MIHHAIL LOTMANI KODULEHEKÜLG
  • Blogi
  • Minust
  • CV
  • Publikatsioonid
  • Meedias
  • Galerii
  • Failid
  • KFT
  • Vaba Akadeemia

Piirilepingust, Tartu Rahust ja okupatsiooni kahjunõuetest

11/8/2015

7 Comments

 
Piirileping Venemaaga on Eestile vajalik ja kasulik. Kõik muud arvamused tulenevad minu veendumuse kohaselt kas ebakompetentsusest või lausa eestivaenulikkusest, -- nii mõnigi kord transleeritakse otse Venemaa kõige eestivastasemate ringkondade seisukohta, et niikaua kui Eestil puudub piirileping, pole Eesti "päris riik". Ja just seda nad ei taha lubada. Muidugi on Eesti päris riik ka ilma Suur-Venemaa šovinistide loata, aga piirileping teatud määral tugevdab meie julgeolekut. Tõsi küll, väga vähesel määral, kuna meie lepingupartneril on omapärased arusaamad rahvusvahelisest õigusest (nimelt et siseriiklikud regulatsioonid on rahvusvahelistest lepingutest tähtsamad, aga siseriiklikut seadusandlust võib muuta päevapealt, nagu see juhtus Krimmi annekteerimisel). Ning kui neil on vaja, siis rikuvad ka kehtivaid lepinguid üldse ilma mingisuguse juriidilise põhjenduseta.


Teine küsimus aga on, kuidas ja mis tingimustel piirilepingu ratifitseerimise protsess läbi viiakse. Selles osas on mul karvane tunne, et Eesti kavatseb uuesti samale rehale astuda, nõustudes Venemaa tingimustega, et ratifitseerimise protsess peab toimuma paralleelselt. Riigikogu on juba korra piirilepingut ratifitseerinud, kuid Venemaa (loe: Putin) mitte üksnes jättis selle ratifitseerimata, vaid võttis oma allkirja tagasi. Isegi kui praegu parlamendid lepingu samaaegselt ratifitseerivad, sõltub Vene poolel see mitte niivõrd duumast ja ülemkojast, kuivõrd ühe inimese suvast. Ja see inimene on korduvalt oma suva üles näidanud. Nii et Eesti võib jälle jääda lolli olukorda. Minu meelest peaks seekord talitama nõnda, et Eesti alustab ratifitseerimisprotsessi siis, kui Vene pool on selle juba lõpetanud.

Samas tahan klaarida ühe arusaamatuse, mis on Vene propaganda mõjul paraku levinud ka Eestis. Nimelt et Vene pool võttis allkirja tagasi, kuna Riigikogu lisas lepingule omapoolse preambuli. See on kas arusaamatus või otsene vale. Piirileping on rahvusvaheline leping ja Eesti Riigikogu ei saa seal omapoolselt midagi muuta või sinna midagi lisada. Preambul lisati mitte piirilepingule, vaid eelnõule, mis saatis piirilepingu (loomulikult muutmata kujul) ratifitseerimisele. Seega oli tegemist puht siseriikliku dokumendiga, mis ei lisanud piirilepingule midagi ega võtnud sealt ka midagi ära. Mis aga puudutab allkirja tagasivõtmisest, siis juba ratifitseerimise käigus tulid Moskvast negatiivsed indikatsioonid. Riigikogu külastasid Riigiduuma välissuhete komisjoni liikmed ning kohtumisel Riigikogu väliskomisjoni liikmetega (milles osalesin ka mina) teatas delegatsiooni juht Kossatšov, et Venemaa jälgib tähelepanelikult ratifitseerimisprotsessi ja palju sõltub sellest, kas Riigikogu positiivne otsus tuleb ühehäälne või mitte. Samas teadis ta väga hästi, et Isamaaliidu fraktsioon hääletab vastu. Seega poleks preambulit, oleks leitud uus põhjus. Igal juhul Venemaa välispoliitika ei takerdu tavaliselt vaid protokolliliste peensuste taha.
Picture
Eestile on piirilepingut vaja, kuid praeguses poliitilises olukorras vajab seda ka Venemaa. Mitte üleliia, kuid siiski. Igal juhul ei tohi me piirilepingule tuua ohvriks oma põhimõtteid, maha vaikida Eesti okupatsiooni ja sellega kaasnenud inimlikku, moraalset ja materiaalset kahju. On väidetud, ja seda paraku ka ministrite tasemel, et kui me nüüd taaskäivitasime piirilepingu ratifitseerimisprotsessi, ei tohi Vene poolt ärritada ebameeldivate meeldetuletustega. Ma arvan, et mitte üksnes tohime, vaid nimelt peame, ja asi pole ärritamises, vaid pidevas mäletamises.

Nagu kokku lepiti, käsitleb piirileping vaid piiriga seotud problemaatikat ning üsna keerulise poliitilis-juriidilise ekvilibristika abil on püütud seletada, et tegemist ei ole Tartu Rahust loobumisega. Tartu Rahuga on aga kummalised lood. Tegemist on rahvusvahelise dokumendiga, kuid paraku opereeritakse Eesti poliitikas sellega vaid siseriiklikult. Mis puudutab välispoliitikat, siis Venemaa (konkreetselt välisminister Jevgeni Primakovi) nõudmise peale eemaldas 1995. aastal tolleaegne Eesti välisminister Siim Kallas selle mainimise piirilepingust. Kuid seda aktiivsemalt hakati seda kasutama sisepoliitilises võitluses, mis jällegi minu meelest on täiesti otstarbetu.

Mis aga puudutab kolme Balti riigi justiitsministrite allkirjastatud okupatsiooni kahjunõuete memorandumit, siis ehkki initsiaatoriks oli Läti pool, on just Eesti kontekstis see eriti asjakohane. Me kirjutame pragmaatilistel kaalutlustel alla piirilepingu Venemaaga, kuid samas anname selge indikatsiooni, et aegumatud kuriteod on tõepoolest aegumatud. Seda ei ole vaja vaid meile, aga näiteks ka Gruusiale ja Ukrainale. Ka nende puhul püüab Venemaa lähtuda loogikast "kes vana asja mäletab" jne. Samas aga kui vaja, siis tuletatakse meelde täiesti meelevaldseid asju, nagu see, et vürst Vladimir võttis ristimise vastu Krimmis või et venelaste salk aitas Bütsantsi basileusel sõdida praeguse Süüria territooriumil. Seega kui vaja, siis "kõik on meie!"
7 Comments
PiretBCN
11/9/2015 10:53:14 am

Kui Chamberlain omal ajal Münchenist tagasi tuli, siis tervitasid kõik toredad ja normaalsed inimesed tema lepingut Hitleriga. "Saksamaa oli teatavasti kultuurne riik ja sakslased olid kultuursed inimesed." Seda kõike räägiti muide jumala tõsiselt, ei olnud mingi must huumor. Üksikud briti konservatiivid (vähemus ka enda erakonnas) julgesid selles lepingus kahelda. Tegemist oli ikkagi ju Hitleriga. Neid konservatiive kutsuti siis vaimuhaigeteks jms.
Venemaa ei ole kultuurne riik ja venelased ei ole reeglina kultuursed inimesed. Need vähesed kultuursed inimesed (lääne kultuuri mõistes),kes neil olid, tapeti maha või sunniti pagulusse. Loomulikult on ka praegu Venemaal kultuurseid inimesi, aga väga väike vähemus. Kui vaadata puuokste asemel metsa, siis pole praegune Venemaa väärt isegi mitte praeguse Saksamaa väikese sõrme küünt.
Ma eelistan olla see "vaimuhaige" ja mitte pooldada piirileppe allakirjutamist Putini Venemaaga.
Kusjuures asi pole isegi mitte territooriumis. Näiteks olen ma viimasel ajal hakanud mõtlema, et Ida-Virumaa venestunud alad võiks rahulikult koos elanikega Venemaale kinkida. Jaanilinn juba muteerus Ivangorodiks. Eks Ivangorodi linnapea saab hakkama ka veidi suurema linnaga. Narva võiks ümber nimetada Ivangorodi eeslinnaks ja sealne siiani (!) umbkeelne volikogu võiks ühineda oma rahvuskaaslastega teisel pool jõge. Taksojuhid vabaneksid ka tüütust ja neile selgelt vastikust eesti keele õppest. Muidugi väga valus oleks, aga kui Eesti Vabariik ei suuda end kehtestada, siis parem õudne lõpp kui lõputu õudus.
Mina tahan, et Eesti oleks Eesti ja mitte Venemaa oblast. Kui Narva piiripunktis eesti keelt ei osata, siis tuleb see linn anda Venemaale. Riigi piiripunkt on nagu riigi visiitkaart. Kui maailm on julm ja siin kehtib dzhungliseadus, siis kuulubki Narva ju Venemaale. Me taandusime Sinimägedesse, sest Narva liin oli liiga pikk ja Sinimägedes suutis väiksem arv mehi Eestit kaitsta.
Jaapanil on Venemaaga siiani ainult relvarahu ja elavad ka. Loomulikult koos arusaamisega, et üle kontrolljoone nad ei lähe. Eesti võiks käituda analoogselt Jaapaniga. Oma suhetes Venemaaga on Jaapan suutnud jääda väärikaks. Võib-olla sellepärast, et nad on "päris riik". Jaapani kodakondsust on peaaegu võimatu naturalisatsiooni kaudu taotleda ning Jaapani elamisluba pole ka väga lihtne saada. Ei ole olemas "koreakeelset jaapanlast". Jaapani piiripunktides oskavad kõik töötajad kõrgtasemel jaapani keelt. Eesti on teinud endale uusi kodanikke, kes ei oska piisavalt eesti keelt, et eestlastega ilma probleemideta vestelda. Neid inimesi ei ole ainult kaks või kolm.
Venemaa on end kuulutanud Nõukogude Liidu õigusjärglaseks. Eesti Vabariik (anno 1918) kirjutas juba Nõukogude Liiduga alla piirilepingu. Minu Eesti on ainult Eesti anno 1918.
EI PIIRILEPINGULE VLADIMIR PUTINIGA!

Reply
-
11/10/2015 03:20:12 am

Esiteks, peale emotsionaalsete argumentide on olemas ka terve rida praktilisi argumente Narvast loobumise vastu. Alustades energeetikast ja tööstusest ning lõpetades riigikaitsega.
Teiseks, kus me selle piiri tõmbame? Ka Tallinnas on väga suur osa venelasi, mitmes linnaosas lausa selges ülekaalus. Kas ka need alad tuleks Venemaale üle anda?
Kolmandaks, piirileping ei ole pelgalt meile vajalik, ka liitlased ootavad pingsalt, et see lõpuks ära tehtaks.

Reply
ckrabat link
11/10/2015 07:39:11 am

Kirjutasin siia enne pika jutu, aga miskipärast ei läinud läbi, kordama ei hakka.

EI PIIRILEPINGULE VLADIMIR PUTINIGA!
Ma usun, et see olekski puhtalt kodanik Putini huvides, et meie ise lepingule vee peale tõmbaksime, 2005. see õnnestus ja mingid märgid ennustavad sama ämbri kolinat. Ma olen põhimõttelist vastu laialt levinud arvamusele, et kuna Venemaa käitub nii nagu ta käitub, siis annab see ka meile õiguse samamoodi käituda. Õigusriigi tavade hulka kuulub lepingute sõlmimine.
Ei lepingule Putiniga, kuid jah lepingule Leniniga on samuti huvitav seisukoht, kuigi motiivid võivad olla erinevad, alates soovist mingeid maid tagasi saada või unistus vabast juurdepääsust Leningradi turule.

"Venemaa on end kuulutanud Nõukogude Liidu õigusjärglaseks."
See ei ole praktikas nii lihtne. Ta järgib seda kontinuiteeti üsna valikuliselt, põhiliselt kasutades NL omandatud privileege. See on laialt levinud eksiarvamus, et Venemaa on praegu samasugune kui NL.

"Narvast loobumine"
Aga kust te seda võtate, et Narva ise niiväga loobuda tahab? Küll annaks Venemaale olulised hoovad kätte venekeelsete alade liitmine Eestiga 1940 aasta piirides ehk andke meie maad tagasi. Varanduse omandamine sisaldab ka vastutust.

lauri
11/14/2015 09:51:30 am

Üks asi, mis paneks Ida-Virumaa tõeliselt Venemaaga liitumist soovima on näiteks kaevandamise küsimus. Kui Eesti, keskkonna säästmise kaalutlustest lähtuvalt peaks veelgi kaevandamist piirama, siis suurendab see veel tõsiselt sotsiaalseid probleeme. Kui Venemaa lubaks selle peale kõvasti maavarasid (põlevkivi, fosforiit) välja võtma hakata, siis oleks see ilmselt vägagi meelitav perspektiiv.

PiretBCN
11/10/2015 01:45:16 pm

Minu jaoks oli Tartu rahu oluline ka okupatsiooniajal. Ma teadsin, mis see oli ja millal see oli. Mäletan hästi, kuidas sai mõnikord mõeldud: "Täna on ju Tartu rahu aastapäev." Siis oli hinges kuidagi teine ilusam tunne. Tahtsin just kirjutada, et Marina Kaljuranna jaoks vist sellist tunnet okupatsiooniajal ei olnud, aga siis sain endal sõnasabast kinni. Mäletan, et ta ütles kuskil intervjuus, et ta venelasest ema on pärit viimasest külast enne Tartu rahu järgset piiri. Ma arvan, et ta ema oli õnnelik, et ta sai elada Eesti Wabariigis ja mitte bolshevikuonude soojas embuses. Pigem on võimalik, et okupatsiooniajal ei teadnud Tartu rahust midagi paljud teised praegused "eestimeelsed" arvamusliidrid ja poliitikud.
Narva kohta ma muidugi lõõpisin. "Strateegiline" oli see omadussõna, mida ma soovisin esile manada. See iseloomustab ka minu suhtumist Ukrainasse - Ida-Ukrainasse ja Krimmi suhtun ma puhtalt strateegiliselt. Mind huvitab nõrk ja murenenud Venemaa. Lääne-Ukrainast on mul tõsiselt väga kahju. Nad kuuluvad lääne maailma ja nende kannatused lähevad mulle korda.
Liitlastele võiks teha veidi selgitustööd. Näiteks võiks brittidelt rahulikult küsida, miks nad meile appi ei tulnud ning ameeriklastelt, miks nad venelasi oma konservidega toitsid.
Eestis tuleb läbi viia dekoloniseerimine. Ma olen veendunud, et paljud Eestit põlgavad venelased oleksid nõus lahkuma, kui nad saaksid korteri Moskvas või Peterburis. Ma arvan, et Eesti Vabariik (miks mitte liitlaste abiga?) suudab osta ca 30.000 korterit.
Ma eelistan olla "kuri tädi" ja mitte usaldada Venemaad. Venemaa + "kuri tädi" meenutas mulle muide ühte kuulsat Rootsi salateenistuse majasokku. Kuri majasokk tegi seda, mida ei olnud suutnud teha teised - ta leidis "ringi tolmeldes" mikrofilmid (?), mis mõistsid Stig Wennerströmi eluks ajaks vangi.

Reply
Jaanus
11/24/2015 05:13:14 am

Ega keegi ei vaidlustagi, et piirileping kui selline võiks mõlemale poolele üheseltmõistetavana olemas olla. Kuid küsimus on selles, et millistel tingimustel.
Senikaua, kui Venemaa ei tunnista Tartu rahulepingut kui Eesti-Vene suhete lähtepunkti, ei ole meil millestki rääkida. Tartu rahu on rahvusvaheliselt aktsepteeritud kehtiv leping. Ja see tähendab, et ka igasugused muudatused riigipiiris saaksid toimuda vaid läbi Tartu rahulepingu täiendamise. Praegu üritab Venemaa aga põlistada Stalini režiimi illegaalseid piirimuudatusi, kusjuures Eesti ei saa midagi vastu. Küsimus oleks ikka terve etnilise rühma (setude) lõhestamisega, kui kontrolljoon lõplikult ja põhiseaduslikule vastuolule vaatamata riigipiirina fikseeritakse.

Reply
Johannes link
2/22/2016 09:18:22 am

20.augustil 1991 taastatud Eesti Vabariik on rahvusvaheliselt tunnustatud õiglusjärglasena 1918 aastal väljakuulutatud Eesti Vabariigiga. Ainus, kes seda ei taha tunnistada on Venemaa. Kuid see on tema probleem, sest ta ei taha tunnistada Tartu Rahulepingu kehtivust ja sellega kaasnevat piirilepingut, mis täna kehtib ja rahvusvaheliselt tunnustatud. Selle piirilepingu kehtivust näitasid ka oma tegevusega nii Euroopa Liit ja NATO, kui võtsid Eesti oma liikmeks. Nende eeskirjade kohaselt saab liikmeks võtta riiki, kellel on kehtivad piirilepped naaberriikidega. Kordan veel kord: Eestil on kehtiv Piirileping Venemaaga Tartu Rahulepingu alusel. Kui Eesti peab mõistlikuks loobuda maa-aladest, mis jäävad tänase Eesti-Vene kontrolljoonest vene poolele, siis tuleks alustada kehtiva Piirilepingu muutmise lepinguga. Tänane ratifitseerimist ootav Piirileping on nurisünnitis, sest on vastuolus Eesti Vabariigi rahvusvaheliselt tunnustatud staatusega. Tema koht on prügikastis.

Reply



Leave a Reply.


    Disclaimer.

    0. Kõik minu blogis avaldatud tekstid on Copyleft tingimuste kohaselt vabalt kasutatavad teosed.
    1. Tere tulemast minu blogisse. See on minu isiklik inforuum, kus ma väljendan oma mõtteid tsenseerimata kujul, ilma kõõritamata poliitilise korrektsuse suunas.
    Kui kedagi mu mõtted või sõnad riivavad -- palun ette vabandust. Aga selline ma kord juba olen.
    2. Ma tervitan igasuguseid kommentaare nii allkirjastatult kui anonüümselt, nii sõbralikke kui kriitilisi ja lausa vaenulikke, ainus kriteerium on sisukus.
    3. Ma ei premodereeri kommentaare (samas ei vastuta selle eest, kui need minust sõltumatul põhjusel ei ilmu).

    4. Kommentaarid, mis ainult kaasa kiidavad või sisutult sõimavad, ma lihtsalt eemaldan. Tegu on minu isikliku ruumiga, mille eest vastutan nii moraalselt kui juriidiliselt.
    5. Samuti kustutan kommentaarid, mis sisaldavad reklaami või sisutuid linke.
    6. Igale kommentaarile ma ajapuudusel vastata ei saa.


    Autor

    Mihhail Lotman,
    ζῷον πολιτικόν

    RSS Feed

    Arhiiv

    March 2024
    December 2023
    November 2023
    May 2023
    March 2023
    February 2023
    December 2022
    June 2022
    March 2022
    February 2022
    January 2022
    September 2020
    August 2020
    July 2020
    June 2020
    May 2020
    January 2020
    December 2019
    November 2019
    September 2019
    August 2019
    July 2019
    June 2019
    May 2019
    April 2019
    March 2019
    February 2019
    January 2019
    December 2018
    November 2018
    October 2018
    September 2018
    August 2018
    June 2018
    May 2018
    April 2018
    March 2018
    February 2018
    January 2018
    December 2017
    October 2017
    August 2017
    July 2017
    June 2017
    May 2017
    April 2017
    March 2017
    February 2017
    January 2017
    December 2016
    November 2016
    October 2016
    September 2016
    August 2016
    April 2016
    March 2016
    February 2016
    January 2016
    December 2015
    November 2015
    October 2015
    September 2015
    July 2015
    June 2015
    May 2015
    April 2015
    March 2015
    February 2015
    January 2015
    December 2014
    November 2014
    October 2014
    September 2014
    August 2014
    July 2014
    June 2014
    May 2014
    April 2014
    March 2014
    February 2014
    January 2014
    December 2013
    November 2013
    October 2013
    September 2013
    August 2013
    June 2013
    May 2013
    April 2013
    March 2013
    February 2013
    December 2012
    November 2012
    October 2012
    September 2012
    June 2012
    May 2012
    April 2012
    February 2012
    January 2012
    December 2011
    October 2011
    September 2011
    August 2011
    July 2011
    June 2011
    May 2011
    April 2011
    March 2011
    February 2011
    December 2010
    October 2010
    September 2010
    August 2010


    Rubriigid

    All
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eetika
    Eetika; Religioon
    Film
    Filoloogia
    In Memoriam
    Irl
    Jalgpall
    Kangelaseepos
    Keskkond
    Kgb
    Konverentsid
    Kultuurisemiootika
    Kunst
    Lähis-Ida
    Lollus
    Luule
    Muusika
    Pagulased
    Poliitika
    Puust Ja Punaselt
    Raamatud
    Reisid
    Seks
    Semiootiku Vaatevinklist
    Tähtpäevad
    Terror
    Ühiskond
    Ühiskond
    Valimised
    Välispoliitika
    Vandenõuteooriad
    Värsiteadus
    Värsiteadus
    Venemaa

Copyleft (ɔ) by Mihhail Lotman