Trükist tuli välja kõige kummalisem tekst, mille olen kunagi kirjutanud. See kujutab endast kirja mu surnud kolleegile Mihhail Gasparovile. Žanrilt on see segu värsiteoreetilisest traktaadist, filosoofilisest esseest, kirjavahetusest ja mälestustest teises isikus, kokku 150 lehekülge. Selline vaba vorm lubas esitada mõningaid teoreetilisi ja metodoloogilisi seisukohti, mida ma ranges akadeemilises stiilis poleks julgenud teha. See aga ei tähenda, et nad oleksid seetõttu vähem läbimõeldud ja fundeeritud.
Mihhail Gasparov, akadeemik, maailmakuulus õpetlane nii klassikalise, keskaja kui ka moodsa lääne ja vene filoloogia valdkonnas, oli enigmaatiline kuju. Tal olid suhtlemisraskused ning seetõttu suhtles ta väga paljude inimestega. Ta oli väga häbelik, tagasihoidliku väljanägemisega ja seepärast oli tal naiste seas tohutu menu. Paljud on väitnud, et nad olid Gasparovi lähimad inimesed, ning kirjutanud, kes ta tegelikult oli. Võimalik, et ta oligi selline, aga maalitud pildid ei lange kokku. Ma tundsin Gasparovit 35 aastat, alates oma ülikooli esimestest kursustest kuni tema surmani 2005. aastal. Kohtusime tihti, rääkisime palju ja vahetasime intensiivselt kirju. Olen näinud erinevate inimestega suheldes erinevaid Gasparoveid ja minuga suheldes oli ta hoopis omamoodi. Ma ei tea, milline oli Gasparov "tegelikult". Ta oli mulle väga kauge ja samas väga lähedane inimene, keda ma jäängi igatsema.
RSS Feed