MIHHAIL LOTMANI KODULEHEKÜLG
  • Blogi
  • Minust
  • CV
  • Publikatsioonid
  • Meedias
  • Galerii
  • Failid
  • KFT
  • Vaba Akadeemia

IRLi esimehe valimised

6/2/2015

6 Comments

 
Picture
I. Ülevaade

Möödunud parlamendivalimised ei olnud IRLi jaoks pehmelt öeldes edukad. Kuid minu jaoks on veel kurvem, et ei suudetud
või õigemini isegi ei tahetud juhtunut analüüsida. Tulemuseks on kui mitte probleemide eitamine, siis vähemalt nende mahavaikimine või siis, vastupidi, üledramatiseerimine (selliseid hinnanguid nagu "katastroof" kohtab nii erakonna sees kui ka ajakirjanduses). Mõlemad lähenemised on valed, olukorda tuleb hinnata kainelt ning ülikoolis kasutusel oleva kuuepallise hindamissüsteemi järgi paneks ma meie valimistulemustele hindeks 'E' (kasin). Teine kurb tagajärg on see, et erakonnas tekkisid pinged ja tarbetu vastastikune süüdistamine. Süüdistamine, mis lähtub emotsioonidest ja subjektiivsetest hinnangutest, mitte kainest analüüsist.

Kui ma erakonnas tegin ettepaneku olukorda analüüsida, sain vastuse stiilis "no tee siis ise". See aga oleks minu meelest vale -- sellise analüüsi peaks tegema kas endine juhtkond, et võtta juhtunu eest vastutus, või siis need, kes pürgivad uude juhtkonda. Minu etteaste annaks vale signaali mu plaanidest. Seepärast ei esita ma analüüsi, vaid üksnes paar järeldust.

1. IRLil kui kainelt mõtleval rahvuskonservatiivsel erakonnal on Eesti ühiskonnas tähtis roll ning erakonna põhjalaskmine ei oleks mitte üksnes meie liikmete ja valijate reetmine, vaid oluline pahategu Eesti riigile ja rahvale. Meie erakonnal on suur potentsiaal nii ideoloogilises kui intellektuaalses sfääris, vrd kas või akadeemikute ja professorite hulka -- mitte ükski teine erakond ei saa meile ligilähedalegi. Seda kurvem on see, et me ei suutnud seda potentsiaali realiseerida.

2. Valimisteks ettevalmistatud programm polnud ideaalne, kuid siiski päris korralik. Kahjuks aga Eesti valija en masse programme ei loe ning orienteerub pigem inimestele (st ennekõike esinumbritele) ja loosungitele. Me oleksime pidanud levitama oma ideedest lühikest ja löövat kokkuvõtet ning ma pakkusingi selle välja, mille peale meie erakonna esimees ütles: no tee siis. Ning ma tegin ja saatsin selle Reinsalule. Paraku ei olnud sellel peaaegu mingeid tagajärgi, nägin sellest vaid ühte lauset
programmi alguses. Siit järgmine probleem.

3. Erakonna juhtkond on kapseldunud Toompeale, suhe piirkondadega oli nõrk ning üks põhjus oligi see, et erakonna juhtidel oli samas täita ka mitu muud olulist funktsiooni. On uhke omada erakonna liidrina kaitseministrit, kuid selge, et sellise kohakaaslusega võtab ministritöö lõviosa jõust ja ajast. Erakonna juhtimine aga nõuab täit pühendumist. Siit ka usalduskriisi elemendid meie erakonnas.

4. Veel olulisem kui usalduskriis on aga identiteedikriis. Meil oli küll mõistlik valimisprogramm, kuid täiesti mõistusevastane kampaania. Kohati tundus, et tahame sotsid üle sotsida. See, et tegime seda kohmakal ja ebausaldusväärsel moel, ei tõsta samuti meie aktsiaid. Ma tunnen Juhan Partsi ja tean, et tema mure väikese sissetulekuga inimeste pärast on siiras, kuid muuta munad kampaania tähtsaimaks sõnumiks oli suur viga. Eriti kahetsusväärne oli väide, et riigil raha selleks on. See on meie maailmavaatega täiesti vastuolus.

5. Ebaõnnestunud kampaania viidi läbi ülimalt jäigalt, ei võetud kuulda ühtegi kriitilist häält, mis nõudis korrektiive. Tulemuseks on tuulde visatud raha, ja seda raha ei olnud vähe. Oleks võinud õppida konkurentidelt. Ka Reformierakond tegi kampaanias valestardi Rõivasega lennuväljal. Kuid nad korrigeerisid kiiresti kampaaniat ning lõppakord oli väga õnnestunud. Siit oleks, mida õppida.

6. Olen veendunud, et ebaõnnestumiste eest tuleb kanda personaalset vastutust. Urmas Reinsalu loobus erakonna esimehe kohast, kuid tema vastutuse võtmine jäi poolikuks -- ta säilitas ministrikoha. (NB! Ma ei kahtle sugugi Urmase pädevuses ministrina, nt kaitseministrina oli ta väga asjalik ning tegi mõned väga olulised ja julged otsused, kuid siin on jutt millestki muust.) Ma ei ole kuulnud ühtegi kahetsussõna erakonna peasekretärilt Tiit Riisalolt, ehkki tema oli kampaania operatiivne läbiviija.
    Üks meie ebaõnnestumise kohti on nimekirjade esinumbrite vale valik ja nende nõrk esinemine. Nagu piltlikult ütles Erki Nool: kuna Juhan feilis, siis läks kogu värk heasse kohta. Muide, Juhan Parts oli ainus, kes võttis peaaegu täisvastutuse. Siiski ei saa ka sellega olla päris rahul, kuna siiras vastutuse võtmine nõuab poliitikas ka vastavat avaldust, mida paraku polnud.
    Ma ei tea täpselt, kuidas oli teistes ringkondades, aga Tartus "feilis" meie esinumber Margus Tsahkna. Kogu kampaania Tartus oli keskendunud ühele inimesele, kes reklaamis (muuseas ka erakonna vahenditega) ennekõike iseennast, mitte erakonda. Taktika ei õigustanud ennast: ta sai poole vähem hääli kui meie möödunud valimiste esinumber ja isegi enda varasemast tulemusest ligi tuhat häält vähem. Ning kõige kurvem selles loos on, et esimest korda ülikoolilinnas kaotasime Keskerakonnale. Kas tõesti ei tunne keegi peale minu selle üle häbi?

II. Esimehe valimised

Kõigepealt on mul hea meel, et meil tulevad reaalsed valimised kahe tugeva ja ambitsioonika kandidaadi vahel. Sellega eristume me positiivselt teistest erakondadest. Minu eelnevad kriitilised noodid Margus Tsahkna kohta ei kummuta fakti, et tegemist on tugeva ja perspektiivika poliitikuga. Ma arvan, et Margus Tsahknat, kes on karismaatiline noormees, ootab ees edukas poliitiline karjäär, praegu aga peaks ta keskenduma oma ülesannetele ministrikohal ja miks ka mitte lõpetada viimaks oma õpingud vähemalt bakalaureuse tasemel. (Ma olen väsinud vastamast küsimusele, milline haridus -- muhhahaa -- on teie linnapeakandidaadil ülikoolilinnas? Loodan, et juba järgmistel valimistel saan vastata: kõrgem.)

Jaan Männiku vastu räägib vaid üks faktor: ta liitus erakonnaga alles hiljuti. Üldiselt olen minagi "varjaagide" kutsumise vastu, kuid antud juhul on tegemist inimesega, kes on meie ammune poolehoidja ja on tulnud, et jätkata Mart Laari liini. Tegemist on inimesega, kelle vaated ja teod on hästi tuntud ja äratavad usaldust.

Positiivset rolli mängib kindlasti ka Jaan Männiku kogemus. Ta on olnud mitme suure struktuuri juht ja olnud edukas juht. Tema CV on muljetavaldav. Selle poolest erineb ta oluliselt vastaskandidaadist, kelle passivas on mitte üksnes viimased Riigikogu valimised, vaid ka viimased kohalikud valimised -- temal lasub suur süü selles, et hoolimata rahuldavast valimistulemusest jäi IRL opositsiooni. Margus Tsahkna käitus koalitsiooniläbirääkimistel nii, nagu IRL oleks valimised võitnud, mis näitab, et ta ei osanud asjaolusid õigesti hinnata. Kuid sellised asjad tulevad kogemusega ja ma tean, et Margus Tsahknal on poliitikas tulevikku.

Öeldu kokkuvõtteks -- vähemalt minul pole vähimatki kahtlust, et 6.06 valin ma Jaan Männiku. Teised valigu oma südametunnistuse ja tõekspidamiste järgi.


6 Comments
ckrabat link
6/3/2015 12:21:02 am

IRL probleem võib olla selles, et niiöelda rahvuslikul-konservatiival on minu meelest praegu väike erakondlik üleküllastatus, sest sellise valija eest rabelevad eeskätt IRL, EKRE ja Vabaerakond, kes kõik peavad end rahvuslik-konservatiivseteks. Lisaks flirdivad sellise valijaskonnaga Reformierakond ja Keskerakond. Suur osa poliitilisest spektrist on aga üldse katmata. See on taganud Reformierakonnale valimistel ka edu, mitte et seda erakonda saaks nimetada tänasel päeval liberaalseks, aga pigem pragmaatiliseks erakonnaks ja ta täidab suure osa katmata poliitilisest spektrist tsentrist paremale. Ilmselt tundub selline valik suurele osale valijaskonnast turvalisem, kui muud valikud. Keskerakonda on poliitilisse spektrisse üldse raske paigutuda, see on rohkem putinistlik erakond ja pea siin silmas mitte niivõrd venemeelsust kui juhikesksust, ideoloogiliselt võib see ulatuda servast servani, majandusküsimustes vasakpoolne, kuid sotsiaalküsimustes võib olla konservatiivne (siin võib leida sarnasusi EKREga). SDE on ainus, mis jääb praegu kindlalt tsentrist vasakule, ideoloogiliselt määratluselt sotsiaalliberaalne.

Reply
ML
6/3/2015 05:20:18 am

Teil on õigus, aga vaidleksin ühes asjas vastu. Rahvuskonservatiivne tiib ei ole küllastatud. Seda oleks võinud väita, kui oleks mitu nii organisatoorselt kui ideoloogiliselt tugevat erakonda. Vabaerakond on IRList eraldunud osa, mis suurel määral kannab sama ideoloogiat, paraku oluliselt populismiga lahjendatult. Mis puudutab EKREt, siis see on eduka rebrändingu läbinud Rahvaliit. Selle tuumik on endised rahvaliitlased, kes kannavad sotsialistliku põllumajanduse ideoloogiat. Nendega liitus üks Sinise Äratuse nimeline tegijate grupp, kumbagi poolt ei saa ma pidada rahvuskonservatiivideks. Kas tõesti peab keegi Jaak Madisoni rahvuskonservatiiviks? Täiesti nõus Keskerakonna osas, mis aga puudutab EKRE ja SDE vahekorda, siis nii mõneski küsimuses on hoopis EKRE vasakpoolsem (nt pankade rüüstamise idee on päris revolutsiooniline).

Reply
ckrabat
6/3/2015 02:47:10 pm

Nõus. EKRE endaga on kõik selge, mina nimetaks neid rahvuslik-sotsialistlikuks erakonnaks, ükskõik, mida selle all mõelda, kuid nad võitlevad rahvuslik-konservatiivse valija hinge pärast.
IRL tulevik sõltub valikutest. Üks võimalus on keskenduda rahvuslik-konservatiivsele segmendile, aga see eeldabki jäämist nišipartei tasemele. Teine valik on määratleda end laiemalt, eelkõige parempoolse erakonnana, midagi sarnast Isamaa 1992-ga, mis võimaldab valijate baasi laiendada, see on küll Reformierakonna tee, aga see on neile edu toonud.

6/3/2015 04:09:11 pm

"Nõus. EKRE endaga on kõik selge, mina nimetaks neid rahvuslik-sotsialistlikuks erakonnaks"

Mõtled natsionaalsotsialistlikuks erakonnaks? ;)
Ega teatud paralleele päris ilmaasjata ei tõmmata.

Ega liigitused parem/vasak skaalal ei kipu kunagi eriti pädevad olema, sest nendega tahetakse sildistada nii paljusid erinevaid valdkondi, et kokkuvõttes nad ei kirjeldagi midagi konkreetset.

EKRE on ühiskondlikult konservatiivne, majanduslikult sotsialistlik, hõimluse poolest natsionalistlikud, juhtimise poolest autoritaarsed, ökoloogiliselt antropotsentrilised, usu poolest pigem fundamentalistid ja julgeoleku seisukohalt militaristid. Üritada neid kõiki asju ühele skaalale sobitada oleks #absurd.

Ma ei saa ka hästi aru Vabaerakonna kirjeldamisest populismiga lahjendatud IRL-na (võib-olla olete antud erakonna hingeeluga paremini kursis). Kindlasti esineb seal populismi, kuid mulle ei paista see olevat kuidagi suurem kui ühegi teise erakonna puhul, eriti just Keskerakonnaga võrreldes. See, et nad vastanduvad paljuski peavoolu erakondadele, või siis pigem peavoolu poliitikale, ei tähenda, et see on tingimata populism. Nad on selles vastandumises ikkagi üpris tasakaalukad ja sihikindlad olnud.
Populismi musternäidiseks võiks tuua Ojulandi erakonna. Kõik selle erakonnaga seonduv (alustades nimest) on puhas populism. Eriti küünilisena mõjus mulle Ojulandi hiljutineväljaütlemine "valge rassi" teemal. Olgem ausad, teda ei koti tegelikult mitte miski peale ta enda karjääri, mis on eriti irooniline arvestades tema "geneetiliste kommunistide" tsirkust.

Küsija
6/3/2015 12:33:58 am

Te ise ei kavatse kandideerida aseesimeheks? Erakond võidaks sellest palju. Rohkem on vaja Eesti poliitikasse haritud inimesi, ka teaduskraadiga. Tundub, et parteiskasvatatud noorte aeg on lõppemas. Ministriteks tõesti vaja elukogemusega vanemaid Härrasmehi ja Daame. Ja pange oma erakonnas mõttekoda kokku kes ideid välja käiks ja arutaks.

Reply
ML
6/3/2015 05:28:11 am

Aitäh heade sõnade eest, aga ei kandideeri. Ei aseesimeheks ega ka eestseisusesse. Kui Res Publica ja Isamaaliit ühinesid, lubasin ennast valida eestseisusesse, aga leidsin, et sellel ei olnud suurt mõtet, kuna Mart Laar juhtis erakonda autoritaarselt, eestseisus vaid vormistas tema otsuseid. Teine asi, et need otsused olid valdavalt õiged ja ma ei näinud põhjust protesteerida. Sellises olukorras võisin ma valida kahe rolli vahel: kas takkakiitja või intrigeerija. Kumbki nendest mulle ei sobi.

Kui rääkida praegusest olukorrast, siis leian ma, et puudulik sisedemokraatia on IRLis oluline probleem ja mulle tundub, et Jaan Männik on selle probleemi tunnistamisel ja olukorra radikaalse parandamise plaanidega siiras. Mis aga puudutab Margus Tsahknat, siis tema demokraatlik närv ei ole eriti arenenud ning tema eelnev tegevus lubab karta, et tulemuseks võib olla Mart Laari stiil ilma Mart Laari ideedeta. See, et erakonna nomenklatuur reastus nüüd üksmeelselt Tsahkna seljataha, on minu meelest selge märk sellest, et kardetakse muutusi.

Reply



Leave a Reply.


    Disclaimer.

    0. Kõik minu blogis avaldatud tekstid on Copyleft tingimuste kohaselt vabalt kasutatavad teosed.
    1. Tere tulemast minu blogisse. See on minu isiklik inforuum, kus ma väljendan oma mõtteid tsenseerimata kujul, ilma kõõritamata poliitilise korrektsuse suunas.
    Kui kedagi mu mõtted või sõnad riivavad -- palun ette vabandust. Aga selline ma kord juba olen.
    2. Ma tervitan igasuguseid kommentaare nii allkirjastatult kui anonüümselt, nii sõbralikke kui kriitilisi ja lausa vaenulikke, ainus kriteerium on sisukus.
    3. Ma ei premodereeri kommentaare (samas ei vastuta selle eest, kui need minust sõltumatul põhjusel ei ilmu).

    4. Kommentaarid, mis ainult kaasa kiidavad või sisutult sõimavad, ma lihtsalt eemaldan. Tegu on minu isikliku ruumiga, mille eest vastutan nii moraalselt kui juriidiliselt.
    5. Samuti kustutan kommentaarid, mis sisaldavad reklaami või sisutuid linke.
    6. Igale kommentaarile ma ajapuudusel vastata ei saa.


    Autor

    Mihhail Lotman,
    ζῷον πολιτικόν

    RSS Feed

    Arhiiv

    March 2024
    December 2023
    November 2023
    May 2023
    March 2023
    February 2023
    December 2022
    June 2022
    March 2022
    February 2022
    January 2022
    September 2020
    August 2020
    July 2020
    June 2020
    May 2020
    January 2020
    December 2019
    November 2019
    September 2019
    August 2019
    July 2019
    June 2019
    May 2019
    April 2019
    March 2019
    February 2019
    January 2019
    December 2018
    November 2018
    October 2018
    September 2018
    August 2018
    June 2018
    May 2018
    April 2018
    March 2018
    February 2018
    January 2018
    December 2017
    October 2017
    August 2017
    July 2017
    June 2017
    May 2017
    April 2017
    March 2017
    February 2017
    January 2017
    December 2016
    November 2016
    October 2016
    September 2016
    August 2016
    April 2016
    March 2016
    February 2016
    January 2016
    December 2015
    November 2015
    October 2015
    September 2015
    July 2015
    June 2015
    May 2015
    April 2015
    March 2015
    February 2015
    January 2015
    December 2014
    November 2014
    October 2014
    September 2014
    August 2014
    July 2014
    June 2014
    May 2014
    April 2014
    March 2014
    February 2014
    January 2014
    December 2013
    November 2013
    October 2013
    September 2013
    August 2013
    June 2013
    May 2013
    April 2013
    March 2013
    February 2013
    December 2012
    November 2012
    October 2012
    September 2012
    June 2012
    May 2012
    April 2012
    February 2012
    January 2012
    December 2011
    October 2011
    September 2011
    August 2011
    July 2011
    June 2011
    May 2011
    April 2011
    March 2011
    February 2011
    December 2010
    October 2010
    September 2010
    August 2010


    Rubriigid

    All
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eetika
    Eetika; Religioon
    Film
    Filoloogia
    In Memoriam
    Irl
    Jalgpall
    Kangelaseepos
    Keskkond
    Kgb
    Konverentsid
    Kultuurisemiootika
    Kunst
    Lähis-Ida
    Lollus
    Luule
    Muusika
    Pagulased
    Poliitika
    Puust Ja Punaselt
    Raamatud
    Reisid
    Seks
    Semiootiku Vaatevinklist
    Tähtpäevad
    Terror
    Ühiskond
    Ühiskond
    Valimised
    Välispoliitika
    Vandenõuteooriad
    Värsiteadus
    Värsiteadus
    Venemaa

Copyleft (ɔ) by Mihhail Lotman