I. Ülevaade
Möödunud parlamendivalimised ei olnud IRLi jaoks pehmelt öeldes edukad. Kuid minu jaoks on veel kurvem, et ei suudetud või õigemini isegi ei tahetud juhtunut analüüsida. Tulemuseks on kui mitte probleemide eitamine, siis vähemalt nende mahavaikimine või siis, vastupidi, üledramatiseerimine (selliseid hinnanguid nagu "katastroof" kohtab nii erakonna sees kui ka ajakirjanduses). Mõlemad lähenemised on valed, olukorda tuleb hinnata kainelt ning ülikoolis kasutusel oleva kuuepallise hindamissüsteemi järgi paneks ma meie valimistulemustele hindeks 'E' (kasin). Teine kurb tagajärg on see, et erakonnas tekkisid pinged ja tarbetu vastastikune süüdistamine. Süüdistamine, mis lähtub emotsioonidest ja subjektiivsetest hinnangutest, mitte kainest analüüsist.
Kui ma erakonnas tegin ettepaneku olukorda analüüsida, sain vastuse stiilis "no tee siis ise". See aga oleks minu meelest vale -- sellise analüüsi peaks tegema kas endine juhtkond, et võtta juhtunu eest vastutus, või siis need, kes pürgivad uude juhtkonda. Minu etteaste annaks vale signaali mu plaanidest. Seepärast ei esita ma analüüsi, vaid üksnes paar järeldust.
1. IRLil kui kainelt mõtleval rahvuskonservatiivsel erakonnal on Eesti ühiskonnas tähtis roll ning erakonna põhjalaskmine ei oleks mitte üksnes meie liikmete ja valijate reetmine, vaid oluline pahategu Eesti riigile ja rahvale. Meie erakonnal on suur potentsiaal nii ideoloogilises kui intellektuaalses sfääris, vrd kas või akadeemikute ja professorite hulka -- mitte ükski teine erakond ei saa meile ligilähedalegi. Seda kurvem on see, et me ei suutnud seda potentsiaali realiseerida.
2. Valimisteks ettevalmistatud programm polnud ideaalne, kuid siiski päris korralik. Kahjuks aga Eesti valija en masse programme ei loe ning orienteerub pigem inimestele (st ennekõike esinumbritele) ja loosungitele. Me oleksime pidanud levitama oma ideedest lühikest ja löövat kokkuvõtet ning ma pakkusingi selle välja, mille peale meie erakonna esimees ütles: no tee siis. Ning ma tegin ja saatsin selle Reinsalule. Paraku ei olnud sellel peaaegu mingeid tagajärgi, nägin sellest vaid ühte lauset programmi alguses. Siit järgmine probleem.
3. Erakonna juhtkond on kapseldunud Toompeale, suhe piirkondadega oli nõrk ning üks põhjus oligi see, et erakonna juhtidel oli samas täita ka mitu muud olulist funktsiooni. On uhke omada erakonna liidrina kaitseministrit, kuid selge, et sellise kohakaaslusega võtab ministritöö lõviosa jõust ja ajast. Erakonna juhtimine aga nõuab täit pühendumist. Siit ka usalduskriisi elemendid meie erakonnas.
4. Veel olulisem kui usalduskriis on aga identiteedikriis. Meil oli küll mõistlik valimisprogramm, kuid täiesti mõistusevastane kampaania. Kohati tundus, et tahame sotsid üle sotsida. See, et tegime seda kohmakal ja ebausaldusväärsel moel, ei tõsta samuti meie aktsiaid. Ma tunnen Juhan Partsi ja tean, et tema mure väikese sissetulekuga inimeste pärast on siiras, kuid muuta munad kampaania tähtsaimaks sõnumiks oli suur viga. Eriti kahetsusväärne oli väide, et riigil raha selleks on. See on meie maailmavaatega täiesti vastuolus.
5. Ebaõnnestunud kampaania viidi läbi ülimalt jäigalt, ei võetud kuulda ühtegi kriitilist häält, mis nõudis korrektiive. Tulemuseks on tuulde visatud raha, ja seda raha ei olnud vähe. Oleks võinud õppida konkurentidelt. Ka Reformierakond tegi kampaanias valestardi Rõivasega lennuväljal. Kuid nad korrigeerisid kiiresti kampaaniat ning lõppakord oli väga õnnestunud. Siit oleks, mida õppida.
6. Olen veendunud, et ebaõnnestumiste eest tuleb kanda personaalset vastutust. Urmas Reinsalu loobus erakonna esimehe kohast, kuid tema vastutuse võtmine jäi poolikuks -- ta säilitas ministrikoha. (NB! Ma ei kahtle sugugi Urmase pädevuses ministrina, nt kaitseministrina oli ta väga asjalik ning tegi mõned väga olulised ja julged otsused, kuid siin on jutt millestki muust.) Ma ei ole kuulnud ühtegi kahetsussõna erakonna peasekretärilt Tiit Riisalolt, ehkki tema oli kampaania operatiivne läbiviija.
Üks meie ebaõnnestumise kohti on nimekirjade esinumbrite vale valik ja nende nõrk esinemine. Nagu piltlikult ütles Erki Nool: kuna Juhan feilis, siis läks kogu värk heasse kohta. Muide, Juhan Parts oli ainus, kes võttis peaaegu täisvastutuse. Siiski ei saa ka sellega olla päris rahul, kuna siiras vastutuse võtmine nõuab poliitikas ka vastavat avaldust, mida paraku polnud.
Ma ei tea täpselt, kuidas oli teistes ringkondades, aga Tartus "feilis" meie esinumber Margus Tsahkna. Kogu kampaania Tartus oli keskendunud ühele inimesele, kes reklaamis (muuseas ka erakonna vahenditega) ennekõike iseennast, mitte erakonda. Taktika ei õigustanud ennast: ta sai poole vähem hääli kui meie möödunud valimiste esinumber ja isegi enda varasemast tulemusest ligi tuhat häält vähem. Ning kõige kurvem selles loos on, et esimest korda ülikoolilinnas kaotasime Keskerakonnale. Kas tõesti ei tunne keegi peale minu selle üle häbi?
II. Esimehe valimised
Kõigepealt on mul hea meel, et meil tulevad reaalsed valimised kahe tugeva ja ambitsioonika kandidaadi vahel. Sellega eristume me positiivselt teistest erakondadest. Minu eelnevad kriitilised noodid Margus Tsahkna kohta ei kummuta fakti, et tegemist on tugeva ja perspektiivika poliitikuga. Ma arvan, et Margus Tsahknat, kes on karismaatiline noormees, ootab ees edukas poliitiline karjäär, praegu aga peaks ta keskenduma oma ülesannetele ministrikohal ja miks ka mitte lõpetada viimaks oma õpingud vähemalt bakalaureuse tasemel. (Ma olen väsinud vastamast küsimusele, milline haridus -- muhhahaa -- on teie linnapeakandidaadil ülikoolilinnas? Loodan, et juba järgmistel valimistel saan vastata: kõrgem.)
Jaan Männiku vastu räägib vaid üks faktor: ta liitus erakonnaga alles hiljuti. Üldiselt olen minagi "varjaagide" kutsumise vastu, kuid antud juhul on tegemist inimesega, kes on meie ammune poolehoidja ja on tulnud, et jätkata Mart Laari liini. Tegemist on inimesega, kelle vaated ja teod on hästi tuntud ja äratavad usaldust.
Positiivset rolli mängib kindlasti ka Jaan Männiku kogemus. Ta on olnud mitme suure struktuuri juht ja olnud edukas juht. Tema CV on muljetavaldav. Selle poolest erineb ta oluliselt vastaskandidaadist, kelle passivas on mitte üksnes viimased Riigikogu valimised, vaid ka viimased kohalikud valimised -- temal lasub suur süü selles, et hoolimata rahuldavast valimistulemusest jäi IRL opositsiooni. Margus Tsahkna käitus koalitsiooniläbirääkimistel nii, nagu IRL oleks valimised võitnud, mis näitab, et ta ei osanud asjaolusid õigesti hinnata. Kuid sellised asjad tulevad kogemusega ja ma tean, et Margus Tsahknal on poliitikas tulevikku.
Öeldu kokkuvõtteks -- vähemalt minul pole vähimatki kahtlust, et 6.06 valin ma Jaan Männiku. Teised valigu oma südametunnistuse ja tõekspidamiste järgi.
Möödunud parlamendivalimised ei olnud IRLi jaoks pehmelt öeldes edukad. Kuid minu jaoks on veel kurvem, et ei suudetud või õigemini isegi ei tahetud juhtunut analüüsida. Tulemuseks on kui mitte probleemide eitamine, siis vähemalt nende mahavaikimine või siis, vastupidi, üledramatiseerimine (selliseid hinnanguid nagu "katastroof" kohtab nii erakonna sees kui ka ajakirjanduses). Mõlemad lähenemised on valed, olukorda tuleb hinnata kainelt ning ülikoolis kasutusel oleva kuuepallise hindamissüsteemi järgi paneks ma meie valimistulemustele hindeks 'E' (kasin). Teine kurb tagajärg on see, et erakonnas tekkisid pinged ja tarbetu vastastikune süüdistamine. Süüdistamine, mis lähtub emotsioonidest ja subjektiivsetest hinnangutest, mitte kainest analüüsist.
Kui ma erakonnas tegin ettepaneku olukorda analüüsida, sain vastuse stiilis "no tee siis ise". See aga oleks minu meelest vale -- sellise analüüsi peaks tegema kas endine juhtkond, et võtta juhtunu eest vastutus, või siis need, kes pürgivad uude juhtkonda. Minu etteaste annaks vale signaali mu plaanidest. Seepärast ei esita ma analüüsi, vaid üksnes paar järeldust.
1. IRLil kui kainelt mõtleval rahvuskonservatiivsel erakonnal on Eesti ühiskonnas tähtis roll ning erakonna põhjalaskmine ei oleks mitte üksnes meie liikmete ja valijate reetmine, vaid oluline pahategu Eesti riigile ja rahvale. Meie erakonnal on suur potentsiaal nii ideoloogilises kui intellektuaalses sfääris, vrd kas või akadeemikute ja professorite hulka -- mitte ükski teine erakond ei saa meile ligilähedalegi. Seda kurvem on see, et me ei suutnud seda potentsiaali realiseerida.
2. Valimisteks ettevalmistatud programm polnud ideaalne, kuid siiski päris korralik. Kahjuks aga Eesti valija en masse programme ei loe ning orienteerub pigem inimestele (st ennekõike esinumbritele) ja loosungitele. Me oleksime pidanud levitama oma ideedest lühikest ja löövat kokkuvõtet ning ma pakkusingi selle välja, mille peale meie erakonna esimees ütles: no tee siis. Ning ma tegin ja saatsin selle Reinsalule. Paraku ei olnud sellel peaaegu mingeid tagajärgi, nägin sellest vaid ühte lauset programmi alguses. Siit järgmine probleem.
3. Erakonna juhtkond on kapseldunud Toompeale, suhe piirkondadega oli nõrk ning üks põhjus oligi see, et erakonna juhtidel oli samas täita ka mitu muud olulist funktsiooni. On uhke omada erakonna liidrina kaitseministrit, kuid selge, et sellise kohakaaslusega võtab ministritöö lõviosa jõust ja ajast. Erakonna juhtimine aga nõuab täit pühendumist. Siit ka usalduskriisi elemendid meie erakonnas.
4. Veel olulisem kui usalduskriis on aga identiteedikriis. Meil oli küll mõistlik valimisprogramm, kuid täiesti mõistusevastane kampaania. Kohati tundus, et tahame sotsid üle sotsida. See, et tegime seda kohmakal ja ebausaldusväärsel moel, ei tõsta samuti meie aktsiaid. Ma tunnen Juhan Partsi ja tean, et tema mure väikese sissetulekuga inimeste pärast on siiras, kuid muuta munad kampaania tähtsaimaks sõnumiks oli suur viga. Eriti kahetsusväärne oli väide, et riigil raha selleks on. See on meie maailmavaatega täiesti vastuolus.
5. Ebaõnnestunud kampaania viidi läbi ülimalt jäigalt, ei võetud kuulda ühtegi kriitilist häält, mis nõudis korrektiive. Tulemuseks on tuulde visatud raha, ja seda raha ei olnud vähe. Oleks võinud õppida konkurentidelt. Ka Reformierakond tegi kampaanias valestardi Rõivasega lennuväljal. Kuid nad korrigeerisid kiiresti kampaaniat ning lõppakord oli väga õnnestunud. Siit oleks, mida õppida.
6. Olen veendunud, et ebaõnnestumiste eest tuleb kanda personaalset vastutust. Urmas Reinsalu loobus erakonna esimehe kohast, kuid tema vastutuse võtmine jäi poolikuks -- ta säilitas ministrikoha. (NB! Ma ei kahtle sugugi Urmase pädevuses ministrina, nt kaitseministrina oli ta väga asjalik ning tegi mõned väga olulised ja julged otsused, kuid siin on jutt millestki muust.) Ma ei ole kuulnud ühtegi kahetsussõna erakonna peasekretärilt Tiit Riisalolt, ehkki tema oli kampaania operatiivne läbiviija.
Üks meie ebaõnnestumise kohti on nimekirjade esinumbrite vale valik ja nende nõrk esinemine. Nagu piltlikult ütles Erki Nool: kuna Juhan feilis, siis läks kogu värk heasse kohta. Muide, Juhan Parts oli ainus, kes võttis peaaegu täisvastutuse. Siiski ei saa ka sellega olla päris rahul, kuna siiras vastutuse võtmine nõuab poliitikas ka vastavat avaldust, mida paraku polnud.
Ma ei tea täpselt, kuidas oli teistes ringkondades, aga Tartus "feilis" meie esinumber Margus Tsahkna. Kogu kampaania Tartus oli keskendunud ühele inimesele, kes reklaamis (muuseas ka erakonna vahenditega) ennekõike iseennast, mitte erakonda. Taktika ei õigustanud ennast: ta sai poole vähem hääli kui meie möödunud valimiste esinumber ja isegi enda varasemast tulemusest ligi tuhat häält vähem. Ning kõige kurvem selles loos on, et esimest korda ülikoolilinnas kaotasime Keskerakonnale. Kas tõesti ei tunne keegi peale minu selle üle häbi?
II. Esimehe valimised
Kõigepealt on mul hea meel, et meil tulevad reaalsed valimised kahe tugeva ja ambitsioonika kandidaadi vahel. Sellega eristume me positiivselt teistest erakondadest. Minu eelnevad kriitilised noodid Margus Tsahkna kohta ei kummuta fakti, et tegemist on tugeva ja perspektiivika poliitikuga. Ma arvan, et Margus Tsahknat, kes on karismaatiline noormees, ootab ees edukas poliitiline karjäär, praegu aga peaks ta keskenduma oma ülesannetele ministrikohal ja miks ka mitte lõpetada viimaks oma õpingud vähemalt bakalaureuse tasemel. (Ma olen väsinud vastamast küsimusele, milline haridus -- muhhahaa -- on teie linnapeakandidaadil ülikoolilinnas? Loodan, et juba järgmistel valimistel saan vastata: kõrgem.)
Jaan Männiku vastu räägib vaid üks faktor: ta liitus erakonnaga alles hiljuti. Üldiselt olen minagi "varjaagide" kutsumise vastu, kuid antud juhul on tegemist inimesega, kes on meie ammune poolehoidja ja on tulnud, et jätkata Mart Laari liini. Tegemist on inimesega, kelle vaated ja teod on hästi tuntud ja äratavad usaldust.
Positiivset rolli mängib kindlasti ka Jaan Männiku kogemus. Ta on olnud mitme suure struktuuri juht ja olnud edukas juht. Tema CV on muljetavaldav. Selle poolest erineb ta oluliselt vastaskandidaadist, kelle passivas on mitte üksnes viimased Riigikogu valimised, vaid ka viimased kohalikud valimised -- temal lasub suur süü selles, et hoolimata rahuldavast valimistulemusest jäi IRL opositsiooni. Margus Tsahkna käitus koalitsiooniläbirääkimistel nii, nagu IRL oleks valimised võitnud, mis näitab, et ta ei osanud asjaolusid õigesti hinnata. Kuid sellised asjad tulevad kogemusega ja ma tean, et Margus Tsahknal on poliitikas tulevikku.
Öeldu kokkuvõtteks -- vähemalt minul pole vähimatki kahtlust, et 6.06 valin ma Jaan Männiku. Teised valigu oma südametunnistuse ja tõekspidamiste järgi.
RSS Feed