Andestamine või alistumine?

Ja tööline lõi mulle vasaraga vastu pead,
seejärel lõi kolhoositar sirbiga munadesse.
Venedikt Jerofejev, "Moskva-Petuški"

Gustav Adolfi Gümnaasiumi nõukogude estraadi festivalist on kirjutatud juba piisavalt. On selge, et see ei ole mingi arusaamatus või viga. See pole isegi katse šokeerida väikekodanlasi ja paista silma originaalsusega. Ei, GAGi direktor Hendrik Agur tahab sellega teha "kingituse Venemaale ja kõikidele inimestele, kes nõukogude aega hästi mäletavad." Öelduga on veidi vastuolus tema teine tees, et asjad tuleks unustada ja andestada (jällegi metodoloogiline küsimus: kuidas andeks anda see, mida sa ei mäleta?).

Ei taha siinkohal hakata ahastama ega moraali lugema, kuna minu meelest pole asi Hendrik Aguris, see on vaid jäämäe tipp ning palju ohtlikuma protsessi järjekordne sümptom.

Ent kõigepealt vaatame asja natuke teisest perspektiivist ning isegi metodoloogiliselt kahtlasel viisil, ühendades omavahel kaks täiesti erinevat, kuid viimasel ajal aktuaalset teemat. Kas vägistatud naine võib andestada oma vägistajale? Oleneb. Kuid kindlasti ei saa teda selleks sundida. See oleks vägistamise jätkumine või isegi uus, seekord mentaalne vägistamisakt. Eriti kummaline oleks andestada sellisele vägistajale, kes uhkustab oma teoga, hoopleb kaunite kingitustega, mille naine on saanud, ja lisaks vastab häbistamise korral, et ta ise noris seda oma igasuguste kehaosade välgutamisega. Pealegi on selgunud, et tegemist on hoopiski sarivägistajaga, kes on praegugi selle asjaga ametis.

Riigi vägistamisest võib rääkida vaid metafooriliselt, kuid retoorikas võib märgata selgeid paralleele. Venemaa okupeeris Eestit? Oh mis te nüüd, Eesti ise tahtis vennasrahvaste pere liikmeks saada. Mingit okupeerimist pole ju olnud, Riigikogu saatis Moskvasse delegatsiooni palvega võtta Eesti NSVLi vastu ja see soov rahuldati. Ja vaadake, milliseid tehaseid, linnaosi, teid ja muud infrastruktuuri oleme teile ehitanud. Tänulikud peaksite olema. Ja see käib ka teiste nn Balti riikide kohta, aga mis puutub lähiaega, siis vabastasime Gruusia agressioonist Lõuna-Osseetia ja Abhaasia; tulles vastu rahva tahtele, vabastasime Ukraina anastajate käest Krimmi ja tõime rahu Donetski ja Luhanski oblastisse. Hoiame oma rahuarmastavat kontingenti Transnistrias. Vaat selline riik me oleme!

Nii palju siis andestamisest. Aga kuidas siis jääb kingitusega neile, kes elasid nõukogude ajal? Mina elasin samuti sellel ajal ja märksa kauem kui härra Agur. Minu jaoks on kõik need laulud jälgid ja nad solvasid siis ja solvavad ka praegu minu esteetilist ja eetilist taju. Ja minusuguseid vene taustaga inimesi on palju. Kui härra Agur räägib Venemaast, peab ta silmas valitsevat kriminaalset režiimi ja selle häälekandjaid. Kuid on olemas ka teine Venemaa.

Olen korduvalt kirjutanud Venemaa propaganda mõjust ja see propaganda ei mõjuta vaid siinseid venelasi. Neid laule, mida GAG tahab Venemaale kinkida, mängitakse erinevast vene meediast niigi. See, et Eesti lapsed laulavad oma vabast tahtest püüdlikult nõukogude laule, ei ole andestamise, vaid alistumise märk. Ja sellisena leiab see ilmselt ka vägistaja heakskiidu.

Kui juba kingitusteks läks, siis omalt poolt lubage kinkida nostalgitsejatele väike suveniir.