MIHHAIL LOTMANI KODULEHEKÜLG
  • Blogi
  • Minust
  • CV
  • Publikatsioonid
  • Meedias
  • Galerii
  • Failid
  • KFT
  • Vaba Akadeemia

Õhtud Guangzhou lähistel

8/28/2016

6 Comments

 
Kõigepealt pean oma lugejate ees vabandama, kuna viimaste kuude meeletu koormus ei ole mul lubanud blogiga tegeleda. Olen kuulnud etteheiteid erinevatelt tuttavatelt, kuid viimaste kuude jooksul täiesti erinevates seltskondades viibides on mulle tundmatud inimesed tundnud huvi mu blogi vastu ja koguni väitnud, et tunnevad sellest puudust. Mul on häbi, sest kuigi ma pole andnud lubadust regulaarselt kirjutada, olen inimeste ootusi petnud.

Vahepeal on juhtunud palju olulisi ja huvitavaid sündmusi, kuid praegu tahan kirjutada subjektiivsetest läbielamistest.

Käisin vene formalismi 100. aastapäevale pühendatud konverentsil Hiinas, Guangzhous, mis on Guangdongi provintsi keskus. Guangzhou ise ei ole Hiina mastaabis suur linn, elanikke on vaid veidi üle kolme miljoni, kuid Quangdongi provints oma 105 miljoni elanikuga (nii suure rahvaarvuga pole Euroopas ühtegi riiki) on üks Hiina rikkamaid ja tehnoloogiliselt kõige arenenumaid piirkondi.

See oli minu kolmas Hiina-reis, esimene kord olin Pekingis, teine kord Nanjingis (Nankingis). Mul on lapsepõlvest saadik pingeline huvi Hiina vastu. Lapsepõlves elasin kaasa heade hiinlaste dramaatilisele võitlusele chiangkaisheklaste vastu (nii õpetati nõukogude lasteaia- ja koolilapsi nimetama Guomindangi pooldajaid). Hiljem, kultuurirevolutsiooni ajal, kui suhted Nõukogude Liiduga läksid hapuks, elasin kaasa hungveipingide ohvritele (siin ei saanud ma teavet ainult lehtedest, üks minu vanemate õpilasi abiellus Hiina inseneriga, keda kultuurirevolutsiooni alguses mõnitati, pärast viidi kusagile ning ta jäi teadmata kadunuks). Juhtus nii, et Taiwani jõudsin ma enne kui kontinentaalsesse Hiinasse. Mulle meeldis tohutult sealne kultuur -- pean siin silmas ka töö- ja olmekultuuri. Tundsin selgelt seda, mida Max Weber kirjeldas protestantliku eetikana. Käisin sealsetes slummides: need olid puhtad ja väärikad. Taiwanis on üldse väga turvaline. Nagu ütles mind võõrustanud professor So, slummides on veel turvalisem: inimesed elavad nii lähestikku, et neil on piinlik halvasti käituda.

Sellel taustal ei mõjunud Peking eriti hästi. Halb õhk, sudu, mustad tänavanurgad, hais jne. Kuid kõige suurem erinevus oli inimestes: võrreldes ausate ja julgete taiwanlastega mõjusid nad ettevaatlike ja kavalatena. Meenus stagnaaeg, kui isegi dissidendid olid siiralt veendunud, et lääne inimesed on lollid ja ei saa millestki aru. Kuid siiski oli selgelt õhus tunda ühiskondlikku dünaamikat ja lootust, et Hiina liigub aeglaselt, kuid järjekindlalt vabaduse suunas. 2012 käisin Nanjingis 11. Semiootika Maailmakongressil ning tundus, et minu oletused lähevadki täide, igal juhul oli õhkkond palju vabam, ja seda mitte üksnes kongressil. Nanjing meeldis mulle palju rohkem kui Peking ja Hiina arenguperspektiivid tundusid head.

Selles mõttes oli Guangzhou pettumus. Teoreetiliselt ma teadsin, et kolm aastat tagasi tegi Hiina uus juhtkond suunamuutuse, mille üks olulisi komponente oli eraldumine läänest. Teadsin, et Hiinas internetti tsenseeritakse. Ent kui ma oma artiklit kirjutades püüdsin täpsustada üht asja Google'i abil, selgus, et Google on Hiinas blokeeritud. See muuseas tähendas, et ma ei saanud lugeda ka oma posti, kuna minu postkast on Gmailis. Õhtuti meeldib mulle kuulata Youtube'ist muusikat. Aga Youtube on Hiinas samuti blokeeritud, nagu ka kõik sotsiaalvõrgustikud (Facebook, Twitter jne). On olemas Hiina oma otsisüsteem, mis lubab vaid aatelist, kvaliteetset ja õiget informatsiooni ning blokeerib kogu lääneliku, dekadentliku ja kõlvatu info. Samuti on neil mingisugune suhtlusvõrgustik, mis on samuti riiklikult tsenseeritav. Kuna Eestis olen ma korduvalt sõna võtnud anonüümsete kommentaariumide kaitseks, küsisin ka Hiina kolleegilt, kuidas neil sellega on. Ta algul ei saanud üldse aru, millest ma räägin, pärast avaldas suurt imestust, et ajalehtedes üldse saab midagi kommenteerida: "Sinna võib ju igaüks kirjutada, mida iganes." Kui ma ütlesin, et selles ongi see asja mõte, ei vastanud ta midagi, kuid oli näha, et lääne elu veidrused ei meeldi talle.
Picture
Suures saalis sai slaide näha lausa kolmelt ekraanilt
Hiina oli alati väga venemeelne, aga viimasel ajal on see kasvanud seoses läänevaenuliku pöördega juhtkonnas. Selles mõttes oli mul kahetine tunne. Ühelt poolt oli konverents väga edukas, mu ettekanne võeti väga hästi vastu ning mind kutsuti Guangzhou ülikooli külalisõppejõuks (tingimused küllaltki head), teiselt poolt aga on veidi kahtlane tunne kas või kaudselt osaleda programmis "vastulöök läänele". Asi on selles, et Eestit peetakse enamasti endiselt Venemaa osaks. Hiljuti käis uudistest läbi, et Tartu Ülikool sattus prestiižikasse Shanghai edetabelisse, mis on muidugi hea, kuid see esindab seal ENSV-d. See pole juhus. Teoreetiliselt teavad nad küll, et Eesti on iseseisev riik, aga näiteks meilisin küll kaks korda, et tulen Helsinki lennukiga, aga vastu tuldi Moskva lennukile (kui esimest korda Hiinas olin, hakkas Pekingi taksojuht kuuldes, et olen Eestist, laulma vene keeles "Õhtuid Moskva lähistel" ning oli pettunud, et mina kaasa ei laula; hea veel, et mitte "Moskva-Peking" refrääniga "venelane hiinlasega on vennad igavesti").

Loomulikult on Hiina väga huvitav maa, kuid sellest võib-olla mõni teine kord.
6 Comments
Ann M
8/30/2016 11:42:10 am

Olin Hiinas ühe terve talve, mõni aasta tagasi, kolm kuud. Hiina on ka minu lapsepõlvearmastus, ja imelikul kombel kestab edasi, kuigi midagi ei olnud nii, nagu arvasin.
Kõigepealt -- mitte midagi parteilist ja pollitilist ma kusagil ei kogenud (olin seal ka omal käel, suhtlesin kohalikega eraviisiliselt (oskan vaid inglise keelt ja mitte just halvasti), peaaegu ei midagi ametlikku). Ainus kord, kui kohalik minu kuuldes valitsust mainis, oli see mingi linna- või regioonivalitsus, ja selle mainimise vorm oli sõimav -- et ei tooda elektriliini sinna üles mäetippu, kus ta külalismaja pidas. Kõik muu oli absoluutselt apoliitiline -- nagu igal pool mujal maailmas, kus olen käinud (mitte just palju).
Ma olin Lõuna-Hiinas ja peatusin kahes väikelinnas: üks Dali Himaalaja eelmäestikus, ja teise nime olen unustanud (provintsikeskus oli Guilin), ühe ööpäevase läänesuunalise bussisõidu kaugusel HongKongist või vähemalt Kantonist, seega Dalist tükk maad ida pool. Igal pool pääsesin oma gmaili ja üldse igale poole internetis, kuhu tahtsin. Tõsi, külalismajades oli kehv võrguühendus -- umbes sama kehv kui siin Lõuna-Eesti külas, kus praegu elan, seega ikka kehv mis kehv. Aga oli vähemalt üks kohvik Dalis, õieti muidugi teemaja, kus oli laitmatu võrguühendus -- võisid istuda selle ees tänaval ja minna kuhu saidile tahtsid. Tõsi, juba siis rääkis mulle üks Kantoni ameeriklane, et välismaalased saavad mingi eriloa, kui taotlevad, ja pääsevad siis nendele saitidele, kuhu hiinlased ei pääse. Mina ei saanud sellest jutust aru, sest mina olin pääsenud igale poole, kuhu tahtsin. Võibolla on mingid erilised kohad, kuhu ma ei osanud tahta.
Venelaseks ei pidanud mind keegi ega tahtnud vene asja rääkida või ammugi kiita. Kui ühes koolis vastasin Eesti iseseisvumise küsimusele kuidagi umbes nii, et "venelased olid parajasti nõrgad ja me kasutasime olukorra ära", siis ainus avalikult väljendatud vastus oli, et "õigesti tegite". Ma kohtasin seal mitmeid teisi rahvusi ka, kuid mitte venelasi. Mida ei saa öelda Taani või UK jne kohta -- aina komistasin seal nendele.
Mind hämmastab ja vihastab nt nende saadetesse sissehelistajate jutt, kes Hiinaga seoses ei oska muud öelda kui "punane" jms. Võibolla ma igaks juhuks ütlen neile, kes ei tea (ML nende hulka kindlasti ei kuulu), et punane oli juba keiserliku Hiina värv, juba iidamast-aadamast. Ei ole midagi bolševismist kaugemat kui praegune Hiina, seal on ülikapitalism.
Noh, ma ei olnud Pekingis, ei olnud Shanghais. Olin Hongkongis. Ma arvan, et kõik säherdused suurlinnad on praegusel ajal juba ühesugused. Ma arvan, et 'suurlinnainimene' on varsti juba omatte bioloogiline liik, kui ta juba polegi.
See on nii imelik, kui palju ma (alateadlikult) ootasin, ja kuidas ma, seda leidmata, ometi kõike muud kui pettusin. Suurepärased inimesed, kõik oli hoopis teistmoodi suurepärane, kui siinsest dimensioonist lahti laskmata suudetaks mõista.
Tore, et kirjutasite Hiinast, M, aga ma ootan kannatamatult, mil saabub see "mõni teine kord" (ilma "võibollata"), mil kirjutate Hiinast kui "muidugi huvitavast maast".
Apoliitilist jõudu (lisaks)!

Reply
ML
9/2/2016 03:44:04 pm

Tänan selle repliigi eest. See vajab põhjalikumat vastust koos pildimaterjaliga. Püüan seda teha lähiajal.

Reply
Indrek
8/30/2016 11:33:41 pm

Hiina Rahvavabariik kinkis mäletamist mööda Eesti Vabariigile iseseisvuse toetamiseks ja tunnustamiseks 90-datel suure koguse riisi. Eesti riik müüs riisi maha ja saadud rahast rajas toimetulekutoetuse süsteemi.

Reply
PiretBCN
9/4/2016 02:40:04 am

Äkki käisite Te hoopis Kantonis?

Sõitsin mõned aastad tagasi Hongkongi (Teie arvates võib-olla siis Xianggangi). Frankfurt - Hongkong lennul istus minu kõrval tagasihoidlik kantoni abielupaar. Nad elavad Caracases, aga käivad nii kord viie aasta jooksul esiisade maal. Lufthansa (oma suurriiklikus idiootsuses?) oli pardateenistusse määranud ka Saksamaal elava hiinlase. Hiinlane rääkis lisaks saksa ja inglise keelele ka ametlikku hiina riigikeelt. Ta väitis ka uhkusega, et ta juba õpib kantoni keelt. Ma ei tea, mida ta täpselt õppis, aga lausetest: "Palun tass teed!" ta aru ei saanud. Võib-olla tegeles ta kõrgema luulekunstiga, mis pidavat kantoni keeles paremini kõlama. Kuidas siis toimisime? Kantoni abielupaar ütles mulle hispaania keeles, mida nad soovisid ning mina tõlkisin nende soovid Lufthansa hiinlasest stjuardessile. Pärast sellist üleelamist naeran ma alati, kui keegi kipub väitma, et hiina keel (mandariini keel) on maailma suurim keel ning et kõik hiinlased räägivad seda emakeelena.

p.s. Britid on suurte vigadega kapselduv rahvus, aga kantoni kultuurile ja keelele tegid nad kahtlemata palju head. Nad lasid kantonlastel vabalt tegutseda. Tekkis näiteks võimas kantoni filmikunst. Seetõttu arvan ma, et Briti koloniaalpoliitika Hongkongis oli pigem hea. Ta päästis ühe rahvuse, keda Hiina üritab nüüd hävitada. Isegi Teie õhtud olid "Guangzhou" lähistel.

Reply
Ann M link
9/4/2016 11:29:04 pm

Ka mina oleksin kirjutanud 'Guangzhou', kui oleksin suutnud seda nime meenutada, mitte 'Kanton', mis jääb ju palju paremini meelde (mitte, jumala pärast, et ma põhimõtteliselt eelistan koloniaalnimesid) -- ma ei taibanud Teie lugu lugedes, et jutt käibki sestsamast Kantonist. Vaatsin järgi ka tolle linna(kese) nime, mis mulle samuti enne ei meenunud: Yangshou. Mõlemad, nii Dali kui Yangshou on turismilinnakesed (isegi vist Eesti mõttes ei oleks nad suured linnad). Võibolla sellest tuleneb midagi, internetiasjanduses näiteks.

Kui lüüa YouTube'is sisse nt 'south chinese vs north chinese', näeb ja kuuleb naljakaid asju.

Piret BNSile: Ma ei kujuta ette, kes väidaks, et kõik hiinlased räägivad mandariini keelt emakeelena -- mõni lasteaialaps ehk? Kena, et annate Hiinale ja Britanniale oma asjatundliku hinnangu ja lööte korra majja.

Indrekule: Tänan selle informatsiooni eest -- mul polnud aimugi, et Hiina on meile mingit praktilist abi andnud, ja kui paljudel on?

Reply
PiretBCN
9/5/2016 09:19:59 am

"Ma ei kujuta ette, kes väidaks, et kõik hiinlased räägivad mandariini keelt emakeelena -- mõni lasteaialaps ehk?"

Oh, Hiina Rahvavabariik laseb inimestel pidevalt seda uskuda ja paljud usuvad ka. Eesti ajakirjandus on mitu korda õnge läinud ja rääkinud hiina keelest kui maailma suurimast keelest. Mina õppisin veidi hiina keelt Barcelonas, kus elab suur hiinlaste kogukond Shanghaist. Nad räägivad shanghai keelt. Paljud minu kaasõpilased ei saanud aru, miks nad nendest hiinlastest midagi aru ei saa.
Minu A2 taseme eksamil istus minu kõrvalpingis neiu Shanghaist. Ta ei olnud Hiinas koolis käinud ja ei osanud seega riigikeelt. Ta pidi tegema minuga sama eksamit.

p.s. Tegelikult on mandariini keeles rääkides õigustatud sõnad Guangzhou ja Xianggang. Nii neid märke selles keeles ju loetakse. Aga me räägime eesti keeles ning eesti keeles ütleksin ma pigem Kanton.

Reply



Leave a Reply.


    Disclaimer.

    0. Kõik minu blogis avaldatud tekstid on Copyleft tingimuste kohaselt vabalt kasutatavad teosed.
    1. Tere tulemast minu blogisse. See on minu isiklik inforuum, kus ma väljendan oma mõtteid tsenseerimata kujul, ilma kõõritamata poliitilise korrektsuse suunas.
    Kui kedagi mu mõtted või sõnad riivavad -- palun ette vabandust. Aga selline ma kord juba olen.
    2. Ma tervitan igasuguseid kommentaare nii allkirjastatult kui anonüümselt, nii sõbralikke kui kriitilisi ja lausa vaenulikke, ainus kriteerium on sisukus.
    3. Ma ei premodereeri kommentaare (samas ei vastuta selle eest, kui need minust sõltumatul põhjusel ei ilmu).

    4. Kommentaarid, mis ainult kaasa kiidavad või sisutult sõimavad, ma lihtsalt eemaldan. Tegu on minu isikliku ruumiga, mille eest vastutan nii moraalselt kui juriidiliselt.
    5. Samuti kustutan kommentaarid, mis sisaldavad reklaami või sisutuid linke.
    6. Igale kommentaarile ma ajapuudusel vastata ei saa.


    Autor

    Mihhail Lotman,
    ζῷον πολιτικόν

    RSS Feed

    Arhiiv

    February 2023
    December 2022
    June 2022
    March 2022
    February 2022
    January 2022
    September 2020
    August 2020
    July 2020
    June 2020
    May 2020
    January 2020
    December 2019
    November 2019
    September 2019
    August 2019
    July 2019
    June 2019
    May 2019
    April 2019
    March 2019
    February 2019
    January 2019
    December 2018
    November 2018
    October 2018
    September 2018
    August 2018
    June 2018
    May 2018
    April 2018
    March 2018
    February 2018
    January 2018
    December 2017
    October 2017
    August 2017
    July 2017
    June 2017
    May 2017
    April 2017
    March 2017
    February 2017
    January 2017
    December 2016
    November 2016
    October 2016
    September 2016
    August 2016
    April 2016
    March 2016
    February 2016
    January 2016
    December 2015
    November 2015
    October 2015
    September 2015
    July 2015
    June 2015
    May 2015
    April 2015
    March 2015
    February 2015
    January 2015
    December 2014
    November 2014
    October 2014
    September 2014
    August 2014
    July 2014
    June 2014
    May 2014
    April 2014
    March 2014
    February 2014
    January 2014
    December 2013
    November 2013
    October 2013
    September 2013
    August 2013
    June 2013
    May 2013
    April 2013
    March 2013
    February 2013
    December 2012
    November 2012
    October 2012
    September 2012
    June 2012
    May 2012
    April 2012
    February 2012
    January 2012
    December 2011
    October 2011
    September 2011
    August 2011
    July 2011
    June 2011
    May 2011
    April 2011
    March 2011
    February 2011
    December 2010
    October 2010
    September 2010
    August 2010


    Rubriigid

    All
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eetika
    Eetika; Religioon
    Film
    Filoloogia
    In Memoriam
    Irl
    Jalgpall
    Kangelaseepos
    Keskkond
    Kgb
    Konverentsid
    Kultuurisemiootika
    Kunst
    Lähis-Ida
    Lollus
    Luule
    Muusika
    Pagulased
    Poliitika
    Puust Ja Punaselt
    Raamatud
    Reisid
    Seks
    Semiootiku Vaatevinklist
    Tähtpäevad
    Terror
    Ühiskond
    Ühiskond
    Valimised
    Välispoliitika
    Vandenõuteooriad
    Värsiteadus
    Värsiteadus
    Venemaa

Copyleft (ɔ) by Mihhail Lotman