Seda esseede sarja plaanides koostasin mõttes väikese nimekirja klaverimängijatest, kellest tahaksin kirjutada. Siis märkasin -- õigemini hakkas protestima minu sees pesitsev salajane feminist --, et selles ei ole ühtegi naist. Mitte et ei oleks ühtegi kuulsat naispianisti, kes mulle oleks muljet avaldanud, vaid ma pole varem kunagi mõelnud klaverikunstist soolise võrdõiguslikkuse seisukohalt. Muidugi teadsin Clara Schumannist, keda peeti ajastu suurimaks pianistiks; tema abikaasa Robert Schumann, kuulus helilooja ja samuti märkimisväärne klaverimängija, jäi tema varju ja vähendas oluliselt oma kontsertesinemisi, jättes lava oma naisele. Kuid paraku Clara Schumanni helisalvestusi ei ole.
Või siis Anna Jessipovast (ka Annetta Essipoff või isegi Annette von Essipow), kelle saatus oli mingil määral Clara Schumanni omaga sarnane. Ta oli ajastu ühe parima klaverimängija ja samuti tuntud helilooja Teodor Leszetycki õpilane ja hiljem naine (Leszetyckil oli neli naist, Jessipova oli number kaks). Leszetycki oli samuti Euroopa väljapaistvaim klaveripedagoog, tal oli üle tuhande õpilase, nende hulgas ka Ignacy Jan Paderewski, kuid Jessipova oli tema lemmikõpilane ja Leszetycki enda meelest ka kõige andekam. Jessipovast sai üks Euroopa juhtivaid klaverimängijaid, keda peeti Anton Rubinsteini järel teiseks klaverimängijaks Venemaal. Leszetycki hakkas järjest enam keskenduma pedagoogilisele tööle ning nagu Schumanngi, jättis lava abikaasale. 1906. aastal tegi Essipova Welte-Mignonil mitu salvestust, siin on üks nendest.
Või ka Clara Haskilist, kes oli võib-olla üks parimaid Mozarti, kuid ka Beethoveni ja varaste saksa romantikute esitajaid. Meelsasti kuulan teda, kuid ei oska temast midagi kirjutada, ehkki tema elust ei puudunud dramaatilised sündmused. Ma ei leidnud ühtegi videot tema mängu kohta, kuid siin on üks tema kuulsamaid Mozarti esitusi: klaverikontsert nr 20 (salvestatud 1960).
Või siis Anna Jessipovast (ka Annetta Essipoff või isegi Annette von Essipow), kelle saatus oli mingil määral Clara Schumanni omaga sarnane. Ta oli ajastu ühe parima klaverimängija ja samuti tuntud helilooja Teodor Leszetycki õpilane ja hiljem naine (Leszetyckil oli neli naist, Jessipova oli number kaks). Leszetycki oli samuti Euroopa väljapaistvaim klaveripedagoog, tal oli üle tuhande õpilase, nende hulgas ka Ignacy Jan Paderewski, kuid Jessipova oli tema lemmikõpilane ja Leszetycki enda meelest ka kõige andekam. Jessipovast sai üks Euroopa juhtivaid klaverimängijaid, keda peeti Anton Rubinsteini järel teiseks klaverimängijaks Venemaal. Leszetycki hakkas järjest enam keskenduma pedagoogilisele tööle ning nagu Schumanngi, jättis lava abikaasale. 1906. aastal tegi Essipova Welte-Mignonil mitu salvestust, siin on üks nendest.
Või ka Clara Haskilist, kes oli võib-olla üks parimaid Mozarti, kuid ka Beethoveni ja varaste saksa romantikute esitajaid. Meelsasti kuulan teda, kuid ei oska temast midagi kirjutada, ehkki tema elust ei puudunud dramaatilised sündmused. Ma ei leidnud ühtegi videot tema mängu kohta, kuid siin on üks tema kuulsamaid Mozarti esitusi: klaverikontsert nr 20 (salvestatud 1960).
Või siis legendaane brasiillanna Guiomar Novaes, õrn ja romantiline. Temast räägiti sama, mida Józef Hofmanni kohta: ta moodustab klaveriga orgaanilise terviku ning kontserdi ajal pole kerge aru saada, kus lõpeb inimene ja algab instrument. Kuid nende stiil on vastandlik: Hofmann vallutas publikut oma võimsa ja intellektuaalse mänguga, Novaes aga õrnuse ja sensuaalsusega. Brasiilias oli ta rahvuskangelane, teda peeti Teresa Carreño (kellest meil sarja eelmises postituses oli lühidalt juttu) järglaseks. Siiski on oluline erinevus: Carreñot võrreldi oma ajastu parimate (mees)pianistidega, Novaesi mäng on aga rõhutatult naiselik ja ta näitas klaverikunsti neid külgi, mida meestel on raske saavutada. Mingis mõttes kuulus tema mäng 19. sajandi romantilise pianismi traditsiooni: tema jaoks oli esituse hingestatus tähtsam kui täpsus. Kahjuks läheb salvestustel suur osa tema võlust kaduma ja tema salvestused ei saanud kunagi nii populaarseks kui tema kontsertesitused.
Siin on üks tema suurepäraseid interpretatsioone: Giovanni Sgambati transkriptsioon õndsate hingete tantsust Christoph Willibald Glucki ooperist "Orpheus ja Eurydike" (fragment).
Siin on üks tema suurepäraseid interpretatsioone: Giovanni Sgambati transkriptsioon õndsate hingete tantsust Christoph Willibald Glucki ooperist "Orpheus ja Eurydike" (fragment).
Siiski pean tunnistama, et siingi on minu absoluutne lemmik Sergei Rahmaninovi (restaureeritud) esitus.
Suuri naispianiste oli ja on palju. Valisin välja kolm, lähtudes ennekõike oma noorpõlvemälestustest. Need on Myra Hess, Maria Grinberg ja Maria Judina. Kaht viimast olen palju kuulanud plaatidelt, mis aga puudutab Myra Hessi, siis kuni internetiajastuni oli ta minu jaoks vaid legendaarne nimi, kes assotsieerus rohkem kirjanduse kui muusikaga. Nimelt oli ta seotud väga huvitava, kuid vähetuntud vene(saksa) helilooja Nikolai Medtneriga, kes oli vene sümbolismi olulise ja samas odioosse figuuri Emilii Medtneri vend. Nii et kõigepealt sain kirjandusest teada, et Myra Hess on väljapaistev klaverimängija, hiljem kuulsin tema esitusi ja ei pidanud pettuma. Alles seda esseesarja ette valmistades tutvusin Annie Fischeri loominguga, kes oli võib-olla üldse kõige väljapaistvam naispianist, vähemalt 20. sajandil. Kahjuks on tema kuulsus palju väiksem, kui ta seda väärib.
See oli pikale veninud eessõna. Kuid enne kui hakkan asjaga pihta ja alustan juba vahetu sissejuhatusega, teen veel ühe kõrvalmärkuse. Eelmine postitus Józef Hofmannist kukkus välja liiga pikk ning seda tehes hangus mu arvuti korduvalt kinni, nii et seekord jaotan essee mitmeks postituseks ning täna piirdungi vaid sissejuhatava looga.
0. Rosina Bessie (Lhévinne): armastus on tugevam kui surm
Rosina Lhévinne (sünd. Bessie; 1880-1976) oli suurepärane klaverimängija, kuid ta kindlasti ei kuulu suurimate artistide hulka. Põhjus, miks ma temast kirjutan, on teine. Kogu tema elu on eneseohverduse näide kunsti ja oma armastuse nimel. Andekas noor pianist lõpetas 1898. aastal Moskva Konservatooriumi kuldmedaliga, tema õpetaja oli legendaarne Vassili Safonov (muide, üks Leszetycki õpilasi), kelle õpilaste hulgas olid sellised suurkujud nagu Skrjabin, õed Gnessinid (Peterburi muusikakõrgkooli rajajad, praegune Venemaa Gnessinite nimeline Muusikaakadeemia), juba nimetatud Nikolai Medtner ja Jossif Levin. Viimane oli Safonovi kõige edukam õpilane, kes lõpetas konservatooriumi samal aastal Rahmaninovi ja Skrjabiniga. Kõik kolm said kuldmedali, kuid tema edestas oma kuulsaid kaasõpilasi.
Juba õpingute ajal hakkas Rosina Bessie võtma tunde Levinilt, kellesse ta armus esimesest pilgust. Ning peagi selgus, et mees vastas samaga. Nad abiellusid, ehkki sõbrad hoiatasid, et kahe artisti liit ei kesta kaua, ennustati, et maksimaalselt aasta. Ja see abielu ei olnud kerge. Jossif Levin oli populaarne mees. Tal olid pidevad austajannad ning paaril korral isegi romaanid. Nad mõlemad, eriti aga Rosina elasid neid raskelt üle, kuid ennekõike tänu naise pühendumisele jäi abielu püsima. Ent enamgi veel. "Kuni surm teid lahutab" on traditsiooniline abieluvormel, kuid Rosina jaoks ei lõppenud nende abielu ka mehe surmaga.
Kui nad abiellusid, tundus, et mõlemat ootab ees suurepärane muusikaline karjäär. Nad esinesid nii kontsertidel kui vene intellektuaalse eliidi kodudes ning pärast ühte sellist esinemist, mida kuulasid prof. Tihhomirov, aga ka Tšehhov, Gorki ja veel mitu kuulsat muusikasõpra, tuli Rosina juurde üks noor naine ja teatas, et ta on tema muusikast vaimustatud ning et ta mängib isegi abikaasast paremini. Selle asemel, et olla meelitatud, solvus Rosina Levina hingepõhjani. Ta sai aru, et sellistele inimestelel, kes ei saa muusikast üldse aru, pole mõtet mängida ning vastupidiselt Clara Schumannile ja Anna Jessipovale loobus täielikult sooloesinemistest ja jättis lava oma mehele, keda ta pidas suurimaks klaverikunstnikuks elavate seas.
1907. aastal emigreerusid nad antisemiitlikult Venemaalt (mõlema perekonnad said kannatada pogrommide ajal) Euroopasse, kus Levini mänedžer soovitas tal muuta oma perekonnanimi eksootilisemaks. Uus kirjapilt oli Lhévinne, kusjuures rõhk on viimasel silbil. Ka eesnimi polnud tal enam Jossif, vaid Josef. Rosinagi võttis sama perekonnanime, mida hääldas mitte vene-, vaid prantsusepäraselt. Soolokontsertidel ta ei esinenud, ent koos oma abikaasaga mängis ansamblis neljal käel ning seda peeti parimaks klaveriduoks Euroopas enne II maailmasõda.
Rosina Lhévinne (sünd. Bessie; 1880-1976) oli suurepärane klaverimängija, kuid ta kindlasti ei kuulu suurimate artistide hulka. Põhjus, miks ma temast kirjutan, on teine. Kogu tema elu on eneseohverduse näide kunsti ja oma armastuse nimel. Andekas noor pianist lõpetas 1898. aastal Moskva Konservatooriumi kuldmedaliga, tema õpetaja oli legendaarne Vassili Safonov (muide, üks Leszetycki õpilasi), kelle õpilaste hulgas olid sellised suurkujud nagu Skrjabin, õed Gnessinid (Peterburi muusikakõrgkooli rajajad, praegune Venemaa Gnessinite nimeline Muusikaakadeemia), juba nimetatud Nikolai Medtner ja Jossif Levin. Viimane oli Safonovi kõige edukam õpilane, kes lõpetas konservatooriumi samal aastal Rahmaninovi ja Skrjabiniga. Kõik kolm said kuldmedali, kuid tema edestas oma kuulsaid kaasõpilasi.
Juba õpingute ajal hakkas Rosina Bessie võtma tunde Levinilt, kellesse ta armus esimesest pilgust. Ning peagi selgus, et mees vastas samaga. Nad abiellusid, ehkki sõbrad hoiatasid, et kahe artisti liit ei kesta kaua, ennustati, et maksimaalselt aasta. Ja see abielu ei olnud kerge. Jossif Levin oli populaarne mees. Tal olid pidevad austajannad ning paaril korral isegi romaanid. Nad mõlemad, eriti aga Rosina elasid neid raskelt üle, kuid ennekõike tänu naise pühendumisele jäi abielu püsima. Ent enamgi veel. "Kuni surm teid lahutab" on traditsiooniline abieluvormel, kuid Rosina jaoks ei lõppenud nende abielu ka mehe surmaga.
Kui nad abiellusid, tundus, et mõlemat ootab ees suurepärane muusikaline karjäär. Nad esinesid nii kontsertidel kui vene intellektuaalse eliidi kodudes ning pärast ühte sellist esinemist, mida kuulasid prof. Tihhomirov, aga ka Tšehhov, Gorki ja veel mitu kuulsat muusikasõpra, tuli Rosina juurde üks noor naine ja teatas, et ta on tema muusikast vaimustatud ning et ta mängib isegi abikaasast paremini. Selle asemel, et olla meelitatud, solvus Rosina Levina hingepõhjani. Ta sai aru, et sellistele inimestelel, kes ei saa muusikast üldse aru, pole mõtet mängida ning vastupidiselt Clara Schumannile ja Anna Jessipovale loobus täielikult sooloesinemistest ja jättis lava oma mehele, keda ta pidas suurimaks klaverikunstnikuks elavate seas.
1907. aastal emigreerusid nad antisemiitlikult Venemaalt (mõlema perekonnad said kannatada pogrommide ajal) Euroopasse, kus Levini mänedžer soovitas tal muuta oma perekonnanimi eksootilisemaks. Uus kirjapilt oli Lhévinne, kusjuures rõhk on viimasel silbil. Ka eesnimi polnud tal enam Jossif, vaid Josef. Rosinagi võttis sama perekonnanime, mida hääldas mitte vene-, vaid prantsusepäraselt. Soolokontsertidel ta ei esinenud, ent koos oma abikaasaga mängis ansamblis neljal käel ning seda peeti parimaks klaveriduoks Euroopas enne II maailmasõda.
Nii Josef kui Rosina olid väga tagasihoidlikud inimesed ja kummalegi ei meeldinud staaritsemine. Asi polnud selles, et Josef Lhévinne'il, nagu paljudel teistel kuulsatel artistidel (nt siin juba mainitud Clara Haskilil, aga ka palju kuulsamal Vladimir Horowitzil jt) oli lavahirm, vaid ta tõesti arvas, et on väärikam ja kasulikum oma oskusi ja teadmisi mitte demonstreerida laval, vaid anda edasi oma õpilastele. Rosina ise oli loobunud esinemisest ning ergutas ja inspireeris meest, keda tõepoolest peetakse oma ajastu üheks parimaks pianistiks. Siiski esines ta aina harvemini, pealegi oli I maailmasõja ajal kontserttegevus piiratud. 1923. aastal avaldas ta inglisekeelse õpiku "Basic principles in pianoforte playing" (raamatuna 1924), mis ei ole tänaseni kaotanud oma tähtsuse. Pärast I maailmasõda emigreerusid nad USAsse, kus Josefile pakuti prestiižikas Juilliardi konservatooriumis klaveriosakonna juhatamist. Ning ta õpetas seal kuni oma surmani 1944. aastal. Abikaasast sai tema assistent.
Ehkki surres oli Josef Lhévinne 69-aastane, oli ta Rosina jaoks, kes oli temast kuus aastat noorem, ikkagi noor ning oma elu lõpuni (aga tema suri 96-aastaselt) rääkis Rosina oma abikaasast kui enneaegselt lahkunust. Nüüd veenis Juilliardi juhtkond teda abikaasa kohale asuma ning Rosina nõustus kõhklustest hoolimata.
18. sajandil elas Peterburis abielupaar, kolonel Andrei Petrov ja tema noor abikaasa Ksenja. Pärast seda kui mees ootamatult suri, ei leppinud 26-aastane Ksenja tema surmaga, hakkas käima tema riietes, nimetas ennast Andreiks ja teatas, et hoopis Ksenja on surnud. Ta jagas laiali kogu oma varanduse ja temast sai Vene õigeusukiriku pühak, Peterburi Ksenja. Kas tegemist on psüühilise nähtusega või hoopis usu- ja armastusjõuga, ei ole minu otsustada.
Ehkki surres oli Josef Lhévinne 69-aastane, oli ta Rosina jaoks, kes oli temast kuus aastat noorem, ikkagi noor ning oma elu lõpuni (aga tema suri 96-aastaselt) rääkis Rosina oma abikaasast kui enneaegselt lahkunust. Nüüd veenis Juilliardi juhtkond teda abikaasa kohale asuma ning Rosina nõustus kõhklustest hoolimata.
18. sajandil elas Peterburis abielupaar, kolonel Andrei Petrov ja tema noor abikaasa Ksenja. Pärast seda kui mees ootamatult suri, ei leppinud 26-aastane Ksenja tema surmaga, hakkas käima tema riietes, nimetas ennast Andreiks ja teatas, et hoopis Ksenja on surnud. Ta jagas laiali kogu oma varanduse ja temast sai Vene õigeusukiriku pühak, Peterburi Ksenja. Kas tegemist on psüühilise nähtusega või hoopis usu- ja armastusjõuga, ei ole minu otsustada.
Rosina Lhevinne ja tema õpilane Van Cliburn Erinevalt Ksenjast Rosina puhul selliseid küsimusi ei teki. Ehkki ta pühendas kogu oma energia õpetamisele, õpetas ta nii, nagu mr. Lhévinne oleks õpetanud oma õpilasi. Ta rõhutas pidevalt, et see pole tema, kes õpetab, vaid ta lihtsalt viib ellu oma abikaasa põhimõtteid.
Õpetajana oli ta aga oma mehest märksa edukam. Juba eluajal saavutas ta legendaarse kuulsuse ning temast sai Ameerika muusikaelu kultusfiguur. Mitu väljapaistvat klaverimängijat, aga ka dirigenti olid tema õpilased. Neist kõige kuulsam on Van Cliburn, kes tema pärast tuli Texasest New Yorki, aga ka terve hulk teisigi sugugi mitte väiksemaid muusikuid, nagu nt James Levine, Metropolitan Opera muusikaline juht (James Levine ei ole Lhévinne'i sugulane, enne seda õppis ta Walter Levini käe all, kes omakorda pole kummagi sugulane).
Van Cliburnist kirjutan eraldi, aga ma ei saa mainimata jätta samuti Rosina Lhévinne'i õpilast, pianist Daniel Pollackit, kes õppis Van Cliburniga samal ajal ja kellega nad esinesid koos 1958. aastal I Rahvusvahelisel Tšaikovski nimelisel Klaverikonkursil, mille Van Cliburn triumfaalselt võitis. Pollack sai aga 8. preemia. 1960. aastate algul (pakuksin, et aasta oli 1961) andis Pollack kontserdi Tartu Ülikooli aulas ja ma pean tunnistama, et see on siiamaani minu suurim klaverikontserdielamus. Asi polnud üksnes tema kaunis helis ja võimsas tehnikas, vaid mulle tundus, et kogu aula õhk on elektrit täis, ning sellist tunnet pole mul enam kunagi olnud, ehkki olen olnud Svjatoslav Richteri, Emil Gilelsi, Paul Badura-Skoda ja terve rea teiste palju kuulsamate muusikute kontsertidel.
Nimetatutest jättis suurima mulje mulle Richter, kuid kaugeltki mitte sama, mis Pollack. Tõsi küll, Richterit kuulasin ma Leningradis, suures saalis ja kusagilt kahekümnendast reast või veel kaugemalt, aga Pollackit teisest reast, kusjuures pärast vaheaega vahetasin kohta, et saaksin näha ka tema käsi. Siin on näide Pollacki mängust.
Rosina Lhévinne'i õpilased hindasid teda mitte üksnes pedagoogina ja suurepärase inimesena, vaid ka erakordselt võimeka pianistina, ning palusid korduvalt tal naasta kontserdilavale. Aastaid puikles ta vastu, kuid alles seitsmekümnendates eluaastates laskis end pehmeks rääkida. Maailma klaverikunsti ajalugu teab paljusid imelapsi, kes väga varases eas esinesid suurtes kontserdisaalides, mõnikord koguni orkestriga. Rosina Lhévinne aga debüteeris 75-aastaselt, mis on võib-olla pretsendenditu juhus klassikalise muusika ajaloos. Alguses mängis ta Juilliardi orkestriga ja põhiliselt selle õppeasutuse publikule, nii et tegemist oli mingil määral kompromissiga intiimse ja avaliku mängu vahel. Kuid oma tõelise triumfini interpreedina jõudis ta 82-aastaselt, esinedes New Yorgi Filharmoonia orkestriga Leonard Bernsteini dirigeerimisel. Ning programmi esimene osa oli Chopini esimene klaverikontsert, seesama teos, millega ta 18-aastaselt Moskva Konservatooriumis võitis kuldmedali.
Mul ei õnnestunud praegu leida ei video- ega audiofaili sellest kontserdis; väikest katkendit saab näha dokumentaalfilmis "The Legacy of Rosina Lhévinne" (vt allpool, film on ingliskeelne, hoolimata vene postituse venekeelsest pealkirjast). Olen kunagi seda internetis saanud kuulata, aga nüüd on see fail vist eemaldatud. Siin on veidi varem tehtud kontsertsalvestus selle teose kolmandast osast (Rosina Lhévinne on siin alles 80-aastane). Parema helikvaliteediga tervikteose salvestus on siin.
Mul ei õnnestunud praegu leida ei video- ega audiofaili sellest kontserdis; väikest katkendit saab näha dokumentaalfilmis "The Legacy of Rosina Lhévinne" (vt allpool, film on ingliskeelne, hoolimata vene postituse venekeelsest pealkirjast). Olen kunagi seda internetis saanud kuulata, aga nüüd on see fail vist eemaldatud. Siin on veidi varem tehtud kontsertsalvestus selle teose kolmandast osast (Rosina Lhévinne on siin alles 80-aastane). Parema helikvaliteediga tervikteose salvestus on siin.
Veel on tema salvestatud ja internetis saadaval Mozarti 21. klaverikontsert (K 467), igati soovitan. Rosina mälestuseks tegid tema õpilased suurepärase dokumentaalfilmi, juba nimetatud "The Legacy of Rosina Lhévinne".
Sellest filmis üllatas mind kõige rohkem üks asjaolu. Rosina Lhévinne, kes pidevalt süstis kõikidesse oma õpilastesse energiat ja optimismi, kannatas ise väga raskete depressioonihoogude all. Vahepeal ei saanud ta koguni hingata ning pidi end sundima sisse ja välja hingama. Mis aga stimuleeris ja hoidis teda elus, oli missioonitunne. Ta ise sõnastas selle nii: "Meil muusikutena on eriline vastutus inimlikkuse otsingutel. Sest muusika on ainus universaalne keel. See on keel, mis võib ületada piirid, millega inimesed end üksteisest jätkuvalt eraldavad."
Kuid lõpetada tahan mitte võitlusega ängi vastu, vaid hoopis armastusega, kuna see oli Rosina elus kõige tähtsam. Ta armus oma tulevasesse mehesse siis, kui nad kordamööda teineteisele mängisid Chopini Barkarooli. Sellest sai nende armastuse sümbol. Ta ei esitanud seda kunagi kontsertidel ja mul ei õnnestunud seda leida Josef Lhévinne'i esituses. Siin on see Wilhelm Kempffi väga hingestatud interpretatsioonis, mis samas juhatab sisse minu järgmise teema (ent mitte minu järgmise postituse selles sarjas, mis jätkab võimsate naistega).
Kuid lõpetada tahan mitte võitlusega ängi vastu, vaid hoopis armastusega, kuna see oli Rosina elus kõige tähtsam. Ta armus oma tulevasesse mehesse siis, kui nad kordamööda teineteisele mängisid Chopini Barkarooli. Sellest sai nende armastuse sümbol. Ta ei esitanud seda kunagi kontsertidel ja mul ei õnnestunud seda leida Josef Lhévinne'i esituses. Siin on see Wilhelm Kempffi väga hingestatud interpretatsioonis, mis samas juhatab sisse minu järgmise teema (ent mitte minu järgmise postituse selles sarjas, mis jätkab võimsate naistega).
RSS Feed