MIHHAIL LOTMANI KODULEHEKÜLG
  • Blogi
  • Minust
  • CV
  • Publikatsioonid
  • Meedias
  • Galerii
  • Failid
  • KFT
  • Vaba Akadeemia

Ufodest (loodetavasti viimast korda)

6/16/2013

3 Comments

 
Minu blogi lugejad on arvatavasti tähele pannud, et teen ülimalt harva samal päeval kaks postitust. Viimaste postituste kõrvaleesmärk oli omamoodi eksperiment: üks oli pühendatud ülitähtsale teemale, mis puudutab sadade miljonite inimeste igapäevaelu üle maailma, sealhulgas suuremat osa Eesti elanikest, teine aga suht juhuslikule ja täiesti vähetähtsale seigale. Idee eest olen teatud määral võlgu Sven Vabarile, kes palus mul kirjutada vandenõuteooriatest. Minu mõlemad postitused haakuvad selle teemaga, kusjuures PRISMi puhul on tegemist reaalse ülemaailmse vandenõuga, ufode puhul aga ettevaatlikult väljendades mitte eriti olulise asjaga. Eksperimendi puhtuse mõttes paigutasin need postitused nii, et nimelt PRISM jääks esimesse -- st kõige märgatavamasse --  positsiooni. Hüpotees sai kinnituse. Päris vandenõust hoolitakse palju vähem kui mingisugustest luuludest.
    Kommentaatoritest tahaksin eraldi vastata Kaurile. Ufoloogia kohta kehtib seesama loogika, mis vandenõuteooriate kohta. See on (para)religioon ning selle religiooni sees võib täheldada erinevaid sekte. Igal religioonil on mingi usutunnistus, autoriteetsed (pühad) tekstid, autoriteetsed tõlgendajad (preestrid), imed (mida tekstid ja tõlgendajad seletavad), prohvetid (nn kontakteerujad), tihti ka omad märtrid (siiski, ufoloogide hulgas vist päris märtreid ei ole, küll aga on palju poolmärtreid, nt need, kelle akadeemiline karjäär pidi veendumuste pärast kannatama). Ufoloogias on teada isegi selline spetsiifiline usutunnus nagu stigmaadid (inimesed, kes ühel või teisel moel kannatasid ufode pärast).
    Kauri lingid osutavad erinevatele ufouurijate materjalidele, mina võiksin omalt poolt lisada veel terve hulga. Fakt on see, et tuhanded inimesed on näinud seda, mida hakati nimetama ufodeks, sajad, kui mitte tuhanded on neid objekte jäädvustanud foto- või videotehnika abil, kusjuures osal juhtudel tekkisid objektid alles pärast ilmutamist, sajad inimesed on ühel või teisel moel astunud füüsilisse kontakti kas ufonautide ehk tulnukatega või nende juhitud aparatuuriga, veel sajad inimesed saavad ufodelt signaale kaugside kaudu (need signaalid tulevad otse inimese ajju). Siia võib lisada seletamatud meteoroloogilised, elektromagneetilised ja muud fenomenid, mis on fikseeritud nt radaritel. 
Picture20. ja 21. sajandi tüüpilised ufod
Carl Gustav Jung juhtis tähelepanu fenomeni süvapsühholoogilistele aspektidele. Mind jällegi huvitavad rohkem kulturoloogilised. Nimelt on ufode kuju ja nende liikumisomadused viimase 70 aasta jooksul kõvasti arenenud ning on päris heas vastavuses ulmekirjanduse (ja hiljem filmide) moodsaimate saavutustega, kusjuures tihtipeale korreleeruvad kirjeldatava objekti omadused tunnistaja haridustasemega. Nii nt oli 1960ndatel üks naine USAs veendunud, et nägi ufot, kuna selle peale oli kirjutatud UFO (ei tea, kas väiksemate tähtedega "Made in China" oli samuti kirjas).
    Väga oluline faktor on massikultuur ning see, et isegi teadust populariseerivad kanalid, nagu National Geographic või Discovery pühendavad palju aega erinevatele vandenõuteooriatele, ufodele või iidsetele tulnukatele.
    Erinevates riikides on moodustatud ufode uurimiseks teadlastest ja sõjaväelastest komisjone, kuid nende töö tulemused peaksid ufoloogidele pettumuse valmistama. Inglise luure järeldas juba 1950. aastatel, et kõik ufojuhtumid langevad ühte neljast kategooriast:
    1) astronoomilised või meteoroloogilised fenomenid,
    2) lennuaparaadi vale interpeteering,
    3) optiline illusioon või psühholoogiline hallutsinatsioon,
    4) ettekavatsetud pettus.
See järeldus oli omal ajal salastatud, kuid aastal 2009 deklassifitseeriti kõik Briti sõjaluure ufosid puudutavad materjalid. NSVL ja USA eitasid ametlikult ufode olemasolu, kuid kogusid salaja nende kohta andmeid, mis on samuti praeguseks avalikustatud. Tulemused on sarnased:
    ei ole ühtegi usaldusväärset informatsiooni ufo maandumise kohta,
    ei ole ühtegi usaldusväärset informatsiooni kontaktide kohta ufo pilootidega,
    ei ole ühtegi usaldusväärset informatsiooni inimeste röövimise kohta ufode poolt.
2009. aastal viiskümmend aastat tegutsenud  Briti ufojälgimis- ja analüüsimisprogramm suleti, kuna kogutud andmed ei paku mingit huvi Tema Majesteedi õhujõududele. Ja ikkagi masu. Omalt poolt lisan, et see on hea näide selle kohta, et mõnikord on kasinuspoliitika kasulik.
    Mis siis jääb? Kuna mainstream teadusega on teed otsustavalt lahku läinud, areneb ufoloogia nüüd ilma kammitsateta palju edukamalt, võttes järjest enam institutsionaliseeritud religiooni kuju.
    Kardan, et juba eelmine tekst on riivanud nii mõnegi lugeja tundeid. See ei olnud kindlasti minu eesmärk, usk on tõsine asi ja ma suhtun sellesse respekteerivalt. Minu iroonia on suunatud üksnes nendele usunähtustele, mis püüavad ennast esitada millegi muuna, nt teadusena. Kahjuks kujutan ette, et minu järgnev tekst riivab veel suurema hulga inimeste tundeid.
    Kui kvalifitseerisime ufoloogia religioonina, siis ei saa me siin peatuda ja peame vaatama, kuidas interpreteerivad analoogilisi nähtusi teised religioonid. Ufosid on nähtud tuhandete aastate jooksul maailma erinevates nurkades ning nad on jätnud oma jälje müütidesse ja usunditesse. Tänapäeva ufoloogid tsiteerivad meelsasti vastavaid lõike, siiski ei pööra suuremat tähelepanu sellele, et valdav osa muistseid ufosid on väga antud tsivilisatsiooni nägu. Kas on tegu lohega, lendava maoga, lendava (tule)vankriga jne. sõltub suurel määral antud kultuuri mütoloogilisest taustsüsteemist.
    Olulisem on aga vaadata, kuidas interpreteerivad ufosid ja sarnaseid nähtusi kaasaegsed religioonid. Islamis puudub ametlik ufodega seotud doktriin, kuid sellest kirjutavad autorid tuletavad meelde, et Allah (st Jumal) on maailmade looja (suura Al-Fātiḥa), st jumal ei loonud ühe maailma, vaid mitu. Mis puudutab ufosid, siis need on tulnukad nendest maailmadest, osa neist head, keda nimetatakse ingliteks, osa halvad -- need on džinnid. Rooma-katoliku kirikus, nii palju kui mina tean, ufoõpetus puudub, küll aga leiame nii ufoskeptikuid kui ufoentusiaste nii ilmikute kui vaimulike hulgast. Katoliiklikud traditsionalistid avaldasid dokumendi, mis käsitleb ufosid kui fiktiivseid objekte, millel on enamasti deemonlik iseloom. Seevastu Vene õigeusu kirikus on sisukas ja detailne ufode kontseptsioon, ameerika teoloog Seraphim Rose on pühendanud ufodele suuremahulise osa oma raamatust "Õigeusk ja tulevikureligioon" (vene k; vt pt VI), milles ta analüüsib detailselt ufojuhtumeid õigeusu traditsiooni kontekstis ning leiab, et kõik juhtumid on suurepäraselt seletatavad kurjade vaimude ilmutuste ja nende sepitsustena. Hiljuti väljendas sama positsiooni ka Moskva patriarh Kirill, nii et seda võib pidada ametlikuks seisukohaks.
    Kui me vaatame ufojuhtumeid religioosse vaatenurga alt, siis peame nad kõigepealt paigutama teiste religioossete fenomenide konteksti ja ilmselt kõige laiem jaotus on imed (ufoloogide hulgas on sekt, mida teised ufoloogid nimetavad skeptikuteks, kes püüavad seletada kõiki juhtumeid loodusnähtustena; õigete ufoloogide hulgas ei leia selline lähenemine sümpaatiat). Kui aga tegemist on imedega, siis tuleb vaadata, kuidas on need seostatud teiste imedega. Eriti huvitavad meid praegu neid ilmutused, mis puudutavad visuaalseid kujundeid õhus. Ufod ei ole ainsad asjad, mida inimesed näevad. Aastatuhandeid on nähtud kummitusi, ingleid ja kurje vaime, igasuguseid jumalaid, kristlikus traditsioonis ka Jumalaema ja Kristust (viimane siiski ilmutab ennast suhteliselt harvem). Need ilmutused on olnud nii individuaalsed kui ka kollektiivsed, nii mõnigi kord massilised, ning nagu ufosidki on neid jäädvustatud fotodele ja filmilintidele.

PicturePäikesetantsu tunnistajad (Fátima, 1917)
    Kuidas nendesse suhtub kirik? Eriti sensitiivsed on Kristuse ja Jumalaemaga seotud nägemused. Mis need on? Kas puht psüühilised nähtused? Või on tõesti ilmunud neitsi Maarja? Või siis ilmutab kuri vaim, kes on osav matkija, ennast sellisena ristirahva kiusatuseks? Eriti terav on see probleem vene õigeusus. Samuti tuleb ära märkida, et vene õigeusk ei tunnista neid Jumalaema ilmutusi, mis on juhtunud katoliiklikes maades. Kõige sensitiivsem on Fátima juhtum (1917), kuna sealne prohvetlus puudutab otseselt Venemaad. Nii mõnigi õigeusklik autor on seda kirjeldanud kui massipettust ja/või kui saatana kiusatust.
    Kuid meid ei huvita praegu prohvetluse sisu, vaid mõningad selle ilmutusega seotud asjaolud. Jumalaema ilmus kolmele lapsele korduvalt, kusjuures alguses nad ei saanud aru, kellega on tegemist, nad pidasid teda lihtsalt kauniks prouaks, kuid siis avas oma ta isiku. Laste vanemad ja ka külapreester suhtusid laste juttudesse algul tõrksa skeptitsismi ja hirmuga, et lapsed toovad neile pahanduse kaela (tolle aja Portugali valitsus oli katoliku kiriku suhtes üsna vaenulik). Kuid kuuldused levisid ja kontaktid jätkusid ning saavutasid oma tipu 13. oktoobril 1917, mil Jumalaema end jälle lastele ilmutas, aga kogunenud kümned tuhanded inimesed nägid samal ajal imet taevas, mida hakati nimetama päikesetantsuks: päike hakkas liikuma ja maale lähenema, seejärel uuesti kaugenedes.   Seda fenomenid nägid ca 70 000 inimest (erinevatel hinnangutel 30 000 kuni 100 000), nii kohapeal kui ka lähikülades olnud.
    Katoliku kirik suhtub väga suure ettevaatlikkusega sedalaadi ilmutustesse, mis ühel või teisel kohal on regulaarsed, siiski on Fátima ilmutuse kirik tunnistanud ehtsaks, ning paavst Pius XII on kinnitanud, et sellesse uskuda on väärikas. Samas ei kohusta kirik kedagi sellesse või analoogilistesse imedesse uskuma, see on iga uskliku enda südameasi.
    Fátima juhus tekitas suurt huvi ka ufoloogide seas. Autoriteetne ufoloog Jacques Vallée (astronoom, kirjanik ja erinevate Hollywoodi filmide konsultant ufode alal) tegi põhjaliku uurimuse, mille tulemuseks on, nagu juba ette arvata võiks, et Fátima juhtum on tavaline ufoaktiivsus. Jumalaema ilmutab ennast regulaarselt erinevates maailma paikades -- siinkohal võiks nimetada ka Tšernobõli ilmutust, mille tunnistajaks olid jällegi tuhanded inimesed, viimasel ajal ilmub ta tihti Egiptuse kopti kirikute kohal, teda on ka pildistatud, ufoloogid aga väidavad, et tegemist on hoopis ufodega.

Picture
Kas Jumalaema või ufo? Kaks fotot samast (?) ilmutusest kopti kiriku kohal
3 Comments

Ufodest ja maailma juhtivatest reptiilidest

6/13/2013

21 Comments

 
Sven Vabar palus kirjutada  vandenõuteooriatest, mis on vallutanud Eesti, ja muudest sarnastest asjadest nagu chemtrail jne.
    Mis puudutab vandenõuteooriaid, siis on ka teised esitanud mulle tungivaid palveid sellest kirjutada: ilmselt on see teema Eestis tõesti akuutne. Mul on kogutud üsna palju materjali ja kui saan veidi rohkem vaba aega, siis pühendan erinevatele vandenõuteooriatele lausa postitustesarja. Praegu aga vaid paar sõna mitte niivõrd vandenõuteooriate enda kohta, kuivõrd selle kohta, miks on nad Eestis nii nõutud.
    Alustada tuleb aga sellest, et vandenõuteooriad ei ole sugugi Eesti spetsiifika ning päris oma vandenõuteoreetik on vaid üks: Jüri Lina. Kõik muud on vanakraami kaelamäärijad. Valdav enamik vandenõuteooriaid on pärit Lääne-Euroopast ja Põhja-Ameerikast, kuid panustanud on ka vene autorid. Kindlasti on omad teooriad Aasias ja Aafrikas (vaktsineerimine teeb impotentseks), kuid need ei ole Eesti kontekstis eriti aktuaalsed.
    Et aru saada vandenõuteooriate edust, tuleb mõista seda fenomeni ennast: mis nad on ja millist funktsiooni ühiskonnas täidavad. Vandenõuteooria on religioon, oma kindla usutunnistusega ja nö "pühade tekstidega". Üks korralik vandenõuteooria, nagu iga endast lugupidav religioongi, seletab kõike. Muide, sellest saavad aru ka läbinägelikumad vandenõuteoreetikud (näiteks võib tuua Aleksandr Dugini, kes on korraga nii politoloog kui ka vandenõuteoreetik, samas aga ka vandenõuteooriate uurija: vandenõuteooria on religioon ja tema, Dugin, on selle adept).
    Kuid me ei saa siin peatuda. Kui on tegemist religiooniga, peame mõtlema, mis tüüpi religiooniga on tegemist, ning esimene, mille me peame fikseerima, on, et see on -- vähemalt kristlikus mõtes -- jumalata religioon; nii mõnigi vandenõuteooria on teravalt usuvastane (viimase näiteks võiks tuua kas või Zeitgeisti) -- religioosne fanaatik ei kannata teisi religioone. Tuleb rõhutada, et vandenõuteooriate puhul ei ole tegemist ateismiga. Maailmas ei ole kohta juhuslikkusele, kõiki protsesse juhib mingi jõud. Ja see jõud on kuri jõud. Iga vandenõuteooria absolutiseerib Kurjust. Edasi mõelgu lugeja ise.
    Teine fikseerimist vajav aspekt on vandenõuteooriate sümbioos igasugu irratsionaalsete konstruktsioonidega. Haruldane vandenõuteoreetik ei usu paranormaalsetesse nähtustesse, ning klassikalistel juhtudel moodustavad nad integraalse terviku. Põhivariante on kaks: kas tegemist on informatsiooni salastamisega (a la valitsus varjab tõtt UFOdest), või samuti salajase produktsiooni väljatöötamisega (a la nad kasutavad mürkgaase, mis suunavad inimese tahet ja mõttetegevust). Etnoloogil pole raske tuvastada siin tuhandete aastate vanuseid mütopoeetilisi komplekse.
    Vandenõuteooriaid on kõikides ühiskondades, eesti spetsiifika on aga selles, et vandenõuteoreetikud ei ole üksnes marginaalid ja friigid. Täiesti uskumatuid jaburusi ei häbene öelda nii mõnigi positsioonikas ja enda meelest haritud inimene. Sven Vabar kirjutab:
"olen kohanud enesekindla, hästikasvatatud, jõuka ja sõnasuutliku olemisega juuratudengeid, kes arvavad, et maailma juhivad reptiilid".
Eks me kõik ole selliseid kohanud.
    Nüüd aga väljareklaamitud ufodest. Pean kohe tunnistama, et ma ufodesse ei usu. Ja põhjus on väga lihtne: olen ise näinud.
    Väga paljudel rahvastel ja kultuuridel on mingi vanasõna, mille sisu on umbes selline, et parem üks kord näha kui n kordi kuulda, oma silm on kuningas vms. Tunnistaja on paljudes keeltes nägija (eyewitness). See, et me teame, et silm petab palju sagedamini kui kõrv, ei takista meid ikkagi usaldamast oma silmi või kanget soovi asju oma silmaga näha. Aga see, millest mina tahan rääkida, on vastupidine juhus: just seepärast, et nägin oma silmaga, ma ei usu.
    Asi oli aga nii. Aasta oli umbes 1975 või 76. Suvi. Kesk-Eesti, täpsemalt Mäkaste küla (nagu ütles Villem Ernits, see on igipõline Tartumaa, mis on ebaseaduslikult anastatud Jõgeva poolt) tagune aas. Jalutasin sügavates mõtetes. Ja siis nägin äkki seda. Sõna 'ufo' tuli meelde palju hiljem. Esimene identifikatsioon oli tulilind (kuna mõtlen enamasti vene keeles, siis nimetasin seda žar-ptitsa, folkloorne kujund, mis on arvatavasti fööniksi tuletis). Siis sain aru, et muidugi see ei ole mingi mütoloogiline objekt. Järgmine mõte oli, et keravälk. Siis aga mõistsin, et see ei saa olla ka keravälk.
PictureUmbes nii nägi välja minu UFO.
    Ja alles siis tulid meelde ufod. Ja nagu see sõna sai mõttes välja öeldud, ärkas minus skeptik, kes kisendas: see pole võimalik. Tegin kõik, mida teooria näeb hallutsinatsiooni puhul ette. Näpistasin end kintsust, keerasin pilgu kõrvale, panin silmad kinni, siis tegin nad lahti: see sinder ei kadunud ikka kusagile. See käitus -- nagu ma hiljem lugesin -- täpselt nagu üks õige ufo pidigi tegema, kord jäi peaaegu seisma, siis aga liikus hästi kiiresti, kusjuures sooritas pöördeid peaaegu täisnurga all, kiirust vähendamata. Ühesõnaga, mehaanikaseadused sellele ei kehtinud. Mis tekitas aga minus erilist rahutust, oli see, et ma ei suutnud päris hästi määratleda, kui kaugel see minust on. Ühelt poolt hõljus see metsatuka serval (st u 200 meetri kaugusel), samas aga tundus, et ta on märksa kaugemal. Oli veel üks rahutusttekitav fenomen: selle ideaalsed geomeetrilised vormid, ning mitte üksnes objektil enesel, vaid ka selle poolt jäetavatel tulekeeristel. Need moodustasid sümmeetrilise mustri, mida vene keeles nimetatakse türgi mustriks, eesti keeles aga vist neerumustriks. (Erinevalt pildi peal olevast puudusid minu ufol mustad plekid, selle eest tulejälg, mis nagu pildilgi väljus objekti servadest, oli palju selgem ja moodustas kaks neerukujulist sümmeetrilist mustrit.)
    Ja siis ma sain aru oma rahutuse põhjusest: ma nägin seda tulemustrit detailides, isegi väiksemad leegid olid väga selgelt välja joonistunud, samas kui selle all olevad puud paistsid -- nagu pididki -- üldplaanis, st lehti ja isegi üksikuid oksi polnud näha, vaid üksnes võrasid. St seda ufot nägin ma kuidagi teisiti kui maastikku, millesse ta ennast paigutas. Ja siis ma sain kõigest aru.
    Aastaid hiljem lugesin Carl Gustav Jungi raamatut ufodest ning olin isegi pettunud, kui täpselt ta kirjeldas minu ilmutist. Ufode puhul, ütleb Jung, ei ole tegu füüsiliste, vaid psüühiliste fenomenidega. Inimene ei taju siin silmade abil välismaailma, vaid projitseerib sinna selle, mida Jung nimetab arhetüübiks. Viimased on Jungi järgi seotud kollektiivse mitteteadvusega ja selle kohta ei oska ma midagi öelda, kuid oma teadvust ma analüüsida saan.
    Kas ufod on olemas või ei ole, ma ei tea, ja ausalt öeldes nad mind eriti ei huvita. Küll aga tean ma, et nägin üht asja, mida nii mõnigi oleks pidanud ufoks. Niisiis, minu skeptitsism ufode suhtes on suurel määral rajatud sellele, et nägin ühte. Oma silmaga.
   

Picture
    Mis aga puutub meid ohustavatesse sisalikesse, siis ka see arhetüüp on etnoloogidele hästi tuntud, tavaliselt nimetatakse neid lohedeks või draakoniteks. Neid kohtab üsna sageli, ning nad seavad end tavaliselt mingi linna alla (kui piirduda Balti regiooniga, siis võiks nimetada Vilniust ja Krakovit).
    Draakonite seos ufodega on kahepidine: osa lohesid on ise ufod, osa ufodest jällegi toob neid sisalikke meile maa peale. Siinkohal pean kategooriliselt kummutama pseudoteadusliku teooria, nagu aitaksid lohede vastu fooliumimütsid.  End tõestanud meetodeid on kaks: kas ohverdada kord aastas lohele üks süütu neid või kutsuda lohetapja.

21 Comments

Kasinus, valed ja NYT

5/16/2013

0 Comments

 
                                                                                                                           MIKS MA END ÄRA EI TAPA
                                                                                                                           Ei taha.
                                                                                                                                         Paul-Eerik Rummo

   Vanemad inimesed arvatavasti mäletavad ENSV ajakirjanduses sellist populaarset rubriiki nagu "Teised meist": otsiti üles mingi lugu, kus oli positiivselt mainitud Eestit või eestlast ning avaldati või refereeriti seda. Selle üle naerdi, kuid okupatsioonirežiimi tingimustes oli noil publikatsioonidel teatud kompensatoorne funktsioon: me ikkagi oleme olemas, meist teatakse, meid tunnustatakse. Kogu see üritus oli naiivne, teatud mõttes isegi enesepetlik, kuid siiski oli see tähtis indikaator: ühiskond vajas sõnumeid, mis tõstaksid tema enesehinnangut.
    Sedalaadi uudiseid leiame ka praegu, kuid ilmselt on elu nii palju paremaks läinud, et vähemalt osa ajakirjanikke lausa otsib üle maailma sõnumeid, mis võiksid halvustada Eesti elu, riigikorda, eriti aga poliitikat ja ühiskonda. Ent kuna Eestist endiselt maailmas eriti palju ei räägita, siis tuleb algupärast materjali kasutada nö poolfabrikaadina, et produtseerida põlastavaid tekste.
    Heaks näiteks viimasest võib pidada hiljuti Delfis ilmunud artiklit, millel autorit nagu poleks, nimetatud on vaid, et "toimetas Lauri Laugen". Artikkel on pealkirjastatud intrigeerivalt: "Teadlased New York Timesis: Eesti 1990. aastate šokiteraapia mõjus tervisele halvemini kui Valgevene poliitika", see on saanud üle 200 kommentaari, mis enamasti, nagu oodata, ei reageeri teksti sisule, vaid üksnes pealkirjale, ja need kommentaarid on ettearvatavad.
    Peab ütlema, et David Stuckleri ja Sanjay Basu New York Times'i artiklis "How austerity kills" (kuidas kasinus tapab), mida Lauri Laugen "toimetas", pole mitte midagi sellist otseselt öeldud. See on toimetaja enda lennukas mõttekäik. Eestist pole artiklis peaaegu midagi räägitud, ainsal korral on teda sulgudes loetletud. Igaks juhuks toon ära vastava passaaži:   

    After the Soviet Union dissolved, in 1991, Russia’s economy collapsed. Poverty soared and life expectancy dropped, particularly among young, working-age men. But this did not occur everywhere in the former Soviet sphere. Russia, Kazakhstan and the Baltic States (Estonia, Latvia and Lithuania) — which adopted economic “shock therapy” programs advocated by economists like Jeffrey D. Sachs and Lawrence H. Summers — experienced the worst rises in suicides, heart attacks and alcohol-related deaths.
    Countries like Belarus, Poland and Slovenia took a different, gradualist approach, advocated by economists like Joseph E. Stiglitz and the former Soviet leader Mikhail S. Gorbachev. These countries privatized their state-controlled economies in stages and saw much better health outcomes than nearby countries that opted for mass privatizations and layoffs, which caused severe economic and social disruptions.
Nendest lõikudest piisab, et näha, et tegemist on täieliku kräpiga: järeldused ei tulene andmestikust, vaid vastupidi, andmeid on vägisi püütud suruda ideoloogilistesse skeemidesse, kusjuures andmed ise punnivad aktiivselt vastu. Toome ära vaid mõned vead.
1. Pärast taasiseseisvumist valisid Eesti, Läti ja Leedu erinevad sotsiaalmajanduslikud mudelid, kusjuures Leedu oma oli "graduaalsem" mitte üksnes Eesti, vaid ka Läti ja Poola omast.
2. Jeffrey D. Sachs konsulteeris Venemaa valitsust, kuid tal ei olnud mingit pistmist majandusreformiga Eestis (vist ka Lätis ja Leedus). Lawrence H. Summersi panus on isegi Vene reformide suhtes puhtteoreetiline ja ei mõjutanud kuidagi reforme Eestis.
3. Gorbatšovil pole mingit pistmist majandusreformidega Poolas ja Sloveenias (isegi Venemaa reformid ei arvestanud Gorbatšovi ideedega).
4. Šokiteraapia klassikaliseks näiteks loetakse nimelt Poolat (Leszek Balcerowiczi reformid).
5. Täiesti meelevaldne on samasse patta panna 1990. aastate alguse turumajandusele ülemineku strateegiad ja masuaastate kasinus- või laristamismudeli.
6. ja peamine. Enesetappude arv, mis on NYT artikli põhiline kriteerium, on Eestis väiksem kui Valgevenes ja Sloveenias (mõlemas umbes kolmandiku võrra) ja veidi väiksem kui Poolas. Nii et ei maksa siiski kiirustada Lukašenka juurde sotsiaalset varjupaika paluma.

Vrd nt enesetappude arvu Valgevenes ja Eestis 2007, kui kokkuhoiupoliitika Eestis algas (WHO andmed Valgevene kohta näitavad, et enesetappude kasv 90ndate alguses ei olnud väiksem kui Eestis, küll aga on praegu Eestis see näitaja märkimisväärselt väiksem).
Picture
            (Nii siin kui edaspidi on esitatud suitsiidide arv 100 000 elaniku kohta; WHO andmed)
  
Muidugi võiks öeldule vastu väita, et tsiteeritud lõigus ei ole jutt praegusest olukorrast, vaid 90. aastate algusest, mil Eestis tõepoolest võis täheldada olulist enesetappude kasvu (vt allpool), kuid artikli tervikfookus on suunatud nimelt viimaste aastate kokkuhoiuprogrammide pihta, ning autorite põhitees, mis peegeldub ka loo pealkirjas, on, et kokkuhoid tapab: austerity kills.
David Stuckleri ja Sanjay Basu artikkel refereerib nende hiljuti ilmunud raamatut "The Body Economic: Why Austerity Kills", kus on seda mõtet väljendatud veelgi tugevamalt: kasinus on surmavam kui masu 'Recessions can hurt, but austerity kills': masu võib haiget teha, kasinus aga tapab.
    Vaatame siis enesetapustatistika dünaamikat Eestis:
Picture
                                                (Eesti Statistikaameti andmed)  

On näha, et aastatel 1992-94 kasvas enesetappude arv märgatavalt ja ületas rohkem kui kolmandiku võrra 1989. aasta näitajat, siis aga hakkas langema ning alates 2005. aastast on see näitaja stabiilselt väiksem kui nõukogude aja lõpul. Väikest kahanemist näeme ka kasinuspoliitika läbiviimise ajal kolmel viimasel aastal.
    Mida see tähendab? Asi ongi selles, et ülaltoodud andmed ei luba teha mingeid järeldusi selle kohta, kuidas majanduspoliitika mõjutab enesetappe. Oleksin ma samasugune suller nagu NYT artikli autorid, rääkimata Delfi ajakirjanikust, võiksin ma kuulutada, et kasinus päästab. Kuid igaüks, kes on kas või natuke matemaatilise statistika alustega tuttav, teab, et korrelatsioon ei tähenda põhjus-tagajärg suhet. Eriti on seda laadi järeldused lubamatud, kui on tegemist nii keeruliste protsessidega ja nii primitiivsete vahenditega nagu opereerivad raamatu ja artikli autorid.
    Suitsidoloogia on suhteliselt noor ja kiiresti arenev teadus. Ei ole universaalset mudelit, mis selgitaks, miks inimene otsustab teha sellist dramaatilist sammu; käsitlus, mis taandab kõik kasinusele, on kas ülimalt naiivne või poliitiliselt motiveeritud.
Picture
    Enesetapulainel võivad olla täiesti erinevad põhjused: sõja kaotamine (nagu Jaapanis) või võit (nagu USAs ja NSVLs), poliitilise vabaduse kaotamine (nagu nt Tiibetis) või vastupidi, liberaalsed reformid (nt suurt enesetappude kasvu täheldati Vene Impeeriumis pärast 1860. aastate reforme), jne, kusjuures kindlasti on põhjuste hulgas ka majanduslik olukord, õigemini, selle kiire halvenemine (nagu nt Kreekas, kus majanduslangus tõi tõepoolest kaasa kiire enesetappude kasvu).
    Põhjused võivad olla kombineeritud, nagu nt 1990. aastate alguse Venemaal, kus mitmed endised nomenklatuuritegelased ennast tapsid. On täheldatud ka selliseid kaine mõistusega raskesti mõistetavaid juhuseid, kus end tapetakse lemmikbändi laialiminemise või lemmikmeeskonna kaotuse puhul. Noored tapavad end armastuse pärast, vastuseta, nagu Goethe noor Werther, või vastatud, nagu armunute topeltenesetapud Jaapanis. "Noore Wertheri" puhul on oluline ka see, et tegemist oli fiktiivse kirjandustegelasega, kelle enesetapp leidis Lääne-Euroopas märkimisväärset järeleaimamist. Muidugi on tähtis ka religioosne faktor, nt budistlikes ühiskondades on enesetapud levinumad kui kristlikes, kuid ka seda ei saa absolutiseerida, kuna Leedu on stabiilselt enesetappude osas üks liidreid. Oluline on ka vanuse faktor, kuid suitsiidide eelistatud vanused erinevad kultuuriti. Nt kui võtta kaks "enesetapulembelist" riiki nagu Jaapan ja Prantsusmaa, siis Jaapanis on see eavahemik 55-64 aastat, Prantsusmaal aga 75+. Vrd vastavaid näitajaid (esitatud on vaid meeste enesetappude statistika).
Picture
                                                                    (WHO andmed)

Ka kliima ja valgus: kasinusest hoolimata tapab end Kreekas märkimisväärselt vähem inimesi kui Gröönimaal. Kuid ka neid faktoreid ei saa üle tähtsustada: ka masu ajal tapab end Kreekas oluliselt vähem inimesi kui Prantsusmaal, mis on praegu kasinusvastase poliitika lipulaev EUs. Jne.
Siiski kehtib  üks rusikareegel peaaegu kõikide ühiskondade ja majandusolukordade kohta: mehed tapavad ennast palju sagedamini kui naised (siiski on ka siin üks tähelepanu äratav erand: Hiina).
NB! Öeldu ei tähenda, nagu oleks minu arust Eesti olukord enesetappude osas normaalne. Kaugel sellest. Eestlaste enesehävitamise tung on nii suur, et väljub sotsiaalpsühholoogiliste probleemide raamidest ja kujutab endast julgeolekuriski. Eestlasi on liiga vähe, et elusid oleks raisata.
    Valitsus ei saa tagada igaühele harmoonilist armu- ja pereelu, kuid midagi on siiski paigast ära. Kui ma loen lehest, et mitu korralikku perekonda on panga poolt tänavale tõstetud mitte seepärast, et nad rikuvad lepingus fikseeritud tingimusi ja ei maksa õigeaegselt oma hüpoteeki, vaid üksnes seetõttu, et masu pärast on nende kinnisvara väärtus langenud ja pank on ühepoolselt suurendanud nende igakuist makset, mis käis neile üle jõu, siis tekib minus küll väga tugev ebaõigluse tunne, isegi raev. Õnneks pole Eestis vist keegi sellel põhjusel endalt elu võtnud, kuid Hispaanias ja Itaalias on selliseid juhtumeid olnud. Arvan, et need on just sellised case'id, kus me ei saa lähtuda dogmaatilisest liberaalturumajanduslikust mudelist ning inimese ja panga vahel peab olema mingisugune riiklik amortisaator.
0 Comments

Keel-meel

5/19/2012

1 Comment

 
Keel ja meel on üks eestlaste lemmikloitse, mille taga seisab sugugi mitte vähem armastatud müüt: see, mis on eestikeelne, on ka eestimeelne. Vahel pöördvormis: eestimeelne peab tingimata olema ka eestikeelne. Mõlemad väited on mitte üksnes ekslikud, vaid isegi ohtlikud.             Olen korduvalt väljendanud muret, et (sunduslik) eesti keele õpetamine on kasvatanud Eestile suure hulga kvalifitseeritud vaenlasi. Kui ma perestroika ajal -- naiivse lollina -- formuleerisin põhimõtte, et inimene, kes oskab minust paremini eesti keelt (pidades silmas selliseid nagu ma isegi -- migrante või nende järglasi), ei saa olla mu vaenlane, siis praegu kohtan pidevalt endast paremini eesti keelt oskavaid noori, kes on veendunud ja tulihingelised Eestimaa, Eesti riigi ja eesti rahva vaenlased. Seda fenomeni ei saa panna ei Nõukogude Liidu pärandi ega Venemaa propaganda arvele (kas või juba sellepärast, et vähemalt osa neist on Venemaa võimude ja nende propaganda suhtes umbusklikud ja kriitilised). Need vaenlased kasvatasime meie -- Eesti rahvuslased ja patrioodid.
    Siiski ei tasu olukorda üle dramatiseerida, mingis ulatuses integratsioon toimib ja oskan ise ka tuua hulganisti positiivseid näiteid.
Picture
Asi ongi minu meelest selles, et me püüame keerulisi ja tundlikke probleeme lahendada primitiivsete ja üheülbaliste meetoditega. Toetan igati eesti keele osa suurendamist vene gümnaasiumides. Kuid gümnaasiumiõpe peab olema suur väärtus, mitte lõks. Minu meelest peaksid riik ja kohalikud omavalitsused vastava soovi korral aitama kaasa vene eragümnaasiumi loomisele. Mulle ei meeldi oma nimekaimust Tallinna abilinnapea skeemitsemine, kuid iseenesest oleks venekeelne eragümnaasium Tallinnas õigustatud. Sellega seotud hirmud on ülepaisutatud. Ma usun, et valdav enamik lapsevanemaid eelistab panna oma lapsed riiklikusse haridusasutusse ning vene gümnaasiumid täidaksid üsna kitsa niši, olles omamoodi selle aurukatla ohutusventiiliks.

Picture
NPD meeleavaldus Marienplatzil Münchenis 20 aastat hiljem (20.06.2009)
    See oli pikaks veninud sissejuhatus. Postitus ise on aga mitte venelastest, vaid eestlastest, õigemini eesti noortest. Viimasel ajal märkan nende hulgas kasvavat huvi ja heatahtlikkust Venemaa suhtes, mis kummalisel kombel korreleerub pahatahtliku põlgusega kapitalistliku maailma ja eriti Ameerika Ühendriikide vastu. Mul ei ole vähimatki Venemaa-armastuse vastu ning algul suhtusin sellesse isegi entusiasmiga (olles päritolult 100% juut ja poliitiliselt identifitseerides end ühemõtteliselt Eestiga, pean ma ennast kultuuriliselt venelaseks). Paraku aga selgub, et peaaegu alati peitub Venemaa-armastuse taga masendav ignorantsus vene asjades ning põhjus on halenaljakas. Möödunud sajandi 70.-80. aastate koolinoored ja tudengid oskasid vene keelt, olid kursis üleliiduliste sündmustega ning kogu see vene värk ei istunud neile üldse, samas kui Ameerikat idealiseeriti. Nüüd aga, kui inglise keel on kõigil suus ning piirid läände on lahti, ei tundu enam see lääs nii ihaldusväärsena, seevastu Venemaa kohta tekivad uued müüdid. Hiljuti rääkisin kahe noorega, kes käisid Peterburis ekskursioonil ning jagades nendega vaimustust sealse arhitektuuri ilu üle, ei saa ma sugugi jagada nende entusiasmi Vene poliitilise korra suhtes, millest nad ei saanud üldse aru juba sel lihtsal põhjusel, et vene keele oskus on neil peaaegu olematu.
    Olen sügavalt veendunud, et Eesti riik ja ühiskond ei saa endale lubada luksust olla Vene asjades ignorantne.
    Vägisi tulevad meelde 1930. aastate lääne intellektuaalid, kes käisid Nõukogude Venemaal ja kirjutasid vaimustunud reisiraamatuid. Või siis selline pilt, mida ise nägin Münchenis Marienplatzil mõni nädal enne Berliini müüri langemist (see oli üks esimesi kordi, kui mind välismaale lubati). Sain esimest korda näha neonatside meeleavaldust. Enne seda teadsin nendest vaid nõukogude allikate kaudu, mida ma loomulikult ei usaldanud, kuid midagi ikkagi külge jäi. Nimelt et neonatsid on Ameerika imperialismi käsilased, et Saksa Liitvabariik, mis kiusab taga kommuniste, soosib ja julgustab neid igati. Jne, sellist möga võis lugeda kilomeetrite kaupa. Juba paarikümne luuseri nägemine paarisaja politseiniku rõngas tekitas minus mõninga kognitiivse dissonantsi, kuid päris šokis olin nende kõnesid kuulates. Kõik oraatorid materdasid Ameerika imperialismi ning kiitsid lausa pugejalikes väljendites Nõukogude Liitu. Selgus, et Berliini kriisis oli süüdi USA, et Berliini müüri püstitamine oli ameeriklaste õhutatud, et Saksamaa jaotamine on ka loomulikult nende tegu. Ning retseptid olid väga lihtsad: Ameerika väed välja ja siis Nõukogude Liit ise demonteerib Saksasisesed piirid ja Berliini müüri. Püüdsin ühega neist vestelda. Mind huvitas, kust ta nii detailselt Venemaa asju teab, kas ta oskab vene keelt. Selgus, et ei oska, kuid  Venemaal toimuvaga on ta täpselt kursis: ta loeb Saksa lehti ja kuna seal on kõik lausvale, siis pöörab ta sealsed sõnumid ümber.

1 Comment

Usust

4/21/2012

9 Comments

 
Diskussioon Pussy Riotsiga seotud skandaali ümber võtab järjest huvitavamaid pöördeid ja nii mõnigi minu blogilugejatest ja ka muidu tuttavatest on väljendanud hämmeldust selle üle, et kuidas mina, religioosne inimene, võin kaitsta ja isegi õigustada skandaalset bändi, ning lausa nõudnud seletusi, milles siis seisneb minu usk. Üldiselt eelistan ma sellistele küsimustele mitte vastata. (Kui Winston Churchillilt küsiti, kas ta usub Jumalasse, olevat ta vastanud: "Mis kontinentaalne küsimus see olgu"; minagi tunnen ennast selles asjas pigem britina.) Kuid antud juhul vastusest kõrvale hiilida ei saa. Niisiis, püüan vastata, kuid teen seda paraboolses vormis, tark saab aru, aga ülejäänute pärast ma niiväga ei muretse. Jagan vastuse kaheks osaks ning esimene on siin.

Kaks ja pool kaptenit

RMS Titanicu hukust on hiljuti möödunud sajand. Ehkki aeg-ajalt teatatakse, et Titanicu saladus on lõplikult lahendatud, vaidlevad spetsialistid tänagi mitmete -- ja sugugi mitte väheoluliste -- detailide üle. Rääkimata siis netiasjatundjatest ja vandenõuteoreetikutest. Mind huvitab praegu ennekõike aluse kapten Sir Edward John Smith. Ka tema tegevuses saatuslikul õhtul ja ööl pole täit selgust, andmed on kohati vastuolulised. Kuid fakt on see, et eirates mitmeid hoiatusi (muuseas ka RMS Carpathialt), võttis ta lubamatu riski, mille tagajärjel hukkus 1514 inimest. See, et ta oli surve all, temalt nõuti efektset sõitu ja rekordi püstitamist, ei ole piisav vabandus. Kaptenil on laeval suveräänne võim, millega kaasneb täielik vastutus. "Kapten laevas, jumal taevas," ütleb eesti meremeeste vanasõna. Inglise meremeestel on see vormel veidi tagasihoidlikum, kapten on siiski teisel kohal, kuid tema üle on vaid Jumal: "Тhе Cарtain second after God." Paslik on ära tuua ka teine inglise vanasõna: "Trust my life to God and Captain." Ainsaks pehmendavaks asjaoluks on kapten Edward Smithi otsustav käitumine hädaolukorras. Ta hukkus koos oma laevaga, mille uputasid jäämägi ning inimese edevus ja ahnus.
Picture
    RMS Carpathia kapten Sir Arthur Henry Rostron oli karm ja napisõnaline inimene. Kui Carpathia radist Harold Cottam võttis vastu Titanicu hädasignaali, magas Rostron oma kajutis. Cottam alarmeeris viivitamatult kaptenit ning viimane tegutses otsustavalt ja efektiivselt. Nagu Smithgi, suunas ta oma aluse maksimumkiirusel läbi jäise mere, kuid ta eesmärk oli sootuks teine -- inimelude päästmine. Veelgi enam, et võtta oma alusest viimast, käskis ta välja lülitada kütuse ja kõik elektriseadmed -- kogu laeva energia teenis vaid ühte eesmärki: kiirust. Ja tal õnnestuski välja pigistada 17,5 sõlme alusest, mille maksimaalkiirus oli 14 sõlme. Siis andis ta käsu valmistuda päästetute vastuvõtuks, neid ootasid tekid, kuumad joogid ja puljong. Carpathia meedikud olid samuti täisvalmiduses. Kapten Rostron tegi kõik, mis tema võimuses. Ja ta palvetas. Andes endale täiel määral aru kogu ettevõtmise ohtlikkusest, palus ta mitte oma, vaid üksnes Titanicu reisijate elu pärast. Tänu tema tegevusele sai päästetud 710 inimelu (üks neist siiski suri Carpathia pardal).  Rostroni lapselaps Rosemary Pettet ütles, et sügavalt uskliku inimesena ei armastanud ta vanaisa rääkida oma kangelaslikkusest: "See ei olnud mina, vaid Jumala käsi mind juhtimas"; ning üks teine kord: "Ma võin järeldada vaid seda, et tüüril ei olnud minu, vaid kellegi teise käsi."
    See ongi normaalse kristlase normaalne käitumine: anda endast kõik ja rohkemgi ning täiel määral loota Jumalale ja usaldada ennast Talle. "Mul pole midagi oma peale patu."

Picture
    Ah jaa, veel sellest kaptenipoolikust. Costa Concordia kapten Francesco Schettino on ilus mees, kes näeb välja oma 52 eluaastast noorem. Mõnus sell, naistemees ja seikleja. Üks tema kolleegidest väitis, et ta juhtis oma alust nagu Ferrarit. Õnnetuse üksikasju veel uuritakse ja mul ei ole mingit õigust oma süüdistustega kohtust ette rutata. Kuid üks on selge: kapten koos oma abilistega hülgas argpükslikult õnnetuse toimumise ajal laeva, ning kapten
valetas hiljem korduvalt (nt et ta ei läinud päästepaati, vaid juhuslikult kukkus sellesse, ilmselt sama juhuslikult sattus sinna ka tema abi ning kapteni isiklikud asjad, k.a mobiiltelefon). On dešifreeritud ja avalikustatud tema läbirääkimised rannavalve kapteni Gregorio De Falcoga. Viimane oli algul hämmingus, et kapten hülgas laeva, siis läks lausa marru ning käskis tal kaks korda väga energiliste väljenditega sellele naasta. Kuid Schettinol oli kiire: oli juba pime ja ta ruttas oma emme juurde.

9 Comments

    Disclaimer.

    0. Kõik minu blogis avaldatud tekstid on Copyleft tingimuste kohaselt vabalt kasutatavad teosed.
    1. Tere tulemast minu blogisse. See on minu isiklik inforuum, kus ma väljendan oma mõtteid tsenseerimata kujul, ilma kõõritamata poliitilise korrektsuse suunas.
    Kui kedagi mu mõtted või sõnad riivavad -- palun ette vabandust. Aga selline ma kord juba olen.
    2. Ma tervitan igasuguseid kommentaare nii allkirjastatult kui anonüümselt, nii sõbralikke kui kriitilisi ja lausa vaenulikke, ainus kriteerium on sisukus.
    3. Ma ei premodereeri kommentaare (samas ei vastuta selle eest, kui need minust sõltumatul põhjusel ei ilmu).

    4. Kommentaarid, mis ainult kaasa kiidavad või sisutult sõimavad, ma lihtsalt eemaldan. Tegu on minu isikliku ruumiga, mille eest vastutan nii moraalselt kui juriidiliselt.
    5. Samuti kustutan kommentaarid, mis sisaldavad reklaami või sisutuid linke.
    6. Igale kommentaarile ma ajapuudusel vastata ei saa.


    Autor

    Mihhail Lotman,
    ζῷον πολιτικόν

    RSS Feed

    Arhiiv

    February 2023
    December 2022
    June 2022
    March 2022
    February 2022
    January 2022
    September 2020
    August 2020
    July 2020
    June 2020
    May 2020
    January 2020
    December 2019
    November 2019
    September 2019
    August 2019
    July 2019
    June 2019
    May 2019
    April 2019
    March 2019
    February 2019
    January 2019
    December 2018
    November 2018
    October 2018
    September 2018
    August 2018
    June 2018
    May 2018
    April 2018
    March 2018
    February 2018
    January 2018
    December 2017
    October 2017
    August 2017
    July 2017
    June 2017
    May 2017
    April 2017
    March 2017
    February 2017
    January 2017
    December 2016
    November 2016
    October 2016
    September 2016
    August 2016
    April 2016
    March 2016
    February 2016
    January 2016
    December 2015
    November 2015
    October 2015
    September 2015
    July 2015
    June 2015
    May 2015
    April 2015
    March 2015
    February 2015
    January 2015
    December 2014
    November 2014
    October 2014
    September 2014
    August 2014
    July 2014
    June 2014
    May 2014
    April 2014
    March 2014
    February 2014
    January 2014
    December 2013
    November 2013
    October 2013
    September 2013
    August 2013
    June 2013
    May 2013
    April 2013
    March 2013
    February 2013
    December 2012
    November 2012
    October 2012
    September 2012
    June 2012
    May 2012
    April 2012
    February 2012
    January 2012
    December 2011
    October 2011
    September 2011
    August 2011
    July 2011
    June 2011
    May 2011
    April 2011
    March 2011
    February 2011
    December 2010
    October 2010
    September 2010
    August 2010


    Rubriigid

    All
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eetika
    Eetika; Religioon
    Film
    Filoloogia
    In Memoriam
    Irl
    Jalgpall
    Kangelaseepos
    Keskkond
    Kgb
    Konverentsid
    Kultuurisemiootika
    Kunst
    Lähis-Ida
    Lollus
    Luule
    Muusika
    Pagulased
    Poliitika
    Puust Ja Punaselt
    Raamatud
    Reisid
    Seks
    Semiootiku Vaatevinklist
    Tähtpäevad
    Terror
    Ühiskond
    Ühiskond
    Valimised
    Välispoliitika
    Vandenõuteooriad
    Värsiteadus
    Värsiteadus
    Venemaa

Copyleft (ɔ) by Mihhail Lotman