Miks ma Harta 12-le alla ei kirjutanud

11/16/2012

Päev enne harta avalikustamist sain ühelt sõbralt ettepaneku sellele allkiri anda. Reeglina ma kollektiivprotestidele alla ei kirjuta, kuid teen erandeid, kui tegu on selgelt vajaliku asjaga ning nõustun täiel määral protesti sisu ja stiiliga (olen mitu korda tagasi lükanud sisult õige kirja ebaintelligentse sõnastuse pärast).
Antud juhul tutvusin põhjalikult harta tekstiga ning tundsin end mõnes mõttes kahvlisse võetuna. Ühelt poolt on autorite hulgas nii mõnedki mulle isiklikult sümpaatsed inimesed, teiselt poolt jäid selle eesmärgid mulle segaseks ja sõnastus tekitas tugevat protesti.

Vastasin järgmise kirjaga:

13.11.2012
Tere,

Kahjuks ei saa alla kirjutada. Ehkki kirjatüki ajendid võivad olla õilsad, ei saa ma nõus olla ei sisu ega eriti stiiliga. Olukorra parandamiseks pakutud meetmed on üldsõnalised ja hambutud, tugevas kontrastis agressiivse, kui mitte öelda paanilise sissejuhatusega. Mulle sümpatiseerib Silver Meikar (eriti tema võitlus demokraatia eest totalitaarsetes ja autoritaarsetes ühiskondades), kuid antud juhul tekib mul paraku tunne, et tegu on pigem tema isikliku agendaga kui ühiskonna arengu jaoks oluliste asjade väljatoomisega (ei taha öelda, et need asjad pole olulised, kuid Eesti ühiskonnas on tunduvalt pakilisemaid probleeme).

Parimat
Mihhail

Mida ma sellele praegu võin lisada? Esiteks, pöördumine ei ole tasakaalustatud: pakutud lahendused tunduvad kirjeldatud probleemidega võrreldes peaaegu et mõnitavatena. Umbes stiilis "Meie majas haarasid võimu mõrtsukad, pidevalt tapetakse inimesi. Nõuame, et põrandaid puhastataks märja lapiga ja akendel oleks tikitud kardinad." Asjasse veidi süvenedes selgub, et tapetakse tolmuga ning esteetiliselt vaenuliku keskkonnaga. Kahjuks olen veendunud, et tegemist ei ole oskamatusega. Nii mõnigi autor on propagandavaldkonnas hästi haritud ja on end selles valdkonnas ka osava praktikuna näidanud. Tegemist on massidega manipuleerijate tavalise trikiga. Algul köetakse üleskutsete ja loosungitega emotsioonid üles, siis pakutakse selle varjus oma agenda. Enamik lugejaid ja kahjuks ka ajakirjanikke reageerib alguslausetele, mitte aga tegelikule agendale, mis pole isegi eriti varjatud. Väljendatud on viit põhimõtet. Nendest neljas (psühholoogid teavad, et neljas viiendik on just see, mis kõige halvemini meelde jääb) kõlab järgmiselt: parlamendierakonnad ei tohi monopoliseerida teed võimu juurde, lihtsustada tuleb parteide loomist ning parteiväliste jõudude pääsu Riigikogusse.

Kas tõepoolest kogu selle ürituse eesmärk seisneb vaid selles, et ühele seltskonnale rajada teed Riigikogusse? Kas tõepoolest on Riigikogu paha vaid sellepärast, et osa neist jäi valimistel selle ukse taha?

Kahele asjaolule juhiks eraldi tähelepanu, kuna tunnen end isiklikult nendest puudutatuna.

Dr. Jan Patočka

Alarmism

Mulle käib närvidele intellektuaalne hüsteeritsemine. Ma tean, milliseid tagajärgi see tõi 19. sajandi lõpu - 20. sajandi alguse Venemaal. Kuid sellele rehale astuvad pidevalt ka lääne intellektuaalid. Alarmism oli möödunud sajandi lõpul osadele rohelistele peaaegu et programmiline seisukoht. Kui rääkida tõtt, siis see ei tekita tegutsemistungi. Seepärast tuli asju liialdada ning mõnikord koguni fakte moonutada. Tulemuseks on see, et ehkki ökoloogilised probleemid on praegu teravamad kui kolmkümmend aastat tagasi, suhtutakse nendesse palju leebemalt, kuna roheliste usaldusväärsus sai tugevalt kannatada.
Ma oleksin palju rahulikumalt suhtunud hartasse, kui Eesti ühiskonnas oleks kõik korras ning poleks pakilisi probleeme, mida on vaja lahendada. Kuid ma ei näe, kuidas sellised eskapaadid võivad asjale kasuks tulla.
Nt olen korduvalt väljendanud seisukohta, et Eesti valimissüsteem vajab muutust. Kuid sellest kirjutan eraldi hiljem, mitte antud kirjutise kontekstis.

Harta

Veel rohkem paneb mind nördima üleskutse nimi, milles seisneb selge viide Tšehhoslovakkia Harta 77-le. Seda viimast võib nimetada kommunismivastase vastupanuliikumise oluliseks verstapostiks. Kui ma omal ajal sellega tutvusin, tekkis mul kange soov sellele ka oma allkiri anda, mis aga ei osutunud võimalikuks. Hartale allakirjutanud teadsid väga hästi, millega nad riskivad. Ning tõepoolest, nii mõnigi neist vangistati, suur osa kaotasid töö, filosoof Jan Patočka aga suri pärast 11 tundi kestnud ülekuulamist. Võib kindlalt väita, et ükski Harta 77-le allakirjutanutest (aga nende hulgas olid väljapaistvad intellektuaalid nagu nt näitekirjanik Václav Havel ja Nobeli kirjanduspreemia laureaat Jaroslav Seifert) ei teinud seda edevusest või soovist oma ühiskondlikku positsiooni parandada.
Kas kõik Harta 12 autorid võivad seda siiralt ka enda kohta väita? Kas neist keegi riskib millegagi?

Harta 77-l olid järglased, ennekõike teistes totalitaarsete režiimide all kannatanud riikides. Näiteks Valgevene Harta 97 (Хартыя'97). Selle initsiaatorid ja aktivistid said mitmete repressioonide osaliseks. Harta algataja Aleh Byabenin (Алег Бябенін) leiti oma maja ees ülespooduna.
Ma olen veendunud, et selles kontekstis on eestikeelsele lahjale tekstile Harta 12 nimetuse andmine moraalselt väga kahtlane samm.

28 Comments

Veiko

11/16/2012 04:08:26 am

Ma kirjutaks hoopis sellele alla. Ja tõtt öelda, ma tundsin huvi, kas M. Lotman kirjutab sellele alla ja mulle tundub, et sain kinnitust oma arvamusele. Tundub tõesti nii, et üritatakse lihtsalt "rauda taguda kuni see on kuum". Et nüüd saime teise nupuvõttesse ja küll nüüd alles paneme kriitikat. Kus oli Meikar siis, kui Savisaar vene raha vastu tahtis võtta? Ja kui ta on (oli) reformierakonna programmiga päri, miks ta on valmis takistama nende pääsu võimule?

Harta koostamine on muidugi tore, aga mis edasi?
Hakkame juhtima "uut moodi"?
Võib olla hoopis sobiks motoks "vali kord" või lausa "ratsa rikkaks".

Ksujuures mulle on alati väga vahva tundunud, kuidas eestlased kutsuvad Ansipit kommunistiks, eesti-venelased aga fashistiks.
Vähemalt üks pool peab eksima :)

Hannu

11/16/2012 07:25:47 pm

Nii "kommunist" kui ka "fašist" on suht kaugel reformipartei ametlikust (parem)liberaalsest maailmavaatest.
Ehk teisisõnu pole kommunist ja fašist mingi nurga alt vaadates kuigi erinevad.

toomas

11/17/2012 02:58:12 am

ei kommunist ega fasist vaid siga eesti maha müüa koos ligiga ja nende lasteaia jumbude kristiani ja ken -ga see on ikka kohatu kuidas lapsed liiva kastis mängivad ja miilitsi on ka müüdav naerma ajab mida need suudaavad :) väike näide täna seisavad kaks taksot il selgelt mustad sõidab mööda MUPO ei tee väljagi ja siis tuleb politsei auto need 2 taksisti peatavad mendi auto kinni /stastvui tovaris kak utibea skolko platit / ja siis ma läksin edasi see oli täna ja väike karja tänaval ise nägin ja kuulsin Ära ostmatu eesti politsei süda läheb pahaks uroodid!

raiN

11/16/2012 07:13:27 pm

Veiko, ei pea üks pool eksima. Fašistid olid peaaegu natsionaalsotsialistid (erinevused on itaalia ja saksa nüanssides). Ja kommunistid olid peaaegus sotsiaalrevolutsionäärid (esseerid vs bolševikud - vahet peaaegu ei olnud). Mõlemad on lipukirjaks võtnud sotsiaalsuse / sotsialismi. Ja tegelikult on Ansipi partei (Savisaare parteiga) hoopis liberaalses internatsionaalis (jumal teab mida see tähendab).

Katrin

11/16/2012 08:05:04 pm

Ei pea kumbki pool eksima, minu arvates nii kommunism kui fashism tähendavad tavainimese jaoks totalitaarset valitsemisstiili, mille vastu protestitaksegi.

Leenu

11/16/2012 09:09:10 pm

Eh, kas just tähendavad? Ja veel tavainimese jaoks?
Mulle tundub pigem, et fašist on tavavenelase silmis kõige lihtsam ja ilmselgem süüdlane, kelle kraesse ajada igasugused jamad - nii poliitilised, sotsiaalsed kui päris argised.
Ja 'ah, fašist!' on muidugi tore sõimusõna, mida lipsab mutikestel üle huulte isegi siis, kui nende puudlid lillepeenras pahandust teevad.
Ega tavaeestlaste poolel olukord etem pole. Kommunism on see silt, mis sobib kleepida igasugusele käkikeeramisele ja muudele ebamugavustele. Kommunism on vaenlase sünonüüm või vähemalt epiteet.
Parimaks stiilinäiteks on Kultuuri ja Elu, kes hiljuti nimetas looduskaitsealajuhtide hämarad ärid klorokommunismiks.

Aivar

11/16/2012 11:44:31 pm

Minuarust nimetatakse kommunistideks kommunistliku partei kunagisi aktiviste.

Kristjan

11/16/2012 08:40:54 pm

Siiski on kahju, et Mihhail Lotman on vastuse andmisel otsustanud valida poliitiku tee. Adudes, et ilma tähelepanu all olevate nimedeta poleks harta kuuldav. Ilma poliitilise tahte ja jõuta pole tänases ühiskonnas sellised muudatused võimalikud. Soovitus kirjutada kõigile sobivat hartat viitab targa inimese puhul soovimatusele, tahet avaldada. Siis võiks juba ka vastata, miks indiviid ei ole vääriline saama valituks võrdsetel alustel, et talle tuleb seada ebaproportsionaalne lävend. Tegu siiski ilusa teflonretoorikaga valitud lugejatele.

Maire

11/16/2012 08:47:57 pm

"Kas tõepoolest kogu selle ürituse eesmärk seisneb vaid selles, et ühele seltskonnale rajada teed Riigikogusse? Kas tõepoolest on Riigikogu paha vaid sellepärast, et osa neist jäi valimistel selle ukse taha?"
Väga kurb lugeda, et sedaviisi spekuleerite. Miks Te ei usu, et allakirjutajatel võib olla siiras soov meie valimissüsteemi parandada? Kui Hartakirjutajatest ühel või kahel võibki olla salasoov selle abil poliitikasse naasta (Silver Meikaril näiteks, aga ma ei väida, et see nii on, lihtsalt näide), siis kuidas oleks selline spekulatsioon põhjendatud kõigi teiste suhtes? Lauristinil poleks RK-sse saamisega mingeid probleeme ka ilma Hartata, aga miks peaks näiteks Daniel Vaariku puhul arvama, et võimu ligi pääsemine on tema eesmärk? Miks Te ei usu Harta loojate eetilisusesse ja näete selle taga kellegi omakasu? Te olete Eestis arvamusliider ja loomulikult on hetkel see blogipostitus juba Postimehe esiuudis. Just nii tapavadki arvamusliidrid inimeste usku paremasse tulevikku, usku, et on veel kedagi, kes suudavad Eesti huvid erahuvidest eespool hoida. Väga kahju, sest see on kaugelt ohtlikum kui igasugune hartadega maailmaparandamisele kaasakutsumine.
P.S. Lugesin Harta 12 veelkord hoolega läbi ja ei näinud selles midagi sellist, mida Teie nägite. Ei ole nõus teksti propagandistlikuks tembeldamisega ega ka sellega, justkui probleem ja ettepanekud ei haakuks. Nõustun vaid sellega, et tekst on emotsionaalne - ja mis siis, see peegeldab hetkel kogu rahva seas levivaid emotsioone ja on seega asjakohane, see ongi peegeldus meist endist.

Pille-Riin

11/16/2012 11:13:26 pm

Huvitav, kust tuleb veendumus, et nn Harta peegeldab hetkel KOGU RAHVA seas levivaid emotsioone ning on peegeldus meist endist. Olen täiesti nõus hr Lotmaniga ja talle tänulik, et võttis vaevaks ka mitte kogu rahva hulka kuulujate mõtted välja öelda. Kahjuks paistavad Harta varjust välja tõesti nii mõnedki kõrvad, kelle omanike siiruses on põhjust kahelda.

Maire

11/17/2012 12:01:31 am

"kogu rahvas" ei tähenda kunagi 100% kõiki inimesi. Pigem tähistab see üldist meelsust, mis avalikkuses kõige rohkem silma paistab. Et see pole vaid häälekas vähemus, kes rahulolematust avaldab, seda kinnitab nii viimane Emori uuring kui ka petitsioon, millele on allkirja andnud tuhanded väga erineva taustaga inimesed.

kabelimats

11/17/2012 12:03:45 am

Maire: mina ka ei usu hartistide siirusesse. Populistide võimulesaamise lihtsustamise tees paistab olevat ainus reaalne ettepanek, kõik muu on selline, mille lahendus saab olla ainult kasvav paberimajandus ja mingite uute ametkondade teke, riigi raha eest mõistagi. Ja mul on raske uskuda, et hartistid seda tegelikult ka
soovivad.

Maire

11/17/2012 12:34:55 am

Minu jaoks on alati natuke hirmutav, kui keegi ütleb, et ei usu kellegi siirusesse ja aususesse. Ma oleksin sellega nõus siis, kui sellistel väitjatel oleks iga konkreetse Harta 12 looja kohta ette näidata konkreetsed faktid, mis just selle inimese ebasiirust tõestaksid. Kui ei usuta nendesse, kes tahavad muuta ühiskonda paremaks ja avatumaks, kellesse siis üldse uskuda? Ja teisest küljest - miks ei võiks need inimesed minna/naasta aktiivsesse poliitikasse? Ja mis olekski selles halba kui nad selleks pinda ette valmistaksid? Kas poliitikas osalemine on siis sedavõrd negatiivne nähtus? Te saate ju isegi aru, et keegi peab alati riiki juhtima - kes siis on see aus ja siiras poliitik, kes seda tegema peaks? Me muudame ise poliitikute kuvandi nii negatiivseks, et see hakkab töötama meie endi vastu. Poliitik, see on keegi, kes on sildistatud ja märgistatud juba ette. Nii ei tohiks see olla, sest sellise suhtumisega peletatakse ausad inimesed juba eos riigitüürist eemale.

Ets

11/16/2012 08:57:37 pm

Hämar rahastamine on paha paha ja selle vastu tuleb protestida. Samas on selge, et üks seltskond üritab olukorda ära kasutada ja võimule tulle. Mina näen selle taga üsna selgelt rohepesu mehikesi taastuvenergettika valdkonnast kes üritavad oma 100% taastuvenergeetika eesmärki läbi suruda. Kaja Kallas üsna selgelt sellest seltskonnas edutatud poliitikasse, Keit Pentus toetab sama ilmaselt Rain Rosimannuse rahapaigutused. Viimasel protestijate kokkusaamisel esines lausa taastuvkoja juhatuse esimees. Vaadake oma viimast elektriarvet ja leidke sealt Taastuvenergia tasu 0,0097€/kWh. See on 4,66%-st energiast täna. Jagades selle %-ga saame, et siis oleks toetus 0,208€/kWh ja nüüd korrutage see oma kWh-dega. Kas hakkab kohale jõudma selle seltskonna eesmärk.

Marko

11/17/2012 01:25:31 am

Olen hr Lotmanile tänulik, et keegi nimega tegelane lõpuks selle välja ütles. Sellise avalduse tegemine pole populaarne, võib rahvavaenlaseks muutuda. Hr Lotman targa mehena muidugi teab seda ise ka ja seetõttu olengi tänulik ja tunnustan tema julgust, et ta IKKAGI seda tegi. Viimasel ajal olen mõelnud, et kas ma olen peast ära keeranud, kuid minu arust on ühiskond koos meediaga natuke hullunud ja hüsteeriline. Jah, ka minu arvates on probleeme (ja neid on alati!), kuid see poliitikute tampimine on läinud üle piiri. See on ebanormaalne, et hetkelist olukorda hinnatakse "kõik on nii per*es nii per*es, nüüd on lõpp ja kõik, olukord on väljakannatamatu!" Sitavigel üle õla ja Toompea poole ajama neid üle igasuguse piiri ülbitsevaid ja rahvale näkku sülitavaid poliitikuid eemaldama võimu juurest. Aeg demokraatiat teha!!!

See harta tekst on ju hale pläma. Aga eriti haledaks teeb loo see, et ühiskond plaksutab kaasa. Igasugust odavat sitta võib paberile panna (kuna see kannatab ju kõike), kui aga see massidele veel peale ka läheb, siis on jama lahti. Tekitab kõhedust, kuidas on võimalik inimesi manipuleerida NII odavate võtetega. Internetis aga allkirjad tulevad ja tulevad.

Aga mida ma siin seletan, käesoleva blogi omanik on minust parema eneseväljendusoskusega ja silmaringiga, ta on teema minu arvates igati hästi lahti kirjutanud. Vähemalt mind valdas lugedes äratundmistunne. Oli hea meel, et ma polegi mingi ainuke imelik vastuvoolu ujuv inimene selliste mõtetega.

Ja meie maailmalõpu (või vähemalt riigi lõpu - ja see on silmapiiril!) hartale kaasaplaksutajad, uskuge või mitte, ma pole päevagi ühegi erakonna nimekirja kuulunud ja/või avaliku võimu juures olnud. Pole ka plaanis.

Elmo

11/17/2012 02:55:44 am

Harta 12 on hea ja vajalik hetkel Eesti jaoks igal juhul, mõtteid ja inimesi on vaja koondama asuda, et midagigi muutuks. see, et lgp herr Lotmanil on teadmist ja võrdlust ajaloost ja sellest johtuvalt ta ütleb, et antud hartakene on liiga hambutu varasematega võrreldes, ei muuda praeguse väärtust koondajana.
.. ja ma väga loodan, et kedagi praeguse allkirjastajatest ei leita maja eest poodult või ei surda 11 tundi kestnud ülekuulamise tagajärjel. sellised kollid lisad ei tohiks määratleda ühe ühise teksti väärtust.

Stefan Hasso link

11/17/2012 04:27:46 am

Lugupeetud härra Lotman,

Tundub, et on veel inimesi, kes teiega nõustuvad. Estofiilist britt Adam Garrie on just avaldanud sellise arvamusloo Harta 12 kohta Londonis baseeruvas inglise keelses portaalis Estonian World: http://estonianworld.com/opinion/the-vagueness-of-charter-12/

Ta arvab samuti, et Harta 12 avaldus on hüsteeriline, ega võta arvesse laias maailmas toimuvaid protsesse.

Mihhail Lotman

11/17/2012 05:18:07 am

aitäh, väga huvitav ja samas kurb.

Juhan Sillaste

11/24/2012 06:33:07 pm

tundub, et Adam Carrie reageering on adekvaatne igati. Siiski poleks kuigi karm autorite suutlikkuse üle kirjasõnas.

Tammsaare 1935:

„…Meie pettumused algasid hiljem, sest nii suurt ja rasket asja, nagu oli meie vabadusvõitlus, ei teostata kunagi ilma teatud illusioonideta. Me olime kaua unistanud kui mitte just riiklikust iseseisvusest, siis ometi omatoast ja loast. Me olime arvanud ülimaks õnneks, kui eesti mehed ise ajaksid Eesti asju, sest meile näis, et eesti mees on Eesti asju ajades sootuks eriline mees. Temal pidid olema mingid erilised voorused, mis puudusid venelasel sakslasel ja isegi rootslasel, kes olid kordamööda meie üle valitsenud. Unistades Eesti asju ajavast eesti mehest, meie unustasime, et see mees oli juba Eesti asju ajanud näiteks Kirjameeste seltsis ja Lindas ning et säälseis asjaajamistes ei paista mingeid erilisi voorusi.

Nõnda siis sündis, et kui. saavutasime riikliku iseseisvuse ja eesti mees hakkas ajama Eesti asju, siis pettusime temas. Me leidsime, et temal puuduvad unistatud voorused, nagu polekski ta õige eesti mees. Tema tahaks. Nagu iga teinegi, äri ajades saada võimalikult suurt kasu ja tasuda võimalikult väikesi makse; tema näeks hää meelega, et tema palka kõrgendataks ja tööd vähendataks; tema armastab onupojapoliitikat; tema pistab vahetevahel käe riigi tasku; tema jätab oma võlad maksmata ja teeb pankrotte; ta võltsib veksleid ja mõnikord süüdistatakse teda isegi altkäemaksu andmises ja võtmises; ta kujub intriige ja kasutab demagoogia võimu ahnitsedes; ta tõrvab ausaid ja lupjab autuid, kui seda nõuab isiklik või parteikasu; ta on võimuahne, nii et iga parteiliige tunneb end liidrina, iga ministeeriumi uksehoidja ministriabina; tal on üldse kõik omadused, mida oleme näinud ja kuulnud olevat kõigil teistel võimukandjatel. Aga niisugusena ei kujutelnud keegi eesti meest, kui ta mõtles oma riigist.

Päälegi, oma riik virvendas väga paljudele mingisuguse logardite maana, kus viina- ja piimajõed voolavad munaroast ja mannapudrust kallaste vahel. Sest milleks siis oma riik, kui pead töötama, nagu sakslase ja venelasegi all? Milleks oma mehed ja seadused, kui pead ikka kuulama sõna ja alluma võimule? Me ise tahame olla võimuks, nii et me kohe tunneme, kuidas elame oma riigis. Selliseid tarku mehi, kes nõnda arutasid, asus maal kui ka linnas, sest mõlemal pool leidus neid, kes , sest mõlemal pool leidus neid, kes ei mõelnudki kohuste täitmisele unistatud oma riigi vastu.

Samuti hakati hulgana, üksteise võidu elama nii-öelda venelase viisil lauldes, mille tulemuseks oli protestitud vekslite virnad ja laostumised. Ja kui riigivõim ei tahtnud või ei suutnud aidata, siis kiruti oma riik ja kiidetud eesti mehed maapõhja. Lähed sa venelaste ja sakslaste keskel oma asjaga lörri, siis pole parata, aga kui see sünnib sul oma meeste silma all. Kes istuvad pangas või riigitüüril, siis on see lihtsalt sigadus. Ja ometi sündisid sellised sigadused hulgana ning nende kari aina kasvas, kes ei suutnud seda sigadust unustada.

Kõigele lisaks leidus terve leegion neid, kes pidasid oma loomulikuks õiguseks, et just nemad pidid istuma kusagil tüüril, aga nüüd said omad eesti mehed sellega toime, et “õiged“ tüürijad kõrvale suruti. Öelge nüüd isegi, kas ka see ei ole sigadus, kui on oma Eesti riik ja omad tuttavad igal pool? Oled eesti teadlane, aga oma suguvennad ei tunnusta sind, nagu oleks mingi tõeline vaen sinu vastu. Oled eesti kunstnik, aga oma suguvend ja suguõde ei tunne sinu vastu huvi, nagu oleks üks kui teine värvipime või helikurt. Oled eesti kirjanik, luuletad ja jutustad puht eesti meele ja keelega, aga suguvend ja suguõde raputab pääd, nagu ei mõistaks ta siu ta sinu eesti keelt ja meelt. Ka niisugused asjad ajavad hinge täis ja me paneksime kasvõi kirikuvande alla need, kes ei osta eesti pilte ega raamatuid, kui nad on meie arvates kohustatud seda tegema

Selletaolised on need pettumused, mis on meile valmistanud oma riik, kus pidi aetama Eesti asju eesti meeste poolt. Enamasti kõik praktilised küsimused, mis ühenduses meie sissetulekutega, üldse meie hääoluga. Ühesõnaga – meie leidsime, et eesti mees ei muretse Eesti riigis küllalt teise mehe eest, nagu oleks ta mõni venelane või sakslane. Igatahes usume kindlasti, et rootslane muretses meie eest paremini, kui teeb seda oma eesti mees.“

Mis sai mõne

Karlsson

11/17/2012 09:59:41 pm

"Laias maailmas toimuvate protsesside" näiteks on viidatud kohas toodud Hiina, USA ja Venemaa. "Straastvuite, ja vaša tjootja!" nagu venelased ütlevad, või "tule eile meile!" nagu väikerahvad ütlevad. Miks ma selle välja tõin? Sest see näitab kohe ära kirjutaja kas ebakompetentsuse või erapoolikuse. Miks see estofiil ei toonud näiteks ühtegi Skandinaavia riiki või ka kas või Saksamaad-Hollandit? Paaritame pühvlit ja põldhiirt? Õigustame Punahiina ja Venemaaga Ansipi ja Lotmani partei autoritaarsust?

Alar

11/17/2012 10:29:33 am

Paneksin siia kõrvale ühe kirjatüki A.H.Tammsaarelt:
„…Meie pettumused algasid hiljem, sest nii suurt ja rasket asja, nagu oli meie vabadusvõitlus, ei teostata kunagi ilma teatud illusioonideta. Me olime kaua unistanud kui mitte just riiklikust iseseisvusest, siis ometi omatoast ja loast. Me olime arvanud ülimaks õnneks, kui eesti mehed ise ajaksid Eesti asju, sest meile näis, et eesti mees on Eesti asju ajades sootuks eriline mees. Temal pidid olema mingid erilised voorused, mis puudusid venelasel, sakslasel ja isegi rootslasel, kes olid kordamööda meie üle valitsenud. Unistades Eesti asju ajavast eesti mehest, meie unustasime, et see mees oli juba Eesti asju ajanud näiteks Kirjameeste Seltsis ja Lindas ning et säälseis asjaajamistes ei paista mingeid erilisi voorusi.

Nõnda siis sündis, et kui saavutasime riikliku iseseisvuse ja eesti mees hakkas ajama Eesti asju, siis pettusime temas. Me leidsime, et temal puuduvad unistatud voorused, nagu polekski ta õige eesti mees. Tema tahaks, nagu iga teinegi, äri ajades saada võimalikult suurt kasu ja tasuda võimalikult väikesi makse; tema näeks hää meelega, et tema palka kõrgendataks ja tööd vähendataks; tema armastab onupojapoliitikat; tema pistab vahetevahel käe riigi tasku; tema jätab oma võlad maksmata ja teeb pankrotte; ta võltsib veksleid ja mõnikord süüdistatakse teda isegi altkäemaksu andmises ja võtmises; ta kujub intriige ja kasutab demagoogiat võimu ahnitsedes; ta tõrvab ausaid ja lupjab autuid, kui seda nõuab isiklik või parteikasu; ta on võimuahne, nii et iga parteiliige tunneb end liidrina, iga ministeeriumi uksehoidja ministriabina; tal on üldse kõik omadused, mida oleme näinud ja kuulnud olevat kõigil teistel võimukandjatel. Aga niisugusena ei kujutelnud keegi eesti meest, kui ta mõtles oma riigist.

Päälegi, oma riik virvendas väga paljudele mingisuguse logardite maana, kus viina- ja piimajõed voolavad munaroast ja mannapudrust kallaste vahel. Sest milleks siis oma riik, kui pead töötama, nagu sakslase ja venelasegi all? Milleks oma mehed ja seadused, kui pead ikka kuulama sõna ja alluma võimule? Me ise tahame olla võimuks, nii et me kohe tunneme, kuidas elame oma riigis. Selliseid tarku mehi, kes nõnda arutasid, asus maal kui ka linnas, sest mõlemal pool leidus neid, kes ei mõelnudki kohuste täitmisele unistatud oma riigi vastu.

Samuti hakati hulgana, üksteise võidu elama nii-öelda venelase viisil lauldes, mille tulemuseks oli protestitud vekslite virnad ja laostumised. Ja kui riigivõim ei tahtnud või ei suutnud aidata, siis kiruti oma riik ja kiidetud eesti mehed maapõhja. Lähed sa venelaste ja sakslaste keskel oma asjaga lörri, siis pole parata, aga kui see sünnib sul oma meeste silma all, kes istuvad pangas või riigitüüril, siis on see lihtsalt sigadus. Ja ometi sündisid sellised sigadused hulgana ning nende kari aina kasvas, kes ei suutnud seda sigadust unustada.

Kõigele lisaks leidus terve leegion neid, kes pidasid oma loomulikuks õiguseks, et just nemad pidid istuma kusagil tüüril, aga nüüd said omad eesti mehed sellega toime, et “õiged“ tüürijad kõrvale suruti. Öelge nüüd isegi, kas ka see ei ole sigadus, kui on oma Eesti riik ja omad tuttavad igal pool? Oled eesti teadlane, aga oma suguvennad ei tunnusta sind, nagu oleks mingi tõeline vaen sinu vastu. Oled eesti kunstnik, aga oma suguvend ja suguõde ei tunne sinu vastu huvi, nagu oleks üks kui teine värvipime või helikurt. Oled eesti kirjanik, luuletad ja jutustad puht eesti meele ja keelega, aga suguvend ja suguõde raputab pääd, nagu ei mõistaks ta sinu eesti keelt ja meelt. Ka niisugused asjad ajavad hinge täis ja me paneksime kasvõi kirikuvande alla need, kes ei osta eesti pilte ega raamatuid, kui nad on meie arvates kohustatud seda tegema

Selletaolised on need pettumused, mis on meile valmistanud oma riik, kus pidi aetama Eesti asju eesti meeste poolt. Enamasti kõik praktilised küsimused, mis ühenduses meie sissetulekutega, üldse meie hääoluga. Ühesõnaga - meie leidsime, et eesti mees ei muretse Eesti riigis küllalt teise mehe eest, nagu oleks ta mõni venelane või sakslane. Igatahes usume kindlasti, et rootslane muretses meie eest paremini, kui teeb seda oma eesti mees.“
Olen ikka pidanud inimestest, kelle mõtelõng on loogiline ja üsnagi selge. Kas aga alati on vaja langeda loogika lõksu on iseasi.

A.

Andres

11/17/2012 02:38:26 pm

Ma ei saa selle kirjatükiga nõustuda. Lugesin Harta 12 veelkord läbi ning ausalt öeldes ei märka selles hüsteeriat. Märkan selles mõtteid, mida olen isegi mõelnud. Ettepanekud pole võib-olla tõesti säravad, kuid need on ajahetkel x isiku y poolt kirjutatud. See tekst pole lõplik ega valmis, seda ei tasu võtta nagu ennast ilmutanud vaenlast, keda saab hakata arvustama ja tümitama. See on kodanikualgatus. Ebaperfektne, kindlasti. Kuid eks see tähistab ka iga inimese jaoks erinevaid asju.

Minu jaoks tähistab see seda, et võimul olijad ei tohiks arvata, et nende arvamus on ainuõige ja veatu. Olen noor inimene, tõsi, ei mäleta NSV Liidu jubedusi. Ei taha neid ka kunagi korrata. Kuid ülbe ja iseteadev liberalism, millega Eestit kogu minu eluaja on valitsetud, ei ole ka midagi, mida eriliselt kadestama peaks. Kui nüüd inetult spekuleerida, siis võiks samuti arvata, et valitsuspartei hingekirjas oleb Mihhail Lotman, kes samuti on Tartu linnavolikogu esimees, ajab siin mingit oma või enda seltskonna huvidest lähtuvat asja. Alarmism kõlab viimasel ajal hoopis koalitsioonierakondadelt, on mul tunne. Sest on võimalus, et Eesti inimene äkki enam ei usu müüte ja demagoogiat stiilis "valite meid, või saate venelased ja Eesti huku". Eks propagandat oskavad ju kõik, kes võimu juures või sinna pürgivad.

Veiko

11/17/2012 05:54:32 pm

Ettepanekud pole säravad, tekst pole valmis, tähistab erinevaid asju ja on ebatäiuslik aga.... võtame Ansipi maha!

Väga levinud on minu meelest ka inimesed, kes kunagi ei tunne poliitika või oma kodanikuõiguste vastu huvi, küll aga on esimesed teatama, et võim ei suhtle rahvaga ja et poliitikute ülbus ületab igasugused piirid. Peamine valmisolek on internetis midagi laikida.
Kujutlege nüüd ette, kui Ansip ükskord lubaks endale vastata kõigile nendele solvangutele, mis tema suhtes on rahva poolt lõdva randmega tehtud. Vaat siis oleks teil võimalus järele mõelda, kes on ülbe ja kes mitte.
Aga see jutt muidugi kellelegi ei meeldi, sest me oleme ju paremad kui Ansip.

Andres

11/17/2012 09:48:14 pm

Millest sellised eeldused? Iga inimene ei tunnegi poliitika vastu pidevalt huvi. Samuti nagu poliitikud ei tunne tihti huvi millegi muu vastu kui poliitika. Ansipi solvangute vastamise kohta: Ansip on kõigest inimene, asendatav. Ansipist palju tähtsam inimene on Eesti Vabariigi peaminister. Kahju, et oleme neid kahte hakanud viimasel ajal samastama ja suhtuma Ansipisse kui kallisse isakesse ilma kelleta me elaks pimeduses.

monica malmberg link

11/17/2012 05:10:01 pm

vöib-olla inimese bioloogilised omadused - -tunded - on veel täiesti uurimatta . . .emotionaalselt terveks kasvatatud lastest kasvavad . . .loodust säästvad . armastavad . .kas mehed tunnevad - mis on emaarmastus - -naistele see on kui füüsiline tunne mis sunnib last toitma . . ja looduses isased pistavad sarved kokku selleks , et anda edasi tugevama geene . . .mehed teevad köike oma laste ja pere heaks . . .ja meie seadused annavad vöimaluse ja öiguse rikastuda ja tunda ennast . .asotsaalidest paremaks inimeseks . .aga just sellel pölatul on soe süda ja jagab leivatüki . piibel lubab head elu taevas . kommunistid lubasid seda maa peal . .aga must muld on köige elava algus .ilma soojust ja vihma ei oleks isegi sääski meid kiusamas . . täisasvanud naised kasvatavad uue pölvkonna . .emasid ja isasid . .küsimus on . .millal naine on täiskasvanud ja millal mees on valmis isaks

Aaro

11/17/2012 05:43:56 pm

Nii ongi, et võimule tahab tulla uus seltskond uute huvidega. See on kahjuks reaalsus. Huvidevaba poliitikat ei ole olemas. Samas on loota, et sellise protesti laineharjal tulevad poliitikud esindavad, vähemalt veidi rohkem kui praegused, ka rahva ja riigi üldiseid huvisid. Meil on heas mõttes riigimehi vaja. Praegused on ennast ammendanud ja oma tõe ning huvid absoluutseks kuulutanud

Jaak Vackermann

11/17/2012 08:48:50 pm

Lugupeetud Mihhail Lotman.
Teie kirjutisi on olnud alati ja nüüd huvitav lugeda, sest nad on kantud rohkem alusväärtustest, kui nii mõnegi teise "paremmõtleja" omad.
Ma kirjutasin sellele ajendile alla ja selle põhjuseks oli solidaarne soov veidigi ärgitada ühiskondlikku debatti. Kui minna kontekstis detailseks, siis loomulikult on selles tekstis tunda läbimõtlematust ja rabistamist, st. spontaansust. Seetõttu võib nõustuda Teie väitega, et juba määratluse "harta" kasutamine selle spontaanse teksti pealkirjana, mis peaks olema siis ka tõesti "ajalooliselt tähtis põhidokument", mõjub "alarmismina" ja vähendab seetõttu ka tõsiseltvõetavust.
Kuid olulisemaks pean siinjuures mitte eemalduda sellest lahendamata põhjusest, mis ajendas seda pöördumist koostama.
Meil jääb ilmseslt teadmata, kes on selle teksti algautor ja tuleb ka nõustuda faktiga, et paljud algallakirjutajad on seotud ammu poliitikaga, seega mitte täiesti neutraalsed intellektuaalid.
Kuid selle ajendi juurde tagasi minnes soovin tuua esile huvitava numbrilise sarnasuse Teie artiklis esitatud hartadega ja ühe väikese, kuid lakmusena olulise ettepanekuga.
Te mainisite Tšehhoslovakkia Harta 77-t, mille lugu mäletan isiklikult, sest kuulasin juba poisikesena "raadiot".
Harta nime väärib kindlasti ka Valgevene 97, mille ajalooline ülesanne on veel täitmisel.
Aga nüüd, peale mu pikka ja segast sissejuhatust, asja juurde.
Ma mäletan, kuidas Te rääkisite oma sõnavõtus IRLi suvepäevadel Kopra talus 2011 suvel, et Te pidasite auasjaks loobumist oma sissetulekust Tartu linna juhtorganis. See on eeskuju vääriv samm.
Praegu aga on käimas 2013 riigieelarve menetlemine parlamendis.
Meie erakonnakaaslased Andres Herkel ja Tõnis Lukas on teinud sinna parandusettepaneku nr. (sic!) 87!
Parandusettepanek nr. 87 vähendaks erakondadele riigieelarvest antavat summat ligemale 1/3 võrra ehk ca 1,8 miljonit eurot.
Kuidas Teie suhtute sellesse, et see ettepanek on samuti meie erakonnakaaslase Sven Sesteri juhitavas rahanduskomisjonis seatud kahtluse alla, kui mittevajalik?
Lugupidamisega!
Jaak Vackermann

Mihhail Lotman

11/18/2012 07:34:04 am

Aitäh, põhjaliku kommentaari eest. Ei ole asjasse põhjalikult süvenenud, kuid parandusettepaneku nr 87 vaim on ka mulle lähedane.
Lugupidamisega
ML

Miks ma Harta 12-le alla ei kirjutanud

Leave a Reply.

Autor

Arhiiv

Rubriigid