Täna algas iga-aastane rahvusvaheline Lotmani seminar TÜ-s. Nagu tavaliselt kolmepäevane. Programmi näeb siit.
Pidasin ettekande "onegini stroofi" rütmilisest struktuurist. Materjaliks olid enamik selles vormis kirjutatud tekste 19. sajandist -- 20. sajandi alguseni (kokku üle 10 000 värsirea), võrdluseks Kirill Taranovsky andmed 18. sajandi oodilise stroofi kohta. "Onegini stroof" on Puškini loodud 14-realine konstruktsioon, mille kohta Puškin ise märkis nii: "Strof 4/croisés, 4 de suite 1.2.1. et deux". Tegelikult ei näita see vormel mees- ja naisriimide alterneerumist; riimiskeem on järgmine: AbAbCCddEffEgg. (Igaks juhuks tuletan meelde ka oodiliste deetsimite skeemi: AbAbCCdCCd). Enda meelest tegin kaks väga olulist ja lisaks sellele veel ühe lihtsalt olulise tähelepaneku. Esimene puudutab stroofilist rütmi: siin osutuvad kõige tähtsamaks need faktorid, mis üksikrea rütmianalüüsil tundusid peaaegu irrelevantsetena (ennekõike kuuenda silbi rõhulisuse näitaja). Teiseks, see revolutsioon rütmikas, mis tekkis 18. ja 19. sajandi piiril, on ennekõike seotud stroofilise rütmiga (1. ja 4. rütmiline vorm vahetasid oma osad). Neid kahte tulemust pean ma väga tähtsateks. Ning kolmandaks, 19. sajandi teise poole rütm, mis kõikide eelnevate käsitluste kohaselt on vaene ja igav, osutus stroofirütmi seisukohalt üsna huvitavaks ja valmistas ette 20. sajandi modernistlikku luulerütmi. Muuseas õnnestus mul ümber lükata matemaatiku ja värsiteadlase akadeemik Andrei Kolmogorovi väite, et rütmiliste variatsioonide jaotuse saab tuletada rütmiprofiilist lähtuvalt.
Lisaks minule oli veel üks väga spetsiifline ettekanne Igor Pilštšikovilt, kes käsitles tekstoloogilisi probleeme, ja ehkki ma olen enamiku tema väidetega nõus, tundub ta siiski autentse ortograafia taotlemisega mõnikord juuksekarva lõhki ajavat. Teised ettekanded olid juba normaalsemad ja ei vajanud nii spetsiifilist ettevalmistust. Seminar jätkub ka homme ja ülehomme.
Pidasin ettekande "onegini stroofi" rütmilisest struktuurist. Materjaliks olid enamik selles vormis kirjutatud tekste 19. sajandist -- 20. sajandi alguseni (kokku üle 10 000 värsirea), võrdluseks Kirill Taranovsky andmed 18. sajandi oodilise stroofi kohta. "Onegini stroof" on Puškini loodud 14-realine konstruktsioon, mille kohta Puškin ise märkis nii: "Strof 4/croisés, 4 de suite 1.2.1. et deux". Tegelikult ei näita see vormel mees- ja naisriimide alterneerumist; riimiskeem on järgmine: AbAbCCddEffEgg. (Igaks juhuks tuletan meelde ka oodiliste deetsimite skeemi: AbAbCCdCCd). Enda meelest tegin kaks väga olulist ja lisaks sellele veel ühe lihtsalt olulise tähelepaneku. Esimene puudutab stroofilist rütmi: siin osutuvad kõige tähtsamaks need faktorid, mis üksikrea rütmianalüüsil tundusid peaaegu irrelevantsetena (ennekõike kuuenda silbi rõhulisuse näitaja). Teiseks, see revolutsioon rütmikas, mis tekkis 18. ja 19. sajandi piiril, on ennekõike seotud stroofilise rütmiga (1. ja 4. rütmiline vorm vahetasid oma osad). Neid kahte tulemust pean ma väga tähtsateks. Ning kolmandaks, 19. sajandi teise poole rütm, mis kõikide eelnevate käsitluste kohaselt on vaene ja igav, osutus stroofirütmi seisukohalt üsna huvitavaks ja valmistas ette 20. sajandi modernistlikku luulerütmi. Muuseas õnnestus mul ümber lükata matemaatiku ja värsiteadlase akadeemik Andrei Kolmogorovi väite, et rütmiliste variatsioonide jaotuse saab tuletada rütmiprofiilist lähtuvalt.
Lisaks minule oli veel üks väga spetsiifline ettekanne Igor Pilštšikovilt, kes käsitles tekstoloogilisi probleeme, ja ehkki ma olen enamiku tema väidetega nõus, tundub ta siiski autentse ortograafia taotlemisega mõnikord juuksekarva lõhki ajavat. Teised ettekanded olid juba normaalsemad ja ei vajanud nii spetsiifilist ettevalmistust. Seminar jätkub ka homme ja ülehomme.
RSS Feed