Veel kord Hartast

11/18/2012

Mind on süüdistatud selles, et lahmin, kisun demagoogiliselt Harta lauseid kontekstist välja jne, ei taha näha tervikut. Seepärast vaadelgem rahulikult seda tervikut. Jätan siinkohal välja preambula: selle kommenteerimine oleks liiga piinlik ja mul oleks raske vältida mõnitavaid intonatsioone.
Räägime siis vaid positiivsest programmist, mis koosneb järgnevast viiest punktist:

“*[1] avalikkusel peab olema selge ülevaade poliitiliste ühenduste rahaallikatest - nii avaliku raha kasutamisest kui nende muude tulude algupärast;
*[2] erakondade loomine, rahastamine ja töö peavad olema läbipaistvad ning erakonnad peavad esindama avalikku, mitte grupihuvi;
*[3] valimissüsteem peab selgelt kajastama valija tahet, muu hulgas peab saadikul olema pideva aruandluse kohustus oma ringkonna valijate ees;
*[4] parlamendierakonnad ei tohi monopoliseerida teed võimu juurde, lihtsustada tuleb parteide loomist ning parteiväliste jõudude pääsu Riigikogusse
*[5] kodanikel peavad olema laialdasemad võimalused oma poliitilise tahte avaldamiseks kui korralised valimised, luua tuleb rahvaalgatuse instrument.”

Esimesega olen põhimõtteliselt nõus, aga ei näe selles midagi revolutsioonilist. Võimalik, et mõned seadusnormid vajavad täpsustamist, aga see on ka praegu kehtivate normatiivsete aktide selge eesmärk.

Sama kehtib ka teise punkti esimese poole kohta, kuid selle lõpp on täiesti mõttetu ja demokraatiavaimu vastane. Erakonna mõte seisnebki selles, et ta esindab kindla grupi huve. Mitmeparteiline süsteem peab tagama aga kõigi olulisemate gruppide huvide esindatuse. Partei, kes esindab “kogu rahva huve”, on iseloomulik diktaatorlikele režiimidele ning vanemad inimesed mäletavad, et just selline oli NLKP – üldrahvalik erakond. Tuletan meelde, et puhtetümoloogiliselt on “partei” tuletatud sõnast osa (pars), mitte tervik. Tervikust (totum) on moodustatud sõna totalitarism. Kas see ongi Eesti demokraatia saatuse pärast südant valutavate inimeste eesmärk? Tundes enamikku Harta autoreid, julgen väita, et ei ole. Kuid samas arvan, et see formuleering pole näpukas, vaid propagandavõte. Mis puudutab aga Eesti erakondi, siis minu meelest ei seisne nende viga grupihuvide esindamises, vaid eesmärkide amorfsuses.

Kolmandaga olen täiesti nõus, olen ise sellest kirjutanud ja kavatsen veel kirjutada. Tundub, et minu ettepanekud on võrreldes Harta autorite plaanidega märksa radikaalsemad.

Neljas on osaliselt segane, osaliselt vale. Mis puudutab parteiväliseid jõude, siis see formuleering tundub ähmasena ja seda taotluslikult. Vaevalt, et parteiväliste jõudude all mõeldakse tuletõrjekomandot või koeraomanike klubisid. Oletan (aga kahju, et poliitilise deklaratsiooni mõistmiseks tuleb tegeleda oletamisega), et silmas on peetud valimisliite. Selles küsimuses olen resoluutselt vastu. Valimisliit on selline moodustis, mis põhimõtteliselt ei saa kanda poliitilist vastutust. Aga seda viimast demokraatia nõuab.

Viiendaga olen põhimõtteliselt nõus, kuid ka siin tekib vastutuse küsimus. Nt kui panna praegu rahvahääletusele küsimus, kas soovite palkade kümnekordistamist, on arvatav vastus jaa. Kuid kes maksab katkise küna eest? See on keskerakondlik agenda juba pikemat aega ning Tallinna linnapea korraldabki aeg-ajalt “rahvaküsitlusi”. Ma ei arva, et selles stiilis riigivalitsemine tooks kellegile õnne.

Need olid siis nõudmised, mis peavad tooma Eesti rahva tänavatele. Kas tõesti ainult mulle tundub, et kõik see on kuidagi lahjavõitu?

24 Comments

Mart

11/18/2012 07:09:27 am

"Erakonna mõte seisnebki selles, et ta esindab kindla grupi huve. Mitmeparteiline süsteem peab tagama aga kõigi olulisemate gruppide huvide esindatuse. Partei, kes esindab “kogu rahva huve” on iseloomulik diktaatorlikele režiimidele ning vanemad inimesed mäletavad, et just selline oli NLKP – üldrahvalik erakond."

Ei ole nõus. Erakond võib esindada teatavat vaadet ühiskonnatervikule, st eri erakondadel võib olla erinev arusaam sellest, mis on tervikule hea, mis on terviku huvides. See on midagi muud kui ühe grupi, ühe kildkonna huvide esindamine - mida siis võimule saades teostataks teiste gruppide (ja kokkuvõttes terve avalikkuse) arvelt, nagu praegu on juhtunud.

Mihhail Lotman

11/18/2012 07:47:22 am

moodustage siis selline partei, kuid ärge dikteerige oma arusaamist teistele.

Karlsson

11/18/2012 07:14:15 pm

Lotman ironiseerib siin vastuses, aga just sellised parteid on näiteks Soomes. Ja see sai alguse Talvesõjast, mis istutas soomlaste pähe kokkuhoidmise soovi olenemata inimeste grupist kuhu nad kuulusid. Mis puutub partei moodustamist, siis reform ja irl (ja ka sotsid ja keskerakond) peaksid kõigepealt oma argpüksliku riigieelarvelise kindluse lammutama, et teised saaksid nendega võrdsetel alustel konkureerida.

Robi

11/18/2012 07:14:42 pm

Mulle tundub, et Mardi seisukoht vajab siiski pisut arutelu. Ta ei kutsu ju barrikaadidele, vaid keskendub esindus-demokraatia toimimise mõistmisele. Grupihuvi küsimus paistab mulle liberaalse demokraatia keskse küsimusena. Üks (sic!) võimalik vastus sellele on, et 'grupi' ja 'avalik' huvi on siiski kvalitatiivselt erinevad nähtused, 'avalik huvi' on 'huvi' ainult tinglikult. Milline mõte on viimast üldse eristada, kui suurim grupp (sh koalitsioon ühiste grupi-huvide baasil) saab valimistel veksli tegutseda vaid 'grupi-huvist' lähtudes? Kas ei seisne valitsevate erakondade legitiimsus ikkagi nimelt sellel, et nad veenavad avalikkust, et tegutsevad kõigi 'avalikes huvides' (konkurents toimib selle nimel, kes pakub avalikkust enim veenva 'lahenduse')?
Kui jääda 'huvi' samasuse juurde, siis tekib probleem riigi defineerimisega: kas riik saab siis olla muud kui enamuse huvide (kasu, heaolu etc) maksimeerija? Kas lihtne tasakaalu-mehhanism lahendab probleemi? Kas sel pole kalduvust sellele, et kõigepealt vaestelt rikastele ja siis (kui vaesed päris plindris) rikastelt vaestele; ja siis jälle teistpidi jne? Mida sel juhul hakata peale arusaamaga, et riik seisneb 'avalikes' asjades?

VEIKO RÄMMEL link

11/18/2012 01:57:02 pm

Tänu Eesti arengutele olen tänase erakonnasüsteemi põhimõtteline vastane. Oma elujõuetust on see tõestanud. Diktatuur ja totalitarism võib tekkida ka nn demokraatia tingimustes, mis täna sisuliselt ongi juhtunud. RE teerull koos IRL-ga sõidab kõigest üles. Ma pooldan kodanikuühiskonda ja otsevalimisi. Parteid, palun, kuid mitte tänasel kujul. Olgu mõttekaaslaste ühendused ilma mingite eriõigusteta ja rahastagu ennast vaid liikmemaksudest. Lihtsuses peitub ilu ja aususes võlu. Suures osas aga hr. Lotmani kriitikaga Harta 12 kohta nõustun. Mulle tundub, et tegu on püüdega päästa kõikvõimas ja täna juba kokkuvarisev SÜSTEEM!

Tõnis Rätsep

11/18/2012 03:37:33 pm

Austatud Mihhali Lotman,

Aitähh HARTA 12 käsitluse eest.
Entroopia kasvab alati. Kuidas vältida soojussurma?
Hea oskus eeldab täpsust.
Aitähh teejuhiks olemast

Jüri Kivit

11/18/2012 06:52:37 pm

Harta tekst ei ole täiuslik. Kuid kindlasti hetkel parim, mis väljendab lihtsate inimeste muret. Ühiskonnale oleks kindel kasu, kui Mihhail Lotman ühineks koostööks harta tiimiga ja annaks oma panuse Eesti demokraatiasse koos autoritega, mitte oponeerides neile. Seda ootavad paljud kes Teid austavad. Äkki siis saab vältida seda ohtu, et Harta muutub vaid Riigikogusse pääsemise vahendiks?

Tarmo

11/18/2012 06:55:45 pm

Kommenteerin ka omalt poolt neid punkte:
1. Meie seadusandlus on tõesti nende punktide osas suhteliselt eeskujulik. Mis ei tähenda, et paremini ei saaks. Aga lisaks seadusele on vast veelgi olulisem selle punkti üle pidev avalikkuse kontroll, tähelepanu. Ka vabaühenduste roll järelevalve tegemisel (ma tõesti ei pea siin silmas koerasõprade seltse vaid näiteks ühendusi nagu Korruptsioonivaba Eesti jms, kõiki neid, kes näiteks DASA-de eelnõu asjus sõna võtsid). Rääkimata sellest, et see eeldaks n.ö moraalsemat ja eetilisemat poliitikat. Aga see on pigem tunnetuslik küsimus. Kuid avalikkuse surve ja tähelepanu on ka selles osas oluline ja seda ka paljuski Harta soovib;
2. Erakonnad peavad esindama maailmavaadet (see, et sellest on kaugenetud, pole ainult Eesti probleem). Mitte "kitsa kildkonna" huve. Ehk oleks parem siin öelda, et erakonnad peavad tegutsema avalikes huvides, mitte näiteks oma liikmete, oma rahastajate või veel mingi kitsa grupi huvides. Aga see teema on laiem ja jõuab lõpuks välja ka rahastamise, kulukate kampaaniate jms teemani. Kui valimised on palagan ja telereklaamide võistlus pole asi õige. Ja valimised on küll kõige otsesem ja mõjukam meetod kodanikel riigi käekäigus osaleda, kuid vaja on pidevat tagasisidet ka pärast valimis. Tuletan meelde, et see valimistel saadud mandaat ei ole midagi muud, kui esindussuhe, esindaja peab esindussuhtes tegutsema alati esindatava huvides ja oma tegudest talle ka aru andma.
3. Ka nõus, siin pole siis pikemalt rääkida;
4. Siin on põhiprobleemiks ikkagi see, et on tekkinud n.ö kartellierakonnad. Kes on võimu omavahel ära jaganud. Ja ka teoreetiliselt kõigil uutel tulijatel juurdetuleku väga raskeks teinud. Omavahel jagatakse ära kopsakas riigi rahastus, valimistel osalemine on tehtud kulukaks, uute erakondade moodustamine on kulukas jne. Siin ei olegi küsimus selles, kas on otseselt olemas praegu jõud, kes tuleks ja teeks. Siin on küsimus pigem selles, et need "kaitsevallid" on olukorra praeguste erakondade jaoks liiga mugavaks teinud, ollakse kogu muust ühiskonnast eraldatud ja seetõttu ehk ei nähta alati ka probleeme sellest vaatenurgast, nagu muu ühiskond.
5. Koos selle võimalusega on muidugi hädavajalik piiritleda ka seda, mida saab küsida, kuidas saab küsida jne. Et tagada erapooletu küsitlus. Et tagada, et näiteks rahamahukate ettepanekute puhul näidatakse ära ka reaalne katteallikas ja muud sellist.

Meelis Ojasild

11/19/2012 12:50:50 am

"Erakonnad peavad esindama maailmavaadet (see, et sellest on kaugenetud, pole ainult Eesti probleem). Mitte "kitsa kildkonna" huve."

Maailmavaade saab olla ainult üksikisikul mitte erakonnal. Erakonnal on programm või ideoloogia. Ja loomulikult see programm esindab kitsa kildkonna huve - st nende, kes kuuluvad antud erakonda ja kellede maailmavaadetel on teatud sarnasusi mõnedes punktides. Nendest sarnasusest peakski programm sündima, mis on sisuliselt "kitsa kildkonna" huvide üldistus. Õigemini praegusel kujul lisanduvad (või toimivad juhisena) sinna veel nende huvid, kes tegelikult erakondi rahastavad.

Võib ju teoritiseerida selle üle, kas mõni programm aitab kogu ühiskonda edasi või mitte, kuid maailmavaated on sellegipoolest inimestel erinevad.

VEIKO RÄMMEL link

11/18/2012 06:56:59 pm

Kui ta seda teeks, siis mina temast enam lugu ei peaks isiklikult. Sellise asjaga ei saa ühineda. Rõhumine nn lihtsatele inimestele hr. Kivit on lihtsalt hale. Minu nägemus on siin.

http://usk-lootus-armastus.blogspot.com/2012/11/veiko-rammel-aususes-peitub-volu-ja.html

Jüri Kivit

11/18/2012 07:06:46 pm

teie nägemus on hea, lihtne ja õige. Ei näe sisulist vastuolu Harta autorite tekstiga. Eks mu viga on, et emakeeleks vene keel, ei taba kõiki nüansse.

VEIKO RÄMMEL link

11/18/2012 07:14:18 pm

Põhilise on hr. Lotman juba öelnud, ka mina ei usu nende siirusesse. Kangesti tundub olevat "püha süsteemi" päästmise üritus. Kui ma vaatan allakirjutajaid, siis mu arvamus vaid süveneb. Vene keele pärast ei ole vaja vabandada, ka mulle ta sisuliselt teine emakeel.

Heigo

11/18/2012 08:07:34 pm

Olulised otsused peavad olema tehtud näo ja nimega inimeste poolt, mitte kuskil masinavärgis, ükskõik, kas parteide või riigi omas ning kehtib nii ametnike kui poliitikute kohta. Aparaatidelt tuleb võimu vähemaks võtta, see on asi, mida saab kuigivõrd seadustega reguleerida. Kasvõi näiteks jäikade, parteiaparaatide poolt koostatud valimisnimekirjade juhtum. Samasse süsteemi uusi(partei)aparaate juurde toota, lootuses, et need saavad õilsamad, on naivvsevõitu tegevus.
Lurjused peidavad ennast tavaliselt anonüümselt kuskil komisjonide ja hammasrataste taga :)

Mirjam

11/19/2012 04:42:35 am

"erakonnad peavad esindama avalikku, mitte grupihuvi;"
-
"Erakonna mõte seisnebki selles, et ta esindab kindla grupi huve. Mitmeparteiline süsteem peab tagama aga kõigi olulisemate gruppide huvide esindatuse."
-
"Liberalism on poliitilise õiguse printsiip, mille kohaselt riiklik võim, ehkki kõikvõimas, piirdub iseendaga ja püüab enese kululgi jätta valitsetavas riigis koha neile, kes ei mõtle ega tunne nagu tema, see tähendab nagu kõige tugevamad, nagu enamus. Liberalism – tänapäeval tuleb seda eriti meeles pidada – on ülim suuremeelsus; see on õigus, mille enamus loovutab vähemusele, väljendades nõnda kõige õilsamat mõtet, mis planeedil eales kõlanud. See kuulutab otsust elada koos vaenlasega; veelgi enam: elada koos nõrga vaenlasega. Inimsool oli üpris vähe tõenäosust jõuda nii ilusa, nii paradoksaalse, nii elegantse, nii peadpööritava, nii loodusvastase ideeni. Elada koos vaenlasega! Valitseda koos opositsiooniga!"
Jose Ortega y Gassett, "Masside mäss"

Kati-Liina

11/19/2012 06:00:53 am

Härra Lotman,

2003. aastal kirjutasite artikli "Eesti valikud ja väljakutsed", milles te rääkisite poliitilisest kriisist ja võimu vastastikusest umbusaldusest. Te ütlesite ka, et valitsejate umbusaldamise aste ületas Eestis kaugelt neid piire, mida iseseisev riik võib endale lubada. Lisasite, et kuulsite Põlvamaal isegi sellist šokeerivat väljendit nagu võõrvõim, see käis teie sõnul Mart Laari valitsuse kohta.

Arvestades, et need sõnad käisid Eesti poliitilise reaalsuse kohta, kas nimetaksite ka neid sõnu täna alarmistlikeks või siis sellisteks, mille puhul on raske vältida mõnitavaid intonatsioone? Või oli tegemist lihtsalt olukorraga, kus soovisite sillutada kellelegi teed poliitikasse?

Artikkel ka - http://www.epl.ee/news/arvamus/mihhail-lotman-eesti-valikud-ja-valjakutsed.d?id=50971874

Mihhail Lotman

11/19/2012 07:04:52 pm

Mul on väga kahju, et asi jäi Teile nii segaseks, kuid mul on raske seda selgemini väljendada kui selles artiklis kirjas. Ma ei näe seal alarmismi varjugi ega soovi sillutada kellelegi teed poliitikasse.

Tuletan igaks juhuks meelde konteksti. See oli Res Publica aastapäevakonverents. Res Publica oli võitnud valimised, erakonnas valitsev meeleolu oli ülev, minu kõne eesmärk oli kainestada ja juhtida tähelepanu eksistentsiaalsetele probleemidele, mis on päevapoliitikast olulisemad. Samuti manitsesin üsna teravate sõnadega (eriti silmas pidades piduliku koosviibimise konteksti) RP juhtpoliitikuid. Kellele ma siin Teie meelest silun teed poliitikasse? Kas neile, kes olid juba valitsuse moodustanud? See aga, mis Teie meelest võiks kvalifitseeruda alarmismiks, polnud minu sõnad, vaid hoopiski tsitaat.
See sõnavõt on mul hästi meeles, kuid ka praegu seda üle lugedes võin öelda, et jagan endiselt kõiki tähtsamaid seisukohti selles ning need probleemid, millele seal tähelepanu juhtisin, on praeguseks veelgi teravamad.
Mulle on tihti ette heidetud, viimastel päevadel eriti seoses hartaga, et kritiseerin teisi, ise midagi pakkumata. Teie viidatud artikkel kajastabki minu vaateid. Selle eest, et tuletasite neid ka teistele meelde, võin Teile vaid tänulik olla. Ent praegu oleks vaja neid seisukohti muutunud kontekstis värskendada ja plaaningi lähimal ajal kirjutada midagi "Eesti valikud ja väljakutsed 2.0" taolist.
Siiski, see ajalehe tekst on vaid osa mu kõnest ning mõned olulised asjad jäid välja. Neist üks on aktuaalne seoses praeguse debatiga rahvamandaadi üle (võimalik siiski, et ma ei öelnud seda selles ettekandes, vaid tollel ajal mingisugusel muul Res Publica üritusel). Mõte oli selles, et rahvamandaat on kahepoolne asi. Valijate poolt vaadatuna on see mandaat, kuid valitud poliitikud peavad seda käsitlema vekslina, võlakirjana: nad on valijate ees võlgu ja peavad oma tegevusega seda võlga kustutama. Ja seda ei tohi nad hetkekski unustada. Poliitik, kes eputab "mandaadiga", kaotab sellega usaldusväärsuse vähemalt minu silmis.

mati

11/19/2012 06:06:39 pm

Kati-Liina arvatavasti ei lugenud postitust, mida ta arvustab, sest Lotman ei öelnudki, et Eestis on kõik korras ja probleeme pole. Minu meelest oli tema kriitika selles, et harta rõhuasetused on vildakad ja lahendused absurdsed.

Mihhail Lotman

11/19/2012 08:21:20 pm

Tänan kõiki kommenteerijaid. Seekordne diskussioon kujunes päris sisukaks ning vähemalt mul oli neid mõtteavaldusi huvitav lugeda. Ühe asja tahaksin siiski veidi enam lahti mõtestada.
See on probleem, millele juhtisid tähelepanu Mart ja Karlsson.

Erakond, mis esindab mingisugust kindlat sotsiaalset gruppi või kihti, on klassikaline variant. Näiteks klassikalised sotsiaaldemokraadid esindasid töölisklassi, viimastel aegadel aga palgatöötajaid (see ka seletab, miks intellektuaalid on enamasti sotsiaaldemokraatide ja harva parempoolsete toetajad: nad elavad palgast, st maksumaksja rahast, ja see on ka põhjus, miks nad on huvitatud, et makse makstaks rohkem).
Teine võimalus on erakonnad, mis on orienteeritud kindla ideoloogia teostamisele. Just ideoloogilistel põhjustel ründasid 20. sajandi alguses vene ja saksa kommunistid sotsiaaldemokraate: sotsiaalne baas oli neil sama, ideoloogilised nüansid aga puhuti suureks.
Kolmas võimalus on see, et erakonnad esindavad mitte sotsiaalseid gruppe ega mitte ideoloogiaid, vaid meetodeid. Näiteks kõik tahavad suurendada SKTd, vähendada tööpuudust jne, kuid pakutud meetodid, kuidas need saavutada, võivad olla radikaalselt erinevad.

Nüüd tahan aga öelda, et need erinevused ei ole sugugi nii suured, nagu paistavad. Nad puudutavad pigem erakondade eneseportreteerimist, st PR-i, aga mitte asja tuuma. Toon värske näite -- USA viimased valimised. Mõlemad erakonnad, nii demokraadid kui vabariiklased, on põhimõtteliselt üldrahvalikud, ei seosta ennast (vähemalt teoorias) mingi sotsiaalse, rahvusliku või muu grupiga, samuti ei ole nad seotud kindla ideoloogiaga. Agendad töötatakse välja iga valimise jaoks eraldi ning aja jooksul on nad nii mõnigi kord vahetanud oma positsioone (nt 19. sajandil olid demokraadid konservatiivsemad, Lincolni vabariiklased aga liberaalsemad, praegu on pigem vastupidi).
Niisiis, pakiline probleem, millega lubasid tegeleda nii Obama kui Romney, on tööpuudus. Kuid Obama tahab sellega võidelda maksude tõstmisega ja maksude abil palgaliste töökohtade arvu suurendamisega, Romney aga maksude alandamisega, mis pidi elavdama majandust ja see omakorda suurendama töökohtade arvu. Samas on täiesti selge, et need programmid kajastavad erinevate sotsiaalsete gruppide huve. Üks peab silmas palgatöötajaid, teine ettevõtlust, nii et vastuolu gruppide huvide, ideoloogia ja metodoloogia vahel on minu meelest näiline ja mul oleks hea meel, kui ka Eestis artikuleeriks iga erakond selgelt, kelle huve ta teenib.

Johannes Valk link

11/22/2012 03:26:46 pm

Diskussioon on küll lõppenud. Minu arvates tuleb asjadele alati läheneda süsteemselt. Ära ei tohiks unustada poliitökonoomiat ja selle põhitõdesi. Ainult sellisel juhul ei jää me ekslema piltlikult öeldes pimedasse tuppa kus õiste nägemisseadmetega varustatud isikud meile takistusi teele ette nihutavad.
Kellel huvi asja vastu võib tutvuda minu kirjutisega aadressil: http://www.eramets.ee/foorum/viewtopic.php?id=4656
Tuletan meelde - kirjutis on kirjutatud sinna sobival viisil. Sealsest foorumist võib leida veel teisigi minu kirjutisi.
Johannes Valk agraarökonomist

Meelis Kaldalu link

11/24/2012 10:41:27 pm

Mitte kellegile aga kellelegi ikka oleks palkade kordistamine kasulik. Sellistele pealiinist isoleeritud ettepanekutele tuleks KINDLASTI luua sobivam kasvukeskkond kui seda tänane Eesti meedia endast kujutab. Ma ei saa vabsee aru teile meelepärasest valitud vähemuse postulaadist. Kui valitseval eliidil üldse mingisugune parem arusaam kogu riigi/raffa vajadustest on, siis peab see arusaam konverteeruma veenvateks argumentideks. Ja ma ei tahaks teid üllatada - tegelikult konverteerubki. Lipsu ja auto ja CV järgi otsustades on Silvergeiti õppetund meist külgi mööda maha jooksnud.

Meelis

11/24/2012 10:55:14 pm

Peatagem Lasnamäe! Kui keegi paneb hääletusele palkade 10x, siis peab muidugist mõista olema kellelgi teisel võimalus sellele ettepanekule sekundeerida, seades üles palkade 5x. ja 4x. ja 2x. ja 1,3 x. Sellega tõmmatakse populismil kohe üks kark alt ära. Keegi ei keela juhtivatel parteidel, mõjukatel poliitikutel hoopis inflatsiooni ülistada. Aga ärgem unustagem et ökonoomia on iga valitsemise oluline valdkond, ja kus suitsu seal tuld, ehk et küsimused millega annab valija hääli võita, ongi sisuliselt olulised küsimused. Jah, iga partei peaks vaeva nägema kuidas inimeste elu (sh. majanduslikku) parendada.

Meelis K

11/24/2012 11:24:50 pm

Ma olen isiklikult veendunud, et tasuta ühistransport on uus arenev põhiõigus, ja tegelikult meeldivalt üllatunud et Savikas nii innovatiivset asja vedada on võtnud. Kõikide reservatsioonidega. Aga see näide on hea ka selles mõttes, et toob ilmsiks selliste suurejooneliste lubadusetega kaasneva vastutuse. Ühistransport on nii opositsiooni kui meedia tähelepanu all, ja kui see süsteem känkuma peaks, on järgmisel sügisel tõsise löögi all Tallinna linnavõim. Võite muidugi argumenteerida, et KOV valimiste ja bussireformi kokkulangemine on juhus (mis ta muidugi ei ole), kuid ma juhiksin tähelepanu, et 4-aastane valimistsükkel on nii ehk naa pärit hoopis teisest aegruumist, ning säärasena midagi sama iseenesestmõistetavat kui pimesool. Ja muidugi maksaksid selle eest piletiga reisijad. Nii et lõppkokkuvõttes sooviksin ma kõigile liiklejaile nael kummi! ning innustaksin agaralt bussiradu kasutama (juhtides vajadusel mupo tähelepanu seal aset leidvaile keeleseaduse rikkumistele)...

MK link

11/24/2012 11:35:07 pm

Tasuta ühistransporti pean põhiõiguseks seetõttu, et see aitab suurendada Pareto Optimaalsust, liikumisraadiust, ning pakub seeläbi teenust, mille tarbimine ei suurenda vertikaalset, vaid horisontaalset kihistumist!

Stefan Hasso

12/12/2012 04:00:06 am

Ühele hartale allakirjutanu inglise keelne valgustus, miks ja milleks: http://estonianworld.com/opinion/charter-12-estonias-stab-at-direct-democracy/

Veel kord Hartast

Leave a Reply.

Autor

Arhiiv

Rubriigid