
Kõige rumalam, mida sel puhul teha ja mida paraku teatud määral on juba tehtud, on hakata seda soperdist ajakirjanduses tõsiselt analüüsima, veel vähem mingeid komplekse põdema. See oleks täpselt see, mida saatetegijad taotlesid. Järjekordselt olen üllatunud eesti ajakirjanduse naiivsusest (oma viga, oleksin pidanud juba harjuma), mis läheb vaenuliku propaganda õnge ning tituleerib igasuguseid sulisid ja kaabakaid ekspertideks. Nii on tituleeritud Igor Korotšenkot -- eruohvitseri, kes saadeti amoraalse käitumise pärast Vene armeest erru (peab ikka kõva amoraalsus olema) ja kes nüüd esitleb end meedias sõjanduseksperdina, tegelikult aga toitub FSB laualt pudenevatest raasukestest. Lihtsalt meeldetuletuseks: ta oli üks nendest, kes teatas, et tal on tõendeid selle kohta, et Malaisia reisilennuki tulistasid alla ukrainlased. Hiljem esitatud tõendid olid nii primitiivne võltsing, et neist taganesid isegi Venemaa diplomaadid.
Eriti kohatu on aga, kui seda vusserdist hakatakse kasutama valimisvõitluses. Ma ei tea, mis eesmärgiga hakkas endine kapo direktor, hiljem aga sotside liider Jüri Pihl mustama Raivo Aegi. Pealegi selgus, et süüdistused on alusetud, igatahes mingit dokumenti tal esitada ei ole ja arhiivides seda samuti ei leidu. Arusaamatul kombel mängib siin Pihl FSBga kokku: nimetatud saatest oligi suur osa pühendatud Raivo Aegi diskrediteerimisele, eriti seoses sellega, et ta osaleb Riigikogu valimistel. See, et vene propaganda näeb Aegis nii ohtlikku vaenlast, on minu silmis hoopis talle tasuta reklaam.
Siiski on ühes mõttes see saade Eestile kasulik. Üldiselt ükski luure oma agente ise vabatahtlikult ei avalikusta. Eriti väärtuslikke. See, mida praegu Puusepaga tehti, näitab ühelt poolt, et erilist väärtust tal ei olnud, kuid teisalt, et FSB on poliitilistel eesmärkidel valmis oma agente paljastama. Mis tekitab siin külmutatud agentuuris rahutust. Vrd kas või Vladimir Pooli tänast kommentaari. Äkki tasuks seesama Vladimir Pool, nagu ka Rein Sillar ja teised KGB juhid, kes siiamaani on omertàst rangelt kinni pidanud, kaposse kohvile kutsuda ning küsida, kas tõepoolest on mõtet jääda koeralikult ustavaks asutusele, kes oma endiste töötajate suhtes suurt ustavust üles ei näita.