Homme on IRLi volikogu, ma ei tea, kas saan sellel osaleda, kuid mõningaid mõtteid tahaksin seoses sellega jagada. Erakonna esimees Margus Tsahkna esitas oma plaani, mis ausalt öeldes teeb nõutuks. Selles puudub igasugune sisuline osa, kõik käib võimu konsolideerimise nimel. Eriti märkimisväärne on ettepanek kasutada järgmise juhtkonna valimisel e-hääletust. Selles süütus ettepanekus on kaval lõks: et praegu ei ole erakonnal vastavat tarkvara ja selle arendamine võtaks vähemalt aasta, aga arvatavasti kauemgi (nagu olen aru saanud, oleks tegu nimelt turvalise keskkonna rajamisega umbes Riigikogu valimiste süsteemis), siis tähendab see sisuliselt Tsahkna ainuvõimu pikendamist määramatuks ajaks. Sellist Erdoğani stiilis juhtimist ei tahaks ma meie erakonnas näha.
Olen juba pikemat aega olnud mures erakonna sisedemokraatia pärast. Mulle ei istunud juba Mart Laari stiil ja seepärast ei kandideerinud ma enam ei erakonna eestseisusesse ega volikogusse. Mart Laar tegi otsuseid, millest ei olnud teadlik mitte üksnes eestseisus, aga ka erakonna aseesimehed. Ma ei tea, kus tagatoas või loožis ta nõu pidas, kuid Mardi otsused olid enamasti õiged ning Mardi visioon, teovõime ja energia kaalusid tema negatiivsed omadused üles. Tundub, et Margus on üle võtnud Mardi juhtimisstiili, omamata tema tugevaid külgi. Tema juhtimine on nõrk, tema visioonid on hambutud. Programmiline Isamaa 2.0, mis tipneb lubadusega korraldada 250 aasta pärast laulupidu, on sisult selline, et seda on isegi piinlik arutada.
IRL on mitmes mõttes praegu lahkteel. On arutatud, kas meie probleemid tulevad sellest, et oleme liiga vanamoodsad, või vastupidi, ei ole piisavalt konservatiivsed. Ma arvan, et põhiline probleem ei ole isegi mitte niivõrd teguviisis, ehkki selles ka, vaid sihtide ähmasuses. Mitte üksnes kõrvalseisjad, aga palju erakonna liikmed ei saa enam hästi aru, mis asja me ajame.
Ma olen endiselt veendunud, et Keskerakonnaga valitsusse minek oli suur viga. Seda viga tuleb tunnistada ja see parandada. Asi ei ole mitte üksnes selles, et me vajame erakonnale uut juhti, vaid ka selles, et me peame tegema julge sammu, ja juhul kui see viib parlamentaarse kriisi ja erakorraliste valimisteni, olgu siis erakorralised valimised. See, mida me tegime, on Keskerakonna toomine riigijuhtimise juurde ning ei pea olema prohvet, ennustamaks, et järgmises valitsuses on Keskerakond juba ilma IRLita. IRLi on aastaid süüdistatud (enamasti ebaõiglaselt, kuid paraku osalt ka õigustatult), et oleme Reformierakonna puudlid. Sellest staatusest tuli vabaneda, kuid selle hind ei peaks olema Keskerakonna jalamatiks muutumine.
IRL on mitmes mõttes praegu lahkteel. On arutatud, kas meie probleemid tulevad sellest, et oleme liiga vanamoodsad, või vastupidi, ei ole piisavalt konservatiivsed. Ma arvan, et põhiline probleem ei ole isegi mitte niivõrd teguviisis, ehkki selles ka, vaid sihtide ähmasuses. Mitte üksnes kõrvalseisjad, aga palju erakonna liikmed ei saa enam hästi aru, mis asja me ajame.
Ma olen endiselt veendunud, et Keskerakonnaga valitsusse minek oli suur viga. Seda viga tuleb tunnistada ja see parandada. Asi ei ole mitte üksnes selles, et me vajame erakonnale uut juhti, vaid ka selles, et me peame tegema julge sammu, ja juhul kui see viib parlamentaarse kriisi ja erakorraliste valimisteni, olgu siis erakorralised valimised. See, mida me tegime, on Keskerakonna toomine riigijuhtimise juurde ning ei pea olema prohvet, ennustamaks, et järgmises valitsuses on Keskerakond juba ilma IRLita. IRLi on aastaid süüdistatud (enamasti ebaõiglaselt, kuid paraku osalt ka õigustatult), et oleme Reformierakonna puudlid. Sellest staatusest tuli vabaneda, kuid selle hind ei peaks olema Keskerakonna jalamatiks muutumine.
Stockholmi terrorirünnak väärib erilist tähelepanu ja mitte üksnes seetõttu, et see juhtus meie naaberriigis. Ehkki ohvrite arv ei ole võrreldes analoogiliste rammimistega kuigi suur (politsei andmetelt neli surnud ja 15 haavatut), tähistab juhul, kui praeguseks avaldatud informatsioon peab paika, Stockholmi rünnak terroristlikus praktikas uut ja ohtlikku arengut. Nimelt kasutati inimeste rammimiseks sõidukit, mille juht tegeles kauba mahalaadimisega. See tähendab, et terroristidel ei olnud ette valmistatud ei relvi ega muid terrorivahendeid, nad lihtsalt võisid näha võimalust ja seda kasutada. See teeb terrorismi ennetamise palju raskemaks ülesandeks ning tuleb jälgida palju laiemat potentsiaalsete terroriakti sooritajate ringi.
Raketilöök Süüriale on sündmus, mis märkimisväärselt muudab olukorda kogu maailmas. President Trump oli teatud mõttes sundseisus. Ta kritiseeris korduvalt oma eelkäijat Obamat, et see ei reageerinud eelmistele Assadi režiimi läbiviidud keemiarünnakutele, kuigi oli need ise kuulutanud punasest joonest üleastumiseks. Veel mõni tund enne raketilööki mõnitasid demokraadid teda sotsiaalmeedias: noh, kõva mees, kus nüüd sinu vägiteod? Trumpi on juba korduvalt pilgatud, et tegelikult jätkab ta Obama poliitikat. Selgus, et ei jätka.
Samas ei maksa seda rünnakut ka üle hinnata. Trump lasi välja 59 tiibraketti, mis tekitasid piiratud ulatuses kahju (Vene sõjaväeallikate järgi oli kahju üldse minimaalne: olevat purustatud kuus remondis olevat lennukit). Sellega võiks võrrelda Venemaa õhurünnakuid Süürias möödunud aasta lõpul, mille käigus sooritati üle 30 000 ründelennu ning lasti laevadelt, lennukitelt ja maa pealt 115 tiibraketti. See oli massiivne jõudemonstratsioon ennekõike Ameerika Ühendriikidele. Pealegi tabatud sihtmärgid (Vene allikate järgi purustati 62 000 objekti) ei kuulunud ISISele, vaid USA liitlastele Süürias. Selles kontekstis on USA raketilöök väga mõõdukas. Kuid asjal on veel mitu aspekti.
Esiteks, Venemaa andis Assadile üle raketitõrje kompleksid C-300 väitega, et need kompleksid "kaitsevad kindlalt Süüria taevast Ameerika rakettide eest". Ei kaitsnud, neid isegi ei kasutatud. On tekkinud mitu versiooni, miks. Esimene versioon: Trump hoiatas Putinit õhulöögi eest, et pommitatud õhuväebaasis, mida kasutasid nii süürlased kui venelased, ei saaks venelased kannatada. Ning tõepoolest, ükski venelane vist kannatada ei saanud. Siiski ei ole see versioon siiamaani kinnitust leidnud. Teine versioon: C-300 kompleksid olid küll töökorras, aga süürlased ei osanud neid kasutada. Kolmas versioon: kompleksid ei olnud lahinguvalmis või oli tegu mõlemapoolse käpardlikkusega. Igal juhul, nagu ütleb Süüria asjatundja Grigori Kossatš Moskvas, Putin on segaduses ja häbistatud.
Teiseks, Süüria ei ole Trumpi jaoks praegu kõige akuuutsem probleem. Teatud mõttes oli see eksprompt reageering ootamatule Assadi väljakutsele. Palju olulisem peavalu on Trumpile Põhja-Korea, mis just täna katsetas järjekordset ballistilist raketti. Ent juba enne teatas Trump, et juhul kui ei jõuta kokkuleppele Hiinaga, lahendab ta Korea asja ise. Nii et selles kontekstis võiks tänast rünnakut vaadata ka selge vihjena Põhja-Korea suunas.
08.04. 2017. Mu eilne postitus vajab teatud korrektsioone, IRLi tänasest volikogust kirjutan eraldi.
UPD 1. Stockholmi terrorirünnak. Veel kinnitamata andmetel leiti veoki kabiinist lõhkeainet. Pealegi oli väidetav terrorist politseile tuntud oma radikaalsete vaadete poolest. Kõik see mõneti muudab üldpilti. Kuid siiski: põhiline on see, et terrorist(id) kasutas(id) võimalust ja see peab muutma terroriennetuse praktikat. Iga ärandatud sõiduk on potentsiaalselt terroriakti relv, sellest tuleb viivitamatult teatada ning politsei peab viivitamatult tegutsema mitte autovarga, vaid potentsiaalse terroristi kahjutukstegemisega. See aga nõuab muidugi kriminaalkoodeksi muutmist.
UPD 2. Raketirünnak Süüriale. Nagu selgus, Trump tõepoolest teatas kuuma liini kasutades Moskvale eelseisvast rünnakust ning Moskva omakorda teatas süürlastele. Putinile omast loogikat järgides katkestas Venemaa seepeale kuuma liini, nii et järgmisel korral neid enam hoiatada ei saa.
RSS Feed