Poliitika ja eetika vastandamine on levinud ajakirjanduslik stamp. Minu jaoks poliitika ongi eetika projektsioon ühiskondlikule, riiklikule ja rahvusvahelisele tasandile. Eetika ei ole mingi väline raamistik, vaid olemuse realisatsioon; olgu siis see üksikindiviidi, grupi või terve ühiskonna olemus. Nagu ütles T.S. Eliot: "The general ethos of the people they have to govern determines the behavior of politicians."
Eetika on lahutamatult seotud esiteks (valiku)vabadusega: sundolukorras eetilist dimensiooni ei teki. On mõttetu küsida, kas hingata on eetiline, juhul kui ma ei suuda sellest loobuda, ja igasugused heietused a la “sa tekitad ju CO2” on siin lihtsalt mõttetud. Iseasi, et omamoodi imperatiiv on vabaduse (ja seega eetika) valdkonna laiendamine. Teiseks, eetika on lahutamatult seotud vastutusega, vastutusega iseenda ja sootsiumi ees. Jääda iseendaks ebasoodsatel ja lausa vaenulikel asjaoludel on eetiline valik. Niisiis, eetiline tegu on selline, mida ma teen vaba inimesena ja mille eest ma kannan vastutust.
Ma ei ole kategooriliselt nõus utilitaristlike ja aposterioorsete eetika käsitlustega. Umbes et kui vedas, siis ongi OK, võitjate üle kohut ei mõisteta vms.
Toon lihtsa näite. Pere on näljas, pereisa võtab viimased veeringud, lisaks veel SMS-laenu ja läheb kasiinosse. Minu meelest on see peaaegu et ebaeetilise käitumise musternäide. Ja seda olenemata sellest, mis edasi saab: kas ta kaotab kõik ja tapab end ära või hoopis võidab miljoni. Muidugi, selle perekonna saatuse seisukohalt tundub teine võimalus ülimalt palju parem, kuid mitte eetika seisukohalt. Veelgi enam, Kanti vaimus võiks ütelda, et teine variant on hoopis halvem, kuna tekib kiusatus pidada sellist käitumist reegliks, umbes rahadega kitsas, võta SMS- laen. Pole ka imeks panna, et väga tihti reaalses eluski toovad kasiinovõidud mitte lahenduse, vaid uusi probleeme.
See kehtib ka riiklikul tasandil. Vestlusringis asetasid minu vasakpoolsete vaadetega kolleegid korduvalt probleemi umbes sellises vaimus, et tasakaalustatud riigieelarve on ebaeetiline seepärast, et see on seotud suurte ohvritega sotsiaal- ja muudes sfäärides. Ma ei ole sellise probleemiasetusega kategooriliselt nõus. Ebaeetiline on elada üle jõu ja ebaeetiline on võtta võlgu, mida peavad maksma järgmised generatsioonid.