Trollidele ma tavaliselt ei reageeri, kuid seekord esinesid vähemalt mõned oponendid oma nime all. Täiesti ootamatult on nad mind süüdistanud selles, et ma ei olevat nõukogude ajal režiimi vastu protesteerinud ega olnud tagakiusatud nagu Mart Niklus, Lagle Parek või akadeemik Sahharov (Allar Õunapuu, Aimot Viira jt Postimehe kommentaariumis) ning olevat olnud kõigega rahul.
Jah, pean tunnistama, et ma ei ole kunagi ennast positsioneerinud kutselise vabadusvõitlejana. Valisin hoopis teadlase teekonna. Kuid juba varases nooruses püüdsin järgida põhimõtet, mille hiljem lugesin välja Solženitsõnilt: elagem ilma valeta (vene keeles on rõhuasetused veidi teised: elada mitte vale järgi). See tõi mulle pahandusi kaela juba keskkoolis, kui protesteerisin kirjanike tagakiusamise ja sõnavabaduse puudumise vastu Nõukogude Liidus. Tookord pääsesin direktori käskkirja ja vanemate koolikutsumisega. Ülikoolis kutsuti mind juba esimesel kursusel KGBsse välja seoses keelatud kirjanduse levitamisega (sh Anatoli Martšenko raamat "Minu tunnistused", mis käsitles Hruštšoviaegseid vangilaagreid). Ma ise pole KGB protokolle näinud, kuid mu sõbrad "Memorialist" ütlesid, et neis seisis: "Mihhail Lotman on profülakteeritud". Mida see täpselt tähendab, ma ei tea, tuleb küsida KGB asjatundjatelt. Nägi aga see profülakteerimine välja nii: istusin laua taga, minu kõrval seisid kaks meest ja karjusid mõlemasse kõrva. Üks nendest oli KGB Tartu osakonna ülem Boriss London, teine aga hoopis tähtsam mees Moskvast, kelle nime ma ei mäleta. Too viimane oli eriti agressiivne. Ma ei saa öelda, et ma üldse ei kartnud, kuid kedagi välja ei andnud, koostööettepaneku lükkasin tagasi.
Profülakteerimisel olid teatud tagajärjed, muutusin ettevaatlikumaks. Aastaid pärast ülikooli lõpetamist tunnistas mulle tollane kursusevanem, et KGB tegi talle ülesandeks minu järgi nuhkida, kuid ta püüdis seda korraldust saboteerida, teatades iga kord, et ei suutnud kontakti luua. Kuid siiski oma jonni ma ei jätnud ja alates 1970. aastate teisest poolest ei piirdunud enam kirjanduse levitamisega, vaid osalesin Solženitsõni "Gulagi arhipelaagi" paljundamisaktsioonis (raamat oli fotofilmil, trükkisin seda fotopaberile). Mõne aja pärast sain teada, et KGB oli filmi kätte saanud, kuid minuni nad ei jõudnud.
Jah, pean tunnistama, et ma ei ole kunagi ennast positsioneerinud kutselise vabadusvõitlejana. Valisin hoopis teadlase teekonna. Kuid juba varases nooruses püüdsin järgida põhimõtet, mille hiljem lugesin välja Solženitsõnilt: elagem ilma valeta (vene keeles on rõhuasetused veidi teised: elada mitte vale järgi). See tõi mulle pahandusi kaela juba keskkoolis, kui protesteerisin kirjanike tagakiusamise ja sõnavabaduse puudumise vastu Nõukogude Liidus. Tookord pääsesin direktori käskkirja ja vanemate koolikutsumisega. Ülikoolis kutsuti mind juba esimesel kursusel KGBsse välja seoses keelatud kirjanduse levitamisega (sh Anatoli Martšenko raamat "Minu tunnistused", mis käsitles Hruštšoviaegseid vangilaagreid). Ma ise pole KGB protokolle näinud, kuid mu sõbrad "Memorialist" ütlesid, et neis seisis: "Mihhail Lotman on profülakteeritud". Mida see täpselt tähendab, ma ei tea, tuleb küsida KGB asjatundjatelt. Nägi aga see profülakteerimine välja nii: istusin laua taga, minu kõrval seisid kaks meest ja karjusid mõlemasse kõrva. Üks nendest oli KGB Tartu osakonna ülem Boriss London, teine aga hoopis tähtsam mees Moskvast, kelle nime ma ei mäleta. Too viimane oli eriti agressiivne. Ma ei saa öelda, et ma üldse ei kartnud, kuid kedagi välja ei andnud, koostööettepaneku lükkasin tagasi.
Profülakteerimisel olid teatud tagajärjed, muutusin ettevaatlikumaks. Aastaid pärast ülikooli lõpetamist tunnistas mulle tollane kursusevanem, et KGB tegi talle ülesandeks minu järgi nuhkida, kuid ta püüdis seda korraldust saboteerida, teatades iga kord, et ei suutnud kontakti luua. Kuid siiski oma jonni ma ei jätnud ja alates 1970. aastate teisest poolest ei piirdunud enam kirjanduse levitamisega, vaid osalesin Solženitsõni "Gulagi arhipelaagi" paljundamisaktsioonis (raamat oli fotofilmil, trükkisin seda fotopaberile). Mõne aja pärast sain teada, et KGB oli filmi kätte saanud, kuid minuni nad ei jõudnud.
Ma ei olnud tuttav Eesti vabadusvõitlejatega, kuid olin pidevas kontaktis Moskva dissidentidega, ennekõike Natalja Gorbanevskaja ja Tatjana Velikanovaga (viimase poeg Fjodor, samuti dissident, oli minu lähedane sõber). Ma lõpetasin ülikooli kiitusega, kuid kraadiõppes jätkata ei saanud, selle asemel suunati mind tööle kooli, kus ma pidin eesti lastele õpetama vene keelt. 1970. aastate teine pool oli venestamise tippaeg Eestis. Ma keeldusin selles osalemast ja nähes, et õpilased ei tunne vene keele ja kirjanduse vastu mingit huvi, saboteerisin vene keele programme, asudes õppima hoopis oma õpilastelt. Ma sain üle oma esinemishirmust ja õppisin pidama avalikku kõnet eesti keeles. Minu õpilaste seas olid muuseas ka mõned tulevased kuulsused, nagu nt Mart Laar, Imre Arakas jt. Pärast neid õppetunde polnud mul enam mingeid probleeme esineda ei eesti ega vene keeles (nt esinesin paar korda ülimalt vaenuliku interrindlaste auditooriumi ees, kus kuulajad oleksid hea meelega minuga füüsiliselt arveid õiendanud).
1980. aastatel avaldasin mõned kirjatööd välisajalehtedes ning esinesin ka Vabadusraadios/Raadio Vaba Euroopas (VR/RVE). Molotov-Ribbentropi Pakti 50. aastapäeva puhul esinesin VR/RVE-s kahe avaldusega: "MRP 50. aastapäevaks (Eesti vaatevinklist)" ja "Nõukogude väed tuleb Balti riikidest välja viia". Sellel teemal esinesin ka BBC-s. Artiklitest võiksin nimetada järgmisi: Zuerst müssen die Truppen abziehen. Die Welt, 24.August 1989 (Nr. 196), S. 5; samas ka intervjuu C. G. Ströhmiga: "Vor allem die priviligierten Russen träumen von der "imperialen Idee"". Avaldasin artikleid ka Helsinkin Sanomates (neist mõni avaldati lühendatult ka rootsi keeles).
Seega kobisesin küll. Mind küll ei arreteeritud ega vangistatud, küll aga olin pidevalt KGB valvsa pilgu all (demonstratiivselt avati minu kirjavahetusi, telefonitsi terroriseeriti ka mu perekonda). Nõukogude ajal ei tulnud kõne allagi, et ma oleksin saanud ülikoolis õpetada (üks etteheide kommentaatoritelt oligi, et miks ma ülikooli töötajate koosolekul ei esinenud). Samuti ei saanud ma kaitsta oma väitekirja. Eestis ei tulnud see üldse kõne alla, kuid mul õnnestus astuda Moskva Ülikooli kaugõppe aspirantuuri, kus ma sooritasin kõik eksamid viitele, kuid keeldusin muutmast valmiskirjutatud väitekirja ideoloogiliselt vastuvõetavaks. See on üks näide sellest, kuidas elada ilma valeta, ja ma olen teatud hinda selle eest maksnud. Ma ei olnud revolutsionäär, aga ka mitte režiimi ohver. Ma ei saanud töötada ülikoolides, kuid olen väga tänulik Eesti Informatsiooni Instituudile ja Küberneetikainstituudile, kus ma sain tegeleda teadustööga. Alles Eesti taasiseseisvumise järel sain ma kaitsta oma väitekirjad ja asuda tööle kõrgkoolidesse.
RSS Feed