"ISIS on kuulutanud Euroopale sõja!", "Kui see pole sõda, siis mis see on?" jne. Jah, sõbrad, IS on Euroopale sõja kuulutanud, kuid ei teinud seda eile, vaid rohkem kui aasta tagasi. Lihtsalt Euroopa ei tahtnud seda uskuda. Nüüd hakatakse. Aga mina, kes ma tollal seda avaldust tõsiselt kaalusin, olen praegu pigem kahtleval positsioonil. See ei ole sõda. Ei ohvrite arvult ega sõjategevuse mastaapidelt. See oli täpselt see, mis ta on: terroristide koordineeritud rünnak. Ja võidelda sellega tuleb mitte sõjaliste vahenditega, vaid intensifitseerides terrrorismivastast võitlust.
Kaks asja, mida praegu ei tohi teha.
Esiteks, paanitseda. Vastukäigud peavad olema kaalutletud, läbimõeldud, kiired ja halastamatud. Tooksin näiteks George W. Bushi tegevuse pärast kaksiktornide hävitamist. Sellal kui liberaalid unustasid äkki kogu oma liberalismi ja nõudsid verist arveteõiendamist moslemitega või ei tea, kellega veel (napilt Bushile kaotanud Al Gore rääkis tuumarelva kasutamisest, kui ei olnud veel teadagi, kelle vastu seda tuleks teha), siis Bush kohtus esiteks kohalike moslemitega, et nad maha rahustada, teiseks ei kiirustanud vastuaktsioonidega enne, kui asjaolud olid enam-vähem täpselt teada.
Teiseks ei tohi hakata endale tuhka pähe raputama, stiilis: ise oleme (variant: ise nad on) süüdi, sekkusime võõrastesse asjadesse (variant: torkisid herilasepesa). Rääkimata sellest, et tegemist on faktoloogilise valega, on selline hoiak väga halb ka psühholoogiliselt: antud sündmustes ei ole me kuidagi süüdi, nagu pole ka süüdi Pariisi kontserdi- või jalgpallimatši külastajad. Kui juba minna ajaloo sügavusse, siis põhiline asi, mida radikaalne islam ei saa andestada, ei ole sekkumine Süürias või Iraagis, vaid ristiretked (kas selle loogika järgi peaksid eestlased korraldama Saksamaal "õigustatud terrorirünnakuid"?). Islamistid nõuavad tagasi oma maid, mille hulka ei kuulu üksnes Iisrael, vaid ka suur osa Balkanimaadest ja Al-Andalus (selle all mõistetakse mitte Andaluusiat, vaid kogu Ibeeria poolsaart). Ajalooliste arvete arutamine oleks Pariisi terroriaktide kontekstis täiesti sobimatu.
Paari asja eest tahaks veel hoiatada. Esiteks, islamofoobia eest. Moslemid on selle terroriakti ühed ohvrid. Rõhuv enamik moslemeid on tõepoolest rahuarmastavad ja väärikad inimesed. Neid ei tohi solvata ega tõrjuda. Marginaliseeritud islamikogukond on potentsiaalne pinnas radikaalidele. Üldse tahaks tuletada meelde, et suurem osa islamistide ohvreid on moslemid ise ning Euroopa Liidus, mis on ilmalik moodustis, peavad tundma kõikide religioonide ja etniliste gruppide esindajad end võrdselt turvaliselt. Ja praegu on just moslemid haavatuim grupp.
Moslemeid on maailmas üle miljardi, radikaale ja terroriste on nende hulgas tühine promill. Islami ja terrorismiga on aga oluline probleem. Nimelt, islam on totaalne religioon (NB! mitte totalitaarne! ma pean silmas, et islam ei ole üksnes usk, vaid ka juriidiline, sotsiaalne, dietaarne jne süsteem, kuhu kuulub kõik alates sellest, kuidas on kombekas riides käia ja lõpetades nt ka muusika kirjutamise reeglite ja luuletuste värsimõõtudega), kuid sellel ei ole keskust (eriti puudutab see sunni moslemeid, kes moodustavad absoluutse enamuse). Üks või teine vaimulik võib terrorismi hukka mõista, kuid nad leiavad alati endale vaimse juhi mingi šeigi, imaami või mulla näol -- kui ühed ütlevad, et õige islam on rahuarmastav, ütlevad teised, et just rahu tagamiseks on vaja uskmatud elimineerida. Mida aga ülemaailmne moslemikogukond (umma) on seoses terrorismiga tegemata jätnud, on autoriteetse fatwa väljakuulutamine. Tõsi, India moslemiliidrid kuulutasid välja fatwa ISISe vastu, kuid selle autoriteet Iraagis, Süürias ja Euroopas pesitsevatele terroristidele on nullilähedane. On aga märkimisväärne, et vaikivad kaks autoriteetseimat sunni moslemi vaimukeskust: Al-Azhari Ülikool Kairos (tuntud ka moslemivennaskonna alma materina) ja Medina Islamiülikool. Sealt on tulnud pigem segaseid sõnumid, mida võiks tõlgendada hoopis terrori toetusena. Ma arvan, et nende vaimsete keskuste autoriteetse arvamuse väljaütlemine oleks kogu islamikogukonna huvides.
UPD. Nagu öeldakse, peamine läks meelest ära. Terrori eesmärk on külvata hirmu. Kuid meil pole mingit põhjust terroristidega kaasa minna ja tõepoolest hakata neid kartma. Las kardavad ise!
Kaks asja, mida praegu ei tohi teha.
Esiteks, paanitseda. Vastukäigud peavad olema kaalutletud, läbimõeldud, kiired ja halastamatud. Tooksin näiteks George W. Bushi tegevuse pärast kaksiktornide hävitamist. Sellal kui liberaalid unustasid äkki kogu oma liberalismi ja nõudsid verist arveteõiendamist moslemitega või ei tea, kellega veel (napilt Bushile kaotanud Al Gore rääkis tuumarelva kasutamisest, kui ei olnud veel teadagi, kelle vastu seda tuleks teha), siis Bush kohtus esiteks kohalike moslemitega, et nad maha rahustada, teiseks ei kiirustanud vastuaktsioonidega enne, kui asjaolud olid enam-vähem täpselt teada.
Teiseks ei tohi hakata endale tuhka pähe raputama, stiilis: ise oleme (variant: ise nad on) süüdi, sekkusime võõrastesse asjadesse (variant: torkisid herilasepesa). Rääkimata sellest, et tegemist on faktoloogilise valega, on selline hoiak väga halb ka psühholoogiliselt: antud sündmustes ei ole me kuidagi süüdi, nagu pole ka süüdi Pariisi kontserdi- või jalgpallimatši külastajad. Kui juba minna ajaloo sügavusse, siis põhiline asi, mida radikaalne islam ei saa andestada, ei ole sekkumine Süürias või Iraagis, vaid ristiretked (kas selle loogika järgi peaksid eestlased korraldama Saksamaal "õigustatud terrorirünnakuid"?). Islamistid nõuavad tagasi oma maid, mille hulka ei kuulu üksnes Iisrael, vaid ka suur osa Balkanimaadest ja Al-Andalus (selle all mõistetakse mitte Andaluusiat, vaid kogu Ibeeria poolsaart). Ajalooliste arvete arutamine oleks Pariisi terroriaktide kontekstis täiesti sobimatu.
Paari asja eest tahaks veel hoiatada. Esiteks, islamofoobia eest. Moslemid on selle terroriakti ühed ohvrid. Rõhuv enamik moslemeid on tõepoolest rahuarmastavad ja väärikad inimesed. Neid ei tohi solvata ega tõrjuda. Marginaliseeritud islamikogukond on potentsiaalne pinnas radikaalidele. Üldse tahaks tuletada meelde, et suurem osa islamistide ohvreid on moslemid ise ning Euroopa Liidus, mis on ilmalik moodustis, peavad tundma kõikide religioonide ja etniliste gruppide esindajad end võrdselt turvaliselt. Ja praegu on just moslemid haavatuim grupp.
Moslemeid on maailmas üle miljardi, radikaale ja terroriste on nende hulgas tühine promill. Islami ja terrorismiga on aga oluline probleem. Nimelt, islam on totaalne religioon (NB! mitte totalitaarne! ma pean silmas, et islam ei ole üksnes usk, vaid ka juriidiline, sotsiaalne, dietaarne jne süsteem, kuhu kuulub kõik alates sellest, kuidas on kombekas riides käia ja lõpetades nt ka muusika kirjutamise reeglite ja luuletuste värsimõõtudega), kuid sellel ei ole keskust (eriti puudutab see sunni moslemeid, kes moodustavad absoluutse enamuse). Üks või teine vaimulik võib terrorismi hukka mõista, kuid nad leiavad alati endale vaimse juhi mingi šeigi, imaami või mulla näol -- kui ühed ütlevad, et õige islam on rahuarmastav, ütlevad teised, et just rahu tagamiseks on vaja uskmatud elimineerida. Mida aga ülemaailmne moslemikogukond (umma) on seoses terrorismiga tegemata jätnud, on autoriteetse fatwa väljakuulutamine. Tõsi, India moslemiliidrid kuulutasid välja fatwa ISISe vastu, kuid selle autoriteet Iraagis, Süürias ja Euroopas pesitsevatele terroristidele on nullilähedane. On aga märkimisväärne, et vaikivad kaks autoriteetseimat sunni moslemi vaimukeskust: Al-Azhari Ülikool Kairos (tuntud ka moslemivennaskonna alma materina) ja Medina Islamiülikool. Sealt on tulnud pigem segaseid sõnumid, mida võiks tõlgendada hoopis terrori toetusena. Ma arvan, et nende vaimsete keskuste autoriteetse arvamuse väljaütlemine oleks kogu islamikogukonna huvides.
UPD. Nagu öeldakse, peamine läks meelest ära. Terrori eesmärk on külvata hirmu. Kuid meil pole mingit põhjust terroristidega kaasa minna ja tõepoolest hakata neid kartma. Las kardavad ise!
RSS Feed
