Allar Jõks märgib õigustatult, et end parempoolseks erakonnaks nimetav Reformierakond on tegelikult palju lähedasem Keskerakonnale kui teisele parempoolsele erakonnale Eestis (IRL-ile). Olen ammu imestanud, miks keegi vaatlejatest ei märka sellist ilmset seost. Ma ei räägi juba sellest, et Europarlamendis kuuluvad need erakonnad samasse liberaalide fraktsiooni (mis sellest, et Savisaare erakonnal on sisulised õigused end liberaalideks nimetada vaid veidi suuremad kui Žirinovski erakonnal), vaid see on nii ka Eesti-siseselt. IRL on Reformierakonnale ebamugav koalitsioonipartner ja siit ka Ansipi katse vabastada Keskerakond Savisaarest -- viimane on mitmes mõttes liiga odioosne figuur. Kuid kui võimu võtaksid "mõistlikud" keskerakondlased Jüri Ratas, Kalle Laanet, Ain Seppik, siis võiks moodustada igati mugavama valitsuskoalitsiooni kui IRL-iga. See on ka üks viimaste päevade IRL-i suunaliste rünnakute põhjus. Põhiline erinevus Reformierakonna ja IRL-i vahel ei seisne majanduspoliitilistes nüanssides, vaid selles, et IRL-i jaoks on absoluutseks prioriteediks Eesti rahvusriik, st riik võtab kindlad kohustused Eesti rahva, kultuuri ja keele suhtes. Liberaalne fundamentalism võib Eesti-taolisele riigile olla koguni ohtlik.
Täna algas iga-aastane rahvusvaheline Lotmani seminar TÜ-s. Nagu tavaliselt kolmepäevane. Programmi näeb siit. Pidasin ettekande "onegini stroofi" rütmilisest struktuurist. Materjaliks olid enamik selles vormis kirjutatud tekste 19. sajandist -- 20. sajandi alguseni (kokku üle 10 000 värsirea), võrdluseks Kirill Taranovsky andmed 18. sajandi oodilise stroofi kohta. "Onegini stroof" on Puškini loodud 14-realine konstruktsioon, mille kohta Puškin ise märkis nii: "Strof 4/croisés, 4 de suite 1.2.1. et deux". Tegelikult ei näita see vormel mees- ja naisriimide alterneerumist; riimiskeem on järgmine: AbAbCCddEffEgg. (Igaks juhuks tuletan meelde ka oodiliste deetsimite skeemi: AbAbCCdCCd). Enda meelest tegin kaks väga olulist ja lisaks sellele veel ühe lihtsalt olulise tähelepaneku. Esimene puudutab stroofilist rütmi: siin osutuvad kõige tähtsamaks need faktorid, mis üksikrea rütmianalüüsil tundusid peaaegu irrelevantsetena (ennekõike kuuenda silbi rõhulisuse näitaja). Teiseks, see revolutsioon rütmikas, mis tekkis 18. ja 19. sajandi piiril, on ennekõike seotud stroofilise rütmiga (1. ja 4. rütmiline vorm vahetasid oma osad). Neid kahte tulemust pean ma väga tähtsateks. Ning kolmandaks, 19. sajandi teise poole rütm, mis kõikide eelnevate käsitluste kohaselt on vaene ja igav, osutus stroofirütmi seisukohalt üsna huvitavaks ja valmistas ette 20. sajandi modernistlikku luulerütmi. Muuseas õnnestus mul ümber lükata matemaatiku ja värsiteadlase akadeemik Andrei Kolmogorovi väite, et rütmiliste variatsioonide jaotuse saab tuletada rütmiprofiilist lähtuvalt. Lisaks minule oli veel üks väga spetsiifline ettekanne Igor Pilštšikovilt, kes käsitles tekstoloogilisi probleeme, ja ehkki ma olen enamiku tema väidetega nõus, tundub ta siiski autentse ortograafia taotlemisega mõnikord juuksekarva lõhki ajavat. Teised ettekanded olid juba normaalsemad ja ei vajanud nii spetsiifilist ettevalmistust. Seminar jätkub ka homme ja ülehomme.
Tänane uudis Assange'i väljaandmisest Rootsi kohtuvõimudele tekitas blogimaailmas pea sama suure tormi kui sündmused Põhja-Aafrikas. Ühed maalivad Assange'i märtrina, peaaegu lunastajana, teised kuritahtliku deemonina, kes vähe sellest, et vägistab rootslannasid, veel rikkus kogu maailmakorra ära. Sellel taustal paistavad silma impeeriumimeelsed vene rahvuslased (vene rahvuslaste hulgas on suured lõhed ja pinged ning sugugi kõik ei ole impeeriumimeelsed), kelle seisukohalt on Assange kas CIA või Mossadi agent, aga mis puudutab rootslannasid, siis paras feministidele. Ma ei saa muidugi väita, nagu oleksin WikiLeaks'i tohutu materjalimassiivi põhjalikult läbi uurinud, kuid väide, et Magribi revolutsioonid hakkasid peale WikiLeaks'i paljastustest korrumpeerunud režiimi kohta, ei vasta minu meelest tõele. Mis puudutab Assange'i ja WikiLeaks'i, siis ei ole tegu ei saatanliku ega jumaliku, vaid tehniliselt võimaliku projektiga. Selline asi pidi sündima juba seepärast, et ta on tehniliselt võimalik. Mis puudutab tagajärgi, siis mõned neist on ülimalt positiivsed, nagu nende kaabakate paljastamine, kes tulistasid helikopterist relvastamata inimesi, kui ka problemaatilised, nt diplomaadid on edaspidi oma väljaütlemistes ettevaatlikumad (st ebasiiramad). Araabia revolutsiooni osas aga võiks mõneti nõustuda Václav Haveliga, kes võrdles seda raudse eesriide langemisega. Siiski piirduksin vaid ühe aspektiga: mõlemad sündmused olid nn asjatundjatele täielik ootamatus. Sündmused Araabiamaades vajavad põhjalikku analüüsi, kuid juba praegu võib kindel olla ühes tagajärjes: massilises immigratsioonis Euroopasse. Ja selles on Assange'i väga raske süüdistada.
Esmaspäeval osalesin kolmandas Agoraa vestlusringis, seekordseks teemaks oli poliitika ja eetika. Teema on väga huvitav ja aktuaalne, aga selline arutlusvorm mulle ei sobi: kõik on iseenesest meeldivad ja intelligentsed inimesed, kuid meid on liiga palju ning paratamatult kisub arutelu laadaks (mis ongi agoraa umbkaudne tõlge), ilma et ükski teema leiaks korralikku läbiarutamist. Selles mõtes sobib mulle dialoog (st läbirääkimine) rohkem. Poliitika ja eetika vastandamine on levinud ajakirjanduslik stamp. Minu jaoks poliitika ongi eetika projektsioon ühiskondlikule, riiklikule ja rahvusvahelisele tasandile. Eetika ei ole mingi väline raamistik, vaid olemuse realisatsioon; olgu siis see üksikindiviidi, grupi või terve ühiskonna olemus. Nagu ütles T.S. Eliot: "The general ethos of the people they have to govern determines the behavior of politicians." Eetika on lahutamatult seotud esiteks (valiku)vabadusega: sundolukorras eetilist dimensiooni ei teki. On mõttetu küsida, kas hingata on eetiline, juhul kui ma ei suuda sellest loobuda, ja igasugused heietused a la “sa tekitad ju CO2” on siin lihtsalt mõttetud. Iseasi, et omamoodi imperatiiv on vabaduse (ja seega eetika) valdkonna laiendamine. Teiseks, eetika on lahutamatult seotud vastutusega, vastutusega iseenda ja sootsiumi ees. Jääda iseendaks ebasoodsatel ja lausa vaenulikel asjaoludel on eetiline valik. Niisiis, eetiline tegu on selline, mida ma teen vaba inimesena ja mille eest ma kannan vastutust. Ma ei ole kategooriliselt nõus utilitaristlike ja aposterioorsete eetika käsitlustega. Umbes et kui vedas, siis ongi OK, võitjate üle kohut ei mõisteta vms. Toon lihtsa näite. Pere on näljas, pereisa võtab viimased veeringud, lisaks veel SMS-laenu ja läheb kasiinosse. Minu meelest on see peaaegu et ebaeetilise käitumise musternäide. Ja seda olenemata sellest, mis edasi saab: kas ta kaotab kõik ja tapab end ära või hoopis võidab miljoni. Muidugi, selle perekonna saatuse seisukohalt tundub teine võimalus ülimalt palju parem, kuid mitte eetika seisukohalt. Veelgi enam, Kanti vaimus võiks ütelda, et teine variant on hoopis halvem, kuna tekib kiusatus pidada sellist käitumist reegliks, umbes rahadega kitsas, võta SMS- laen. Pole ka imeks panna, et väga tihti reaalses eluski toovad kasiinovõidud mitte lahenduse, vaid uusi probleeme. See kehtib ka riiklikul tasandil. Vestlusringis asetasid minu vasakpoolsete vaadetega kolleegid korduvalt probleemi umbes sellises vaimus, et tasakaalustatud riigieelarve on ebaeetiline seepärast, et see on seotud suurte ohvritega sotsiaal- ja muudes sfäärides. Ma ei ole sellise probleemiasetusega kategooriliselt nõus. Ebaeetiline on elada üle jõu ja ebaeetiline on võtta võlgu, mida peavad maksma järgmised generatsioonid.
Minu meelest on see väga hea ja õiglane mõte, mida on paraku tendentslikult ja lausa pahatahtlikult tõlgendatud. Jääb jällegi mulje, et sellised tõlgendajad tunnevad halvasti Eesti elu. Näiteks on väidetud, et ka praegu saavad ilma igasuguse seaduse sekkumiseta lapsevanemad üleskasvatatud laste eest pensionilisa. Teoreetiliselt on küll nii, kuid tean praktikas mitmeid juhuseid, kus see osutus võimalikuks. Näiteks üks naine (nime ma avalikustada ei tohi) kasvatas üksikemana üles tubli poja, praeguse maksumaksja, kuid tema lahutatud mehest sai asotsiaal ning maailma peale solvunud inimesena ei andnud vajalikku allkirja. Kummalisel kombel ilma selleta emadus ei kehti. Või teine juhus. Mitme täiskasvanud lapse lahutatud ema jäi pensionilisast ilma seepärast, et mees ei andnud vajalikku allkirja (ta ei olnud isegi nõus seda pensioni jagama). Ma arvan, et tegu on olulise sotsiaalse probleemiga. Eestis on suur arv lahutatud perekondi, kus mees ei maksa alimente, vähe sellest, on veel ühel või teisel põhjusel oma naise peale solvunud ja korraldab talle pisikesi, kuid alandavaid ebameeldivusi. Emapensioni idee seisnebki ennekõike selles, et emadust väärtustataks, et tegu ei ole sotsiaaltoetusega, mille saamise on tihti seotud alandavate protseduuridega, vaid ühiskonna tunnustusega. On palju spekuleeritud ka üksikisade teemal. Selle kohta vaid kaks märkust. Esiteks, IRL programmis on sätestatud ka üksikisade pensioni saamise võimalus, ning teiseks, olgem ausad, üksikemadega võrreldes pole üksikisad siiski sotsiaalne probleem. Lisaks veel ühe märkuse. Eestis lapse sünnitanud naine saab väiksemat pensioni võrreldes lapse sünnitamise asemel töötanuga, ning mida rohkem on ta lapsi sünnitanud ja kasutanud ettenähtud puhkust, seda väiksemat pensioni ta saab. Vähemalt minu õiglustunnet see riivab.
Olen korduvalt märganud, kuidas meie juhtpoliitikud ja eriti valitsuse liikmed väljendavad täiesti fantastilisi seisukohti Eesti kohta. Nagu omal ajal imestas Marie Antoinette, et miks rahvas nälgib leiva puudumise tõttu: kui neil ei ole leiba, söögu saiakesi («Qu’ils mangent de la brioche»). Peaminister Andrus Ansip tuli hiljuti välja ütlusega, mis mind kui ammust ülikooli õppejõudu sügavalt riivab: «Ma arvan, et kui Eesti riigis võib noor inimene viia oma raha kõrtsi ja kasiinosse, siis ta võib selle viia ka ülikooli. Kui me seda ei võimalda, ei jää noorel inimesel üle muud kui minna sinna, kus ta saab tasuliselt õppida.» Ma ei tea, milliseid üliõpilasi peab silmas meie peaminister, mina ei tea küll selliseid, kes kulutavad kasiinos rahasumma suurusjärgus, mille eest võiks tasuda õppemaksu. Samas tean paljusid, kes on sunnitud õppimise ajal töötama, et maksta oma õppe- ja elamiskulusid. Selline töötamine kahjustab kindlasti nende õppevõimekust. Pealegi tahaks juhtida peaministri tähelepanu sellisele tõsiasjale, et Eesti kasiinodesse pole sisenemine enne 21-aastaseks saamist lubatud; selleks ajaks on suurema osa üliõpilaste bakalaureuseõpingud juba lõpetatud või lõpetamisel. Arusaamatuste vältimiseks pean rõhutama, et ma ei arva, et tasuta kõrgharidus lahendaks kõik probleemid. Kuid praegune süsteem ei ole ka kindlasti jätkusuutlik ja tekitab suurt segadust.
Politoloogi prognoosi järgi võiks eelolevad valimised Reformierakond võita mäekõrguse ülekaaluga, nii et uues Riigikogus oleks tal absoluutne enamus. Iseenesest tundub, et selline võimalus on pigem positiivne: 1) üks ühiskonna jõud võtab täie võimu ja ka vastutuse riigis toimuva eest ning see tagab stabiilse valitsuse kuni järgmiste Riigikogu valimisteni; 2) kui asjad arenevad lubadustele vastupidises suunas, siis on selgelt teada, kellelt pärida aru ja keda järgmine kord mitte valida. Paraku aga miinused kaaluvad plusspoole selgelt üle. 1) Reformierakond, mis niigi paistab silma arrogantse valitsemisstiiliga, võib muutuda päris süüdimatuks. Hea näide on tänased sündmused Riigikogus, kus Riigikogu ei võtnud vastu justiitsministeeriumi koostatud eelnõud, mis lubaks salastada ametnike andmed. See jätaks sisuliselt suure osa ametnikkonnast vastutusest väljaspoole. Vaid tänu sellele, et koalitsiooni teine erakond, IRL, hääletas vastu, blokeeriti see ülimalt kaheldav algatus. Me teame ka teisi juhtumeid, kus ennast liberaalse parteina tituleeriv Reformierakond astus välja sõnavabadust piiravate ja haldusriiki toetavate algatustega. Juhul kui tal oleks riigis ainuvõim, võiks see viia ühiskonnale ohtlike arenguteni. Tegelikult on Reformierakond orienteeritud välismaisele suurkapitalile. Iseenesest ei ole selles midagi halba ning Eurooopas on mujalgi analoogilisi erakondi, nagu näiteks liberaalid Suurbritannias või vabad demokraadid Saksamaal. Probleemi näen aga selles, et Reformierakond maskeerib oma tõelist palet ja püüab end esitada ka rahvusliku jõuna. Mõningad selles suunas tehtud sammud on väga efektsed, nt pronkssõduri demonteerimine tõi Andrus Ansipile suure sümboolse kapitali, ehkki demonteerimist nõudsid ka teised ühiskonnajõud. Kuid sisuliselt ei ole see erakond rahvuslikult orienteeritud ja just seepärast on oluline, et IRL säilitaks oma tasakaalustava rolli ka järgmises Riigikogus.
Tänaste uudiste teatel osaleb Lasnamäe kiriku risti pühitsemisel Venemaa raudtee juht Vladimir Jakunin, kes juhib ka õigeusu toetamisega tegelevat Püha Andrei Pervozvannõi fondi. Et selle kiriku ehitamise rahastamisega seotud asjaolud tekitavad küsimusi, siis loodan, et Eesti ametivõimud või vähemalt ajakirjandus ei häbene esitada Vladimir Jakuninile ja Edgar Savisaarele järgmisi küsimusi: 1. Tallinna linnapea on väitnud, et 1,5 miljonit eurot ei olnud mõeldud talle valimiskampaania läbiviimiseks, vaid Andrei Pervozvannõi fond eraldas selle Lasnamäe kiriku ehitamiseks. Samas Andrei Pervozvannõi fondi koduleheküljel, kus on nimetatud kõiki fondi projekte nii Venemaal kui ka mujal (Türgis, Iisraelis, Serbias jne), ei leidu ühtegi projekti, mis on seotud Tallinna õigeusukiriku ehitamisega. Milles siis on asi? Kas Edgar Savisaar eksitab avalikkust ja tegemist ei ole nimetatud fondi eraldatud rahadega või hoopis eksitab fond avalikkust ja lisaks avalikustatud projektidele on tal veel mingisugune salajane agenda ja seda toetavad projektid? Märkigem sulgudes, et rahastamisega seotud skandaal on fondi leheküljel küll kajastatud, pressiteates, milles fond väljendab oma nördimust Savisaare tagakiusamise üle. See avaldus on märkimisväärne oma ebatäpsuses Eesti asjades (avaldus vihjab, et õigeusu toetamine on Eestis kriminaalselt karistatav), ent ka erilises ettevaatlikkuses oma tegevuse osas: kusagil ei ole selgelt välja öeldud, et fond toetab kiriku ehitamist. 2. Teine küsimus on suunatud ennekõike Edgar Savisaarele, kes kommenteerides asjaolu, et kolmandik summast pidi tulema sularahana, väitis, et tegemist on kirikuliste tehtud annetustega: „Pidasin silmas sularaha annetusi, mida sellistel puhkudel sageli kasutatakse.” Nüüd minu küsimus: missuguses Venemaa õigeusukirikus tehakse sularahaannetusi eurodes? UPD Lühendatud variandis avaldas selle teksti ka Delfi.
Olen täiesti nõus Lucasega, endalgi häbi. Tuleb meelde dalai-laama triumfaalne visiit Eestisse, kui meil oli vaja oma iseseisvusele rahvusvahelist tuge, võeti ta kõige kõrgemal tasemel vastu.
|