Putin viib Vene vägesid Ukrainasse, okupeerib ja annekteerib Krimmi, ähvardab sõjalise sekkumisega teisi riike ning vaba maailm ei saa seda loomulikult nõnda jätta. Erinevad riigijuhid ja poliitilised liidrid on talle valjuhäälselt ja võimsat retoorikat kasutades väljendanud ühemõtteliselt, et sellist käitumist nad heaks kiita ei saa ja et selline asi rikub mitte üksnes suhteid Venemaaga, vaid kogu Teise maailmasõja järel väljakujunenud rahvusvahelise õiguse süsteemi. Blablabla, vastavad neile Venemaa võimuesindajad, kes ei varja oma põlgust lääne manitsuste suhtes. Eriti sõnakas on nagu tavaliselt Dmitri "Suur Suu" Rogozin, aga ka välisminister Lavrov on sama suhtumist veidi diplomaatilisemalt väljendanud ning veelgi enam, ähvardas omakorda läänt.

Kuid midagi on siiski ka reaalselt tehtud: on koostatud väike nimekiri isikutest, kes ei ole Euroopa Liitu ja USAsse teretulnud. Samuti on ähvardatud külmutada Moskva ametnike pangakontod. Veel on antud Ukrainale üle miljardi dollari selleks, et nad maksaksid ära Gazpromi võlad.
        Kõik see ajab vaid Moskva naerma. Esiteks, viisakeelud puudutavad väga piiratud ametnikuhulka, samas kui nii Vene parlamendi ülem- kui alamkoda andsid rahvusvahelist õigust rikkudes Putinile ühehäälselt loa viia sõjavägi suveräänsesse riiki. Mis aga puudutab Gazpromi võlgu, siis see on nagu otsene Putini premeerimine: need olid lootusetud võlad, mille tagasisaamisega Gazprom, sisuliselt Vene riiklik kontsern, enam ei arvestanudki. Samas on neil raske välja lülitada Ukrainasse minevat gaasi, kuna siis võib Ukraina blokeerida gaasitransiidi Lääne-Euroopasse. Kuid arvatavasti teevad Putini eriti rõõmsaks pangakontode külmutamise ähvardused. Kapitali väljavool on Vene majandusele suur probleem. Nüüd aga toovad hirmunud sulid ja muud toredad Venemaa ärimehed ruttu oma aktivad tagasi Venemaale. Ka seda võib pidada kaudseks Krimmi avantüüri finantseerimiseks.
        Asi pole selles, nagu ei oleks kontode sulgemine või külmutamine efektiivne samm. Kuid see, kuidas seda praegu teostatakse, on väga kummaline. Sisuliselt on Venemaale antud hoiatusmärk ning vastavate transaktsioonide läbiviimiseks piisavalt aega.

Öeldu ei tähenda, et Venemaa on saavutanud võidu ja lääne reaktsioon on mõttetu. Pigem vastupidi, see on Pyrrhose võit, Krimm on väga kahtlase täidisega pirukas. Eesti meedia avaldab erinevaid hinnanguid selle kohta, palju Krimmi ühendamine Venemaale maksma läheb. Putin nimetas arvu üks miljard dollarit. Lääne eksperdid hindavad seda kümnetes miljardides. Kuid antud juhul on võib-olla kõige tõsiseltvõetavam Venemaa majandus- ja poliitikategelase Aleksandr Potšinoki ekspertarvamus. Asi on selles, et Potšinok pole üksnes autoriteetne majandusteadlane, vaid ka Putini poliitika suhtes positiivselt meelestatud autor. Veelgi enam, ta leiab, et Krimmi ühendamine Venemaaga on õigustatud nii ajaloolistel, juriidilistel kui ka psühholoogilistel põhjustel. Kuid ta ütleb, et asjal on veel üks külg: majanduslik ning ta arvutab välja, palju see võiks Venemaale maksma minna. Lüües kõik kulud kokku ja lähtudes pigem minimaalsetest kui keskmistest kuludes, saab ta arvuks kolm triljonit rubla, mis on veidi alla saja miljardi dollari. Kusjuures Potšinok ei arvesta võimalike sanktsioonide majanduslikku mõju, tegu on vaid otseste Krimmi liitmisega seotud kuludega. Putinile opositsioonilised kommentaarid sotsiaalmeedias lisavad veel, et Potšinok ei arvesta korruptsiooni ja riisumisega seotud kulusid, mille arvesse võtmiseks tuleb Vene majanduses lisada tavaliselt veel kusagil 40% (Sotši olümpia puhul arvestati sellele koguni 60%, kuid mõistagi on tegu mitteametlike ja puht hinnanguliste kalkulatsioonidega). Juhtus aga kahjuks nii, et see artikkel oli tema viimane sõnavõtt. 16. märtsil 55-aastane Potšinok suri.

Edgar Savisaar sõitis Moskvasse ja esines Moskva Diplomaatilises Akadeemias loenguga. Loeng ise (sellega saab tutvuda Delfis) on peaaegu sisutühi, kui välja arvata see, et suure osa loengust pühendas Tallinna linnapea mitte munitsipaalprobleemidele ja linnadevahelistele kontaktidele, vaid sellele, kui kahjulik on nii kultuuriliselt kui ka majanduslikult Eesti riigi Venemaa-poliitika. See kõik ei vääriks isegi mainimist, kui mitte arvestada esinemise aega ja kohta.
        Juba Moskva-visiidi aeg sätiti ajale, kui läänemaailm piirab kontakte Venemaaga. Selle taustal on ühe Eesti juhtiva poliitiku külaskäik interpreteeritav (ja Vene meedia just nii seda ka serveeris) heakskiidu ja solidaarsuse märgina. Savisaare loeng aga langes kokku ajaga, mil Venemaa parlament kuulutas välja Krimmi annekteerimise ja president Putin esitas oma uue välispoliitilise doktriini, mis ei piirdu enam Venemaa kaasmaalaste kaitsega, vaid seisneb "Vene maade taasühendamises". See formuleering nõuab eraldi analüüsi, praegu aga keskendume Edgar Savisaare tegevusele.
        Ülimalt märgiline on ka esinemise koht. See ei ole tavaline õppeasutus. See Stalini loodud akadeemia kuulub mitte haridus-, vaid välisministeeriumi alluvusse, arendades ja lihvides välispoliitikat ning valmistades ette välispoliitilise nomenklatuuri tippkaadrit (mitte segamini ajada Moskva Rahvusvaheliste Suhete Instituudiga (МГИМО), mis valmistab ette keskastmespetsialiste, kusjuures mitte tingimata diplomaate).
        Venemaa välispoliitilist stiili näitlikustavad hästi välisminister Sergei Lavrovi ja Venemaa esindaja ÜROs Vitali Tšurkini viimaste päevade esinemised. Pärast Tšurkini Krimmi-teemalist sõnavõttu ÜROs tuletati vene sotsiaalmeedias meelde vana nõukaaegset anekdooti:
        Tund Moskva Diplomaatilises Akadeemias. Ülesanne: kujutage ette, et Nõukogude allveelaev uputas kogemata Burkina Faso reisilaeva. Burkina Faso esitas protesti. Kodus koostage meie valitsuse hüpoteetiline vastus. Järgmine tund. Õppejõud: "Üldiselt said kõik päris kenasti hakkama. Vaid kaks viga kippusid korduma: 'ei koti' kirjutatakse lahku, aga 'mustap***lised' jällegi kokku."
        Venemaa välispoliitiline stiil ei ole sellest ajast muutunud. 

        Kuid meediasse jõudis Savisaar mitte niivõrd oma loenguga, vaid arvamusega Krimmi referendumi asjus. RIA Novosti (Venemaa riiklik infoagentuur) tsiteeris Savisaart: "Мэр Таллина: вопрос о легитимности референдума в Крыму не важен." Sellest sai omakorda uudis kõikides tähtsamates Vene propagandakanalites, näiteks propagandakanal "RT" analüüsis maailma reaktsiooni Krimmi annekteerimisele. Selgus, et kõik on vastu: NATO, Suurbritannia, Prantsusmaa, Itaalia, Norra. Ainus helge laik sellel masendaval pildil on Eesti ja viidatud on loomulikult Edgar Savisaarele. RT tuletas ka meelde, et märtsi alguses pälvis Tallinna linnapea meedia tähelepanu oma avaldusega Kiievi praeguste võimude mittelegitiimsuse kohta. Nii et kui keegi väidab, et Tallinna linnapea ajab Moskvas munitsipaalasju, siis mingu kukele.
        Ent Keskerakond poleks Keskerakond, kui ei jätkaks oma reality show'd. Nimelt teatas Keskerakonna juhtkond, et RIA Novosti tsiteeris Savisaart valesti. Teatas ta seda aga eesti keeles eesti lugejatele (hiljem ilmus err.ee-s ka venekeelne tõlge); ühestki Venemaa meediakanalist ei õnnestunud mul sellest avaldusest leida jälgegi. Küll aga jätkuvad sõnavõtud teemal, kuidas Savisaar meid mõistab ja toetab.

UPD. Keskerakonna vaidlustusega on üldse naljakad lood. See pole esimene kord, kui venemeelne meedia olevat Savisaart valesti tsiteerinud ja temast valesti aru saanud. Siinkohal tekib ridamisi küsimusi. Esiteks, kas see meedia on üldse valelik või valetab ta üksnes seoses Savisaarega? Teiseks, Keskerakond on pidevalt süüdistanud Eesti "peavoolumeediat", et see tõlgendab tendentslikult ja pahatahtlikult Edgar Savisaare väljaütlemisi. Kas Vene riiklik infoagentuur on nüüd Eesti meediaga mestis või on tegemist palju laiema Savisaare-vastase (illuminaatide??) vandenõuga?       

23.02 küsis Arvi: "Millised on need nn normaalsed vene inforuumi veebilehed, kus ei ole "valitseja" karvast kätt vahepeal. Kas mingi nimestik on kusagil olemas?"
        Omalt poolt andsin talle väikese soovitusliku nimekirja. Paraku hakkasid üleeile massiivsed repressioonid vene sõltumatute meediaallikate vastu. Osal vahetati välja juhtkond, osadele on ligipääs blokeeritud, osa on sootuks suletud.
        Nii teatati öösel Venemaa sotsiaalmeedias, et ei ole enam juurdepääsu ei grani.ru-le, kasparov.ru-le ega ej.ru-le (viimane tähendab Ежедневный журнал), samuti on mitmed teenusepakkujad blokeerinud sellised populaarsed ja võrdlemisi sõltumatud keskkonnad nagu Эхо Москвы ja Новая газета. On hakatud ründama ka kõige populaarsemat sotsiaalmeedia keskkonda Livejournal.
        Venekeelsed blogijad välismaal vastasid aga, et neil kõik need saidid töötavad. Seda võin omalt poolt kinnitada ka Eesti kohta, ehkki vahepeal tuli nii polit.ru kui ka lenta.ru aadressidelt veateade. Praegu (kell 14.10) kontrollisin üle: kõik töötab, ehkki grani.ru esilehel on ka uudis nende saidi blokeerimise kohta Venemaal. 

        Eerik-Niiles Krossilt väga hea ja täpne analüüs tänases PMs.  Tahtsin ise midagi sarnast kirjutada, aga Kross on siin pädevam autor. Olukord on tõsine, vajab energilisi ja kainelt läbimõeldud samme, vältides nii paanikat kui ka jaanalinnupoosi.
          Teine lugu on seotud Keskerakonnaga. Priit Kutseri seisukoht tema skandaalses postituses leidis edasiarenduse Edgar Savisaare avalduses. Keskerakonda on kahtlustatud selles, et nad ei tegutse Eesti, vaid hoopis naaberriigi (õigemini selle valitsejate) huvides. Teises kohas väljendab Kross, et Savisaar on kaotanud kontakti reaalsusega. Ei tea, kuidas on lood reaalsusega, kuid tundub, et kontakt Jedinajaga Rossijaga on Savisaarel endiselt hea.
        Ma arvan, et antud juhul ei saa me rahulduda arusaamaga, nagu oleks tegu vaid Kutseri või Savisaare isikliku arvamusega, ühiskonnal on  õigus nõuda Keskerakonnalt ametlikku seisukohta Venemaa agressiooni suhtes Ukrainas.

Ukraina revolutsioon võitis. Vihatud president Janukovitš põgenes teadmata suunas, milleks osutus Harkiv. Suur osa valitsenud klikist (valitsusliikmed, ametnikud, regioonide parteisaadikud jt) lahkuvad kiires korras riigist või mimikreeruvad kibekähku demokraatideks.
        Juba teist ööpäeva lendavad Kiievist eri suundades tšarterlennukid, mis on inimeste lisaks täis laaditud mingisuguseid kaste (kohalik nali on see, et need on Putini miljardid).
        Arvatavasti tuli Janukovitš Harkivisse, kuna seal on võimul tema suurim liitlane, kuberner Mihhail Dobkin, kes korraldas Harkivis Maidanivastaste liidrite kokkutuleku. Oodati ka Janukovitšit, kes aga ei ilmunud. Oletatavaid põhjusi on kaks. Esiteks, reklaamitud kohtumine kukkus sisuliselt läbi. Teiseks, Harkivi elanikud korraldasid linna saabunud Janukovitšile obstruktsiooni. Selgus, et Harkivis ei armastata teda eriti rohkem kui Kiievis.
        Mil määral Maidani liidrid kontrollivad olukorda riigis, ennekõike selle idaosas, ei ole selge, kuid erinevalt sellest, mida pidevalt kuulutab Putini-meelne propaganda, pole Ukraina lagunemisest juttu. Maksimum, mida pakkus seesama Dobkin, on Ukraina föderaliseerumine ja pealinna ületoomine Kiievist Harkivisse. Kui on valida, kas Ukraina või Venemaa, siis valivad isegi Dobkini-taolised tegelased selgelt Ukraina. (Parafraseerides Julius Caesarit, ta saab aru, et parem olla esimene Ukraina kolkas kui kas või teine impeeriumis.) Olukorra Harkivis annab kõige paremini edasi järgnev pilt. Samal ajal kui Dobkin kuulutas, et Harkiv lööb tagasi kõik rünnakud, on kohalik julgeolek (SBU) juba kaks päeva põletanud oma pabereid.

Kindlamini tunnevad ennast separatistid Krimmis, kuid ka seal ei suuda nad jääda võimule ilma Venemaa sekkumiseta: lisaks ukrainlastele tuleb siin arvestada krimmitatarlaste faktoriga.       
        Olulisem küsimus on see, mis saab edasi. Parlamentaarne Janukovitši-vastane opositsioon (Jatsenjuk, Klõtško, Tjagnibok) kontrollisid olukorda Maidanil vaid osaliselt ja nii mõnigi kord vilistati nad välja, kuna kahtlustati, et nad lähevad liialt palju kompromissidele. Tekkinud on mitu uut liikumist, millest üks populaarsemaid ja ambitsioonikamaid on noorte liikumine "Paremsektor" (kui Oleg Tjagniboki ja tema Vabaduse-nimelist liikumist on venemeelne meedia nimetanud fašistlikuks, siis Paremsektor on veel palju radikaalsem ja neid võrreldakse taliibidega). Igal juhul ei ole revolutsiooni vaim Ukrainas kustunud, Maidan on endiselt radikaalseid muutusi ootavat rahvast täis. Inimesed tahavad paremat elu, ausat valitsust ja veel igasuguseid häid asju, mida ei olegi nii kerge formuleerida. Kuid on täiesti selge, et veel raskem on neid ootusi täita. Üks Ukraina olulisi probleeme on totaalne korruptsioon, mis söövitab nii valitsevat eliiti kui opositsiooni ning, mis kõige kurvem, õõnestab ühiskonda tervikuna. Eestis on isegi raske ette kujutada, kui võimas ja kõikehõlmav võib korruptsioon olla.
        2004. aasta presidendivalimiste ajal (mille võitis Viktor Juštšenko) olin ma Ukrainas OSCE vaatlejana. Olime paaris Urmas Reinsaluga, meile olid ette nähtud tõlk (kellest me loobusime) ja autojuht. Viimasega vesteldes selgus, et tema on Kiievi linnavolikogu liige, kes teeb autojuhina haltuurat. Ta oli veendunud demokraat, Juštšenko pooldaja, lisaks oma ametile linnavolikogus oli ta ühe parlamendisaadiku abi. Veel oli tal oma kinnisvarafirma. Linnavolikogus tegeles ta sotsiaalküsimustega ja seda koostöös linnavalitsusega. Töö käigus pöördusid tema poole inimesed, kel oli vaja elamistingimusi parandada, ja kui ta nägi oma sõnade järgi mõnes nendest perspektiivset klienti, suunas ta nad oma firmasse. Ta rääkis sellest entusiastliku vaimustusega ja kui ma temalt ettevaatlikult küsisin, kas ta teab, mis on huvide konflikt, selgus, et ta ei tea ega tahagi teada. Omakorda küsis ta minult, palju ma saan riigikogusaadikuna hääletamise eest. Ma ei saanud algul küsimusest aru ja ütlesin, et eraldi hääletamise eest ei maksta, riigikogulase palk on neli keskmist. Ta vaatas mind kavala pilguga, umbes et ära mängi lolli, me kõik oleme siin omainimesed, demokraadid: "Palju sa selle eest saad, et hääletad nii, aga mitte naa?" Point hakkas mulle aeglaselt kohale jõudma. Ma küsisin, et aga palju Ukrainas makstakse. Ta ütles, et linnavolikogus suurt ei maksta, aga tema saadikust boss parlamendis saab keskmiselt kümme tuhat, muidugi tähtsamate hääletustega rohkem. Mul vajus karp vaikselt ammuli ja ma esitasin vist kõige lollima küsimuse, mida ta sel teemal kunagi kuulnud: "Kas grivnasid?" Tema seletas mulle nagu lapsele, et ikka dollareid. Minu jaoks polnud siin kõige drastilisem isegi see, et nn demokraadid käituvad samamoodi nagu venemeelsed korruptandid, vaid et ta ei näinudki selles midagi halba ega taunimisväärset ning peaaegu et hooples sellega. Veel teatas ta, et ostis hiljuti auto ja korteri, mille maksumus kokku oli tema 120 aasta palk.
        Ka hiljem Ukraina kolleegide ja ühiskonnategelastega vesteldes on mul tihti jäänud tunne, et elame täiesti erinevates maailmades ning altkäemaksud, ringkäendused, nepotism on mitte üksnes igapäevased nähtused, vaid nendega on nii harjutud, et ei kujutatagi ette teistsugust elu. See puudutab ka korruptsiooniga võitlejaid, kes hea meelega lõpetaksid korruptsiooni võimu ülemistel tasanditel, kuid omaenda elu ilma korruptsioonita ette ei kujuta. Nagu öeldi nõukaajal Gruusias: "Ühelt poolt sa muidugi kõikidele annad, ja see ei ole hea. Teiselt poolt aga sa kõikide käest saad, ja see on hoopis teine lugu."
        Ma ei hakka ennustama, kuidas Ukraina sündmused edasi arenevad, stsenaariume on mitu. Kuid on täiesti selge, et revolutsiooni võit ei lahendanud kõiki probleem, vaid tõi need päevavalgele. Nende lahendamine on aga pikaajaline ja vaevarikas protsess.

P.S. Viimastel andmetel lendasid Mihhail Dobkin ja Harkivi linnapea Gennadi ("Gepa") Kernes kiires korras Venemaale (kas asüüli taotlema?). Ilmselt mõtles Dobkin Caesari asjus ümber.

UPD 23.02. Post Scriptumi kohta on andmed siiski vastuolulised: Dobkinit ja Kernest olevat nähtud Harkivi linnavalitsuse aknal. 

Üleeile kuulutas Ukraina Julgeolekuteenistuse (SBU, Служба безпеки України) juht kindral Oleksandr Jakõmenko välja üleriigilise terrorivastase operatsiooni. Ei ole selge, kas ja mil määral on see kooskõlastatud president Janukovitšiga. Siin on kaks võimalust: kas Janukovitši tool kõigub nüüd ka veel Moskva-meelsemate jõudude survel või on see vana hea ja halva politseiniku mäng, kus Janukovitš võttis endale südamliku onukese osa. Terrorivastane operatsioon kulgeb kummaliselt. Esiteks ei ole selge, kas see üldse toimub (nt eile kinnitas Janukovitš, et Maidani ei hakata ründama ja mõni tund kestis vaherahu), ja teiseks, juhul kui toimub, rakendab see nimelt terroristlikke vahendeid. Terrorivastane operatsioon seisneb eriüksuste tegevuses terroristi või terroristliku grupeeringu neutraliseerimiseks ja elanikkonna kaitseks. Kiievis näeme aga vastupidist: valitsuse snaiperid tulistavad Maidanile ja selle naabertänavatele kogunenud rahvast. Lisaks sellele on aktiivselt kasutatud krimilaliseeritud sportlasi ja lihtsalt kriminaalseid elemente, nn tituškit. Ja seda ennekõike Harkivis. Mitmes Youtube'i videos saab näha eriüksuse Berkuti koostööd tituškiga. Eriväelased hajutavad demonstrante, nende selja taga aga peksavad kurikatega varustatud tituški neid vaeseomaks. Kümned inimesed on viidud haiglasse. Ööl vastu tänast levisid kuulujutud Venemaa siseministeeriumi vägede rünnakutest demonstrantide vastu. Demonstreeriti Venemaa sisevägede ohvitseri varrukamärki, mille manifestandid rebisid talt ära rüseluse käigus. Kiievisse saabuvad dessantväeosad, teiselt poolt, Lääne-Ukrainast tuleb aga busside kaupa rahvuslasi manifestante toetama. On oht, et Ukraina ülestõus muutub kodusõjaks.

Sündmused, mis said alguse Ukraina juhtkonna loobumisest Euroopa Liiduga assotsiatsioonilepingu allkirjastamisest majanduslike sidemete kasuks Venemaa nn tolliliiduga, võtavad järjest dramaatilisema pöörde, kusjuures tuleb rõhutada nii nende ootamatust (ootamatud nii Janukovõtšile kui tema valitsusele kui ka opositsioonile, samuti Venemaale ja lääneriikidele) kui ka mõistetamatust. Nad ei allu ühelegi mudelile ega määratlusele. Hea näide on Anne Applebaumi tänane lugu Postimehes, mis näitab, et ka tark ja muidu erudeeritud inimene, püüdes läheneda Ukraina sündmustele väljakujunenud stampide kaudu, ei saa asjale pihta. Jälgin Ukrainas toimuvat ärevuse ja halva aimdusega. Mul on tõesti raske leida isegi mitte head, vaid rahuldavat stsenaariumi olukorra lahendamiseks, samas kui halbu ja väga halbu stsenaariume on mitu. Tahaksin väga eksida.

        Põhjalikuma analüüsi jaoks on veel vara, tahan välja tuua vaid mõned punktid, mis on minu meelest jäänud varju.

1. On levinud stamp, ja seda eriti Vene inforuumis, et Ukraina on lapiline riik, et venemeelne ida ja rahvuslik lääs võivad iga hetk lahku lüüa. Välja on pakutud kuni kuus erinevat rahvuslik-territoriaalset üksust, mis tekivad Ukraina varemetel ja nendest mitmed (taas)ühinevad Venemaaga. Viimased sündmused näitavad, et see on täielik jama, vene ideoloogide soovunelm. Kriis jaotas Ukraina täiesti teistel alustel ja riiklikku terviklikkust ei taha lõhkuda nendest ükski. (Krimm on erijuhtum, aga ka sealne olukord ei ole sugugi ühemõtteline.)

2. Vaatamata kokkupõrgete ägedusele rabavad nad mõlemapoolse distsiplineeritusega, mis piirdub heatahtlikkusega.
a) Olen mitu ööd vaadanud otsepilti Ukrainast ja keskendunud ennekõike mitte visuaalsele poolele, vaid verbaalsele. Näiteks kui täna tegid meeleavaldajad tormijooksu ühele valitsushoonele, toimusid eelnevalt läbirääkimised hoonet kaitsva eriüksuste koloneli ja ühe meeleavaldajate liidri vahel, kelle rüht, kõne ja tegumood paljastasid selgelt militaarse tausta. Niisiis, ta hoiatas koloneli, et kohe algab tormijooks ja inetuste vältimiseks oleks hea, kui neid ei mürgitataks pisargaasiga, sest see teeb inimesed agressiivsemaks. Seepeale vastas kolonel, et olgu, ei tee, aga ennist pidime tegema, sest teie pool hakkas esimesena loopima. Ning lepitigi kokku, et demonstrandid ei loobi, nemad ei gaasita. Kõige huvitavam oligi see, kui meeleavaldajate juht pöördus oma pooldajate poole: vaadaku ette, siin võivad olla provokaatorid, kes hakkavad märatsema, kuid meie käitume organiseeritult (jutt käib nimelt tormijooksust, aga mitte istumisdemontratsioonist). Kumbki pool ei taha verevalamist. Siin tuleb täpsustada: selgelt ei taha verevalamist sõjavägi, kes on üldse tänavatele toodud peaaegu et vastutahtmist, ei taha verevalamist tavaline miilits. Kuid need läbirääkimised, millest ma räägin, ei olnud tavamiilitsa, vaid Berkuti nimelise eriüksusega, kusjuures Berkut on ainus jõud, milles Janukovõtši režiim võib enam-vähem kindel olla.

b) Jutt provokaatoritest ei ole vaid retooriline võte. Kiievis on demonstrandid kinni pidanud ja üle kuulanud mitu Janukovõtši löömameest, nn tituški, kes tunnistasid, et nad korraldasid raha eest rüüstamisi ja huligaansusi. Vastavaid ülestunnistusi võib leida youtube'ist (siiski tuleb sellisesse materjali suhtuda ettevaatlikult, kuna on selge, et need ülestunnistused ei olnud päris vabatahtlikud, vt tituški ülekuulamist).
c) Erinevalt nn Araabia kevadest või isegi palju leebematest linnarahutustest Euroopas, vrd nt ka meie Pronksiööd, ei kaasne rahutustega vandalism ja röövimine (ainsad vandaalitsejad ongi vist juba mainitud tituški).

3. Opositsioon sai oma erimeelsustest üle ning esineb ühtse rindena. Kõik võimupoolsed katsed neid lõhestada ei ole siiamaani tulemust andnud, kusjuures tuleb rõhutada, et tänavapildis mängivad vähemalt sama tähtsat rolli kui parlamendiopositsioon ka täiesti teised jõud, nt jalgpallifanaatikud.

4. Sellegipoolest näib "lahinguväli" väga hästi organiseeritud. Võiks jääda mulje, et seda on ette planeeritud ja harjutatud, mis muide osaliselt on ka tõsi, kuna Euromaidanist osavõtjate hulgas on palju eelnevate Maidanide veterane, kuid siiski on kogu see lahing ühelt poolt täiesti spontaanne, aga teiselt poolt hästi korraldatud, kusjuures organiseerituse aste kogu aeg kasvab.

5. Vene inforuumis -- ja ma ei pea siin silmas üksnes ametlikku propagandat, vaid ka sotsiaalmeediat -- on Euromaidanist osavõtjad sildistatud marurahvuslasteks, fašistideks, natsideks. Tuuakse otseseid paralleele Suure isamaasõjaga. Selle loogika järgi peaksid aga Janukovõtš ja Berkut siis olema Nõukogude väed. Maidani helitaust ütleb aga midagi muud: soomustatud eriväelased assotsieeruvad sakslastega, aga demonstrandid enesealgatusliku rahvaväega, kes loobivad tanke molotovi kokteilidega.

Ei väsi imetlemast meie meediat. Pidevalt saab lugeda mingisuguseid parimal juhul teisejärgulisi asju, samas kui nii mõnigi oluline ja meid peaaegu et otseselt puudutav sündmus ei leia üldse kajastust või on kajastatud mingi kummalise nurga alt. Uudised Valdai foorumist olid  napisõnalised ja puudutasid põhiliselt kontekstist välja rebitud Putini ütlusi. Nii näiteks tegi ajakirjanikele ja netikommentaatoritele palju nalja Putini väide, et oleks Berlusconi homo, poleks Itaalia kohus teda süüdi mõistnud. Või siis et peaks reanimeerima Nõukogude Liidu kogemused rahvuspoliitika valdkonnas. 
    Kõiki neid asju ja palju muudki Putin tõepoolest ütleski. Kuid antud juhul ei ole isegi nii huvitav küsimus 'mida?', vaid 'miks?' Siin tuleb arvestada nii sündmuste kontekstiga (neist olulisemad on  omavahel nii vähe seotud nagu Moskva linnapea valimised ja Süüria kriis) kui ka auditooriumiga, kus tema kuulajate seas oli mitu prominentset välismaist riigitegelast ja arvamusliidrit.
    Valdai foorumil tähistas Putin oma topeltvõitu nii sise- kui ka välispoliitika valdkonnas. Tema kõnes olid varjamatud triumfinoodid, tema repliigid ümarlauas (laud polnud kaugeltki ümmargune: väike osa vestlejaid istus laval, teised all saalis) olid nii mõnigi kord selgelt mõnitavad. Kohalviibinud rääkisid, et endise Euroopa komisjoni esimehe ja Itaalia peaministri Romano Prodi seisund oli šokilähedane; tema kiitus endise Prantsuse peaministri François Filloni aadressil oli nii selgelt mõnitav, et ületas juba solvangu piirid.
    Samal ajal tulevad aga Kiievist kummalised uudised: Kreštšjatikul (see on Kiievi peatänav) olevat leitud keegi, kes sarnanevat Putiniga.

PRISMiga seotud skandaal on juba praegu suurel määral kahjustanud meie usaldust riiklikesse struktuuridesse ning on isegi pingestanud nii EL siseseid kui ka transatlantilisi liitlassuhteid. Uusi paljastusi on lubatud veelgi ning ei saa kuidagi nõustuda nendega, kelle meelest on tegemist tühise asjaga. Siiski on ühiskondlik pahameel minu meelest suunatud valele aadressile. Luureagentuurid on selle jaoks loodudki, et nad luuraksid. Et mingisugune Ameerika superagentuur luurab muuseas ka Eesti kodanike järgi, on ebameeldiv, kuid aktsepteeritav senikaua, kuni ta ei ületa teatud seaduslikke piire. Praeguse informatsiooni valguses on aga neid piire kõvasti ületatud. Palju olulisem on aga see, et Euroopa Liidus tegutsevad avalikult sellised IT valdkonnaga seotud firmad ja korporatsioonid, mis osutusid NSA agentideks, need on hundid lambanahas. Nende korporatsioonide nimed on ka avaldatud: need on Microsoft (alates 2007), Yahoo! (2008), Google (2009), Facebook (2009), Paltalk (2009), YouTube (2010), AOL (2011), Skype (2011) ja Apple (2012). Kaks esimest hõivati president Bushi ajal, ülejäänud juba praeguse Obama administratsiooni poolt.
    Olen alati võidelnud internetivabaduse eest (k.a anonüümsete kommentaatorite õiguste eest); vähemalt siis, kui olin Riigikogus, oli see ka meie erakonna ametlik positsioon. Mul pole põhjust arvata, et see on vahepeal muutunud. Lähtudes asjaolust, et PRISMi rakendamine on Euroliidus seadusvastane, saatsin täna eurokomisjoni presidendile José Manuel Barrosole järgmise kirja (koopia eurokomisjoni Eesti esinduse juhile Hannes Rummile):

Mr. President,

As we have learned, the NSA's PRISM program is monitoring the electronic activity of EU citizens, including the content of e-mails and private conversations. President Barack Obama and the Director of NSA Keith Alexander have basically admitted to it. They have justified such measures: these avoid terrorist attacks and protect the lives of US citizens. As for the rights of US citizens, these are secured by the legal system of the US. Unfortunately, the legal system of the US does not by any means secure the rights of EU citizens. At this point, the wave of protests is directed against NSA, however, the essence of an intelligence agency is the espionage. A different matter is that the agents of NSA are publicly operating on the territory of EU, who are engaged in illegal activities. The names of these agents are disclosed: Microsoft, Yahoo!, Google, Facebook, Paltalk, YouTube, AOL, Skype, Apple. Since such operations are in conflict with the Charter of Fundamental Rights of the European Union, it is my deepest conviction that the European Commission has to suspend the activities of these corporations on the territory of EU, until the present crisis has been solved.

Sincerely yours,
Mihhail Lotman,
Head of City Council of Tartu, Estonia
Professor of Tallinn University,
Senior Researcher of the University of Tartu