Kõigepealt pean oma lugejate ees vabandama, kuna viimaste kuude meeletu koormus ei ole mul lubanud blogiga tegeleda. Olen kuulnud etteheiteid erinevatelt tuttavatelt, kuid viimaste kuude jooksul täiesti erinevates seltskondades viibides on mulle tundmatud inimesed tundnud huvi mu blogi vastu ja koguni väitnud, et tunnevad sellest puudust. Mul on häbi, sest kuigi ma pole andnud lubadust regulaarselt kirjutada, olen inimeste ootusi petnud.
Vahepeal on juhtunud palju olulisi ja huvitavaid sündmusi, kuid praegu tahan kirjutada subjektiivsetest läbielamistest.
Käisin vene formalismi 100. aastapäevale pühendatud konverentsil Hiinas, Guangzhous, mis on Guangdongi provintsi keskus. Guangzhou ise ei ole Hiina mastaabis suur linn, elanikke on vaid veidi üle kolme miljoni, kuid Quangdongi provints oma 105 miljoni elanikuga (nii suure rahvaarvuga pole Euroopas ühtegi riiki) on üks Hiina rikkamaid ja tehnoloogiliselt kõige arenenumaid piirkondi.
See oli minu kolmas Hiina-reis, esimene kord olin Pekingis, teine kord Nanjingis (Nankingis). Mul on lapsepõlvest saadik pingeline huvi Hiina vastu. Lapsepõlves elasin kaasa heade hiinlaste dramaatilisele võitlusele chiangkaisheklaste vastu (nii õpetati nõukogude lasteaia- ja koolilapsi nimetama Guomindangi pooldajaid). Hiljem, kultuurirevolutsiooni ajal, kui suhted Nõukogude Liiduga läksid hapuks, elasin kaasa hungveipingide ohvritele (siin ei saanud ma teavet ainult lehtedest, üks minu vanemate õpilasi abiellus Hiina inseneriga, keda kultuurirevolutsiooni alguses mõnitati, pärast viidi kusagile ning ta jäi teadmata kadunuks). Juhtus nii, et Taiwani jõudsin ma enne kui kontinentaalsesse Hiinasse. Mulle meeldis tohutult sealne kultuur -- pean siin silmas ka töö- ja olmekultuuri. Tundsin selgelt seda, mida Max Weber kirjeldas protestantliku eetikana. Käisin sealsetes slummides: need olid puhtad ja väärikad. Taiwanis on üldse väga turvaline. Nagu ütles mind võõrustanud professor So, slummides on veel turvalisem: inimesed elavad nii lähestikku, et neil on piinlik halvasti käituda.
Sellel taustal ei mõjunud Peking eriti hästi. Halb õhk, sudu, mustad tänavanurgad, hais jne. Kuid kõige suurem erinevus oli inimestes: võrreldes ausate ja julgete taiwanlastega mõjusid nad ettevaatlike ja kavalatena. Meenus stagnaaeg, kui isegi dissidendid olid siiralt veendunud, et lääne inimesed on lollid ja ei saa millestki aru. Kuid siiski oli selgelt õhus tunda ühiskondlikku dünaamikat ja lootust, et Hiina liigub aeglaselt, kuid järjekindlalt vabaduse suunas. 2012 käisin Nanjingis 11. Semiootika Maailmakongressil ning tundus, et minu oletused lähevadki täide, igal juhul oli õhkkond palju vabam, ja seda mitte üksnes kongressil. Nanjing meeldis mulle palju rohkem kui Peking ja Hiina arenguperspektiivid tundusid head.
Selles mõttes oli Guangzhou pettumus. Teoreetiliselt ma teadsin, et kolm aastat tagasi tegi Hiina uus juhtkond suunamuutuse, mille üks olulisi komponente oli eraldumine läänest. Teadsin, et Hiinas internetti tsenseeritakse. Ent kui ma oma artiklit kirjutades püüdsin täpsustada üht asja Google'i abil, selgus, et Google on Hiinas blokeeritud. See muuseas tähendas, et ma ei saanud lugeda ka oma posti, kuna minu postkast on Gmailis. Õhtuti meeldib mulle kuulata Youtube'ist muusikat. Aga Youtube on Hiinas samuti blokeeritud, nagu ka kõik sotsiaalvõrgustikud (Facebook, Twitter jne). On olemas Hiina oma otsisüsteem, mis lubab vaid aatelist, kvaliteetset ja õiget informatsiooni ning blokeerib kogu lääneliku, dekadentliku ja kõlvatu info. Samuti on neil mingisugune suhtlusvõrgustik, mis on samuti riiklikult tsenseeritav. Kuna Eestis olen ma korduvalt sõna võtnud anonüümsete kommentaariumide kaitseks, küsisin ka Hiina kolleegilt, kuidas neil sellega on. Ta algul ei saanud üldse aru, millest ma räägin, pärast avaldas suurt imestust, et ajalehtedes üldse saab midagi kommenteerida: "Sinna võib ju igaüks kirjutada, mida iganes." Kui ma ütlesin, et selles ongi see asja mõte, ei vastanud ta midagi, kuid oli näha, et lääne elu veidrused ei meeldi talle.
Vahepeal on juhtunud palju olulisi ja huvitavaid sündmusi, kuid praegu tahan kirjutada subjektiivsetest läbielamistest.
Käisin vene formalismi 100. aastapäevale pühendatud konverentsil Hiinas, Guangzhous, mis on Guangdongi provintsi keskus. Guangzhou ise ei ole Hiina mastaabis suur linn, elanikke on vaid veidi üle kolme miljoni, kuid Quangdongi provints oma 105 miljoni elanikuga (nii suure rahvaarvuga pole Euroopas ühtegi riiki) on üks Hiina rikkamaid ja tehnoloogiliselt kõige arenenumaid piirkondi.
See oli minu kolmas Hiina-reis, esimene kord olin Pekingis, teine kord Nanjingis (Nankingis). Mul on lapsepõlvest saadik pingeline huvi Hiina vastu. Lapsepõlves elasin kaasa heade hiinlaste dramaatilisele võitlusele chiangkaisheklaste vastu (nii õpetati nõukogude lasteaia- ja koolilapsi nimetama Guomindangi pooldajaid). Hiljem, kultuurirevolutsiooni ajal, kui suhted Nõukogude Liiduga läksid hapuks, elasin kaasa hungveipingide ohvritele (siin ei saanud ma teavet ainult lehtedest, üks minu vanemate õpilasi abiellus Hiina inseneriga, keda kultuurirevolutsiooni alguses mõnitati, pärast viidi kusagile ning ta jäi teadmata kadunuks). Juhtus nii, et Taiwani jõudsin ma enne kui kontinentaalsesse Hiinasse. Mulle meeldis tohutult sealne kultuur -- pean siin silmas ka töö- ja olmekultuuri. Tundsin selgelt seda, mida Max Weber kirjeldas protestantliku eetikana. Käisin sealsetes slummides: need olid puhtad ja väärikad. Taiwanis on üldse väga turvaline. Nagu ütles mind võõrustanud professor So, slummides on veel turvalisem: inimesed elavad nii lähestikku, et neil on piinlik halvasti käituda.
Sellel taustal ei mõjunud Peking eriti hästi. Halb õhk, sudu, mustad tänavanurgad, hais jne. Kuid kõige suurem erinevus oli inimestes: võrreldes ausate ja julgete taiwanlastega mõjusid nad ettevaatlike ja kavalatena. Meenus stagnaaeg, kui isegi dissidendid olid siiralt veendunud, et lääne inimesed on lollid ja ei saa millestki aru. Kuid siiski oli selgelt õhus tunda ühiskondlikku dünaamikat ja lootust, et Hiina liigub aeglaselt, kuid järjekindlalt vabaduse suunas. 2012 käisin Nanjingis 11. Semiootika Maailmakongressil ning tundus, et minu oletused lähevadki täide, igal juhul oli õhkkond palju vabam, ja seda mitte üksnes kongressil. Nanjing meeldis mulle palju rohkem kui Peking ja Hiina arenguperspektiivid tundusid head.
Selles mõttes oli Guangzhou pettumus. Teoreetiliselt ma teadsin, et kolm aastat tagasi tegi Hiina uus juhtkond suunamuutuse, mille üks olulisi komponente oli eraldumine läänest. Teadsin, et Hiinas internetti tsenseeritakse. Ent kui ma oma artiklit kirjutades püüdsin täpsustada üht asja Google'i abil, selgus, et Google on Hiinas blokeeritud. See muuseas tähendas, et ma ei saanud lugeda ka oma posti, kuna minu postkast on Gmailis. Õhtuti meeldib mulle kuulata Youtube'ist muusikat. Aga Youtube on Hiinas samuti blokeeritud, nagu ka kõik sotsiaalvõrgustikud (Facebook, Twitter jne). On olemas Hiina oma otsisüsteem, mis lubab vaid aatelist, kvaliteetset ja õiget informatsiooni ning blokeerib kogu lääneliku, dekadentliku ja kõlvatu info. Samuti on neil mingisugune suhtlusvõrgustik, mis on samuti riiklikult tsenseeritav. Kuna Eestis olen ma korduvalt sõna võtnud anonüümsete kommentaariumide kaitseks, küsisin ka Hiina kolleegilt, kuidas neil sellega on. Ta algul ei saanud üldse aru, millest ma räägin, pärast avaldas suurt imestust, et ajalehtedes üldse saab midagi kommenteerida: "Sinna võib ju igaüks kirjutada, mida iganes." Kui ma ütlesin, et selles ongi see asja mõte, ei vastanud ta midagi, kuid oli näha, et lääne elu veidrused ei meeldi talle.
Suures saalis sai slaide näha lausa kolmelt ekraanilt
Hiina oli alati väga venemeelne, aga viimasel ajal on see kasvanud seoses läänevaenuliku pöördega juhtkonnas. Selles mõttes oli mul kahetine tunne. Ühelt poolt oli konverents väga edukas, mu ettekanne võeti väga hästi vastu ning mind kutsuti Guangzhou ülikooli külalisõppejõuks (tingimused küllaltki head), teiselt poolt aga on veidi kahtlane tunne kas või kaudselt osaleda programmis "vastulöök läänele". Asi on selles, et Eestit peetakse enamasti endiselt Venemaa osaks. Hiljuti käis uudistest läbi, et Tartu Ülikool sattus prestiižikasse Shanghai edetabelisse, mis on muidugi hea, kuid see esindab seal ENSV-d. See pole juhus. Teoreetiliselt teavad nad küll, et Eesti on iseseisev riik, aga näiteks meilisin küll kaks korda, et tulen Helsinki lennukiga, aga vastu tuldi Moskva lennukile (kui esimest korda Hiinas olin, hakkas Pekingi taksojuht kuuldes, et olen Eestist, laulma vene keeles "Õhtuid Moskva lähistel" ning oli pettunud, et mina kaasa ei laula; hea veel, et mitte "Moskva-Peking" refrääniga "venelane hiinlasega on vennad igavesti").
Loomulikult on Hiina väga huvitav maa, kuid sellest võib-olla mõni teine kord.
Loomulikult on Hiina väga huvitav maa, kuid sellest võib-olla mõni teine kord.
RSS Feed