Poliitika ja eetika

Homme peaks Postimehes ilmuma kolmas Agoraa ja sellega seoses jäävad mitu asja kripeldama, kuna ei leidnud piisavat artikuleeringut.
Esimene on seotud levinud stambiga poliitika ja eetika vastuolust. See on eriti levinud postkommunistlikus ja eriti postsovetlikus ruumis ning paraku on poliitikud selle kinnistumisele kõvasti kaasa aidanud. Minu veendumuse kohaselt aga siin mitte üksnes pole vastuolu, vaid need asjad on otseselt omavahel seotud: poliitika on eetika jätk ja juhul kui on tegemist räpase poliitikaga, on selle taga räpane, korrumpeeritud eetika. Sellel probleemil on ka teine tahk: eetika ja poliitik. Olen ise korduvalt puutunud kokku olukorraga, kus mind muidu usaldavad inimesed muutuvad umbusklikuks, kui nad kahtlustavad, et nüüd ma räägin kui poliitik. Just hiljuti oli mul ebameeldiv vahejuhtum mu heade kolleegidega vene kirjanduse õppetoolist. Nad poleks iialgi mulle niimoodi öelnud, kui ma poleks poliitikaga seotud. Tekib kummaline ja demokraatia jaoks ebasoodus olukord, kus inimesed a priori ei usalda poliitikuid, ükskõik mis erakonna poliitikutest jutt ka ei käiks.
Vastuoksa esimesega on teine huvitav asjaolu seoses Agoraaga. Erinevalt kõikidest mu vestluskaaslastest arvasin mina, et eetika on lihtne ja loogiline. Kõik teised väitsid ühel või teisel moel, et eetilisi norme on palju, need võivad sattuda vastuollu ning üldse on asi keeruline ja segane.  Ja samas olin kogu selles seltskonnas ainus, keda võiks nimetada ka poliitikuks. Seega kipuvad eetilistes küsimustes keerutama pigem „mittepoliitikud“.
Toon kaks näidet, mille pakkusid vastavalt Rein Raud ja Tõnu Viik. Rein tõi näiteks loo ühest suutrast, kus mängivad lapsed ei taha välja minna põlevast majast ning isa valetab neile nende päästmiseks, et väljas on veel rohkem mänguasju. Küsimus: kas ta käitus eetiliselt või ebaeetiliselt, kuna valetamine on selgelt ebaeetiline tegu. Mikko Lagerspetz vastas, et demokraatlikus kontekstis pole selline käitumine eetiline, oleks pidanud seletama ja andma adekvaatset informatsiooni ohust. Minu meelest pole siin mingit eetilist konflikti ega isegi probleemi. Isa peab päästma lapsed surma käest kõiki võimalusi appi võttes. Kui ta oleks võtnud nad sülle või vägisi põlevast majast välja toonud, poleks see samuti inimrööv, vägivald ega isegi lapseahistamine. Iga normaalne eetika sisaldab endas väärtuste hierarhiat. Väärtuste konflikt on üksnes relativistliku eetika lahendamatu probleem. Nii olevat Uku Masing väitnud, et kui kedagi kirvega tagaajav mõrtsukas küsib teilt, kuhu see inimene end peitis, siis seisate te lahendamatu dilemma ees, kuna te ei tohi ei valetada ega kaasa aidata mõrtsukale. Minu jaoks on see selgelt pseudoprobleem. Kui te päästate inimese elu, siis ei ole tegemist valega, vaid vastupidi, väga õige teoga.

Teine näide pärineb Tõnult (olen seda ka mingist Ameerika eetikakäsitlusest lugenud). Terroristid võtavad pantvangi  100 inimest ja ähvardavad nad maha lasta. Juhul kui sina võtad relva oma kätte ja tapad ise  50, siis lasevad nad ülejäänutel minna. Mida nüüd teha? Tõepoolest, olukord on äärmiselt ebameeldiv, kuid näiteks minu jaoks siin eetilist dilemmat ei teki. Mõrv ja valetamine ei ole võrdsed asjad, ning see, kes on valmis tapma sada süütut inimest, on kindlasti valmis ka valetama. See on tüüpiline näide sellest, kuidas me ei saa lähtuda tagantjärgi tulemustest. Me ei tea, mis juhtub. Võimalusi on palju rohkem kui kaks. Nt terroristid on argpüksid ja ei suuda ise kedagi tappa, ning kui sina tapad 50, siis ei päästnud sa ülejäänud 50, vaid ainult tapsid teised. Või hoopis lased 50 inimest maha, ülejäänud aga tapavad terroristid. Või siis kukub lagi kõikidele pähe ning tapab kõik: terroristid, pantvangid ja sinu. Või siis polnud neil üldse kavatsust kedagi tappa, lihtsalt panid sind proovile. Või siis lendab ventilatsiooniaugust välja Peeter Paan ja vabastab kõik head ning vangistab kõik halvad. Paljugi, mis võib juhtuda. Mis aga ei saa juhtuda, on see, et mina osalen pantvangi tapmises. Seega vähemalt minu jaoks on tegu pseudoprobleemiga.

Kolmas asi. Minu kolleegid rõhutasid korduvalt, et inimesel on mitu rolli ning erinevatel rollidel on erinev eetika. Üks ja sama inimene võib olla pereisa, asutuse juht jne. Ning nende rollide täitmine on seotud erineva eetikaga. Nii on ka poliitik selline roll, et talle ei kehti tavainimese eetikareeglid. Ei saa öelda, nagu oleks tegu täieliku jamaga. On küll selliseid ameteid ja rolle, mis nõuavad vähemalt osalist eemaldumist tavaeetikast. Pean siin silmas salaagente vms. Kuid siiski on normaalolukord minu jaoks see, et inimesel on ühed ja samad põhimõtted, mida ta realiseerib kõikides oma tegevustes. Siin on muidu taas tegu ühe Eesti poliitika eripäraga. Poliitikud varjavad oma isiklikku elu ja see nagu üldse ei puutuks nende ühiskondlikku positsiooni. Ka mulle tundus vanasti võõrastav ameeriklaste komme, et poliitikud tavaliselt, eriti aga valimiskampaanias esinevad koos pereliikmetega ning näiteks kui poliitikul on pereprobleemid või kui ta peab armukest, siis see on tugev tagasilöök tema poliitilisele karjäärile, kui mitte selle täielik häving, vrd senaator Gary Harti lugu, kes ometi oli üks demokraatide juhtivaid presidendikandidaate. Probleem on siin selge: perekonna liikmete (eriti abikaasa) õnnelikud näod näitavad, et tegu on inimesega, keda vähemalt tema lähedased usaldavad. Aga kuidas sa saad usaldada riigijuhtimist inimese kätte, keda ei usalda isegi ta perekond või kes on kuritarvitanud oma lähedaste usaldust? Ameeriklased püüavad seda asja lahendada neile omase sirgjoonelisuse ja isegi teatud lapsikusega, kuid põhimõte on minu meelest õige. Eesti poliitikasse aga tulevad nii mõnigi kord inimesed, kes on läbi kukkunud nii elus kui ka oma ametis (eriti puudutab see vene poliitikuid Eestis: nii mõnigi, kes on professionaalse ebapädevuse tõttu koondatud, tuleb helgele mõttele, et äkki hakkaks hoopis venelasi juhatama).