Nagu lubatud, kirjutan lühidalt minu meelest hädavajalikest valimisseaduse muudatustest. Tõsi küll, see, mida mina tahan pakkuda, nõuab suht ulatuslikku reformi, mis puudutab erinevaid riigivalitsemise aspekte.
Ent kõigepealt tahan öelda, et Urmas Reinsalu tehtud ettepanekud (tegelikult on IRLis seda asja arutatud juba ammu ja sarnaseid ettepanekuid on teinud nt Andres Herkel jt) parandaksid olulisel määral praegust olukorda ja miinimumprogrammina toetaksin neid ka mina. Tehtud ettepanekud vähendaksid märgatavalt parteide poolt koostatud nimekirjade tähtsust.
Siiski, kogu praegusele valimissüsteemile tehtud kriitikat see ei arvesta. Toon nüüd välja tähtsamad ja sagedamini kõlavad etteheited.
Ent kõigepealt tahan öelda, et Urmas Reinsalu tehtud ettepanekud (tegelikult on IRLis seda asja arutatud juba ammu ja sarnaseid ettepanekuid on teinud nt Andres Herkel jt) parandaksid olulisel määral praegust olukorda ja miinimumprogrammina toetaksin neid ka mina. Tehtud ettepanekud vähendaksid märgatavalt parteide poolt koostatud nimekirjade tähtsust.
Siiski, kogu praegusele valimissüsteemile tehtud kriitikat see ei arvesta. Toon nüüd välja tähtsamad ja sagedamini kõlavad etteheited.
1. Nn "häälte ülekandmine" ("Kellele läks minu hääl?"). Valijatel puudub ülevaade sellest, kellele läksid nende hääled, juhul kui kandidaat, kelle poolt nad hääletasid, ei osutunud valituks.
2. Valija ei tea täpselt, kes 101 Riigikogu saadikust või kohaliku volikogu saadikust esindab konkreetselt teda ("Kes esindab mind Riigikogus/volikogus?").
3. Puudub tagasikutsumise võimalus.
4. Valimistel on üksikkandidaadid ja vabakonnad erakondadega võrreldes ebavõrdses seisus.
Harvemini kostab järgmisi etteheiteid, mis minu meelest on hoopis olulisemad:
5. Valimistel osalevad nn „peibutuspardid“, häältemagnetid, kes aga ise ei kavatse valituks osutudes vastavasse voli- või riigikokku minna. Nt osalevad süstemaatiliselt KOVi valimistel riigikoguliikmed või muud prominendid, kellel pole plaaniski valitud kogu tööst osa võtta. Minu meelest on tegemist valijate petmisega.
6. Pealinnakesksus. Muud Eesti piirkonnad, eriti äärealad on Riigikogus esindatud väga kasinalt.
7. "Ülejooksikute" probleem. Praeguses valimisseaduses on selge vastuolu: ühelt poolt võib saadik valituks osutuda tänu teistele erakonnaliikmetele antud häältele ja neid hääli võib olla isegi üle poole, kuid samas on ta täiesti suveräänne ning võib kas või esimesel Riigi- või volikogupäeval lahkuda fraktsioonist ja liituda mõne teisega. Ja neid juhtumeid pole vähe.
2. Valija ei tea täpselt, kes 101 Riigikogu saadikust või kohaliku volikogu saadikust esindab konkreetselt teda ("Kes esindab mind Riigikogus/volikogus?").
3. Puudub tagasikutsumise võimalus.
4. Valimistel on üksikkandidaadid ja vabakonnad erakondadega võrreldes ebavõrdses seisus.
Harvemini kostab järgmisi etteheiteid, mis minu meelest on hoopis olulisemad:
5. Valimistel osalevad nn „peibutuspardid“, häältemagnetid, kes aga ise ei kavatse valituks osutudes vastavasse voli- või riigikokku minna. Nt osalevad süstemaatiliselt KOVi valimistel riigikoguliikmed või muud prominendid, kellel pole plaaniski valitud kogu tööst osa võtta. Minu meelest on tegemist valijate petmisega.
6. Pealinnakesksus. Muud Eesti piirkonnad, eriti äärealad on Riigikogus esindatud väga kasinalt.
7. "Ülejooksikute" probleem. Praeguses valimisseaduses on selge vastuolu: ühelt poolt võib saadik valituks osutuda tänu teistele erakonnaliikmetele antud häältele ja neid hääli võib olla isegi üle poole, kuid samas on ta täiesti suveräänne ning võib kas või esimesel Riigi- või volikogupäeval lahkuda fraktsioonist ja liituda mõne teisega. Ja neid juhtumeid pole vähe.
Kõiki neid probleeme ei saa lahendada praeguse valimisseaduse remondiga. Nad nõuavad põhimõttelist muutust. Ja kõik need vead saavad kõrvaldatud ühe lihtsa, kuid põhimõttelise muudatusega: tuleb üle minna proportsionaalselt valimissüsteemilt majoritaarsele.
Ma kujutan asja ette nõnda, et Riigikogu valimiste puhul on Eesti jaotatud 101 valimisringkonnaks ning iga ringkonna võitja osutub valituks Riigikokku. Sealjuures võivad osaleda võrdsetel alustel nii erakondade esindajad kui üksikkandidaadid kui ükskõik mis ühenduste esindajad. Kõik. Ei mingit häälte ülekandmist, seega puudub erakondadel igasugune eelis üksikkandidaatidega võrreldes; on täpselt teada, kes mind Riigikogus esindab; kaovad peibutuspardid, regioonid on proportsionaalselt esindatud; valitud saadikul on mitte üksnes juriidiline, vaid ka moraalne õigus liituda ükskõik millise fraktsiooniga, kuna ta on valitud ainult nö "oma", aga mitte erakonna häältega. Tekib ka tagasikutsumise võimalus (see termin ise ei meeldi mulle aktiivselt, kuna seostub NSVLi praktikaga, kus partei silmis patustanud deputaat "kutsuti tagasi"). Tegelikult peaks jutt käima ennetähtaegsetest valimistest antud valimisringkonnast. Kui mingi arv registreeritud valijaid (see võiks olla nt 20%) nõuab oma saadiku lahkumist valitud kogust, siis korraldatakse antud ringkonnas ennetähtaegsed valimised, milles on samuti õigus osaleda (ja järelikult ka võita) kõnealusel saadikul.
Sellel süsteemil on veel terve rida eeliseid, millest praegu võib-olla ei ole mõtet pikalt rääkida (nt peaks see olulisel määral suurendama poliitilise debati rolli nii ühiskonnas tervikuna kui ka igas era- või muus konnas.
Ehkki olen veendunud, et pakutud muudatus (õigupoolest võiks siin rääkida koguni reformist) sobib Eesti ühiskonnale palju paremini kui praegu kehtiv kord, olen ma loomulikult täiel määral teadlik ka selle puudustest. Esiteks, valimised muutuvad ajaliselt pikemaks ja järelikult ka kallimaks protsessiks, kuna võib arvata, et suures osas ringkondades ei saa esimeses voorus ükski kandidaat üle 50% häältest. Seega tuleb korraldada teine voor kahe enam hääli saanud kandidaadi vahel. Teiseks, ehkki iga valija täpselt teab, kuhu tema hääl läks, on sellel oma pahupool: kaotaja poolt antud hääled ei lähe kusagile. Kui praeguse praktika järgi läheb nö prügikasti 5-10% hääli, siis majoritaarse süsteemi puhul võib see protsent olla 49,99%. Kuid põhiline puudus ja takistus selle elluviimisel on see, et ta on vastuolus praegu kehtiva põhiseadusega, milles on fikseeritud proportsionaalne valimispõhimõte. Seega on nende ettepanekute elluviimiseks vaja ühiskonnas ja Riigikogus väga suurt konsensust ning seda arvatavasti kahe Riigikogu koosseisu ajal. Ent igal juhul arvan ma, et seda diskussiooni tuleb alustada juba praegu.
P.S. Öeldu ei pea silmas seda, et praegune valimisseadus on ebademokraatlik. Ta on demokraatlik, võib-olla isegi liiga demokraatlik: igal juhul peetakse proportsionaalset valimissüsteemi demokraatlikumaks kui majoritaarset. Niisiis, etteheited ebademokraatlikkuses pole õigustatud. Praeguse valimisseaduse puudus on muus: ta ei vasta Eesti ühiskonna ootustele ja õiglustundele ning see on palju ohtlikum kui mingisugustele abstraktsetele põhimõtetele või normatiividele mittevastavus. Nii et veel kord: ma ei arva, et minu pakutud reform on demokraatlikum, kuid olen veendunud, et ta vastab palju paremini meie ühiskonna nõudmistele.
Ma kujutan asja ette nõnda, et Riigikogu valimiste puhul on Eesti jaotatud 101 valimisringkonnaks ning iga ringkonna võitja osutub valituks Riigikokku. Sealjuures võivad osaleda võrdsetel alustel nii erakondade esindajad kui üksikkandidaadid kui ükskõik mis ühenduste esindajad. Kõik. Ei mingit häälte ülekandmist, seega puudub erakondadel igasugune eelis üksikkandidaatidega võrreldes; on täpselt teada, kes mind Riigikogus esindab; kaovad peibutuspardid, regioonid on proportsionaalselt esindatud; valitud saadikul on mitte üksnes juriidiline, vaid ka moraalne õigus liituda ükskõik millise fraktsiooniga, kuna ta on valitud ainult nö "oma", aga mitte erakonna häältega. Tekib ka tagasikutsumise võimalus (see termin ise ei meeldi mulle aktiivselt, kuna seostub NSVLi praktikaga, kus partei silmis patustanud deputaat "kutsuti tagasi"). Tegelikult peaks jutt käima ennetähtaegsetest valimistest antud valimisringkonnast. Kui mingi arv registreeritud valijaid (see võiks olla nt 20%) nõuab oma saadiku lahkumist valitud kogust, siis korraldatakse antud ringkonnas ennetähtaegsed valimised, milles on samuti õigus osaleda (ja järelikult ka võita) kõnealusel saadikul.
Sellel süsteemil on veel terve rida eeliseid, millest praegu võib-olla ei ole mõtet pikalt rääkida (nt peaks see olulisel määral suurendama poliitilise debati rolli nii ühiskonnas tervikuna kui ka igas era- või muus konnas.
Ehkki olen veendunud, et pakutud muudatus (õigupoolest võiks siin rääkida koguni reformist) sobib Eesti ühiskonnale palju paremini kui praegu kehtiv kord, olen ma loomulikult täiel määral teadlik ka selle puudustest. Esiteks, valimised muutuvad ajaliselt pikemaks ja järelikult ka kallimaks protsessiks, kuna võib arvata, et suures osas ringkondades ei saa esimeses voorus ükski kandidaat üle 50% häältest. Seega tuleb korraldada teine voor kahe enam hääli saanud kandidaadi vahel. Teiseks, ehkki iga valija täpselt teab, kuhu tema hääl läks, on sellel oma pahupool: kaotaja poolt antud hääled ei lähe kusagile. Kui praeguse praktika järgi läheb nö prügikasti 5-10% hääli, siis majoritaarse süsteemi puhul võib see protsent olla 49,99%. Kuid põhiline puudus ja takistus selle elluviimisel on see, et ta on vastuolus praegu kehtiva põhiseadusega, milles on fikseeritud proportsionaalne valimispõhimõte. Seega on nende ettepanekute elluviimiseks vaja ühiskonnas ja Riigikogus väga suurt konsensust ning seda arvatavasti kahe Riigikogu koosseisu ajal. Ent igal juhul arvan ma, et seda diskussiooni tuleb alustada juba praegu.
P.S. Öeldu ei pea silmas seda, et praegune valimisseadus on ebademokraatlik. Ta on demokraatlik, võib-olla isegi liiga demokraatlik: igal juhul peetakse proportsionaalset valimissüsteemi demokraatlikumaks kui majoritaarset. Niisiis, etteheited ebademokraatlikkuses pole õigustatud. Praeguse valimisseaduse puudus on muus: ta ei vasta Eesti ühiskonna ootustele ja õiglustundele ning see on palju ohtlikum kui mingisugustele abstraktsetele põhimõtetele või normatiividele mittevastavus. Nii et veel kord: ma ei arva, et minu pakutud reform on demokraatlikum, kuid olen veendunud, et ta vastab palju paremini meie ühiskonna nõudmistele.
RSS Feed