Viimastel päevadel on minu poole korduvalt pöördutud palvega, et ma annaksin olümpiamängude võimaliku boikoteerimise kohta kommentaari. Nt täna helistati venekeelsest Postimehest. Mulle oli see teatud mõttes ootamatu, kuna seda tüüpi problemaatika jääb väljaspoole minu tegevus- ja huvialasid. Meenus nõukaaegne anekdoot: mehelt küsitakse, kes nende peres otsustab tähtsamaid asju. Ta vastab, et loomulikult tema. Kas ta otsustab, kuhu kooli lapsed panna, kuhu nad suvel saata, kus nad ise suvitavad jne? Ei, nende pisiasjadega tegeleb naine. Tema aga otsustab, kas Brežnevil on mõtet Nixoniga kohtuda või mitte.
Pean tunnistama, et mul pole antud küsimuses seisukohta, ja seda mitte informatsiooni puudumise pärast. Ma võin ise tuua rohkemgi argumente boikoteerimise kasuks kui selle kõige entusiastlikumad pooldajad. Kahjuks suurem osa nendest pooldajatest ei näidanud üles analoogilist aktiivsust Pekingi olümpiamängude boikoti küsimuses. Samas, eks inimesed arenevad ja ma pean tunnistama, et kui sain teada Anvar Samosti petitsioonist, oli mul hea meel, et sellise initsiatiiviga on lagedale tuldud. Pärast põhjalikku kaalumist otsustasin aga, et allkirja ma siiski ei anna.
Olukord inimõigustega on Venemaal tõepoolest väga halb ja küüniline, kasutaksin isegi sõna 'vastik' (kavatsen eraldi kirjutada homofoobia ja pedofiilia teemadel). Karta on, et pärast olümpiat halveneb see olukord veelgi.
Pean tunnistama, et mul pole antud küsimuses seisukohta, ja seda mitte informatsiooni puudumise pärast. Ma võin ise tuua rohkemgi argumente boikoteerimise kasuks kui selle kõige entusiastlikumad pooldajad. Kahjuks suurem osa nendest pooldajatest ei näidanud üles analoogilist aktiivsust Pekingi olümpiamängude boikoti küsimuses. Samas, eks inimesed arenevad ja ma pean tunnistama, et kui sain teada Anvar Samosti petitsioonist, oli mul hea meel, et sellise initsiatiiviga on lagedale tuldud. Pärast põhjalikku kaalumist otsustasin aga, et allkirja ma siiski ei anna.
Olukord inimõigustega on Venemaal tõepoolest väga halb ja küüniline, kasutaksin isegi sõna 'vastik' (kavatsen eraldi kirjutada homofoobia ja pedofiilia teemadel). Karta on, et pärast olümpiat halveneb see olukord veelgi.
Ajaloolised reministsentsid ei ole ka vähetähtsad. Et tšerkesside genotsiid tipnes just Sotšis, on õigeaegselt meelde tuletanud Andres Herkel. Mitte üksnes koht, aga ka aeg on omamoodi sümboolne: 21. mail täitub 150 aastat Sotši tapatalgutest. Kuid siingi on probleemiks see, et sugugi mitte kõik tšerkesside organisatsioonid ei Venemaal ega muudes maades ei seisa ühemõtteliselt boikoti eest. Osad näevad selles hoopis võimalust meelde tuletada rahva traagilist ajalugu ja seda sündmust, mida nii mõnegi autori seisukohalt tuleb pidada moodsa ajastu esimeseks genotsiidiks (praegu tunnistab sellist kvalifitseeringut ainult Gruusia).
Muidugi mulle meeldiks, kui Eesti välispoliitilised otsused juhinduksid kõik selgetest moraalsetest põhimõtetest. Kuid see ei tähenda, et iga kord kui sellised orientiirid puuduvad, on tegu amoraalse või kuidagi teisiti taunitud sammuga. Ma arvan, et Andrus Ansipi Sotši-sõit kuulub just sellisesse valdkonda.
Kui Andrus Ansip liituks nende riigijuhtidega, kes otsustasid Sotši olümpiat boikoteerida, poleks mul talle ühtegi etteheidet. Kuid ma ei saa talle etteheiteid teha ka praegu. Eesti boikoteerimine ei oleks eriti märgatav sündmus ja ma ei usu, et see kedagi Venemaal eriti kurvastaks. On selge ka see, et midagi otseselt võita selle visiidiga ka ei ole. Võib-olla pikemas perspektiivis mingi kasu võib siiski tulla. Aga samas ei tea ka. Las siis ise otsustab, kas tal tasub kohtuda Brežneviga või mitte...
Muidugi mulle meeldiks, kui Eesti välispoliitilised otsused juhinduksid kõik selgetest moraalsetest põhimõtetest. Kuid see ei tähenda, et iga kord kui sellised orientiirid puuduvad, on tegu amoraalse või kuidagi teisiti taunitud sammuga. Ma arvan, et Andrus Ansipi Sotši-sõit kuulub just sellisesse valdkonda.
Kui Andrus Ansip liituks nende riigijuhtidega, kes otsustasid Sotši olümpiat boikoteerida, poleks mul talle ühtegi etteheidet. Kuid ma ei saa talle etteheiteid teha ka praegu. Eesti boikoteerimine ei oleks eriti märgatav sündmus ja ma ei usu, et see kedagi Venemaal eriti kurvastaks. On selge ka see, et midagi otseselt võita selle visiidiga ka ei ole. Võib-olla pikemas perspektiivis mingi kasu võib siiski tulla. Aga samas ei tea ka. Las siis ise otsustab, kas tal tasub kohtuda Brežneviga või mitte...
RSS Feed