Lubasin Teater. Muusika. Kinole kirjutada analüüsi "Stalini surmast". See on minu meelest väga mõnus ja teravmeelne film. Tõelise naudingu saavad sellest need, kes on ajaloosündmustega kursis. Film on suurepärane näide selle kohta, kuidas teoses võib korraga olla kõik õige ja kõik vale. Lisaboonus on see, et film ärritas Venemaal üles nii stalinistid, putinistid kui ka stalinivastased. Ühed tahtsid näha Stalini elus ja surmas eepost, teised tragöödiat ning mitte keegi polnud selles valmis nägema mõttetut janti. Ei hakka rohkem spoilima oma tulevast artiklit, siinkohal tahan peatuda vaid sellel, mida ajakirjaformaat ei luba. Nimelt Mozartil.
Film algab Mozarti klaverikontserdiga nr 23, mida esitab noor naine, keda hiljem nimetatakse Maria Veniaminovnaks. Kontserti kantakse üle raadios ja ülekande ajal saab režisöör kõne helistajalt, kelle hääl saadab ta minestamiseelsesse seisundisse. Stseenis nimetamata Stalin nõuab kontserdisalvestusega plaati. Kuid mingit plaati ei ole, kontserti esitatakse otse-eetris. Režissöör korraldab korduskontserdi, dirigent tuleb kiires korras välja vahetada, kuna ta on pea ära löönud vastu tuletõrjekappi jne. Kontsert saab lindistatud, plaat viiakse Stalinile, selle ümbrise vahele pistab Maria Veniaminovna aga kirja, kus ta neab Stalinit ja tema kuritegelikku režiimi. Stalin paneb plaadi mängima, näeb kirja, loeb selle läbi, puhkeb naerma ja saab rabanduse.
Kõik on filmitud suurepärases tempos ja nii groteskses stiilis, et see muutub juba realistlikuks.
Tegelikkus oli aga veel palju grotesksem. Jah, Stalin helistas stuudiosse ja tellis Mozarti kontserdi, täpsustades, et esitab artist Judina. Tekkis paanika, režissöör ja raadiodirektsioon ei saanud öelda, et sellist plaati pole olemas, ning korraldati korduskontsert.
Seda lugu on kirjeldatud mitmes allikas, üks põhjalikumaid on Dmitri Šostakovitši mälestused. On oluline teada, et Šostakovitš oli Judinaga samast konservatooriumilennust ning suurel määral tänu Judinale ja teisele kursusekaaslasele, väljapaistvale pianistile Vladimir Sofronitskile saigi Šostakovitšist helilooja. Algul mõtles ta klaverimängija karjäärile, kuid siis tundis ta, et nende kahega teda võrrelda ei saa. Šostakovitš oli vaimustuses Judina talendist ja eelistas alati, et nimelt Judina esitaks tema teoseid, samas oli ta aga väga kriitiline Judina religioossuse ja nonkonformismi suhtes. Seega ei ole tema mälestused sugugi Judina suhtes apologeetilised.
Esimene ebatäpsus filmis on see, et Judina nõuab endale honorariks 20 000 rubla. See on täiesti võimatu, Judina ei nõudnud mitte kunagi raha. Sellegipoolest 20 000 rubla selles loos figureerivad. Teine ebatäpsus on seotud dirigentide arvuga. Korduskontserdil ei esinenud mitte teine, vaid kolmas dirigent, ning esimene mitte ei löönud pea ära, vaid sai eesootava tõttu närvivapustuse. Teine dirigent jõi aga ülesandest kuuldes end momentaanselt nii täis, et tema püstiseismine ei tulnud enam kõne allagi. Seega tuli kutsuda kolmas dirigent. Plaat sai valmis ja saadeti Stalinile, mingit kirja Judina sellele ei lisanud. Kuna tegevus toimus 1944. aastal, polnud sellel lool ka mingit seost Stalini surmaga. Või peaaegu mitte mingit. Paari päeva pärast sai Judina Stalinilt ümbriku, mille sees olid 20 000 rubla. Ja siis ta vastas: "Tänan Teid, Josif Vissarionovitš, Teie abi eest. Ma hakkan Teie eest palvetama ööd ja päevad läbi ning paluma Issandat, et ta andestaks Teile teie patud rahva ja maa vastu. Issand on armuline, ta andestab. Aga raha annetan ma kirikule, kus ma käin." Judina ohverdaski selle raha kirikule, et seal palvetataks Venemaa eest ja Stalini pattude andeksandmise eest.
Judina jaoks oli see episood lõppenud, aga Stalinile oli siin veel järg. Kui teda 1953. aasta märtsi alguses rabandus tabas ja tema tallalakkujatest alluvad lõpuks tema tuppa tulla julgesid, nägid nad, et grammofonil, mille oli Stalinile kinkinud Churchill, oli plaat Mozarti 23. kontserdiga solist Maria Judina esituses. See plaat oli küll ühes eksemplaris, kuid sellest on tehtud CD ja nüüd on seda võimalik kuulata ka internetist.
Maria Judinast plaanin veel ükskord ka pikemalt kirjutada.