Sain järgmise kirja Kundas asuva puitmassitehase Estonian Cell juhatajalt Lauri Raidilt:
"pöördun Teie poole seoses artikliga, mis avaldati täna Postimehe arvamusportaalis ja pisut varem Teie blogis. Kahetsusväärselt sisaldab Teie artikkel faktiviga ja valeväidet Estonian Celli aadressil ja loodan, et meievaheline kirjavahetus ning suhtlus aitab need kommunikatsioonivead parandada.
Esmalt faktiveast. Estonian Cell ei ole tselluloositehas. Tootmistehnoloogia, mida ettevõte kasutab, on puitmassi kemitermomehaaniline purustamine, mitte Kraft-tehnoloogia sulfaatmeetod, millele viitate oma artiklis. Need on põhimõtteliselt erinevad tehnoloogilised protsessid. Palun teil lugeda lisa siit:http://www.estoniancell.ee/ee/1314/keskkond .
Teiseks, valeväitest. Estonian Cell ei ole lasknud solki Kunda lahte. Tehasest keskkonnaloa kohaselt merre jõudev puhastatud heitvesi on tervisele ja keskkonnale ohutu ning selle kvaliteet vastab keskkonna kompleksloa normidele. Ettevõttel on kohustus võtta tehasest väljuva heitvee kvaliteediproove igapäevaselt. Nii keskkonnaagentuur kui ka Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi teadurite poolt eelmisel aastal teostatud merekeskkonna seire raport, mis jõudis Estonian Cellini möödunud aasta lõpus, kinnitab, et ettevõtte heitveel puudub negatiivne mõju Kunda lahe põhjataimestikule ja –loomastikule. Samuti ei ole ületatud raskemetallide kontsentratsiooni piirnorme ning puudub heitvee mõju vee ja setete hapnikusisaldusele."
Mul on alati hea meel oma vead parandada ja nii ka siin. Nimetasin Estonian Celli tselluloositehaseks, lähtudes sellest, et see toodab (muude asjade hulgas) tselluloosi. Samas minu postituse fookuses ei olnud üldse Estonian Cell, vaid Tartusse planeeritav tehas. Lauri Raid juhib õigustatult tähelepanu sellele, et Estonian Celli tehnoloogiline protsess ei rajane sulfaatmeetodil, vaid on hoopis keskkonnasõbralikum. Kui juba nende projektide võrdlusest läks, siis Estonian Celli kasuks räägib ka see, et toormaterjaliks on haab ning seega ei suurendata okaspuude raiet. Kuid jällegi, minu mure on seotud Tartusse planeeritava tehasega.
Samuti pean vabandama, et nimetasin Estonian Celli heitvett solgiks. Kuid ma ei taha siiski nõustuda sellega, et siin üldse mingit probleemi ei ole. Lehes avaldatud fotol on näha reostust. Minu point oli aga, et ka sellistel keskkonnasõbralikel ja igati kiidetud ettevõtetel võib juhtuda ettenägematuid asju ning Emajõe reostus on hoopis midagi muud kui merereostus.
"pöördun Teie poole seoses artikliga, mis avaldati täna Postimehe arvamusportaalis ja pisut varem Teie blogis. Kahetsusväärselt sisaldab Teie artikkel faktiviga ja valeväidet Estonian Celli aadressil ja loodan, et meievaheline kirjavahetus ning suhtlus aitab need kommunikatsioonivead parandada.
Esmalt faktiveast. Estonian Cell ei ole tselluloositehas. Tootmistehnoloogia, mida ettevõte kasutab, on puitmassi kemitermomehaaniline purustamine, mitte Kraft-tehnoloogia sulfaatmeetod, millele viitate oma artiklis. Need on põhimõtteliselt erinevad tehnoloogilised protsessid. Palun teil lugeda lisa siit:http://www.estoniancell.ee/ee/1314/keskkond .
Teiseks, valeväitest. Estonian Cell ei ole lasknud solki Kunda lahte. Tehasest keskkonnaloa kohaselt merre jõudev puhastatud heitvesi on tervisele ja keskkonnale ohutu ning selle kvaliteet vastab keskkonna kompleksloa normidele. Ettevõttel on kohustus võtta tehasest väljuva heitvee kvaliteediproove igapäevaselt. Nii keskkonnaagentuur kui ka Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi teadurite poolt eelmisel aastal teostatud merekeskkonna seire raport, mis jõudis Estonian Cellini möödunud aasta lõpus, kinnitab, et ettevõtte heitveel puudub negatiivne mõju Kunda lahe põhjataimestikule ja –loomastikule. Samuti ei ole ületatud raskemetallide kontsentratsiooni piirnorme ning puudub heitvee mõju vee ja setete hapnikusisaldusele."
Mul on alati hea meel oma vead parandada ja nii ka siin. Nimetasin Estonian Celli tselluloositehaseks, lähtudes sellest, et see toodab (muude asjade hulgas) tselluloosi. Samas minu postituse fookuses ei olnud üldse Estonian Cell, vaid Tartusse planeeritav tehas. Lauri Raid juhib õigustatult tähelepanu sellele, et Estonian Celli tehnoloogiline protsess ei rajane sulfaatmeetodil, vaid on hoopis keskkonnasõbralikum. Kui juba nende projektide võrdlusest läks, siis Estonian Celli kasuks räägib ka see, et toormaterjaliks on haab ning seega ei suurendata okaspuude raiet. Kuid jällegi, minu mure on seotud Tartusse planeeritava tehasega.
Samuti pean vabandama, et nimetasin Estonian Celli heitvett solgiks. Kuid ma ei taha siiski nõustuda sellega, et siin üldse mingit probleemi ei ole. Lehes avaldatud fotol on näha reostust. Minu point oli aga, et ka sellistel keskkonnasõbralikel ja igati kiidetud ettevõtetel võib juhtuda ettenägematuid asju ning Emajõe reostus on hoopis midagi muud kui merereostus.
RSS Feed