Siiski ei tasu olukorda üle dramatiseerida, mingis ulatuses integratsioon toimib ja oskan ise ka tuua hulganisti positiivseid näiteid.
Olen sügavalt veendunud, et Eesti riik ja ühiskond ei saa endale lubada luksust olla Vene asjades ignorantne.
Vägisi tulevad meelde 1930. aastate lääne intellektuaalid, kes käisid Nõukogude Venemaal ja kirjutasid vaimustunud reisiraamatuid. Või siis selline pilt, mida ise nägin Münchenis Marienplatzil mõni nädal enne Berliini müüri langemist (see oli üks esimesi kordi, kui mind välismaale lubati). Sain esimest korda näha neonatside meeleavaldust. Enne seda teadsin nendest vaid nõukogude allikate kaudu, mida ma loomulikult ei usaldanud, kuid midagi ikkagi külge jäi. Nimelt et neonatsid on Ameerika imperialismi käsilased, et Saksa Liitvabariik, mis kiusab taga kommuniste, soosib ja julgustab neid igati. Jne, sellist möga võis lugeda kilomeetrite kaupa. Juba paarikümne luuseri nägemine paarisaja politseiniku rõngas tekitas minus mõninga kognitiivse dissonantsi, kuid päris šokis olin nende kõnesid kuulates. Kõik oraatorid materdasid Ameerika imperialismi ning kiitsid lausa pugejalikes väljendites Nõukogude Liitu. Selgus, et Berliini kriisis oli süüdi USA, et Berliini müüri püstitamine oli ameeriklaste õhutatud, et Saksamaa jaotamine on ka loomulikult nende tegu. Ning retseptid olid väga lihtsad: Ameerika väed välja ja siis Nõukogude Liit ise demonteerib Saksasisesed piirid ja Berliini müüri. Püüdsin ühega neist vestelda. Mind huvitas, kust ta nii detailselt Venemaa asju teab, kas ta oskab vene keelt. Selgus, et ei oska, kuid Venemaal toimuvaga on ta täpselt kursis: ta loeb Saksa lehti ja kuna seal on kõik lausvale, siis pöörab ta sealsed sõnumid ümber.