Oma kuulsaks saanud intervjuus ütles president Kersti Kaljulaid, et jõulud ei ole seotud kirikuga, "Jõul on üks vana sõna, mis seostub pööripäevaga." Sellega tekitas ta suurt entusiasmi ühtede lugejate ja nördimust teiste seas. Siiski ei ole nii tugevad tunded seoses selle väljaütlemisega vist õigustatud -- presidendi sõnades on tõde, kuid mitte kogu tõde.
Stonehenge. Päikesetõus talvisel pööripäeval
Tõepoolest, jõulud, nagu ka selle eestikeelne nimi osutab, on seotud Skandinaavia 'juli' või 'joliga', mis on tõesti vana sõna, kuid mitte eesti, vaid germaani oma. Nimi on seotud Odini ühe nimetusega, Jólneriga. Kuid Jul on kahtlemata seotud pööripäevaga ja mitte näiteks Jeesuse sünniga. Probleem on aga selles, et pööripäev on kas 21. või 22. detsembril (sellel aastal nimelt 21.), jõulud aga Eesti riigipühana on 24.-26. detsember. Aeg on lähedane, aga mitte päris seesama. Sellegipoolest on tänapäeva jõulukommetes Eestis -- ja ka paljudes teistes Euroopa kultuurides -- olulisel määral ka Juli traditsioone. Nimelt pidulaud, kuhu kuulub kindlasti rasvane liha ja kääritatud viljajook (praeguse laagerõlle tüüpi kääritamise tehnoloogia on veidi teine, ehkki õlu nimetus ise on samuti tulnud indoeuroopa tüvest 'alu', vrd inglise 'ale', islandi öl, läti 'alus' jne). Ohter söömine oli seotud põhjarahvaste nappide toiduvarudega, mõnikord koguni näljaga. Talv tuli üle elada ja pööripäev oli selles oluliseks ajaliseks tähiseks.
Jõuaks, jõuaks jõulud tulla,
Et saaks jälle vorsti võtta,
Oma käega ossi süüa!
Et saaks jälle vorsti võtta,
Oma käega ossi süüa!
Gosecki ring. Kollased jooned tähistavad päikese tõusu- ja loojangusuundi talvisel pööripäeval Siin tõepoolest puudub igasugune seos kiriku ja Jeesuslapse sünniga.
Juba neoliitikumi ajast pärinevaid vanemaid pööripäevaga seotuid artefakte leidub keltide ja germaanide aladel. Neist vanimaks loetakse Gosecki ringi Saksamaal, kuulsaim on aga inglise Stonehenge, mille kõik funktsioonid ei ole veel kindlaks tehtud, kuid selge on see, et see oli seotud muuseas ka pööripäevade (nii talvise kui suvise) tuvastamisega.
Ent pööripäeva tähistasid ka lõunarahvad, küll aga olid neil teised kombed. Näiteks Roomas olid saturnaalid (mis algasid 17. detsembril ja hiljem pikenesid 23. detsembrini) külluse pühaks. Saturnaalidele omane karnevalielement aga leiab vasteid ka germaanlaste jõuludes.
Sol Invictus (3. saj pKr)
Hilisantiigis aga oli saturnaalidest tähtsam Võitmatu Päikese (Sol Invictus) püha, mis oli impeeriumiaegses Roomas (alates 2. sajandist pKr) koguni ainus ametlikult leegionidele kohustuslikuks tehtud püha. See oli omakorda seotud Mithra kultusega, kusjuures Mithra kujus (millel on pärsia ja isegi veediline päritolu) kumas läbi Heliose ja Apolloni elemente. Võitmatu Päikese festivali, mida nimetati ka Dies Natalis Solis Invicti, st Võitmatu Päikese sünnipäev, peeti 25. detsembril.
Apollon/Sol Invictus ja vanim Kristuse ikoon (Püha Katariina klooster Siinai mäel, 6. saj)
Jeesuse sünnipäeva varakristlased ei tähistanud. Olulisim tähtpäev oli nende jaoks ülestõusmispäev, kuid alates 4. sajandist hakati tähistama ka sünnipäeva, mis osutus samuti 25. detsembriks. On kaks põhilist teooriat, miks just see päev. Osa ajaloolasi ja ennekõike ateistlikult meelestatud teadlased väidavad, et kasutati lihtsalt ära juba valmis tähtpäev, asendades Mithra Jeesusega. Selles on teatud õigustatust, kuna Jeesuse ikonograafias alates selles ajast on sarnasusi Mithra omaga: ennekõike puudutab see pead ümbritsevat nimbust, mis Mithra puhul kujutas päikesekiiri. Muide, Mithra ikonograafiast on tuletatud ka valitsejate kroonid (vrd ka eesti keeles päikesekrooni).
Mithra pühamu (Mithraeum) Roomas, San Clemente basiilika keldrikorrusel
Enne seda järgisid kristlased nagu moslemid ja juudidki inimese näo kujutamise keeldu, eriti juhtudel, kui see oli seotud kummardamisega, ning kujutasid Jeesust sümboolselt kalana või koguni selle nimega (ΙΧΘΥΣ, mis on krüptogramm ja tähendab 'Jeesus Kristus Jumala Poeg Päästja'). Siiski on tõenäolisem puhtaritmeetiline arvestus: kuna annuntiatio't tähistas kirik 25. märtsil, siis üheksa kuu liitmine andiski 25. detsembri. Võib aga arvata, et mõlemad versioonid jõustasid teineteist.
Eesti jõulude üks olulisi komponente on jõulukuusk. See on võrdlemisi hilise päritoluga ja samuti seotud germaanlaste maailmaga, kellel oli kombeks pööripäevaks/aastavahetuseks tuua tuppa mingi taim, oks või puuhalg. Mis aga puudutab kuuske, siis sellel pole mitte lihtsalt kristlik, vaid on nimelt luterlik päritolu. Ning siin on oluline osa nimelt Baltikumil: Riia ja Tallinn koguni vaidlevad selle üle, kummas linnas püstitati esimene avalik jõulukuusk.
Ning kolmas jõulude komponent on kingitused. Need ei tulene Skandinaavia Julist, küll aga on seotud saturnaalidega, mil sugulased ja sõbrad vahetasid üksteisega kingitusi. Kristlikus traditsioonis interpreteeriti see ümber ning siin on kaks lätet: ühelt poolt kingitused, mille Idamaa targad tõid Jeesuslapsele, teiselt poolt aga Püha Nikolaus, kuid sellest ma olen juba kirjutanud. Kokkuvõttes võiks öelda, et jõulud kätkevad eri rahvaste religioosset ja kultuurilist kogemust ning see on see püha, mis võiks pakkuda rõõmu ja ühendada erineva usulise ja kultuurilise taustaga inimesi.
Sellega oleks võinud ka lõpetada, kuid Eesti jõulukommetes on märgata veel neljandatki komponenti: nõukogude ateistlikud jõulud/näärid. Kusjuures revolutsioonijärgsel ajal räägiti nõukogude Venemaal nimelt punastest jõuludest, näärid (st Uue aasta pidustused) tulid hiljem. Anti koguni välja vene demokraatlike kirjanike jõuludele pühendatud juttude kogumikud, mille eesmärk oli näidata jõule ilmaliku humanistliku ja mittereligioosse pühana. Oli isegi populaarne süžee "Kuusk Smolnõis", mille järgi produtseeriti erinevaid Leninit lastega jõulukuuse juures kujutavaid taieseid.
Kuid alates umbes 1922. aastast hakati jõule halvustama ja ehkki otsest keeldu polnud, nende tähistamise traditsioon katkes. Ning 1920. aastate lõpp -- 1930. aastate algus oli Nõukogude Liidus kuusevaba.
Kuid alates umbes 1922. aastast hakati jõule halvustama ja ehkki otsest keeldu polnud, nende tähistamise traditsioon katkes. Ning 1920. aastate lõpp -- 1930. aastate algus oli Nõukogude Liidus kuusevaba.
See pole Stalini aeg, vaid ateistlik jolka nüüdisvenemaal
1935. aastal aga koos Stalini ja Hruštšoviga mööda nukrat pealinna sõites tegi Stalini sekretär Poskrjobõšev ettepaneku tagastada laste rõõmuks kuused. Stalin kiitis idee heaks ja käskis Poskrjobõševil kirjutada Pravdasse vastav nupuke. Nii tulid Nõukogude Liitu tagasi kuused, kuid tähistasid nad mitte Jeesuse sündi, vaid aastavahetust koos näärivana ja Snegurotškaga.
RSS Feed