Eerik-Niiles Krossilt väga hea ja täpne analüüs tänases PMs.  Tahtsin ise midagi sarnast kirjutada, aga Kross on siin pädevam autor. Olukord on tõsine, vajab energilisi ja kainelt läbimõeldud samme, vältides nii paanikat kui ka jaanalinnupoosi.
          Teine lugu on seotud Keskerakonnaga. Priit Kutseri seisukoht tema skandaalses postituses leidis edasiarenduse Edgar Savisaare avalduses. Keskerakonda on kahtlustatud selles, et nad ei tegutse Eesti, vaid hoopis naaberriigi (õigemini selle valitsejate) huvides. Teises kohas väljendab Kross, et Savisaar on kaotanud kontakti reaalsusega. Ei tea, kuidas on lood reaalsusega, kuid tundub, et kontakt Jedinajaga Rossijaga on Savisaarel endiselt hea.
        Ma arvan, et antud juhul ei saa me rahulduda arusaamaga, nagu oleks tegu vaid Kutseri või Savisaare isikliku arvamusega, ühiskonnal on  õigus nõuda Keskerakonnalt ametlikku seisukohta Venemaa agressiooni suhtes Ukrainas.

Üleeile kuulutas Ukraina Julgeolekuteenistuse (SBU, Служба безпеки України) juht kindral Oleksandr Jakõmenko välja üleriigilise terrorivastase operatsiooni. Ei ole selge, kas ja mil määral on see kooskõlastatud president Janukovitšiga. Siin on kaks võimalust: kas Janukovitši tool kõigub nüüd ka veel Moskva-meelsemate jõudude survel või on see vana hea ja halva politseiniku mäng, kus Janukovitš võttis endale südamliku onukese osa. Terrorivastane operatsioon kulgeb kummaliselt. Esiteks ei ole selge, kas see üldse toimub (nt eile kinnitas Janukovitš, et Maidani ei hakata ründama ja mõni tund kestis vaherahu), ja teiseks, juhul kui toimub, rakendab see nimelt terroristlikke vahendeid. Terrorivastane operatsioon seisneb eriüksuste tegevuses terroristi või terroristliku grupeeringu neutraliseerimiseks ja elanikkonna kaitseks. Kiievis näeme aga vastupidist: valitsuse snaiperid tulistavad Maidanile ja selle naabertänavatele kogunenud rahvast. Lisaks sellele on aktiivselt kasutatud krimilaliseeritud sportlasi ja lihtsalt kriminaalseid elemente, nn tituškit. Ja seda ennekõike Harkivis. Mitmes Youtube'i videos saab näha eriüksuse Berkuti koostööd tituškiga. Eriväelased hajutavad demonstrante, nende selja taga aga peksavad kurikatega varustatud tituški neid vaeseomaks. Kümned inimesed on viidud haiglasse. Ööl vastu tänast levisid kuulujutud Venemaa siseministeeriumi vägede rünnakutest demonstrantide vastu. Demonstreeriti Venemaa sisevägede ohvitseri varrukamärki, mille manifestandid rebisid talt ära rüseluse käigus. Kiievisse saabuvad dessantväeosad, teiselt poolt, Lääne-Ukrainast tuleb aga busside kaupa rahvuslasi manifestante toetama. On oht, et Ukraina ülestõus muutub kodusõjaks.

Sündmused, mis said alguse Ukraina juhtkonna loobumisest Euroopa Liiduga assotsiatsioonilepingu allkirjastamisest majanduslike sidemete kasuks Venemaa nn tolliliiduga, võtavad järjest dramaatilisema pöörde, kusjuures tuleb rõhutada nii nende ootamatust (ootamatud nii Janukovõtšile kui tema valitsusele kui ka opositsioonile, samuti Venemaale ja lääneriikidele) kui ka mõistetamatust. Nad ei allu ühelegi mudelile ega määratlusele. Hea näide on Anne Applebaumi tänane lugu Postimehes, mis näitab, et ka tark ja muidu erudeeritud inimene, püüdes läheneda Ukraina sündmustele väljakujunenud stampide kaudu, ei saa asjale pihta. Jälgin Ukrainas toimuvat ärevuse ja halva aimdusega. Mul on tõesti raske leida isegi mitte head, vaid rahuldavat stsenaariumi olukorra lahendamiseks, samas kui halbu ja väga halbu stsenaariume on mitu. Tahaksin väga eksida.

        Põhjalikuma analüüsi jaoks on veel vara, tahan välja tuua vaid mõned punktid, mis on minu meelest jäänud varju.

1. On levinud stamp, ja seda eriti Vene inforuumis, et Ukraina on lapiline riik, et venemeelne ida ja rahvuslik lääs võivad iga hetk lahku lüüa. Välja on pakutud kuni kuus erinevat rahvuslik-territoriaalset üksust, mis tekivad Ukraina varemetel ja nendest mitmed (taas)ühinevad Venemaaga. Viimased sündmused näitavad, et see on täielik jama, vene ideoloogide soovunelm. Kriis jaotas Ukraina täiesti teistel alustel ja riiklikku terviklikkust ei taha lõhkuda nendest ükski. (Krimm on erijuhtum, aga ka sealne olukord ei ole sugugi ühemõtteline.)

2. Vaatamata kokkupõrgete ägedusele rabavad nad mõlemapoolse distsiplineeritusega, mis piirdub heatahtlikkusega.
a) Olen mitu ööd vaadanud otsepilti Ukrainast ja keskendunud ennekõike mitte visuaalsele poolele, vaid verbaalsele. Näiteks kui täna tegid meeleavaldajad tormijooksu ühele valitsushoonele, toimusid eelnevalt läbirääkimised hoonet kaitsva eriüksuste koloneli ja ühe meeleavaldajate liidri vahel, kelle rüht, kõne ja tegumood paljastasid selgelt militaarse tausta. Niisiis, ta hoiatas koloneli, et kohe algab tormijooks ja inetuste vältimiseks oleks hea, kui neid ei mürgitataks pisargaasiga, sest see teeb inimesed agressiivsemaks. Seepeale vastas kolonel, et olgu, ei tee, aga ennist pidime tegema, sest teie pool hakkas esimesena loopima. Ning lepitigi kokku, et demonstrandid ei loobi, nemad ei gaasita. Kõige huvitavam oligi see, kui meeleavaldajate juht pöördus oma pooldajate poole: vaadaku ette, siin võivad olla provokaatorid, kes hakkavad märatsema, kuid meie käitume organiseeritult (jutt käib nimelt tormijooksust, aga mitte istumisdemontratsioonist). Kumbki pool ei taha verevalamist. Siin tuleb täpsustada: selgelt ei taha verevalamist sõjavägi, kes on üldse tänavatele toodud peaaegu et vastutahtmist, ei taha verevalamist tavaline miilits. Kuid need läbirääkimised, millest ma räägin, ei olnud tavamiilitsa, vaid Berkuti nimelise eriüksusega, kusjuures Berkut on ainus jõud, milles Janukovõtši režiim võib enam-vähem kindel olla.

b) Jutt provokaatoritest ei ole vaid retooriline võte. Kiievis on demonstrandid kinni pidanud ja üle kuulanud mitu Janukovõtši löömameest, nn tituški, kes tunnistasid, et nad korraldasid raha eest rüüstamisi ja huligaansusi. Vastavaid ülestunnistusi võib leida youtube'ist (siiski tuleb sellisesse materjali suhtuda ettevaatlikult, kuna on selge, et need ülestunnistused ei olnud päris vabatahtlikud, vt tituški ülekuulamist).
c) Erinevalt nn Araabia kevadest või isegi palju leebematest linnarahutustest Euroopas, vrd nt ka meie Pronksiööd, ei kaasne rahutustega vandalism ja röövimine (ainsad vandaalitsejad ongi vist juba mainitud tituški).

3. Opositsioon sai oma erimeelsustest üle ning esineb ühtse rindena. Kõik võimupoolsed katsed neid lõhestada ei ole siiamaani tulemust andnud, kusjuures tuleb rõhutada, et tänavapildis mängivad vähemalt sama tähtsat rolli kui parlamendiopositsioon ka täiesti teised jõud, nt jalgpallifanaatikud.

4. Sellegipoolest näib "lahinguväli" väga hästi organiseeritud. Võiks jääda mulje, et seda on ette planeeritud ja harjutatud, mis muide osaliselt on ka tõsi, kuna Euromaidanist osavõtjate hulgas on palju eelnevate Maidanide veterane, kuid siiski on kogu see lahing ühelt poolt täiesti spontaanne, aga teiselt poolt hästi korraldatud, kusjuures organiseerituse aste kogu aeg kasvab.

5. Vene inforuumis -- ja ma ei pea siin silmas üksnes ametlikku propagandat, vaid ka sotsiaalmeediat -- on Euromaidanist osavõtjad sildistatud marurahvuslasteks, fašistideks, natsideks. Tuuakse otseseid paralleele Suure isamaasõjaga. Selle loogika järgi peaksid aga Janukovõtš ja Berkut siis olema Nõukogude väed. Maidani helitaust ütleb aga midagi muud: soomustatud eriväelased assotsieeruvad sakslastega, aga demonstrandid enesealgatusliku rahvaväega, kes loobivad tanke molotovi kokteilidega.

        Mihhail Hodorkovski -- Venemaa kuulsaima vangi -- vabastamine annab ikka veel kommentaatoritele kõneainet. Paljud asjaolud on siiamaani selguseta ja vaevalt, et need niipea üldse selginevad. Kaks aspekti väärivad erilist väljatoomist. Esiteks, inimene, keda ähvardati sellega, et ta istub vangis surmani, lasti siiski vabadusse. Ning teiseks, ta kirjutas alla president Putinile adresseeritud armuandmispalvele, mida ta oli lubanud mitte teha, kuna ei võta talle esitatud süüdistusi omaks. Saavutatud kompromiss -- armuandmispalve ilma süü omaksvõtuta rahuldas arvatavasti Putini administratsiooni rohkem kui Hodorkovskit, kuna nüüd kadus tal võimalus juriidiliste vahenditega nii oma au ja väärikus taastamiseks kui ka materiaalseks kompensatsiooniks.
        Kaudsete indikatsioonide järgi võib ainult oletada, mis sundis Hodorkovskit meelt muutma. Nagu osutavad tema advokaadid, kes samuti kõiki üksikasju ei tea, ei saatnud Hodorkovski armuandmispalve nende kaudu (mis oleks asjade loomulik käik) ega posti teel. Arvatavasti said tema allkirja paberile kaks teda külastanud FSB ohvitseri. Võib oletada, et nad esitasid Hodorkovskile kaks argumenti.
        Esiteks, ehkki tema vangistus peaks lõppema vähem kui aasta pärast, vabadusse ta ei pääse, kuna teda ootab ees järjekordne (kolmas) protsess, kus on tema vastu esitatud väga tõsised süüdistused. Hodorkovski teadis kindlasti ka ise meedia kaudu prokuratuuri avaldusest, et tema kolmandal protsessil on "väga head perspektiivid". Kuna majanduskuritegude aegumise tähtaeg on juba ületatud, siis jäävad üle riigivastased kuriteod. Ja prokuratuur vihjaski, et Hodorkovski mitte lihtsalt toetas rahaliste vahenditega Putini-vastast opositsiooni, vaid valmistas ette riigipööret. Võib arvata, et teda külastanud ohvitseridel ei olnud raske teda veenda selles, et ükskõik kui absurdsed need süüdistused ka ei tundu, viiakse protsess eduka lõpuni. Et selline asi on tõepoolest väga reaalne, näitasid Hodorkovski kaks esimest protsessi ja ka hilisem opositsionäär Aleksei Navalnõi süüdimõistmine. Selles riigis on üks instants, mis otsustab, kelle vastu milliseid seadusi ja kuidas kasutada ning milline peab olema tulemus. Ning see instants pidas Hodorkovskit isiklikuks vaenlaseks.
        Teiseks teadis Hodorkovski ka ise oma ema raskest onkoloogilisest haigusest ning ilmselt teatati talle tervise kiirest halvenemisest (juhul kui seda tehti, on tegu järjekordse valega, kahjuks tüüpilisega). Niisiis, arvatavasti tehti Hodorkovskile ettepanek, millest oli tõesti raske keelduda, kusjuures talle jäeti isegi suuremeelselt oma maine päästmise võimalus süü mittetunnistamise näol. Mis aga toimus kulisside taga, millised olid Genscheri ja Merkeli poolt Putinile esitatud argumendid, me ei tea. On spekuleeritud nii olümpiamängude kui ka gaasitarnete teemadel (veel mõni aasta tagasi võis Kreml dikteerida, kellele ja mis hinna eest ta gaasi müüb, nüüd aga on tänu kildagaasi tehnoloogiale, mis lubas nt USAl gaasi importijast muutuda eksportööriks, gaasi hind oluliselt langenud ja tekkinud selle soetamise alternatiivid).
       
Siinkohal pean vajalikuks märkida, et ma ei ole asjatundja ei majanduse ega juriidika valdkonnas. Samuti ei tunne ma isiklikku poolehoidu mitte ühegi postsovetliku nn oligarhi vastu ja Hodorkovski pole siin erand. Suur osa neist rikastus tänu tehingutele, mida parimal juhul võiks kvalifitseerida kahtlastena. Kuid see ei tähenda, et see oli ainus rikkaks saamise viis ning et kõik olid paratamatult juriidilises mõttes kurjategijad ja eetilises mõttes sulid. Samas just 1990. aastate keskel ei käinud juriidika ja eetika Venemaa ärielus käsikäes. Skeem, mille abil Hodorkovski omandas Jukose (nn pandioksjon, zalogovõi auktsion), oli täiesti legaalne. Selle töötas välja tolle aja Venemaa rikkaim oligarh Vladimir Poltoranin ja see seadustati rea presidendiukaasidega (nr 889, 986, 1067 ja 1230). Need ukaasid lõid tingimused, millega ettevõtlikud (loe: nahaalsed) inimesed võisid saada praktiliselt ilma omakapitalita väga rikkaks. Laskumata pehmendavatesse detailidesse tähendas see, et riigi vara privatiseeriti riigi enda raha eest. Nagu öeldakse, cosi fan tutti, nii tegid kõik, ja Hodorkovski oli üks paljudest, tõsi küll, üks edukamatest.
        Paar sõna Hodorkovski protsesside kohta. Üks põhilisi probleeme, ja seda isegi mitte juriidilises, vaid puht loogilises mõttes, on vastuolu esimesel ja teisel protsessil esitatud süüdistuste vahel. Esimese protsessi põhisüüdistus oli maksupettus. Jällegi, ei saa laskuda detailidesse, kuid siin oli põhiline küsimus selles, et Jukose makse tõsteti tagantjärele: 2003. aasta seisuga ei olnud Jukos maksuvõlglaste nimekirjas, ettevõte maksis makse samadel alustel kui teised, kuid 2004. aastal arvestati Jukose maksumäär ümber ja see ümberarvestus ei puudutanud teisi ettevõtteid. Nt 2001. aastal pidi Jukos maksma $14,5 barreli eest (teiste kompaniide keskmine oli aga $5,2). 2000. aasta eest määrati $10.5, kui keskmine oli $6. Sellele lisandusid  viivised ja trahvid, mis viisid Jukose pankrotini. Siin rikuti kaht Venemaa põhiseaduse põhimõtet: vastavad seadusaktid olid tagasiulatuva jõuga ja teiseks valikulised (analoogiliste meetmete rakendamisel oleks pankrotti aetud kogu Venemaa naftatööstus). Hodorkovski ja tema äripartner Platon Lebedev mõisteti kaheksaks aastaks vangi.
        Mis aga puudutab teist protsessi, mis leidis aset 2010. aastal, siis siin süüdistati Hodorkovskit ja Lebedevi selles, et nad hoopis varastasid iseenda ettevõttelt 350 miljonit tonni naftat. Kaitse oli hämmingus, kuna mingeid jälgi väidetavast vargusest kusagil ei ole ning 350 miljonit tonni naftat ei ole asi, mida saaks kergesti kusagile peita. Tegemist olevat juurdlusorganite poolse numbrite manipuleerimisega. Kuid veel kummalisem oli see, et need 350 miljonit tonni figureerisid esimesel protsessil kui produkt, mille müügist ei makstud riigile õigeid makse. Kaitse küsimusele, kuidas saab ühe ja sama asja maha müüa ja müügi pealt kas või osaliselt makse maksta ning selle samal ajal varastada ja ära peita, ei pidanud süüdistaja vajalikuks vastata. Kohtus keskenduti asjaolule, kas naftavargus leidis aset või mitte. Kaitse taotles tunnistajateks peaministri Vladimir Putini ja asepeaministri Igor Setšini, kuid kohus seda ei rahuldanud, lubades siiski üle kuulata endise riigivarade aseesimehe German Grefi (Hermann Gräf) ning endise energeetikaministri Viktor Hristenko. Samuti esines tunnistajana endine peaminister Mihhail Kasjanov. Kõik kolm teatasid, et naftavarguse kohta puuduvad igasugused andmed. Hristenko lisas, et Jukose majandustegevus ei väljunud "normaalse praktika" raamidest. Sama kinnitas ka Mihhail Kasjanov, kes lisas omakorda, et tema arvates on protsessil poliitiline alltekst.
        Sotsiopoliitilisest seisukohast on kogu sellest juriidilisest ja majanduslikust problemaatikast olulisem Venemaa võimude informatsiooniline kate, mida protsessidele tehti. Hodorkovskit, Lebedevi ja Jukosega seotud väiksemaid tegelasi süüdistati mitte majanduskuritegudes, vaid mõrvades ja riigipöördekatsetes. Käis isegi omamoodi enampakkumismäng: kes suudab Hodorkovskile rohkem laipu kaela riputada. Teemat, et mehel on käed küünarnukkideni verised, varieerisid kümned ja kümned tuhanded anonüümsed blogipostitused. Kui hiljem avalikustati liikumise Naši internetitegevus, siis selgus, et valdav osa jälgi viib sinna. Eesmärgiks oli Hodorkovskile psühholoogilise surve avaldamine, et teda murda, ja jälitusorganite esindajad ähvardasid pidevalt vastavate süüdistustega. Kuid see polnud kaugeltki kõik. Pidevad olid provokatsioonid vanglas ja koloonias. Nt üks retsidivistist kaasvang kirjutas avalduse, et Hodorkovski püüdis teda vägistada, ning jälitusorganid ähvardasid, et võivad selle iga hetk käiku lasta.

Ent Hodorkovski ei murdunud ja nii mõnegi vaatleja arvates oli ta vangis Putinile ohtlikum kui vabaduses. FSB kehtestatud pooldiktaatorlik režiim vajab hirmu, ja inimene, kes ei karda, on vastuvõetamatu väljakutse. Hodorkovski on vaja murda. Meil on siin Eestis isegi raske ette kujutada, millist rolli Venemaa moraalses kliimas mängis see, et Hodorkovski ei murdunud.

Kuid asi pole ainult Hodorkovskis. Hiljuti ilmus Postimehes intervjuu sotsiaalantropoloogi Brian Palmeriga "Julgus võib nakata nagu hirm" ning Hodorkovski juhus kinnitab seda selgelt. Tema kaassüüdistatav, samuti süüdi mõistetud Platon Lebedev näitab välja suurematki julgust. Nagu ka Hodorkovskit, lubati teda füüsiliselt hävitada, kuid samal ajal kui Hodorkovski istus oma tegude eest (ma ei pea siin silmas ametlikku versiooni, vaid Hodorkovski Putini-vastaseid tegusid ja avaldusi), siis Platon Lebedevil ei olnud mingeid poliitilisi ambitsioone ning talle tehti selgeks, et ta saab vabadusse juhul, kui hakkab Hodorkovski vastu tunnistusi andma.

        Ei murdunud Jukose keskastmejuht Svetlana Bahmina, kes pärast mehe vanglakülastust jäi rasedaks ja sünnitas vanglas. Kuid rahvusvahelistest protestidest hoolimata hoiti teda vangistuses ja nagu Platon Lebedeviltki nõuti vaid ühte asja: et ta hakkaks tunnistama Hodorkovski vastu. Alles president Bushi isiklik sekkumine viis armuandmiseni, kuid mingeid tunnistusi Hodorkovski vastu ta ei andnud.
        Ei murdunud Jukose jurist ja asepresident Vassili Aleksanjan. Tema juhtum on eriti märkimisväärne, kuna ta viibis aastaid eeluurimisvangistuse all, jõudmata kunagi kohtusse, ning 2010. aastal lõpetati asi aegumise tõttu. Ka temalt nõuti vaid ühte: Hodorkovski vastu tunnistamist. Uurimisvanglas selgus, et tal on AIDS, millesse ta nakatus autoavariile järgnenud operatsioonil (loomulikult paisati internetiruumi massiivne postituste kogum, et tegelikult sai ta selle prostituudilt või geiklubist). Vangistuses nakatus ta tuberkuloosi ja varsti avastati tal maksavähk. Kõik normid eeldanuks tema vabastamist, vähemalt tõkendi muutmist (kõne alla võisid tulla kas kautsjoni määramine või koduarest). Varsti avastati tal veel üks vähivorm: lümfoom, mis pidi ta ruttu hauda viima. Sellele võiks lisada, et vangistuses jäi Aleksanjan, kellel niigi oli nõrk nägemine, peaaegu pimedaks. Aleksanjanile avaldati pidevat vaimset ja füüsilist survet, keelati duši all käimine, lubati täisväärtuslikku ravi juhul, kui ta esineb valesüüdistustega Hodorkovski ja Lebedevi aadressil. Kuid ta ei murdunud. Tegemist oli väga tahtejõulise inimesega, kes saavutas noorpõlves hoolimata väga viletsast nägemisest (üks silm üldse pime) karates musta vöö. Teda ei lastud vabaks vaatamata sellele, et Euroopa Inimõiguste Kohus tegi kolm vastavat ettekirjutust. Siiski lubati ta 2009. aastal, kui oli selge, et elada on tal jäänud üksnes mõni kuu, rekordilise kautsjoni vastu vabadusse. Tema jälitamine jätkus aga ka vabaduses, eriti vihastas asjaolu, et ta ei surnud kohe pärast vabastamist. Nagu Aleksanjan oma viimases intervjuus ütles: taga kiusatakse mitte ainult teda, vaid põrguks tehakse ka kõigi tema sugulaste ja tuttavate elu, samuti tema arsti elu.
        Aleksanjan jäi elu lõpuni truuks oma arvamusele, et Jukoses ei sooritatud mingeid kuritegusid, ning ta muretses eriti Aleksei Pitšugini, Jukose endisest FSBlasest turvaülema pärast, keda süüdistati mitme mõrva tellimises ja kellele määrati 24-aastane vanglakaristus (mis on omakorda kummaline, kuna vastavad süüdistused nõuaksid eluaegset vangistust). Aleksanjan rõhutas, et kui Hodorkovski ja Lebedevi nimesid teavad kõik ja nende eest võideldakse, siis Pitšugin jääb unustusse, ehkki mehe ainus süü seisneb selles, et ta ei esinenud valesüüdistustega Hodorkovski vastu.
        Ning veel vaprusega nakatamisest. Kui mõisteti kohut teise opositsionääri, Aleksei Navalnõi üle, siis tundus, et tegemist on Hodorkovski stsenaariumi kordamisega, kus Lebedevi rolli pidi mängima Pjotr Ofitserov, kellele samuti lubati kohtuasja lõpetamist, juhul kui ta toetab Navalnõi-vastaseid valesüüdistusi, ning oma lõppsõnas paljastas Ofitserov selle süüdistajate taktika. See lõppsõna oli üldse märkimisväärne kodanikuakt ja väärib vähemalt osalist tsiteerimist: "Väita, et ma ei närveeri, ei oleks õige. Ei saa öelda, et ma olen siin juhuslikult. Meie, mehed, vastutame oma tegude eest kogu elu. Tehingud südametunnistusega on alati, nagu öeldakse, mitte-ekvivalentsed. Ja mina oleksin muidugi tahtnud jääda vabadusse. Ent kui mul oleks võimalik ajas tagasi minna möödunud aasta algusesse, kui Juurdluskomitee töötajad minuga rääkisid, talitaksin ma samamoodi. On asju, millest ei saa üle astuda. Ma ei palu kohtult allahindlust (snishoždenie), kuna ma pole süüdi. Süütu ei vaja allahindlust."

Mihhail Hodorkovski on vaba. On kuulda nii rõõmsaid kui ka nördinud hääli, ja ma ei pea siin silmas üksnes Kremli hääletorusid või patoloogilisi antisemiite. Ka mitmed Vene demokraatia eest võitlejad on armuandmispalve esitamise üle nördinud: Hodorkovski kaotab vastupanusümboli staatuse. Võimalik, et mingi tõetera selles ka on. Me kõik ju vajame pühakuid ja märtreid.
        Bertolt Brechti "Galilei elu" lõpus tuleb murtud õpetlane oma õpilaste juurde ning mitte keegi ei taha temaga rääkida. Tema kõige ustavam õpilane Andrea ütleb nagu tühjusesse: "Las ta läheb siit ära," hiljem aga lisab: "Õnnetu on maa, kus pole kangelasi." Pärast pikka vaikust ütleb Galilei: "Õnnetu on maa, mis vajab kangelasi."

Üldiselt kuulun nende hulka, kes on Eesti üle uhked. Neid asju, mis on hästi tehtud ja mis mulle meeldivad, on palju rohkem kui neid, mis tekitavad vastakaid tundeid või lausa tõrget. Paraku on aga ka viimaseid olemas.
    Nii näiteks meeldib mulle väga Eesti maksusüsteem. Lihtne ja õiglane. Ja ma ei saa kuidagi aru nendest, kellel käed lausa sügelevad selle lõhkumise järele, et asendada see millegagi, mis ka teistes riikides töötab halvasti.
    Ka meeldivad mulle Eesti maksuametnikud. Abivalmid ja sõbralikud. Raske isegi uskuda, et nende ametivennad USAs või Rootsis ajavad elanikkonnale hirmu nahka. Mulle meeldib meie e-riik. Paljud muudes riikides aega ja närve kulutavad asjad saavad tehtud mõne hiireliigutusega. Mulle meeldib väga, et iga-aastast tuludeklaratsiooni võib esitada elektrooniliselt ja kogu protseduur võtab mul tavaliselt alla kümne minuti.
    Selle idüllilise pildi rikub aga aastast-aastasse korduma kippuv episood. Oktoobri keskpaiku saan ma Maksu- ja Tolliametilt e-maili, milles teatatakse, et minu tuludeklaratsioon on puudulik, kuna pole selles esitanud välisriigist saadud palgatulu. Lähen paaniliselt MTA koduleheküljele, mingit maksuteadet seal ei ole. Helistan siis lisatud telefoninumbrile ja vestlen väga meeldiva daamiga, kes teatab mulle, et seda teadaannet ei saagi elektrooniliselt kätte. Tuleb ajada paberid korda. Kuid meil on ju e-riik, kõigi oma tulude ja honoraride maksud saan korda ajada elektrooniliselt. Miks siis seda ei saa? Jah, kahjuks kõike muud saab, aga seda ei saa. Püüan siis välja selgitada, palju ma riigile võlgu olen. Selgub, et mitte midagi. 200 euro pealt, mille ma sain Soomes loetud loengu eest, on 64 eurot juba Soome riigile makstud. Nii et maksma ei pea midagi, aga paberid tuleb siiski korda ajada. Aega anti mulle alla kahe nädala, nende sisse mahtus ära minu operatsioon, ning kui ma esimesel võimalusel pärast loengut hüppasin taksosse ja sõitsin kohale, selgus, et amet on juba kinni. Nimelt töötab ta reedeti kuni 15.30, mina jõudsin viis minutit hiljem. Nii saigi minust maksuvõlglane või midagi...
    Muidugi mu enda viga, oleks võinud mäletada seda honorari, aga paraku mõtlen ma tavaliselt oma järgmistest loengutest, mitte eelmistega seotud tuludest. Samuti oleks võinud eelnevalt avamisajad järgi vaadata, kuid jällegi, nagu vanarahvatarkus ütleb, loll pea on jalgade nuhtlus. Siiski tundub veidi kummaline, et MTA on avatud üksnes tööajal ja lõpetab teistest ametitest isegi varem.
    Lojaalse Eesti kodanikuna ei kahtlusta ma siin kellegi kurja tahet. Aga siiski tuleb vägisi meelde nõukaaegne anekdoot saunast, mille riietusruum ehitati teisele poole tänavat.

Kritiseerides Hegeli õigusfilosoofiat, märkis endine hegeliaan Karl Marx, et kriitikarelv ei saa asendada relvastatud kriitikat. Õigupoolest seisnebki kogu Marxi poliitilise filosoofia kvintessents alates "Teesidest Feuerbachist"  selles, et elu  radikaalne (ja vägivaldne)  muutmine ongi filosoofia ainus väärikas eesmärk.

    Filosoofia seos vägivallaga on vana ja hästi tuntud teema. Neid filosoofe, kes otseselt kutsusid üles vägivallale või propageerisid seda, ei olegi ehk nii palju. Kuid väga tihti oleme tunnistajaks sellele, kuidas ülevaid ideid ning isegi sallivust ja armastust kuulutavad doktriinid transformeeruvad vägivaldseks praktikaks.  Mind on aga alati huvitanud need maailmavaatelised ja filosoofilised süsteemid, mis ka realiseerununa poliitilises praktikas pole millegipärast vägivaldseks muutunud. Üks selline kandidaat on kindlasti analüütiline filosoofia, kuid see näide pole eriti huvitav, kuna tegeleb probleemidega, mis tädi Maalit eriti ei eruta. 

    Palju huvitavamaks juhtumiks pidasin kantiaanlust nii oma klassikalistes kui ka erinevates uuskantiaanlikes vormides. Ent elu on targem kui meie. Minu eksimust on korrigeerinud relvastatud kriitika juhtum Rostovis Doni ääres, kus kahe õllesabas seisnud kantiaani vahel tekkis palav diskussioon oma eeskuju filosoofia üle. Vaidlus kasvas üle rüseluseks, kuid tipnes sellega, et üks filosoofidest võttis välja traumaatilise püstoli ja tulistas sellest oma oponenti pähe. Jäängi nüüd mõttesse, kas tegemist oli tõelise kantiaaniga või hoopis varjatud marksistiga, kes otsustas realiseerida metafoori relvastatud kriitikast.

Viimastel nädalatel on mind -- ja mitte ainult mind -- pommitatud kirjadega Lõuna-Koreast. Kuna täna tuli kaks kirja juba ka Tartu linna volikogu aadressile, otsustasin, et nüüd piisab, ja avalikustan alljärgnevaga oma seisukoha, mis on vormistatud kirjana kampaania eestvedajale Hwang Uiwonile.

Dear Hwang Uiwon,

During the last weeks I have received a number of letters to different addresses from you and other persons sharing your views. These e-mails were sent to my inbox, to my colleagues, relatives, as well as Tartu City Council, my university and even Estonian newspapers. Your letter has been published as a comment also in my home page, and if I understood you correctly, it was not even posted by you. These letters urge me to get involved in the academic process of South Korea. However, your last e-mails reveal that there is also a political background to this matter. At the same time I would like to let you know that I have received an e-mail from Prof. Jungkwon Chin as well, where he explained the situation from his standpoint. I, in turn, contacted Prof. Soo-Hwan Kim, whom I consider the best specialist in Korea in the given field.

After giving this matter careful consideration, I have reached the following decisions:
1. Although the thesis contains some substantial problems and has flaws in referring, I do not see any reason to get involved in the South Korean academic process and I prefer to leave this question to decide to the university of Prof. Chin.
2. I see even less reasons to intervene South Korean political debate and to confuse the academic argumentation with the political one.

I would like to add here another matter that saddens me. The semiotic heritage of my father, Yuri Lotman has not just aesthetical, but also important ethical implications. It requires constant mutual respect and understanding between different people and cultures. The debate that has arisen lately in South Korea over his name, is in strong contradiction with his teaching.

With best regards,
Mihhail Lotman

UPD 09/11/2013. Above is my final statement. I would appreciate CSI (or other "persons of interest") not sending me any more e-mails or comments.

                                                                                                                           MIKS MA END ÄRA EI TAPA
                                                                                                                           Ei taha.
                                                                                                                                         Paul-Eerik Rummo

   Vanemad inimesed arvatavasti mäletavad ENSV ajakirjanduses sellist populaarset rubriiki nagu "Teised meist": otsiti üles mingi lugu, kus oli positiivselt mainitud Eestit või eestlast ning avaldati või refereeriti seda. Selle üle naerdi, kuid okupatsioonirežiimi tingimustes oli noil publikatsioonidel teatud kompensatoorne funktsioon: me ikkagi oleme olemas, meist teatakse, meid tunnustatakse. Kogu see üritus oli naiivne, teatud mõttes isegi enesepetlik, kuid siiski oli see tähtis indikaator: ühiskond vajas sõnumeid, mis tõstaksid tema enesehinnangut.
    Sedalaadi uudiseid leiame ka praegu, kuid ilmselt on elu nii palju paremaks läinud, et vähemalt osa ajakirjanikke lausa otsib üle maailma sõnumeid, mis võiksid halvustada Eesti elu, riigikorda, eriti aga poliitikat ja ühiskonda. Ent kuna Eestist endiselt maailmas eriti palju ei räägita, siis tuleb algupärast materjali kasutada nö poolfabrikaadina, et produtseerida põlastavaid tekste.
    Heaks näiteks viimasest võib pidada hiljuti Delfis ilmunud artiklit, millel autorit nagu poleks, nimetatud on vaid, et "toimetas Lauri Laugen". Artikkel on pealkirjastatud intrigeerivalt: "Teadlased New York Timesis: Eesti 1990. aastate šokiteraapia mõjus tervisele halvemini kui Valgevene poliitika", see on saanud üle 200 kommentaari, mis enamasti, nagu oodata, ei reageeri teksti sisule, vaid üksnes pealkirjale, ja need kommentaarid on ettearvatavad.
    Peab ütlema, et David Stuckleri ja Sanjay Basu New York Times'i artiklis "How austerity kills" (kuidas kasinus tapab), mida Lauri Laugen "toimetas", pole mitte midagi sellist otseselt öeldud. See on toimetaja enda lennukas mõttekäik. Eestist pole artiklis peaaegu midagi räägitud, ainsal korral on teda sulgudes loetletud. Igaks juhuks toon ära vastava passaaži:   

Nendest lõikudest piisab, et näha, et tegemist on täieliku kräpiga: järeldused ei tulene andmestikust, vaid vastupidi, andmeid on vägisi püütud suruda ideoloogilistesse skeemidesse, kusjuures andmed ise punnivad aktiivselt vastu. Toome ära vaid mõned vead.
1. Pärast taasiseseisvumist valisid Eesti, Läti ja Leedu erinevad sotsiaalmajanduslikud mudelid, kusjuures Leedu oma oli "graduaalsem" mitte üksnes Eesti, vaid ka Läti ja Poola omast.
2. Jeffrey D. Sachs konsulteeris Venemaa valitsust, kuid tal ei olnud mingit pistmist majandusreformiga Eestis (vist ka Lätis ja Leedus). Lawrence H. Summersi panus on isegi Vene reformide suhtes puhtteoreetiline ja ei mõjutanud kuidagi reforme Eestis.
3. Gorbatšovil pole mingit pistmist majandusreformidega Poolas ja Sloveenias (isegi Venemaa reformid ei arvestanud Gorbatšovi ideedega).
4. Šokiteraapia klassikaliseks näiteks loetakse nimelt Poolat (Leszek Balcerowiczi reformid).
5. Täiesti meelevaldne on samasse patta panna 1990. aastate alguse turumajandusele ülemineku strateegiad ja masuaastate kasinus- või laristamismudeli.
6. ja peamine. Enesetappude arv, mis on NYT artikli põhiline kriteerium, on Eestis väiksem kui Valgevenes ja Sloveenias (mõlemas umbes kolmandiku võrra) ja veidi väiksem kui Poolas. Nii et ei maksa siiski kiirustada Lukašenka juurde sotsiaalset varjupaika paluma.

Vrd nt enesetappude arvu Valgevenes ja Eestis 2007, kui kokkuhoiupoliitika Eestis algas (WHO andmed Valgevene kohta näitavad, et enesetappude kasv 90ndate alguses ei olnud väiksem kui Eestis, küll aga on praegu Eestis see näitaja märkimisväärselt väiksem).

            (Nii siin kui edaspidi on esitatud suitsiidide arv 100 000 elaniku kohta; WHO andmed)
  
Muidugi võiks öeldule vastu väita, et tsiteeritud lõigus ei ole jutt praegusest olukorrast, vaid 90. aastate algusest, mil Eestis tõepoolest võis täheldada olulist enesetappude kasvu (vt allpool), kuid artikli tervikfookus on suunatud nimelt viimaste aastate kokkuhoiuprogrammide pihta, ning autorite põhitees, mis peegeldub ka loo pealkirjas, on, et kokkuhoid tapab: austerity kills.
David Stuckleri ja Sanjay Basu artikkel refereerib nende hiljuti ilmunud raamatut "The Body Economic: Why Austerity Kills", kus on seda mõtet väljendatud veelgi tugevamalt: kasinus on surmavam kui masu 'Recessions can hurt, but austerity kills': masu võib haiget teha, kasinus aga tapab.
    Vaatame siis enesetapustatistika dünaamikat Eestis:

                                                (Eesti Statistikaameti andmed)  

On näha, et aastatel 1992-94 kasvas enesetappude arv märgatavalt ja ületas rohkem kui kolmandiku võrra 1989. aasta näitajat, siis aga hakkas langema ning alates 2005. aastast on see näitaja stabiilselt väiksem kui nõukogude aja lõpul. Väikest kahanemist näeme ka kasinuspoliitika läbiviimise ajal kolmel viimasel aastal.
    Mida see tähendab? Asi ongi selles, et ülaltoodud andmed ei luba teha mingeid järeldusi selle kohta, kuidas majanduspoliitika mõjutab enesetappe. Oleksin ma samasugune suller nagu NYT artikli autorid, rääkimata Delfi ajakirjanikust, võiksin ma kuulutada, et kasinus päästab. Kuid igaüks, kes on kas või natuke matemaatilise statistika alustega tuttav, teab, et korrelatsioon ei tähenda põhjus-tagajärg suhet. Eriti on seda laadi järeldused lubamatud, kui on tegemist nii keeruliste protsessidega ja nii primitiivsete vahenditega nagu opereerivad raamatu ja artikli autorid.
    Suitsidoloogia on suhteliselt noor ja kiiresti arenev teadus. Ei ole universaalset mudelit, mis selgitaks, miks inimene otsustab teha sellist dramaatilist sammu; käsitlus, mis taandab kõik kasinusele, on kas ülimalt naiivne või poliitiliselt motiveeritud.

    Enesetapulainel võivad olla täiesti erinevad põhjused: sõja kaotamine (nagu Jaapanis) või võit (nagu USAs ja NSVLs), poliitilise vabaduse kaotamine (nagu nt Tiibetis) või vastupidi, liberaalsed reformid (nt suurt enesetappude kasvu täheldati Vene Impeeriumis pärast 1860. aastate reforme), jne, kusjuures kindlasti on põhjuste hulgas ka majanduslik olukord, õigemini, selle kiire halvenemine (nagu nt Kreekas, kus majanduslangus tõi tõepoolest kaasa kiire enesetappude kasvu).
    Põhjused võivad olla kombineeritud, nagu nt 1990. aastate alguse Venemaal, kus mitmed endised nomenklatuuritegelased ennast tapsid. On täheldatud ka selliseid kaine mõistusega raskesti mõistetavaid juhuseid, kus end tapetakse lemmikbändi laialiminemise või lemmikmeeskonna kaotuse puhul. Noored tapavad end armastuse pärast, vastuseta, nagu Goethe noor Werther, või vastatud, nagu armunute topeltenesetapud Jaapanis. "Noore Wertheri" puhul on oluline ka see, et tegemist oli fiktiivse kirjandustegelasega, kelle enesetapp leidis Lääne-Euroopas märkimisväärset järeleaimamist. Muidugi on tähtis ka religioosne faktor, nt budistlikes ühiskondades on enesetapud levinumad kui kristlikes, kuid ka seda ei saa absolutiseerida, kuna Leedu on stabiilselt enesetappude osas üks liidreid. Oluline on ka vanuse faktor, kuid suitsiidide eelistatud vanused erinevad kultuuriti. Nt kui võtta kaks "enesetapulembelist" riiki nagu Jaapan ja Prantsusmaa, siis Jaapanis on see eavahemik 55-64 aastat, Prantsusmaal aga 75+. Vrd vastavaid näitajaid (esitatud on vaid meeste enesetappude statistika).

                                                                    (WHO andmed)

Ka kliima ja valgus: kasinusest hoolimata tapab end Kreekas märkimisväärselt vähem inimesi kui Gröönimaal. Kuid ka neid faktoreid ei saa üle tähtsustada: ka masu ajal tapab end Kreekas oluliselt vähem inimesi kui Prantsusmaal, mis on praegu kasinusvastase poliitika lipulaev EUs. Jne.
Siiski kehtib  üks rusikareegel peaaegu kõikide ühiskondade ja majandusolukordade kohta: mehed tapavad ennast palju sagedamini kui naised (siiski on ka siin üks tähelepanu äratav erand: Hiina).
NB! Öeldu ei tähenda, nagu oleks minu arust Eesti olukord enesetappude osas normaalne. Kaugel sellest. Eestlaste enesehävitamise tung on nii suur, et väljub sotsiaalpsühholoogiliste probleemide raamidest ja kujutab endast julgeolekuriski. Eestlasi on liiga vähe, et elusid oleks raisata.
    Valitsus ei saa tagada igaühele harmoonilist armu- ja pereelu, kuid midagi on siiski paigast ära. Kui ma loen lehest, et mitu korralikku perekonda on panga poolt tänavale tõstetud mitte seepärast, et nad rikuvad lepingus fikseeritud tingimusi ja ei maksa õigeaegselt oma hüpoteeki, vaid üksnes seetõttu, et masu pärast on nende kinnisvara väärtus langenud ja pank on ühepoolselt suurendanud nende igakuist makset, mis käis neile üle jõu, siis tekib minus küll väga tugev ebaõigluse tunne, isegi raev. Õnneks pole Eestis vist keegi sellel põhjusel endalt elu võtnud, kuid Hispaanias ja Itaalias on selliseid juhtumeid olnud. Arvan, et need on just sellised case'id, kus me ei saa lähtuda dogmaatilisest liberaalturumajanduslikust mudelist ning inimese ja panga vahel peab olema mingisugune riiklik amortisaator.

Jaak Allik tegi ajaloolise avastuse: "Kunagi pole olnud Vene riigi kallaletungi Eestile või Eesti riigile," vastavad väited ei olevat midagi muud kui "lihtsalt rahva hirmutamine ja rumalus". Ega siin midagi öelda mul polegi. Alliku hilisemad seletused ja Mikseri kommentaarid teevad asja veel hullemaks. See pole isegi naljakas, see on sündroom. Olen korduvalt väljendanud, et kaks kolmest Eesti kõige suuremast ohust on Vene oht ja punane oht. Paljud minu tuttavad (vasakpoolsed intellektuaalid) ei taha minuga kuidagi nõustuda: ega see punane küll kuidagi ohtlik ole. Kes ei usu mind, uskugu siis Allikut. Sotsidele ja keskerakondlastele on mul vaid üks palve: rääkige, sõbrad, rääkige...

Kohtasin Tartus üht kolleegi Tallinna Ülikoolist. Ta kuulub nende hulka, keda sildistatakse punaprofessoriks, mille peale ta kipub solvuma, ehkki on tõepoolest professor ja oma vaadetelt punasem kui suurem osa sotse või keskerakondlasi. Sellegipoolest suhtun temasse sümpaatiaga ja mulle tundub, et see on vastastikune. Pärast tühja-tähja vahetamist (mida teed Tartus jne), küsis ta äkki, miks ma ei salli vasakpoolseid. Proovisin naljaks keerata: sind ju sallin. Tundus aga, et tal ei olnud naljatuju. Siis jäin mõttesse. Tegelikult ei kujunda mu suhtumist inimestesse mingil vähegi olulisel määral tema poliitilised vaated ja pean tunnistama, et minu tutvusringkonnas on vasakpoolsete vaadetega inimesi rohkem kui konservatiive. Kuid selle küsimuse juures häirisid mind kaks asjaolu. Esiteks ei saa ma hästi aru, mida tähendab eesti sõna 'sallima', ma ei oska leida täpset ekvivalenti ei vene, inglise ega saksa keeles. Tavaliselt tõlgitakse 'tolerantsus' eesti keelde sallivusena, kuid tolereerima tähendab (välja) kannatama, sallimisel on aga märksa laiem tähenduste spekter. Igal juhul kannatan ma vasakpoolseid päris hästi välja, isegi kui neid on ruumis minuga koos lausa mitu. Teine probleem on aga seotud sellega, et mina eristan inimest, tema vaateid ja tema käitumist ning püüan hinnata positiivsel-negatiivsel skaalal üksnes viimast. Vaateid analüüsin palju mitmedimensioonilisemas ruumis. Mis aga puudutab inimest, siis püüan hinnanguid üldse vältida.

Kuid siiski pani esitatud küsimus mind mõtlema, sest tõepoolest ei meeldi mulle ei Vladimir Lenin, ei Mao Zedong ega isegi mitte intellektuaalide lemmik, sadistist mõrtsukas
Che Guevara. Ometi ei meeldi mulle ülalmainitud inimesed mitte nende vaadete, vaid tegude pärast, ning need teod on nii kõnekad, et isegi kõige fotogeenilisem välimus ei suuda minu silmis asja parandada.
Räägiks nüüd lühidalt ühest üldse mitte fotogeenilisest inimesest, kes on vägagi vasakpoolne, kuid imponeerib mulle oma elustiililt ja paljude hoiakute poolest väga. Pealegi tuli mulle meelde, et mõni päev tagasi mainiti teda lühidalt ka Eesti meedias (ja seda eriti tihti ette ei tule). Jutt on Uruguay presidendist Jose Mujicast (s. 1935).
1960. a liitus ta Tupamarose linnapartisaniliikumisega, võitles, relv käes, marksistlike ideaalide eest, sai tasuks kuus kuulihaava ja veetis oma elu parimatest aastatest 14 vangis.
Vangis muutusid ta vaated märksa rahumeelsemateks, vabanedes tegi ta märkimisväärse poliitilise karjääri, oli senaator ja minister, aga aastal 2010 valiti ta Uruguay presidendiks. Kuid nooruspõlve tormilisest elust ja peadpööritavast karjäärist tähelepanuväärsem on tema elustiil presidendina.

Nimelt keeldus ta presidendipaleesse
asumisest, jäädes elama oma naise farmi (abiellus ta 70-aastaselt ning presidendiametisse valimise ajal olid nad suhteliselt noor paar), ametiautost (talle piisab tema enda autost, mis oligi tema suurim isiklik vara enne abiellumist: 1987 a. välja lastud VW põrnikas), turvateenistusest (seda pole tal samuti vaja: "Manuela suudab mind valvata küll" -- jutt käib Mujica vanast kolmejalalisest krantsist.) Oma palgast annab ta 90% heategevusele ja on kättejääva summaga ülimalt rahul: 1200 dollarit ületab isegi Uruguay keskmise. Tema farmis ei ole abitöölisi, president ja tema abikaasa teevad kõik tööd ise, nad kasvatavad lilli.

Ma ei taha öelda, et see kõik mind vaimustab, veel vähem, et nii ongi riigijuhil õige elada. Ei jaga ma ka Mujica poliitilisi vaateid ja aktsioone: tema abortide ja narkootikumide poliitika ei leia minus poolehoidu ning selliseid teemasid on veel hulganisti.  Ma ei saa aga jätta tunnustamata tema ausust ja terviklikkust: ta elab vastavalt
oma vaadetele ja tema vaated vastavad tema elule. See tekitab lugupidamist. Ehk teisiti: vastates kolleegi küsimusele: just selliseid vasakpoolseid ma sallin.
Mul on aga raske lugu pidada nendest rahva pärast muretsejatest ja vaeste üle südant valutajatest, kes hoiavad oma kahtlast raha Šveitsi pankades, sõidavad oma ametimersudega ööklubist klubisse ja lasevad oma autojuhtidel endale tüdrukuid tuua. Mulle ei meeldi sellised šampanjasotsialistid nagu Strauss-Kahn jt (Berlusconi, muide, ka ei meeldi, aga ta vähemalt ei teeskle, et muretseb kogu orgiatest vaba aja vaeste lesknaiste või Tallinna venelaste pärast). Nendest on mul raske lugu pidada. Tõepoolest raske.