MIHHAIL LOTMANI KODULEHEKÜLG
  • Blogi
  • Minust
  • CV
  • Publikatsioonid
  • Meedias
  • Galerii
  • Failid
  • KFT
  • Vaba Akadeemia

Presidendi valimisest

8/28/2016

5 Comments

 
Käimasolev presidendivalimiste kampaania tekitab minus nördimust. Ja pean silmas mitte niivõrd kandidaate, kuivõrd meediakajastust. Vahel on selline tunne, et isegi ei saada aru, keda ja milleks valitakse. Nagu lasteaia missivalimised: mis värv sulle meeldib, kuidas vastaksid, kui..., millised on su hobid jne. Kahe silma vahele on aga jäetud dramaatilised arengud maailmas ja meie vahetus naabruses.

Fookuses on inimesed (enamasti tõepoolest tublid), mitte aga see, kuidas ühe või teise kandidaadi valimine mõjutaks Eesti julgeolekut ja turvalisust. Reformierakonnal on kolm väga tugevat kandidaati. Urmas Paet küll viimasel ajal eriti esiplaanil ei ole, kuid tema kandidatuur on kahtlemata tugev ja mõnes mõttes võiks teda isegi teistele erakonna kandidaatidele eelistada. Kõigil kolmel on erakordne ekspertiis rahvusvahelistes suhetes, mis on väga oluline, eriti pidades silmas Eesti eesistumist EL Nõukogus (sellest veidi allpool).
Picture
Kuid kõigel sellel ei ole minu silmis peaaegu mingit tähtsust, kuna selle nullivad kaks kriitilist asjaolu. Esimene on seotud kitsalt Eesti turvalisusega, teine Euroopa arengutega.

Kodakondsus

Ma olen veendunud, et Reformierakonna topeltkodakondsuse idee on otsene oht Eesti julgeolekule. Kõige aktiivsemalt esindab seda Siim Kallas, kõige tagasihoidlikumalt Urmas Paet, kes möönab, et oleks siiski vaja eristada neid riike, mille puhul me lubame topeltkodakondsust, ja neid, kelle puhul mitte. Kuid see on siiski sarjast, kuidas ületada neid raskusi, mille ise oleme endale tekitanud. Pealegi arvan, et Paet teab isegi, et sellised nimekirjad tekitavad diplomaatilisi lisapingeid, kusjuures negatiivsed signaalid võivad tulla mitte üksnes meie vastastelt, vaid ka liitlastelt.

Topeltkodakondsuse pooldajad apelleerivad läände kolinud eesti kodanikele, kes on "sunnitud" loobuma Eesti kodakondsusest (ma panin siiski "sunnitud" jutumärkidesse, kuna keegi vist eriti ei sunni, sunnib majanduslik mugavus, mida ei saa kellelegi pahaks panna, aga siiski on see inimese vaba valik). See on tõesti probleem ja ma ei taha seda alahinnata. Kuid siiski tuleks vaadata ka teises suunas. Siim Kallas märgib õigustatult, et Eesti ei ole maailmast isoleeritud soosaar. Eesti on piiririik, kusjuures idapiir on EL ja NATO piir. Ma ei hakka pikalt lahti kirjutama kõiki topeltkodakondsusega seotud ohte, sellest on põhjalikult kirjutanud Urmas Reinsalu. Eestis tegutsevad aktiivselt võõrvõimu internetitrollid, rindejoon käib läbi meie meediaveergude. Minu meelest oleks vastutustundetu võimaldada neil osaleda riiklikul tasandil Eesti seadusandliku ja ka täitevvõimu moodustamises ja miks mitte ka teostamises.

(Jah, ma tean nendest juhtudest, kus inimlikel põhjustel oleks ühele või teisele eakale või, vastupidi, lapsele vajalik anda kodakondsus, kuid need on nimelt erijuhud ning erijuhtudega on selline reegel, et neid tuleks lahendada ükshaaval, mitte teha nende põhjal üldistav seadus.)

Euroopa Liit

Mulle tundub, et mitte üksnes Eesti poliitikud, aga ka paljud Euroopas ei ole aru saanud, mida tähendab Brexit. Kõige rumalamad reaktsioonid olid minu meelest seotud Cameroni süüdistamisega, et ta üldse lubas sellist referendumit, et konservatiivid kukkusid läbi. Ei, mu sõbrad, läbi kukkus Euroopa Liit, vähemalt praegusel kujul. EL vajab kiireid ja põhjalikke reforme. Föderalismi pooldajad Jean-Claude Junckeriga eesotsas on süüdi tekkinud kriisis, mitte Briti valijad.
Picture
Samas eksivad väga EL vastased, eriti kui jutt ei ole sakslastest või prantslastest, vaid sellistest riikidest nagu Eesti, meile on Euroopa Liit hädavajalik. Kuid nimelt Euroopa ja nimelt Liit, aga mitte amorfsete põhimõtete ja piiridega superriik. Me vajame tugevat Euroopat, aga tugev Euroopa ei ole tsentraliseeritud riik, vaid erinevate riikide liit ehk konföderatsioon. Erinevus rikastab, ja seda ka -- ja võib-olla ennekõike -- riikide tasandil. EL-s peab olema koht nii Saksa tüüpi föderatsioonidele kui Eesti tüüpi rahvusriikidele. On asju, mida on vaja ühtlustada: välispoliitika, finantsdistsipliin, julgeolekuküsimused jne, kuid igale riigile jäägu suveräänne õigus oma elu alustalade üle otsustamiseks, moraaliküsimustes jne. Me ei vaja Brüsseli moralistide näpuviibutusi. Muidugi nõuab see struktuurseid reforme, näiteks konföderatsiooni jaoks on iseloomulik kahekojaline parlament, mille alamkojas peaks, nagu praegu, riigid olema esindatud elanike arvu järgi, kuid ülemkojas oleks riikide esindatud võrdne. Ei maksa arvata, et see teeb parlamendi töö vaid kohmakamaks. See annaks Europarlamendile suurema legitiimsuse ja lubaks mõlema koja kvalifitseeritud häälteenamusega vabaneda praegusest kohmakast iga riigi vetoõigusest. Seega võiks Europarlamendi töö muutuda tõhusamaks ja dünaamilisemaks. Kuid need on tehnilised küsimused, mille üle võiks diskuteerida siis, kui vastav suund on võetud.

Eesti erakondadest kuuluvad kõige entusiastlikumad EL föderaliseerijad nimelt Reformierakonda ja Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda. Ja see on võib-olla isegi ohtlikum kui topeltkodakondsus: Euroopa Liidu kriis on meile selge ja otsene julgeolekurisk.

Need on põhjused, miks minu meelest ei sobi Eesti presidendiks ükski Reformierakonna ega Sotsiaaldemokraatliku Erakonna kandidaat.

Kuid muidugi veel palju vähem kõlbab Keskerakonna kandidaat, kusjuures Mailis Repsi kohta isiklikult võiksin öelda palju head (nt hindan tema positsiooni Ukraina suhtes). Kuid Eesti ei saa endale lubada presidenti, kes on lepinguga seotud Jedinaja Rossijaga. Enne viimast Keskerakonna suurkogu diskuteeriti palju sellest lepingust loobumise teemal, kuid see oli paraku tüüpiline Keskerakonna reality show ning üks aktiivsemaid lepingu kriitikuid Jaanus Karilaid ütles, et peab nüüd selle lepingu hoopis tööle panema, lubades isegi presidendiketi Moskvast ära tuua (hiljem selgus, et ta sellega siiski ei tegele). Pealegi on meie kõigi silme ees Keskerakonna väljapaistev liige Europarlamendis, kes esindab mitte Eesti riiki ja isegi mitte kohalikke venelasi, vaid nimelt selle sama riigi võime, kellega Keskerakonnal on selline tore leping.
Picture

Aga EKRE? Ühelt poolt kujutan ette nende minu tuttavate reaktsiooni, kes peavad EKREt fašistlikuks erakonnaks ning kelle meelest koostöö EKREga on igal juhul palju halvem kui Keskerakonnaga. Teiselt poolt aga need, kes ütlevad, et minu ideed on ju väga lähedased sellele, mida Mart Helme on väljendanud. Esimestele tahaks öelda, et tegu on silmapettega -- EKRE (neiupõlves Rahvaliit) ei ole fašistlik erakond. Need äärmuslikud väljaütlemised, mis osa publikust nii šokeerivad, on populistlik taktika vähenõudlike valijate poolehoiu võitmiseks. Teistele aga teadmiseks, et Mart Helme sõnadel ei ole suuremat kaalu. Ta võtab ühe või teise positsiooni vastavalt olukorrale, nii nagu hetkel tundub sobiv.  Võtame kas või Tartu Rahu küsimuse. Praegu on ta üks valjuhäälsemaid Tartu Rahu pooldajaid, samas aga oli ta nende hulgas, tänu kellele Tartu Rahu mainimisest loobuti. Helme puhul on oluline mitte see, mida ta räägib, vaid see, mida ta teeb. Mul tekkisid tema suhtes kahtlused juba siis, kui ta lõpetas oma saadikukarjääri ja naasis Eestisse. Karikatuurne russofoob, kelle tegevus tekitas Venemaa kõige tagurlikemates jõududes entusiasmi: me ju alati rääkisime, et Eesti on fašistlik riik. Mul oli raske uskuda, et Helme ise ei saa aru, et ta räägib just seda, mida meie vastased idapiiri taga kuulda tahavad. Pärast seda, kui Helme transformeeris Rahvaliidu EKREks, hakkas Putinit toetav agenda avalikult paistma. Tema kriitika EL suhtes, tema ksenofoobsed väljaütlemised, tema poolehoid Trumpile -- kõik see on täpselt, mida Putin sooviks näha Eesti presidendi puhul. Sellegipoolest ei ole EKRE presidendikandidaat nii vastuvõetamatu kui Keskerakonna oma. Üks asi on minu kahtlused, olgugi et ma arvan, et need on põhjendatud, täiesti teine asi aga ametlik koostööleping.

*   *   *
Kõige vähem tahaksin ma öelda, et Allar Jõks võiks olla Eesti president, kuna teised kandidaadid on nii kehvad. Nagu ma juba ütlesin, tegemist on tugevate, Reformierakonna puhul isegi väga tugevate kandidaatidega. Jõksi vastu räägib loomulikult tema vähene rahvusvaheline kogemus. Kuid see on omandatav. Olulisem on see, et tal on õiged orientiirid nii Eesti välis- kui sisepoliitikas. Enne kui Jõksile oma toetusallkirja andsin, vestlesin temaga peaaegu kõikidest olulistest probleemidest, mis minu meeles seisavad Eesti ühiskonna ees (üks asi siiski ununes, nimelt pagulasteema, aga kui ma õigesti Jõksi loogikast aru saan, on ka selles küsimuses tema positsioon mõistlik). Küsimustering oli lai, alates julgeolekust ja lõpetades pereväärtustega. Ma ei saa öelda, et meie arvamused langesid kõiges kokku, minu vaated on märksa konservatiivsemad ja parempoolsemad, kuid leidsin Jõksis mõistva ja avatud vestluskaaslase.

Jõksi oluline eelis on tema parteitus. Jah, IRL ja Vabaerakond toetavad tema kandidatuuri, kuid on viga arvata, et Jõks oleks IRLi või Vabaerakonna president. Ta on piisavalt näidanud oma iseseisvust ja vaadete poolest on ta märksa vasakpoolsem kui vähemalt see IRLi konservatiivne tiib, kuhu minagi kuulun.

Ausalt öeldes arvasin ma, et Jõksi kandidatuur sobib ennekõike sotsiaaldemokraatidele ja seda ennekõike ilmavaatelistel põhjustel. Kuid enda üllatuseks lugesin, et sotsid reastuvad hoopis Kallase taha. Ilmselt on mängus nii kõrged aated, et minutaoline nendeni ei küündi.

Ning lõpetuseks EL eesistumisest. Tänu Brexitile liikus Eesti tähtaeg ettepoole, mis ühelt poolt tekitas teatud eufooriat, teisalt aga kainestavaid küsimusi, kas oleme selleks ikka valmis. Silmas on peetud organisatoorseid küsimusi, mis puudutavad nii suure foorumi läbiviimist. Ent millest pole räägitud, on taas julgeolekuriskid. Eesti muutub sabotaažiaktidele oluliselt atraktiivsemaks sihtkohaks. Tahaksin loota, et see teema pole jäänud kahe silma vahele ja vastavad Eesti institutsioonid reageerivad sellele adekvaatselt juba praegu. Toomas Hendrik Ilves on teinud palju meie julgeoleku suurendamiseks ennekõike küberjulgeoleku valdkonnas. Järgmine president peab jätkama vähemalt samal tasemel ja samas olema valmis ka teistsugusteks kriisideks.

P.S. Kirjutasin selle jutu enne tänast ERRi debatti ja pean vist vabandama ajakirjanduse ees: tänane debatt oli juba palju asjalikum. Siiski tahan nõustuda Priit Sibulaga, et Mart Helme väljajätmine on ebaõiglane ja jätab halva maigu. Nagu võis eelnevast jutust aru saada, ma Helme pooldajate hulka ei kuulu, kuid vastastest peab lugu pidama, mulle tundub, et praegu on JOKK stiilis eksitud fair play põhimõtete vastu.
5 Comments
ckrabat link
8/29/2016 01:27:53 am

Helme väljajätmine (nagu Kaljuranna oma) oli vahest tingitud sellest, et tema Riigikogus ei kandideeri, kutsutud olid need kandidaadid, kellel olid toetusallkirjad koos. Enne valimiskogu, olen päris kindel, kutsutakse ka Helme debatile.

Reply
js
8/29/2016 07:49:51 am

Kuidas siis ikkagi on Euroopa Liit süüdi Brexitis? Paljud väidavad seda, aga ma ei ole seni mitte ühtegi asjalikku arutlust sellel teemal kohanud. Kas tõesti on EL võimeline õõnestama elu alustalasid Suurbritannias ja tema moraali rikkuma?

Kui rändekriis välja arvata – sest minu arvates on britid ise selles ühed olulisemad tegijad – siis kuhu vaadata?

Reply
PiretBCN
9/4/2016 03:13:51 am

"Ma olen veendunud, et Reformierakonna topeltkodakondsuse idee on otsene oht Eesti julgeolekule."
Mina olen selles ka veendunud. Samas võiks seda lubada riikide puhul, mis kuuluvad nn.läänemaailma ning mis olid Ilmasõdades (eriti selles viimases!) neutraalsed. Ehk siis topeltkodakondsus Shveitsiga poleks Eesti vaatenurgast sugugi ohtlik. Selleks oleks muidugi vaja nende neutraalsete riikide nõusolekut, mida mina nende neutraalsete riikide asemel ei annaks. Lühidalt öeldes oleks parem topeltkodakondsust mitte lubada. Räägin seda inimesena, kellel oleks olnud juba aastaid tagasi võimalus taotleda Hispaania kodakondsust (Hispaania oli muide kahes Ilmasõjas neutraalne riik ning seetõttu kõiges, mis puudutab neid valusaid teemasid, TOHUTU sõnavabadusega, millest tunnen Eestis puudust). Otsustasin seda alguses teha, aga siis ei teinud. Ainsaks põhjuseks oli minu Erna retke vanaonu, kes suri Eesti eest. Muidugi oli dokumentide vahetamine keerulisem. EV passi pole mul juba palju aastaid. Isikukaardi sain aukonsuli juures. Pean muidugi ütlema, et EV saatkond oli selles suhtes väga abivalmis ja kena. Fotode tegemine oli raske ja naljakas, sest Eesti shabloon ja Hispaania shabloon on erinevad. Läksin siis Eesti nõudmistega ühte Barcelona fotosalongi. Sattusin mõistva fotograafi juurde, kes siis mõõtis ja sahmerdas joonlaudade ja muude vahenditega päris tükk aega. Fotot tehes ütles ta mulle: "Te ei tohi vist naeratada." Vastasin: "Dokumendifotodel ei tohi jah." Fotograaf: "Hispaanias tohib, aga ma olen kuulnud, et mujal enamasti ei tohi. Ärge siis igaks juhuks naeratage." Ma siis ei naeratanud. On huvitav, et kui oleksin praegu Hispaania kodanik, siis võiks minu passis olla ilus naerusuine (!) foto. Selline riiklik "smiley" siis.

"Föderalismi pooldajad Jean-Claude Junckeriga eesotsas on süüdi tekkinud kriisis, mitte Briti valijad."
Just nii. Inimestel on mälu, ajalugu ning armastus oma juurte vastu. See armastus ei tähenda teistsuguse vihkamist. Jean-Claude Juncker & Co sellest aru saada ei taha. Nendel on oma "üllad" ideaalid. Nad arvavad, et sõdu annab vältida, kui Euroopas elab ühtne hall mass.

"Kuid nimelt Euroopa ja nimelt Liit, aga mitte amorfsete põhimõtete ja piiridega superriik. Me vajame tugevat Euroopat, aga tugev Euroopa ei ole tsentraliseeritud riik, vaid erinevate riikide liit ehk konföderatsioon. Erinevus rikastab, ja seda ka -- ja võib-olla ennekõike -- riikide tasandil."
Euroopa Liit kui erinevate riikide ühendus on ilus idee, millele kirjutan ka mina alla ning mille poolt ma omal ajal ka hääletasin. Euroopa Liit kui riik on täielik õudus, millega mina tegemist teha ei soovi. Ma olen eestlane ja eurooplane. Ma ei ole eurooplane ja eestlane.

"Ma ei saa öelda, et meie arvamused langesid kõiges kokku, minu vaated on märksa konservatiivsemad ja parempoolsemad, kuid leidsin Jõksis mõistva ja avatud vestluskaaslase."
Ma pooldasin ka Jõksi. Tundus kõikidest kandidaatidest kõige normaalsem. Siis andis ta aga koos Siim Kallasega venekeelse intervjuu. Mul ei ole mitte midagi selle vastu, kui Jõks loeb kodus vene luulet ning kirjutab venekeelseid kirju Venemaal elavatele sõpradele, aga kui ta pürgib presidendiks, siis on tema tööandjad EV kodanikud. Eesti Vabariigi riigikeel on eesti keel. Muudes keeltes oma (tulevastele) tööandjatele esinemine on nagu väitmine, et Eesti ei ole vaba ja iseseisev riik. See oli valus. Praegu arvan, et võib-olla polekski paha, kui presidendiks saab Helme. Oleks selline tore shokimoment. Võib-olla muutuks Eesti siis ka rahvusriigiks. Oleks igatahes väga ilus.

Reply
PiretBCN
9/4/2016 04:01:13 am

Eestis on ka lahendamata vanemate pattude probleem. Eestis on võimalik omada ema, kes töötas KGB heaks, siis kui eestlasi saadeti Siberisse surema ning kutsuda sellist ema "Eesti patrioodiks".

Lugesin hiljuti intervjuud Hans Franki pojaga. Hans Frank teatavasti poodi Nürnbergis samal ööl kui Ribbentrop ja ka Eestist pärit Gustav Adolfi gümnaasiumi joonistamisõpetaja Alfred Rosenberg. See poeg rändas palju maailmas ringi ning vajas ka tihtilugu töökohta, et end elatada. Argentiinas oli tal "huvitav" tööintervjuu poolakaga.
Poolakas: "Teie isa tahtis minu rahvast teha hakkliha." (see on kuulus lause Hans Franki päevikust)
Hans Franki poeg: "Mina ei mõtle nii nagu minu isa. Ma mõtlen täpselt vastupidi."
Poolakas: "Noh, siis on kõik korras."

Hans Franki poeg rääkis, et tal oli oma poolakast ülemusega pärast väga hea läbisaamine.

Mina mõtlen nagu see poolakas. Ma ei süüdistaks Marina Kaljuranda, kui ta mõistaks oma ema tegevuse hukka. Selle asemel kuuleme süüdimatut juttu "Eesti patrioodist" ja "väga lähedasest inimesest".

Kui Hans Franki poeg oleks sellele poolakale tutvustanud oma isa kui "Saksamaa patriooti" ja talle "väga lähedast inimest", siis oleks sellel poolakal olnud täielik õigus röögatada: "Välja!" ja isegi koledal kombel ropendada.

Eesti ühiskond vajab selle Argentiina poolaka mõtlemist.

Reply
ckrabat link
9/6/2016 12:57:30 am

"Ma olen veendunud, et Reformierakonna topeltkodakondsuse idee on otsene oht Eesti julgeolekule."

Jätame reformierakonna mängust välja, aga topeltkodakondsusega kaasnevad hirmud on selgelt üle paisutatud, mille arvelt meedia tahab sultus primitivuse liiki kuuluva tarbija raha ja poliitikud sama liigi valija hääli odavalt kätte saada, hirmutamine on alati palju mõjusam ja odavam kui lubada Saaremaa silda või neljarealist maanteed.
Miks topeltkodakondsust ei tasu karta? Esiteks on seadustes selge vastuolu - ühest küljest ei saa sünnijärgset kodakondsust kelleltki ära võtta, kuid teisest küljest on teistes seadustes kirjas, et korraga võib olla ainult ühe riigi kodakondsus ja igasugune häma ja mitmeti tõlgendatavus seadustes on alati eksitav. Siin tuleb selgelt lähtuda joonest, et sünnijärgne kodakondsus jääb ja kui sünnijärgne kodanik soovib lisaks võtta mõne teise riigi kodakondsuse, siis sõltub see teise riigi seadustest.
Iseasi on kodakondsuse omandamine naturalisatsiooni korras, see ei tähenda millegi automaatset omandamist, vaid õigust taotleda teise riigi kodakondsust - sellele võib vastata ka eitavalt ja riik võib siin ise kehtestada endale mängumaa, millistel tingimustel ta naturalisatsiooni lubab ja ei peagi otseselt välja tooma, millistele riikidele lubatakse ja millistele mitte. Riik võibki järgida siin ranget joont, millega naturaliseerumine on erandlik protsess ja nõuab väga tugevat põhjendust. Kergemaks võib selle teha küll Euroopa Liidu riikide sünnijärgsetele kodanikele. Samuti ei tohiks olla mitut naturaliseeritud kodakondsust, see tähendab, et naturaliseeritud kodakondsusest tuleks loobuda, kui taotletakse uut naturaliseeritud kodakondsust. Tegelikult väga lihtne ja töökindel süsteem. Mina pooldaks ka liigisisest tsensust, et kodakondsust võimaldatakse ainult inimestele ja reptiilidele, aga see on laiemale avalikkusele ilmselt raskesti vastuvõetav.

Reply



Leave a Reply.


    Disclaimer.

    0. Kõik minu blogis avaldatud tekstid on Copyleft tingimuste kohaselt vabalt kasutatavad teosed.
    1. Tere tulemast minu blogisse. See on minu isiklik inforuum, kus ma väljendan oma mõtteid tsenseerimata kujul, ilma kõõritamata poliitilise korrektsuse suunas.
    Kui kedagi mu mõtted või sõnad riivavad -- palun ette vabandust. Aga selline ma kord juba olen.
    2. Ma tervitan igasuguseid kommentaare nii allkirjastatult kui anonüümselt, nii sõbralikke kui kriitilisi ja lausa vaenulikke, ainus kriteerium on sisukus.
    3. Ma ei premodereeri kommentaare (samas ei vastuta selle eest, kui need minust sõltumatul põhjusel ei ilmu).

    4. Kommentaarid, mis ainult kaasa kiidavad või sisutult sõimavad, ma lihtsalt eemaldan. Tegu on minu isikliku ruumiga, mille eest vastutan nii moraalselt kui juriidiliselt.
    5. Samuti kustutan kommentaarid, mis sisaldavad reklaami või sisutuid linke.
    6. Igale kommentaarile ma ajapuudusel vastata ei saa.


    Autor

    Mihhail Lotman,
    ζῷον πολιτικόν

    RSS Feed

    Arhiiv

    March 2024
    December 2023
    November 2023
    May 2023
    March 2023
    February 2023
    December 2022
    June 2022
    March 2022
    February 2022
    January 2022
    September 2020
    August 2020
    July 2020
    June 2020
    May 2020
    January 2020
    December 2019
    November 2019
    September 2019
    August 2019
    July 2019
    June 2019
    May 2019
    April 2019
    March 2019
    February 2019
    January 2019
    December 2018
    November 2018
    October 2018
    September 2018
    August 2018
    June 2018
    May 2018
    April 2018
    March 2018
    February 2018
    January 2018
    December 2017
    October 2017
    August 2017
    July 2017
    June 2017
    May 2017
    April 2017
    March 2017
    February 2017
    January 2017
    December 2016
    November 2016
    October 2016
    September 2016
    August 2016
    April 2016
    March 2016
    February 2016
    January 2016
    December 2015
    November 2015
    October 2015
    September 2015
    July 2015
    June 2015
    May 2015
    April 2015
    March 2015
    February 2015
    January 2015
    December 2014
    November 2014
    October 2014
    September 2014
    August 2014
    July 2014
    June 2014
    May 2014
    April 2014
    March 2014
    February 2014
    January 2014
    December 2013
    November 2013
    October 2013
    September 2013
    August 2013
    June 2013
    May 2013
    April 2013
    March 2013
    February 2013
    December 2012
    November 2012
    October 2012
    September 2012
    June 2012
    May 2012
    April 2012
    February 2012
    January 2012
    December 2011
    October 2011
    September 2011
    August 2011
    July 2011
    June 2011
    May 2011
    April 2011
    March 2011
    February 2011
    December 2010
    October 2010
    September 2010
    August 2010


    Rubriigid

    All
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eetika
    Eetika; Religioon
    Film
    Filoloogia
    In Memoriam
    Irl
    Jalgpall
    Kangelaseepos
    Keskkond
    Kgb
    Konverentsid
    Kultuurisemiootika
    Kunst
    Lähis-Ida
    Lollus
    Luule
    Muusika
    Pagulased
    Poliitika
    Puust Ja Punaselt
    Raamatud
    Reisid
    Seks
    Semiootiku Vaatevinklist
    Tähtpäevad
    Terror
    Ühiskond
    Ühiskond
    Valimised
    Välispoliitika
    Vandenõuteooriad
    Värsiteadus
    Värsiteadus
    Venemaa

Copyleft (ɔ) by Mihhail Lotman