Meedias (kahjuks ka Eesti omas) võib kohata täiesti arulagedat arvamust, et olgu Krimmi referendumi legitiimsusega nii nagu on, aga valdav enamik selle elanikke ju hääletaks ka korrektselt läbi viidud referendumil samamoodi. Umbes selles vaimus esines Moskvas ka Edgar Savisaar, nii arutles ka minu eilses postituses tsiteeritud Aleksandr Potšinok: "Referendumi võib läbi viia ükskõik millises variandis -- vaatlejatega ja ilma, vägedega või ilma -- tulemus oleks kindlalt Venemaa ühendamise poolt." Ka mõned tuttavad on mulle väljendanud sarnast seisukohta. Olen kergelt hämmingus, kuna arvasin, et selline juriidiline nihilism on iseloomulik vaid meie idanaabritele. Igal juhul võiksid eestlased mäletada mõndagi minevikust.
1940. aasta ENSV Ülemnõukogu valimistel said ülekaaluka võidu (92,9%) Eesti Töötava Rahva Liidu kandidaadid, kes said Ülemnõukogus kaheksakümnest kohast kaheksakümmend. Et selline suurepärane Liit on üldse olemas, polnud enne valimisi Eesti rahval mingit aimu.
Kogu Nõukogude okupatsiooniaja jooksul sai kõikide valimistel ENSVs ülekaaluka võidu kommunistide ja parteitute blokk (tavaliselt 98-99%). Juba esimestel vabadel valimistel ei hääletanud selle bloki poolt mitte keegi.
Muidugi, valimistel võib juhtuda nii mõndagi. Nt 2011. aasta valimistel oli Venemaal Rostovi oblastis osalusprotsent 146,47% (hiljem nimetas ülemaaline valimiskomisjon neid andmeid ekslikeks). Saja protsendi ületamine Venemaa valimistel ei ole unikaalne, nt Inguššias oli Putini toetus samuti üle 100%, ka Krimmi referendumil hääletas mõnes jaoskonnas üle 100% valijatest. Aserbaidžaanis avaldati valimistulemused kogemata päev enne valimiste toimumist (need on needsamad valimised, mille korraldust Kristiina Ojuland kiitis, vt).
Juriidilised normid (nii siseriiklikud kui rahvusvahelised) ei ole sisutühi formaalsus. Ei saa rääkida demokraatiast väljaspool õigusriiki, ei saa rääkida normaalsetest rahvusvahelistest suhetest väljaspool rahvusvahelist õigussüsteemi. On mõttetu rääkida Krimmi referendumist okupatsioonitingimustes ning selle mõttetu ettevõtmise tulemused on tühised nii oma vormilt kui ka sisult.
1940. aasta ENSV Ülemnõukogu valimistel said ülekaaluka võidu (92,9%) Eesti Töötava Rahva Liidu kandidaadid, kes said Ülemnõukogus kaheksakümnest kohast kaheksakümmend. Et selline suurepärane Liit on üldse olemas, polnud enne valimisi Eesti rahval mingit aimu.
Kogu Nõukogude okupatsiooniaja jooksul sai kõikide valimistel ENSVs ülekaaluka võidu kommunistide ja parteitute blokk (tavaliselt 98-99%). Juba esimestel vabadel valimistel ei hääletanud selle bloki poolt mitte keegi.
Muidugi, valimistel võib juhtuda nii mõndagi. Nt 2011. aasta valimistel oli Venemaal Rostovi oblastis osalusprotsent 146,47% (hiljem nimetas ülemaaline valimiskomisjon neid andmeid ekslikeks). Saja protsendi ületamine Venemaa valimistel ei ole unikaalne, nt Inguššias oli Putini toetus samuti üle 100%, ka Krimmi referendumil hääletas mõnes jaoskonnas üle 100% valijatest. Aserbaidžaanis avaldati valimistulemused kogemata päev enne valimiste toimumist (need on needsamad valimised, mille korraldust Kristiina Ojuland kiitis, vt).
Juriidilised normid (nii siseriiklikud kui rahvusvahelised) ei ole sisutühi formaalsus. Ei saa rääkida demokraatiast väljaspool õigusriiki, ei saa rääkida normaalsetest rahvusvahelistest suhetest väljaspool rahvusvahelist õigussüsteemi. On mõttetu rääkida Krimmi referendumist okupatsioonitingimustes ning selle mõttetu ettevõtmise tulemused on tühised nii oma vormilt kui ka sisult.
RSS Feed