MIHHAIL LOTMANI KODULEHEKÜLG
  • Blogi
  • Minust
  • CV
  • Publikatsioonid
  • Meedias
  • Galerii
  • Failid
  • KFT
  • Vaba Akadeemia

Valimissüsteemist

12/8/2012

4 Comments

 
Nagu lubatud, kirjutan lühidalt minu meelest hädavajalikest valimisseaduse muudatustest. Tõsi küll, see, mida mina tahan pakkuda, nõuab suht ulatuslikku reformi, mis puudutab erinevaid  riigivalitsemise aspekte.
    Ent kõigepealt tahan öelda, et Urmas Reinsalu tehtud ettepanekud (tegelikult on IRLis seda asja arutatud juba ammu ja sarnaseid ettepanekuid on teinud nt Andres Herkel jt) parandaksid olulisel määral praegust olukorda ja miinimumprogrammina toetaksin neid ka mina. Tehtud ettepanekud vähendaksid märgatavalt parteide poolt koostatud nimekirjade tähtsust.
    Siiski, kogu praegusele valimissüsteemile tehtud kriitikat see ei arvesta. Toon nüüd välja tähtsamad ja sagedamini kõlavad etteheited.

Picture
1. Nn "häälte ülekandmine" ("Kellele läks minu hääl?"). Valijatel puudub ülevaade sellest, kellele läksid nende hääled, juhul kui kandidaat, kelle poolt nad hääletasid, ei osutunud valituks.
2. Valija ei tea täpselt, kes 101 Riigikogu saadikust või kohaliku volikogu saadikust esindab konkreetselt teda ("Kes esindab mind Riigikogus/volikogus?").
3. Puudub tagasikutsumise võimalus.
4. Valimistel on üksikkandidaadid ja vabakonnad erakondadega võrreldes ebavõrdses seisus.

    Harvemini kostab järgmisi etteheiteid, mis minu meelest on hoopis olulisemad:

5. Valimistel osalevad nn „peibutuspardid“, häältemagnetid, kes aga ise ei kavatse valituks osutudes vastavasse voli- või riigikokku minna. Nt osalevad süstemaatiliselt KOVi valimistel riigikoguliikmed või muud prominendid, kellel pole plaaniski valitud kogu tööst osa võtta. Minu meelest on tegemist valijate petmisega.
6. Pealinnakesksus. Muud Eesti piirkonnad, eriti äärealad on Riigikogus esindatud väga kasinalt.
7. "Ülejooksikute" probleem. Praeguses valimisseaduses on selge vastuolu: ühelt poolt võib saadik valituks osutuda tänu teistele erakonnaliikmetele antud häältele ja neid hääli võib olla isegi üle poole, kuid samas on ta täiesti suveräänne ning võib kas või esimesel Riigi- või volikogupäeval lahkuda fraktsioonist ja liituda mõne teisega. Ja neid juhtumeid pole vähe.


Kõiki neid probleeme ei saa lahendada praeguse valimisseaduse remondiga. Nad nõuavad põhimõttelist muutust. Ja kõik need vead saavad kõrvaldatud ühe lihtsa, kuid põhimõttelise muudatusega: tuleb üle minna proportsionaalselt valimissüsteemilt majoritaarsele.
    Ma kujutan asja ette nõnda, et Riigikogu valimiste puhul on Eesti jaotatud 101 valimisringkonnaks ning iga ringkonna võitja osutub valituks Riigikokku. Sealjuures võivad osaleda võrdsetel alustel nii erakondade esindajad kui üksikkandidaadid kui ükskõik mis ühenduste esindajad. Kõik. Ei mingit häälte ülekandmist, seega puudub erakondadel igasugune eelis üksikkandidaatidega võrreldes; on täpselt teada, kes mind Riigikogus esindab; kaovad peibutuspardid, regioonid on proportsionaalselt esindatud; valitud saadikul on mitte üksnes juriidiline, vaid ka moraalne õigus liituda ükskõik millise fraktsiooniga, kuna ta on valitud ainult nö "oma", aga mitte erakonna häältega. Tekib ka tagasikutsumise võimalus (see termin ise ei meeldi mulle aktiivselt, kuna seostub NSVLi praktikaga, kus partei silmis patustanud deputaat "kutsuti tagasi"). Tegelikult peaks jutt käima ennetähtaegsetest valimistest antud valimisringkonnast. Kui mingi arv registreeritud valijaid (see võiks olla nt 20%) nõuab oma saadiku lahkumist valitud kogust, siis korraldatakse antud ringkonnas ennetähtaegsed valimised, milles on samuti õigus osaleda (ja järelikult ka võita) kõnealusel saadikul.

Sellel süsteemil on veel terve rida eeliseid, millest praegu võib-olla ei ole mõtet pikalt rääkida (nt peaks see olulisel määral suurendama poliitilise debati rolli nii ühiskonnas tervikuna kui ka igas era- või muus konnas.
    Ehkki olen veendunud, et pakutud muudatus (õigupoolest võiks siin rääkida koguni reformist) sobib Eesti ühiskonnale palju paremini kui praegu kehtiv kord, olen ma loomulikult täiel määral teadlik ka selle puudustest. Esiteks, valimised muutuvad ajaliselt pikemaks ja järelikult ka kallimaks protsessiks, kuna võib arvata, et suures osas ringkondades ei saa esimeses voorus ükski kandidaat üle 50% häältest. Seega tuleb korraldada teine voor kahe enam hääli saanud kandidaadi vahel. Teiseks, ehkki iga valija täpselt teab, kuhu tema hääl läks, on sellel oma pahupool: kaotaja poolt antud hääled ei lähe kusagile. Kui praeguse praktika järgi läheb nö prügikasti 5-10% hääli, siis majoritaarse süsteemi puhul võib see protsent olla 49,99%. Kuid põhiline puudus ja takistus selle elluviimisel on see, et ta on vastuolus praegu kehtiva põhiseadusega, milles on fikseeritud proportsionaalne valimispõhimõte. Seega on nende ettepanekute elluviimiseks vaja ühiskonnas ja Riigikogus väga suurt konsensust ning seda arvatavasti kahe Riigikogu koosseisu ajal. Ent igal juhul arvan ma, et seda diskussiooni tuleb alustada juba praegu.

P.S. Öeldu ei pea silmas seda, et praegune valimisseadus on ebademokraatlik. Ta on demokraatlik, võib-olla isegi liiga demokraatlik: igal juhul peetakse proportsionaalset valimissüsteemi demokraatlikumaks kui majoritaarset. Niisiis, etteheited ebademokraatlikkuses pole õigustatud. Praeguse valimisseaduse puudus on muus: ta ei vasta Eesti ühiskonna ootustele ja õiglustundele ning see on palju ohtlikum kui mingisugustele abstraktsetele põhimõtetele või normatiividele mittevastavus. Nii et veel kord: ma ei arva, et minu pakutud reform on demokraatlikum, kuid olen veendunud, et ta vastab palju paremini meie ühiskonna nõudmistele.
4 Comments
Mikk
12/13/2012 06:19:36 pm

Kas selline valimissüsteem ei vii veelgi lähemale kahepartei süsteemile?

Sellise süsteemi võimalikuks puuduseks võiks olla see, et tekib, ma ei teagi mis on eesti keelne sõna, aga inglise keeles "gerrymandering" - ringkondi hakatakse kujundama eesmärgiga tekitada ühele või teisele poliitilisele jõule eeliseid. Eestis on umbes 910 000 valmisealist ja õiguslikku kodanikkud, üks ringkond seega umbes 9000 valijat. Kuidas aga need piirid tõmmata? Mõnes kohas ei pruugi see keeruline olla, aga mõnes kohas kasvõi pisitillukene piride nihutamine, põhimõtteliselt muuta tulemusi.

Reply
Mihhail Lotman
6/22/2013 04:44:23 am

Olen veendunud, et valimisseadust ei tohi teha mingisuguse tulemuse jaoks (nt et takistada mingi poliitilise jõu võimuletulekut), vaid see peab tagama ühiskonna ootused õiglaste valimiste osas. Ma tean majoritaarse süsteemi puudusi, kuid need eelised, mille tõin, kaaluvad need minu arust üles. Gerrymanderingi on muide vaiksel viisil tehtud ka Eestis ja seda proportsionaalse valimissüsteemi tingimustes.

Reply
Märt Põder link
1/19/2013 10:02:01 pm

Esimesel lugemisel see postitus lihtsalt kummastas mind. Nüüd hakkan aduma, et selle taustaks võib olla soov näha eestimaalaste koondumist, mida majoritaarne süsteem justkui soosida võiks... Et praegu on kõik killustunud ja seejuures isegi moodustamata mosaiiki --- pigem on kildude vahel tohutud tühjad alad. Lahenduse lootus näib siis terendavat kahe selge leeri tekitamises (mis on üldiselt majoritaarsete süsteemide tulemus), kus oleks iga eestimaalane sunnitud lõpuks ärkama otsustamatusest ja poole valima. Kas ma eksin väga, kui arvan, et midagi sellist on aluseks veendumusele, et majoritaarne süsteem "sobib Eesti ühiskonnale palju paremini kui praegu kehtiv kord"?

Sest ülejäänud põhjendustest märkan ainult väidet, et majoritaarne süsteem peaks "olulisel määral suurendama poliitilise debati rolli nii ühiskonnas tervikuna kui ka igas era- või muus konnas"... Ja selle väitega ei kipu ma nõustuma. Kui viia poliitiline debatt kahe väga üldise leeri vastanduseks, siis tekib eri põhjustel suur hulk inimesi (sh ilmselt iseäranis intellektuaalid), kellele poliitiline debatt üldse korda ei lähe. Lihtsaid vastandusi ja ärapanemist armastav peavoolumeediasõltlane ilmselt leiaks valimisšõust rohkem seeditavat materjali ja tulemuseks võiks tõesti olla selline Ameerika Ühendriikidega sarnane olukord, kus valimised on ülevast meeleolust kantud rahvapidu, kuid kõik vähegi mõtlevad inimesed näevad unes seda kolmandat parteid, mida kunagi ei tule.

Kas see võiks olla tõesti see valimissüsteemiga taotletav hariduslik eesmärk? Vähendada mõtlevate inimeste rolli poliitikas? Kas peale seda ei tekiks kohe tunnet, et proportsionaalne süsteem "sobib Eesti ühiskonnale palju paremini"?

Põhimõtteliselt nõustun ma, et poliitilise süsteemi raputamine võiks anda Eestis huvitavaid tulemusi (nt Marju Lauristin unistas sellest ühes 2012. aasta septembri sõnavõtus ja nimetas raputuse näitena samuti majoritaarset süsteemi). Mus tärkab selliste uutmisplaanide peale kohe teatud intellektuaalne uudishimu, aga ma pole kindel, kas see on piisav alus millegi muutmiseks... Ise olen ma pakkunud välja ühte veelgi radikaalsemat ja majoritaarsuse soovile diametraalselt vastanduvat võimalust: http://boamaod.github.com/blog/2013/01/18/demokraatiate-yhitamisest/

Sellisel muutusel oleks lisaks kodanike poliitilise meele raputamisele ka teatud globaalne tähendus, eriti ses kontekstis, et Eesti püüab olla infoühiskonna küsimustes justkui suunanäitaja... Kas ei peaks pigem üritama midagi sellist ette võtta? Või siis --- mis oleks need argumendid, mis sunniks mind ümber mõtlema ja ikkagi majoritaarse süsteemi pooldajatega kaasa minema?

Reply
Mihhail Lotman
2/3/2013 01:14:24 am

Hea Märt Põder,

Tänan Teid kommentaari eest, mida märkasin alles täna.
Kõigepealt majoritaarsest valimissüsteemist. Nagu ka kirjutasin, olen teadlik selle puudustest, nii reaalses praktikas esinenutest kui ka teoreetilistest. Siiski pole minu eesmärk kaheparteisüsteem. Ma ei pea üldse silmas mingisugust valmismudelit, mille valimissüsteemi puhul võiks saavutada. Minu eesmärk on lihtne ja tuletatud sellest, mis on minu meelest Eesti ühiskonna kõige nõrgem koht: vastutustunne. Poliitikud ei vastuta valijate ees, valijad ei vastuta iseenda ees, ei mäleta isegi, keda nad valisid (üks mu hea tuttav, muide, ka piraadierakonna suur entusiast, hääletas möödunud valimistel kommunistide poolt, sest neist üks on tema meelest hea inimene, ning tal ei tulnud sellist mõtetki, et see, kellele ta oma hääle andis, võiks olla valimiste võitja -- kommunistide valitsust tahab ta sama vähe nagu mina. Eesti vasakpartei on üldse huvitav nähtus: nad saavad valimistel regulaarselt vähem hääli kui neil liikmeid).
Teine probleem on võimu võõrandumine. Kui näiteks mind võib valida terves Tartu linnas, on võimatu, et ma kohtun kõikide valijatega, rääkimata siis sellest, et mul oleks aega ära kuulata nende probleemid. Majoritaarse süsteemi puhul aga, kui Eesti oleks jagatud 101 valimisringkonnaks, oleks normaalne, et iga kandidaat tunneks vähemalt nägupidi kõiki oma valijaid ja tal oleks aega ja võimalusi nendega rääkida. Niisiis, summeerides: eesmärgid on ühiskonna, eriti poliitikute vastutustunne, võimu toomine inimesele lähemale, võimukandjate (kes praegu tunduvad paraku amorfse umbisikulise massina) isikupärastamine.

Tutvusin huviga Teie blogiga. Meil on ilmselt maailmavaatelised erinevused, kuid nagu ütles sm. Mao: "Las lähevad õitsele tuhanded lilled!"

Reply



Leave a Reply.


    Disclaimer.

    0. Kõik minu blogis avaldatud tekstid on Copyleft tingimuste kohaselt vabalt kasutatavad teosed.
    1. Tere tulemast minu blogisse. See on minu isiklik inforuum, kus ma väljendan oma mõtteid tsenseerimata kujul, ilma kõõritamata poliitilise korrektsuse suunas.
    Kui kedagi mu mõtted või sõnad riivavad -- palun ette vabandust. Aga selline ma kord juba olen.
    2. Ma tervitan igasuguseid kommentaare nii allkirjastatult kui anonüümselt, nii sõbralikke kui kriitilisi ja lausa vaenulikke, ainus kriteerium on sisukus.
    3. Ma ei premodereeri kommentaare (samas ei vastuta selle eest, kui need minust sõltumatul põhjusel ei ilmu).

    4. Kommentaarid, mis ainult kaasa kiidavad või sisutult sõimavad, ma lihtsalt eemaldan. Tegu on minu isikliku ruumiga, mille eest vastutan nii moraalselt kui juriidiliselt.
    5. Samuti kustutan kommentaarid, mis sisaldavad reklaami või sisutuid linke.
    6. Igale kommentaarile ma ajapuudusel vastata ei saa.


    Autor

    Mihhail Lotman,
    ζῷον πολιτικόν

    RSS Feed

    Arhiiv

    February 2023
    December 2022
    June 2022
    March 2022
    February 2022
    January 2022
    September 2020
    August 2020
    July 2020
    June 2020
    May 2020
    January 2020
    December 2019
    November 2019
    September 2019
    August 2019
    July 2019
    June 2019
    May 2019
    April 2019
    March 2019
    February 2019
    January 2019
    December 2018
    November 2018
    October 2018
    September 2018
    August 2018
    June 2018
    May 2018
    April 2018
    March 2018
    February 2018
    January 2018
    December 2017
    October 2017
    August 2017
    July 2017
    June 2017
    May 2017
    April 2017
    March 2017
    February 2017
    January 2017
    December 2016
    November 2016
    October 2016
    September 2016
    August 2016
    April 2016
    March 2016
    February 2016
    January 2016
    December 2015
    November 2015
    October 2015
    September 2015
    July 2015
    June 2015
    May 2015
    April 2015
    March 2015
    February 2015
    January 2015
    December 2014
    November 2014
    October 2014
    September 2014
    August 2014
    July 2014
    June 2014
    May 2014
    April 2014
    March 2014
    February 2014
    January 2014
    December 2013
    November 2013
    October 2013
    September 2013
    August 2013
    June 2013
    May 2013
    April 2013
    March 2013
    February 2013
    December 2012
    November 2012
    October 2012
    September 2012
    June 2012
    May 2012
    April 2012
    February 2012
    January 2012
    December 2011
    October 2011
    September 2011
    August 2011
    July 2011
    June 2011
    May 2011
    April 2011
    March 2011
    February 2011
    December 2010
    October 2010
    September 2010
    August 2010


    Rubriigid

    All
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eetika
    Eetika; Religioon
    Film
    Filoloogia
    In Memoriam
    Irl
    Jalgpall
    Kangelaseepos
    Keskkond
    Kgb
    Konverentsid
    Kultuurisemiootika
    Kunst
    Lähis-Ida
    Lollus
    Luule
    Muusika
    Pagulased
    Poliitika
    Puust Ja Punaselt
    Raamatud
    Reisid
    Seks
    Semiootiku Vaatevinklist
    Tähtpäevad
    Terror
    Ühiskond
    Ühiskond
    Valimised
    Välispoliitika
    Vandenõuteooriad
    Värsiteadus
    Värsiteadus
    Venemaa

Copyleft (ɔ) by Mihhail Lotman