud populistist poliitik, kes, tõsi küll, on orienteeritud Soiniga võrreldes teistsugusele sihtgrupile, seevastu see sihtgrupp usub temasse andunult ja usaldab teda jäägitult. Paraku mul läks meelest ära tema nimi.
Valimised, mille Soini võitis, olid nn protestivalimised. Teist korda sellist edu saavutada on palju raskem, kuna nüüd on ta paratamatult osa sellest süsteemist, mille vastu inimesed hääletasid. Nüüd hakkab Soinil hoopis uus elu ja ta peab täiesti teisiti vastutama oma loosungite eest. Üks asi on nõuda Karjalat tagasi siis, kui oled sügavas opositsioonis, täitsa teine asi, kui oled valitsuses. Rünnakud soomerootslaste vastu on suhteliselt ohutu teema, nende privileege on juba praeguseks oluliselt kärbitud ja see protsess käib ka ilma Persudeta, muidugi võivad nad seda küll veidi kiirendada.
Persude edu tekitas entusiasmi ka Eestis, vaatamata sellele, et nende programmi realiseerimine oleks kahjulik nii eestimaalastest töötajatele Soomes kui Eesti majandusele üldse. Loodetakse, et ka Eestis tekib analoogiline partei ja analoogiline liider. Jüri Toomepuu arvab, et aeg on selleks küps ning mitusada kommentaatorit nõustuvad temaga. Toomepuu enda poliitiline karjäär Eestis osutus üürikeseks, ehkki ta sai Riigikokku rekordilise häältesaagiga. Kuid ei olnud temas ei vajalikku karismat ega sära.
Pealegi, Eestis on olemas juba üks hästiharitud populistist poliitik, kes, tõsi küll, on orienteeritud Soiniga võrreldes teistsugusele sihtgrupile, seevastu see sihtgrupp usub temasse andunult ja usaldab teda jäägitult. Paraku mul läks meelest ära tema nimi.
P.S. Ei jõudnud ma seda postitust lõpunigi kirjutada, kui Timo Soini hakkas minu prognoose realiseerima, oluliselt pehmendades oma seisukohta Portugali võla suhtes ja seega EL suhtes üldse. Muutus toimus nii kiiresti, et juba tekitas tema erakonnas nõutust ja isegi nördimust. On koguni kuulda hääli, et ega Timo Soini üksinda selliseid asju otsustada ei saa. No eks me seda veel näeme.
RSS Feed