Helistab ajakirjanik, tutvustab ennast ja küsib minult semiootilist kommentaari selle kohta, et minu ema haud on rüvetatud, hauakivi ümber aetud, rist varastatud. Semiootiku seisukohalt arvan, et tegu on nimelt juhusega, millel semiootiline dimensioon vist puudub. Muidugi ei saa välistada, et selles teos mingi märgiline komponent siiski on, et tegu on spetsiaalselt minu vanemate vastu suunatud aktsiooniga. Siiski on tõenäolisemad kaks muud versiooni: 1) tegu on metallivargusega, 2) tegu on lihtsalt vandalismiga või nende mõlemaga koos. Esimene oleks eriti nõme tegu, kuna seest tühi metallrist ei maksa metallina eriti palju. Selle eest on tal mitme suurusjärgu võrra suurem väärtus kunstiteosena, mille idee kuulub minu isale, Juri Lotmanile, teostas aga tuntud skulptor Stanislav Netšvolodov. Sellele võib veel lisada vaid, et kaks aastat tagasi rüvetati ka minu isa hauda, kuid seekord jätsid hauarüüstajad selle puutumata.
Ajakirjanik soovis ikkagi, et ma kommenteeriksin seda "traagilist sündmust". Oskasin vaid öelda, et traagiline sündmus on see, mis juhtub inimesega. Mis juhtus mu vanemate hauaga, on vaid ebameeldivus, häbiväärne tegu ning häbi on elavatel, mitte surnutel.
Ajakirjanik soovis ikkagi, et ma kommenteeriksin seda "traagilist sündmust". Oskasin vaid öelda, et traagiline sündmus on see, mis juhtub inimesega. Mis juhtus mu vanemate hauaga, on vaid ebameeldivus, häbiväärne tegu ning häbi on elavatel, mitte surnutel.
RSS Feed