See on võimalik, kuid mitte vältimatu ja ütleksin, et isegi mitte kõige usutavam areng. Tõenäolisem on aga selline stenaarium, et isegi ilma Savisaareta Jüri Ratasega eesotsas ja Yana Toomiga aseesimehena jääb see erakond valdavale osale oma valijatele piisavalt atraktiivseks ja kui Edgar Savisaar jätab jonni ning nõustub auesimehe positsiooniga, siis ei pruugi üldse midagi muutuda. Kuid asi pole isegi selles, vaid nii mõnigi poliitik ja ühiskonnategelane Eestis hõõrub rõõmsalt käsi, et ilma Savisaareta on Keskerakond salongikõlbulik ja võib valitsuse moodustamisel osaleda. Siinkohal tahaks kategooriliselt väita, et asi pole Savisaares ega kelleski teises selle erakonna isikus, vaid koostöölepingus Jedinaja Rossijaga.
See on see taust, millel peame hindama Reformierakonna sekeldusi. Ma ei taha siin süveneda vastastikustesse teravustesse ja arusaamatustesse, aga kui juhtivas valitsuskoalitsiooni erakonnas on nii suured pinged, et osa otsib mõistmist Keskerakonnast, siis ei ole asi hea. Miks, vt eelmist lõiku.
Seda kõike võiks jälgida iroonilise pilguga, kui välispoliitilised arengud oleksid teistsugused. Ma ei hakka siin rääkima pidevatest sõjamängudest Venemaal (kus, erinevalt NATO õppustest, harjutatakse eranditult ründesõja strateegiat ja taktikat) ega inimvastaste kuritegudena kvalifitseeruvast Aleppo lauspommitamisest, vaid sellest, et Venemaa elanikkond -- mitte juhtkond! -- on sõjaks juba valmis. Kui Peterburi kuberner Poltavtšenko kehtestas möödunud nädalal sõjaolukorra päevanormiks 300 grammi leiba (nii palju said Leningradi blokaadi alguses leiba töölised, ülalpeetavad said poole vähem), kostis palju nurinat selle üle, et norm on liiga väike, kuid mitte selle üle, et miks me peame sõtta astuma.